Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1332
II. Järk: Walitud keisrite walitsus.
§ 81. Soldati keisrid troonil.
Vespasianus: 69—79.1. Pärast Nero surma oli ühe aastaga kolm keisrit: ihnus Galba langes, Otho tõusis, aga hukkas enese priiskaja Vitelliuse eest, keda soldatid surmasiwad ja jõkke wedasiwad. Alles Vespasianus seadis jälle seadused seisma ning kohendas korra rõhutud riigis elama: tema haris senati umbrohust, andis talle wanad õigused tagasi, parandas waralaeka walitsust, elas ise wiisakat elu. Sõjad.Ka on tema sõdade läbi tähtjas: tema ajal lahkus praegune Hollandi maa Rooma walitsuse alt; see wasta heideti Britannia saar alla ja lõpetati Juuda riik ning häwitati Jerusalema linn tulega ära aastal 70.
Juuda riigi ots.2. Rooma maawalitsejad oliwad Juuda maad liig rängaste rõhunud ja rahwast mässama sundinud. Aga ei maksnud wahwus: Roomlaste suurem wägi tungis Vespasianuse all mässajad päälinna ja hakkas neid sääl ümber piirama. Vespasianus waliti sellel ajal keisriks. Tema jättis piiramise oma poja Tituse hooleks ning läks ise kodumaale. Juuda wiletsus.Ärarääkimata oli ümber piiratud Juuda rahwa häda: linn oli kuhjani rahwast täis, nälg ja janu, tõbed ja tülid, segadused ja seltsiriiud oliwad hõelamad waenlased, kui Roomlaste mõek. Armupakkumine ei aitanud: allaheitmist ep olnud. Jerusalema ärarikkumine: 70.Tormiga wõeti linn ära, põletati tulega, mis põles, kisti kätega maha, mis järele jäi, ega jäetud „kiwi kiwi pääle“. Ka tempel põles ära, ehk küll Titus teda tahtis alles hoida. Juuda rahwas pillati laiali, hulk müüdi ära pärisorjaks. Kõiges selles sõjas aga oli 1½ miljonit Juuda rahwast otsa saanud. Titus pühitses Rooma jõudes oma isaga toreda triumphuse „langenud Sioni tütre“ üle: praegu on weel Roomas auuwäraw näha, mida selle wõidu auuks ehitati, kelle pääle ka wõidumärgid on ülesse maalitud.
Titus: 79—81.3. Vespasianuse järele sai ta poeg Titus keisriks. Juuda sõjast saadik oli ta liig wali ja armutu alamate wasta olnud. Aga nii kui ta auujärjele istus, muutis ta meel nii teiseks, et Roomlased teda „inimese soo armuks ning rõõmuks“ nimetasiwad. Mitte ühte päewa ei tahtnud ta hääteuta mööda lasta. Alati oliwad ta käed lahti, kus abi tarwis. Ja õnnetus käis tema riigis mitmes kohas wäga rängaste: nälg, katk, maawärin laastasiwad rahwast ja tegiwad palju kahju. Tema walitsuse ajal, aastal 79, hakkas Vesuviuse mägi Kampania maal nii wäga tuld ja tuhka, suitsu ja sulakiwi wälja purskama, et ta kolm linna, Herkulanumi, Pompeji: 79.Pompeji ja Stabiä tuha ja sulawedeliku alla mattis. Kaua ei teatud kohtagi, kus need linnad oliwad seisnud, kunni umbes 1½ saja aasta eest üles leiti ja wälja kaewama hakati. Nüüd on üks osa juba walge ees.
Domitianus: 81—96.4. Roomlaste kahjuks suri keiser Titus, kui ta natuke pääle 2 aasta oli walitsenud. Lapsi tal ep olnud ja ta wend Domitianus sai keisriks. See oli teine Nero oma tegude poolest: omas uhkuses laskis ta ennast isandaks ja jumalaks nimetada; omas pillawas ahnuses hukkas ta rikkad ära ja wõttis nende wara eneselle; oma tigedalle südamelle ei suutnud ta nii palju inimese werd walada, kui himustas, sellepärast saatis ta wihased sõnnid kaewlema ja metsalised wõitlema; ja kui ta muud ei wõinud, pistis ta kärblase nõelaga läbi, aga werd pidi ta nägema. Tema sai oma hõela abikaasa käsu pääle surma, kes üksi sellel wiisil oma elu wõis päästa.
