Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1321

Allikas: Vikitekstid
Üleüldine ajalugu
Jaan Bergmann

Teine piir: Wabadriik.

I. Järk: Patrizide walitsus.

§ 53. Riigiwalitsus ja kord.

Walitsus.1. Kuninga asemelle pandi kaks konsulit walitsema, kes muist kuninglikku wõimust oma kätte saiwad; muist wõimust läks rahwakogu kätte. Muidu aga tõsteti Serviuse seadus jälle jalale, kuid selle wahega, et üksi patrizidelle konsuli ja muude ammetite auu osaks anti: plebejidel ep olnud häält ega õigust. Seega oli Rooma republiik hakatuses aristokratia põhja pääl. Esimesed konsulid oliwad Brutus ja Kollatinus, Lukretia mees.

Konsul.2. Konsulid waliti ühe aasta pääle: senat andis rahwakogule teada, keda kõlbawaks arwas, rahwas walis. Konsulid oliwad rahwakogus eesistnikud, kutsusiwad sellesama kui ka senati kokku, kui waja oli, wõisiwad sääl iga tahes kõnet pidada. Kohtuniku ammet oli esiti ka nende käes. Sõja ajal oli nende wõimus suur: sääl oli neil woli elu ja surma üle. Kui ammeti aeg möödas oli, pidi konsul oma töödest ning tegemistest aru andma, ning, kui ta ülekohut oli teinud, wõis teda nüüd kohtu ette kutsuda.

Senat.3. Senat oli nagu republiigi hing. Tema walwas walitsuse ja jumalateenistuse üle, temal oli õigus seadusi walmis teha ja rahwalle teada anda; wastawõtmine aga oli rahwakogu asi. Mis rahwas oli mõtelnud ehk ütelnud, seda kinnitas senat. Kui sõda tulemas oli, süütas senat ta põlema, oli rahu loota, laskis senat rahulipu lehwitama: temal üksi oli seks woli.

Rahwakogu. 4. Rahwakogu ei wõinud ilma senati kinnitamata walitsuse asjus midagi teha; ta wõis üksi neid konsuliks walida, keda senat hääks kiitis. Selle wasta oli tal õigus seadusi wasta wõtta, kui ka elu ja surma ning riigist wälja-ajamise üle wiimist otsust anda. Seega oli kõige ülem wõimus rahwakogu käes.


§ 54. Sõjad Tarquiniuse pärast: Kokles ja Skävola.

Waenu juur.1. Pea pidi noor wabadriik sõjatuld ja waenuwalu maitsma. Tarquinius püüdis kõigest wäest Rooma tagasi minna ning kadunud walitsust jälle kätte saada. Jah, ta ajas oma tõlkude läbi mõned Roomas konsulite wasta mässama, aga asi tuli enne täideminemist walge ette ja osalised, nende seas Brutuse pojad, kautasiwad oma pääd kirwe all. Ka suur Veji linn saatis Tarquiniuse kihutusel oma wäe Rooma wasta, aga konsul wõitis temagi Arsia metsas ära. Kuid eemalt abi otsides saatis ta suurema häda Roomlastele kaela.

Porsenna.2. Wägew Klusiumi kuningas Porsenna kuulis põgeneja palwet ning tuli suure wäega Rooma linna poole. Tema jõudis wõideldes Tiberi kaldani. Roomlased põgenesiwad. Sild oli weel waenlaste ja linna wahel: oleks see waenlaste kätte sattunud, ep oleks Roomal enesel mitte enam pidu olnud. Aga Kokles.Horatius Kokles jäi kahe teise mehega paremalle kaldalle ette, kunni silda lõhuti. Teised kaks taganesiwad, mitte Kokles: tema wõitles kunni wiimne palk wette langes, hüppas siis jõkke ning ujus linna tagasi. Esimesel silmapilgul oli linn küll päästetud, aga pea läks ümberpiiraja sunni all häda suureks. Sääl läks südi Skävola.Mucius Skävola waenlase leeri ning tahtis kuningat surma saata. Tema nägi kuninglikus telgis toreda auutähtedega ehitud mehe teiste seas istuwat, mõtles: „See ta on!“ ja pistis ta mõegaga läbi. Aga see ep olnud mitte kuningas, waid tema kirjutaja. Porsenna ähwardas teda tulega ära põletada. Kuid Mucius naeratas: „Waata, kui wähe Roomlane waenlase tuld kardab!“ ja laskis oma paremat kät sütepannil, mis kõrwal õõgus, mustaks kõrweda. Kuningas kohkus ja käskis Skävolat nuhtluseta koju minna. Mucius läks, aga tunnistas minnes oma tänu Porsennale öeldes: „Weel 300 meest, kõik minusugused südid, püüawad sinu hinge: minu mõega eest sa pääsid, aga nende raua eest sina mitte ei pääse!“ See asi sundis Porsennat rahu tegema: tema nõudis Tiberi paremat kallast eneselle ja lepituse kinnituseks mõned Rooma neitsid Klusiumi elama. See sündis. Aga üks neitsi, nimega Klölia.Klölia, põgenes öösel üle jõe ujudes Rooma tagasi. Kuid Roomlased wiisiwad ta jälle Porsenna kätte, kes ta wahwuse palgaks wabaks laskis.

Diktator.3. Aga häda ei lõpnud weel mitte, sest Tarquinius ajas Latini waba rahwa Rooma wasta sõdima, maksualuse aga kihutas ta mässama. Sääl asutasiwad Roomlased uue ammeti, kelle osalist diktatoriks kutsuti. Niisugune diktator ühendas eneses kõik muud ammetid: kedagi, ei konsulit, ei rahwakogu, ei senatit olnud siis tegewuses, waid üksi tema üle kõige. Ja kui ammeti aeg möödas oli, ep olnud tal mitte wastutamist. Seeläbi wõis ta tugewa käega häda tunnil ruttu abi saata ja riiki hukatusest päästa. Aga ta ammet oli wabadusele liig kardetaw, sellepärast waliti teda üksi lühikeseks ajaks, kõige hiljemalt kuueks kuuks. Esimene diktator Titus Lartius waigistas waenu ruttu ja andis weel enne seatud aega ammeti käest. Uue sõja ajal wõitis diktator Aulus Posthumius Latinlased Regilluse lahing: 496.Regilluse järwe ääres nii ära, et Tarquinius lootuse Roomast wõitu saada maha jättis, Kampania maale läks ja sinna ära suri.