116
Seda teewad tuhanded ja on rõõmsad päälegi, kuid tõsi on ka: nemad pole paremat näinud, pole paruniks kaswatatud! Miks ei kaswatata meid nõnda, et meie kõigi saatuselöökide wastu walmistatud oleksime? Miks on see terwe elu nii segane, nii raske, rahuta ja arusaamata?“
Kuna Benno neid mõtteid korutas, tõusis restorani ukse juures kära. Sääl kippus keegi sisse, keda kellnerid naerdes ja kurjustades tagasi tõrjusiwad.
„Laske mind läbi!“
„Ei lase.“
„Kas te lurjused mind ei tunne? Minu nimi on von Hornburg!“
Benno tundis sissekippujat. See oli uhke ja rikka mõisnikusoo wõsu, kes oma wara ammugi ära pillanud ja seltskonnast wälja heidetud oli. Nüüd elas ta kui õige kalakas kellegi langenud naesterahwaga koos, kerjas mõisnikkude ja kodanikkude käest kopikaid ja jõi neid ära.
Ülemkellner kärkis tema pääle: „Pole meil siin seda sorti wonnisid waja, kes kõik wõlgu jääwad ja saksu kerjamisega tüütawad. Wälja! Wälja!!!“
Paar tüsedat käeliigutust — ja von Hornburg lendasgi ukse taha.
Benno tahtis äkilises wihas üles karata, kellneri kraest kinni wõtta ja kärgatada: „Häbemata koer, kuda julged sa oma räpaseid käppu rüütlisugu mehe külge panna?“ — aga ta jättis selle teo tegemata ja kehitas waimus õlasid: „Mis kasu oleks minu waheleastumisest? Ma teeksin enese naeruks, sest seda Hornburgi ei wõi ma ometi aidata. Wahest olen ise warsti niisama kaugel… Ei aita midagi — ma pean oma tõrkuwa südame lõhki käristama, oma noored õnneaimed maha matma ja targaks saama. Küll oleks elu ilus, kui ta mitte nii inetu poleks!“
Benno mokad tuksusiwad ja ta hääl wärises natukese, kui ta arwet nõudis. Jootrahaks andis ta kõik, mis weel üle jäi — see oli tema wiimne raha. Kellneri rõõmsat ehmatust ei pannud ta tähele.
„Tarwis lõpetada,“ mõtles ta wälja minnes.
Ta ei walinud aga „lõpetamiseks“ mitte kõige lähemat teed, waid tarwitas rohkem kui tunni aega, enne kui