§ 82. Hääde keisrite walitsus.
Nerva: 96—98.1. Pärast Domitianuse surma algas jälle parem aeg ja kestis ligi 100 aastat. Wana senator Nerva sai keisriks. Tema püüdis wanu haawu parandada ja walu waigistada: keelis Kristlaste tagakiusamise ära, wähendas maksusid, laskis hulga waesid lapsi riigi kuluga kaswatada. Hirm kadus ja julge meel ning waba waim pääsis jälle elule.
Trajanus: 98—117.2. Tema pärandajaks sai Hispanlane Trajanus, esimene wõera maa mees Rooma auujärjel. Tema parandas seadusi, kaswatas kauba-ajamist, edendas koolideõpetust: selle eest hüüdis teda rahwas „kõige paremaks keisriks“. Ka oli ta kange sõdimas ja wägew sõjamees, nii et Rooma riigi rajad tema ajal kõige laiemad oliwad. Tema heitis tüki Lõuna-Saksa maad oma alla; wõttis Dacia (nüüd Rumänia) maa ära ja tegi tema Rooma maakonnaks; sõdis Parthi rahwaga ja sai neist wõitu, wõttis Babyloni linna ära ning Mesopotamia maa sai Rooma maakonnaks; sedasama sündis Armenia maaga. Tema auusammas seisab täna päewani Roomas püsti ja on tema pääl keisri wõidumärgid näha.
Hadrianus: 117—138.3. Siis sai Hadrianus walitsusekepi kätte. Tema armastas rahu ja jättis sellepärast Eufratist idapoolsed maad, mis ta mitte tülita oma käes ei suutnud hoida, Parthi rahwalle tagasi. See wasta parandas ta mitu walitsuse wiisi, ehitas teid, asutas linnasid, iseäranis oma reisi pääl: tema käis jala kõige oma riigi läbi, sest ta tahtis kõik oma silmaga näha. Kõige tähtsam Hadrianuse asutatud linn on Adrianopolis, mis täna päewani seisab. Ka Jerusalema waremetele laskis ta uue linna ehitada, mis ta Älia Kapitolina.Älia Kapitolinaks nimetas. Salomoni templi asemel ohwerdati Jupitrille. Juuda rahwast keelati sinna elama tulemast. Sääl kihutas üks Wale-Messias, kes ennast Bar Kochba.Bar Kochbaks, see on „Tähepojaks“, nimetas, laiali pillatud Juudid mässama. Enam kui 2 aastat wältas werine sõda, enne kui mässajad maha rõhuti. Kes weel Juuda soost oli elusse jäänud, ei tohtinud enam oma wanemate maale jalga tõsta, weel wähem Jerusalema waremetel silmawet walada!“
Pius: 138—161.4. Hadrianuse kasupoeg Antoninus Pius oli waga ja hää keiser: „ennemalt tahtis ta üht õiget elus hoida, kui 1000 waenlast hukata.“ Tema järele sai mõttetark Aurelius: 161—180.Markus Aurelius keisriks. Tema oli tubli mees sõjas ja rahu ajal. Raske wõitlemine ootas teda idarajal, kus Parthi rahwas Roomlaste pääle tungisiwad. aga keisri tugewa käe eest pidiwad taganema, ja põhjapiiril, kus Germani sugu Markomannide suguharu Dacia maakonda ära tahtis wõtta. Weel ep olnud sõda lõpnud, kui keiser silmad kinni pani. Temaga ühes läks Rooma keisrite häädus ja kohus hauda, sest edespidi oli Rooma walitsejatele „mõek õiguseks ning südametuju kohuseks.“
§ 83. Wägiwaldiste walitsejate aegsed rasked päewad.
