Wanapagana jutud/Wanapagan maadlemas
11.
Wanapagan maadlemas.
J. Pint Estonkast.
Muiste olnud poisid ööse õitses. Hakanud jõudu katsuma ja hüüdnud ise kurja. Juba jõudnud poole öö aeg kätte, aga poisid ei ole oma maadlemist ega wandumist järele jätnud. Korra saanud üks wõidu, korra jälle teine. Kuu paistnud taewast selgesti, nii et kõik hästi ära wõinud näha. Korraga tulnud ilma nägemata üks wõeras poiss õitsiliste sekka ja wirutanud kõik õitsilised maha. Poisid saanud selle üle weel pahasemaks ja wandunud weel täiema suuga kurja. „Kes see kurat ometi piaks olema, kellest me enam wõitu ei saa!“
Terasemalt wõerast poissi waadates näinud nad, et see ilma ninata olnud ja muidu koguni ise nägu. Wõeras hoidnud ka ennast alati teiste warju, nii et kuu maadleja warju ikka tema peale heitnud.
Poisid katsunud selle peale warju wõera poisi pealt eemale heita ja waata, kohe saadud wõerast poisist jagu. Ilma nägemata kadunud nüüd wõeras poiss õitseliste seast ära.
Homiku alles märganud õitselised, et öösine wõeras poiss keegi muu ei ole olnud kui wanapagan, keda nad enne ise nii tihti hüüdnud. Mälestuseks jätnud wanapagan mitmele werise näo ja kriimustatud silmad järele.