117
ta wenitades ja kõrwalisi radasid otsides selle maja ette jõudis, kuhu jalad teda muidu ikka kärmesti ja kergelt kandstwad. Wärawa ees pidi ta weel seisatama, et tuksuwale südamele waikimiseks aega anda.
„Ma pean Jumalaga jätma,“ ümises ta wiimaks järsult ja sammus kähku üle õue. Pohligite korterisse astudes leidis ta terwe perekonna, Hugo maha arwatud, koos olewat. Wäike Selmagi oli kodu — koolis ei tahetud „rööwmõrtsuka õde“ sallida. Naesterahwaste silmad oliwad punased ja Helenel oli Benno meelest hoopis wõõras nägu. Isegi meister ei näidanud seekord oma sügawas ilmatarkuses küllalt troosti leidwat — tema mokad oliwad wingus.
„Mis siin on juhtunud?“ küsis Benno, kui ta kõiki harjumata tõsidusega oli teretanud.
„Kas Teie weel ei tea, et kaupmees Langberg tapetud on?“ küsis Pohlig kurwalt wastu.
„Mulle räägiti sellest ja eila õhtul lugesin ka „Revalische Zeitungist“… Oli see õnnetu Teie sugulane, et tema surmast nii suurt osa wõtate?“
„Seda mitte, aga kas Teie ei kuulnud, kes Langbergi mõrtsukas peab olema?“
„Kuulsin ka — keegi tema teenijatest.“
„See teenija on ju minu poeg!“ hüüdis Pohlig walusalt.
Benno meelest oli, kui oleks keegi temale mürtsu wastu rindu andnud, kui oleks ta kurjategijate pesasse sattunud ja peaks siit ilma tagasi waatamata põgenema. Ta pilk langes Helene pääle — ja Benno jäi paigale.
„Missugune õnnetus!“ tahtis ta hüüda, aga hääl muutus pool lämmatatud pominaks.
„Jah, õnnetus — mitte süü!“ ütles Helene kindlalt. „Meie Hugol et ole selle kuriteoga mingit tegemist.“
Esimest korda nende tutwuse ajal paistis Benno silmist osake umbusaldust Helene sõnade kohta. Noor parun oli ju selle seltskonna liige, kelle kõrgest kombelisest seisupaigast waadates iga alamat sugu inimene — kui mitte otse kurjategija, siis ometi kurja himu wastu nõrk peab olema. Kui juba sarnast inimest süüdistatakse, siis peab