Üleüldine olu.1. Aureliuse surmaga algas halb aeg Rooma riigis. Otse kui oleks õnne päike looja läinud ning hääduse eha ära kustunud, nõnda tuli nüüd järsku pilkane pime ahastuse öö ja woolas jõgena wiletsuse wihma. Mõek tõstis keisri troonile, mõek tõukas ta troonilt jälle maha ja andis teisele aset auujärjel; mõek möllas alamate elutuas ja warakambris; mõek wehkis kohtulauas ja kõnetoolis: wiha ja waen, weri ja ori õõnestasiwad koi kombel Rooma riigi tugewamad toed ning aluspalgid õõnsaks, nii et määratu hoone wiimaks iseenesest rusuks langes ja tema waremetele teised elama asusiwad.
Jõuutumad keisrid.2. Aureliuse poeg Kommodus oli toore meelega inimene, wõitles ennemalt näiteringis kui „Rooma Herkules“ orjadega ja metsalistega, kui et ta riigi eest hoolt kandis. Aga ta werejanu ei kustunud milgi kombel: sellepärast saadeti teda surma. Tema järele andsiwad prätorianid auujärje sellele, kes neile kõige enam raha maksis. Korratulle loole püüdis Septimius Severus: 200.Septimius Severus paisu ette panna. Aga juba tema poeg ja pärast teda noor 14. aastane Heliogabalus.Syria päikesepapp Heliogabalus kiskusiwad kõik korra toed ja paremad mälestused maha: esimene oli werejänuline kui Nero, teine meeletum kui Kaligula, sest ta asutas Astarothi teenistuse Rooma ja elas nii kõlwatumal kombel, et ta oma soldatid tast ju häbi tundsiwad ning ta Tiberi jõkke uputasiwad.
Aleksander Severus: 222.3. Aleksander Severus nõudis ometi hääd, kui ta ka wähe täita suutis. Tema ajal lõppis Parthi rahwa wõimus Uue Persia riigi asutuse läbi, kelle kuningas Sassan tugewa wäega ümberkaudsed maad alla heitis ning Rooma riigile hirmu tegi. Keisri Decius: 250.Deciuse ajal hakkas Germani sugu Gothi rahwas Rooma radu rõhuma, kunni keiser Aurelianus: 270.Aurelianus nad üle Donau tagasi ajas. Ka wõitis seesama keiser Uue-Persia sõjawäed mitmes lahingis ära ja sai Palmyra riigi kõige päälinnaga kätte ning kautas tema maa päält ära. Palmyra riigi üle aga, mis wana Syria, Wäikese-Asia ja Egiptuse waremetele oli elama asunud, walitses südi Zenobia.Zenobia, kes Semiramise kombel pärast oma mehe surma Tadmori linnast wälja minnes oma riigi radasid tahtis laiali ajada. Aga Aurelianus käskis teda oma triumphuswankri eel käia ja oma wõiduauu kaswatada.
Diokletianus: 309.4. Mõni aeg pärast teda kautas keiser Diokletianus kõik ammetid ja nimed ära, mis weel warju kombel edasi kiratsesiwad, ja tegi ennast täieste „isewalitsejaks“. Siis jautas ta riigi kolme osasse ja andis nad „kaaskeisrite“ walitseda: sellel wiisil arwas ta kergema olewat waenlastelle wasta panna. Wiimaks andis wägew isewalitseja wõimuse ja walitsuse käest ära ja läks Dalmatia maale, kus ta Salona linnas oma elu otsani aedniku ammetit pidas. Pärast Diokletianust oli Segadus.suur segadus 18 aastat Rooma riigis. Mitu keisrit ühe korraga, korra koguni 6, pärisiwad igaüks eneselle üksi auu ja õigust ning tülitsesiwad teine teisega. Ei lõpnud riid, enne kui üks mees jälle wõitu sai ja wõimuse oma kätte wõttis. See mees oli Konstantinus.