Wanapagana jutud/Wanapagan reel
15.
Wanapagan reel.
J. Sein Tarwastust.
Korra läinud mees Tartusse. Teel, üsna kodu ligidal alles, saanud ta ühe külamehega kokku. See palunud teda ennast ree peale wõtta. Mees ei ole esmalt tahtnud wõtta, aga kui wõeras wiimaks head hinda lubanud maksta, wõtnud ta wõera reele. Sõitnud nüüd ühes koos Tartu poole.
Teel hakanud mehel mitu korda külm. Mees tulnud mitu korda reelt maha ja jooksnud ree taga. Wõeras ei ole ennast ree pealt liigutanudki, waid istunud nagu wana pada peal, olgu wasta mäge wõi mis taht. Mees mõtelnud ise: „mis imeloom see mull ometi wedada on! Hobune wäsib juba ette ära, aga maha ta pealt ei tule. Oot, oot, ma waatan õige taossid tõstes läbi harjuste, kes ta on!“
Tõstnud siis ka mees taossid ja waadanud. Oh sa pala silk! Mees jäänud üsna kangeks. Wõeras olnud wanapagan ise, istunud nagu suur heina saad mehe ree peal!
Mees heitnud risti ette. Wanapagan saanud üsna kurjaks ja hüüdnud: „Mis risti sa pillud? Katsu, et sa ree peale saad ja minna lased! Katsume, et me enne kuke laulu Tartusse saame, muidu pannakse rahakambri uks kinni ja sa jäed palgast ilma! Ega mul homme enam aega ei ole sind mööda Tartu linna otsida!“
Istunud siis ka mees külma südamega ree peale wanapagana kõrwa ja lasknud hobuse nõnda sõita, kudas hobune aga jõudnud. Saanud ka weel parajaks ajaks enne kuke laulu Tartusse ja ajanud hobuse ja ree rahakambri ukse ette. Seal alles tulnud wana kotus ree pealt maha, läinud sisse ja toonud hõlmaga mehele niisuguse kandama, et las’ aga olla.