Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2113
III. Järk: Mongoli sugu pääletungijad.
§ 98. Hunnlased: Attila.
Hunnlased.1. Hunnlased oliwad see rahwas, kes rahwarändamise alustas, kes üleüldse rahwad liikuma pani, kes idast ilmudes ning lääne poole tungides teisi edasi suruma sundis ning seeläbi asja andis, et kõik need werised sõjad ning sõdade järel riigiasutused, kellest eesseiswais lugudes räägiti, ilmale sündisiwad. Asia maalt Altai mägede poolt tulles ühendas seesinane Mongoli sugu rahwas inetuma tegumoega tooreid tegusid ning harimata Hunnlase nägu.kombeid. Kehasuuruse järele wõis Hunnlast enam wäikseks kui suureks lugeda aga tüsedad oliwad ta luud, tugewad tema käewarred. Lühikese lihawa kaela otsas asus liiga suur pää: karmid juuksed, wildakad silmad, tömp nina, paks tumeda karwaga nägu, lai suu ja hõre habe, kikid kõrwad ning laialised lõuapärad. Riided.Keha kattis kas rüüd wõi kasukas, jalgu inetud kingad, pääd karwane kübar: midagi ei wõetud enne ihu päält kui ise mädana pudenes. Toit.Toidu tarwis ei pruukinud nad soola ega tuld: kaswud, rohujuured, metsmarjad ning sadula all pudedaks sõidetud toores liha täitis nende kõhu suwel ning talwel. Eluase.Hooneid neil ep olnudgi, waid nende pisukesed näutud hobused, kes aga ise wisad wasta pidama, oliwad nende alaline elukorter: oma hobuse seljas sõi ja jõi, ostis ja müüs, pidas aru ning andis otsust, wõitles ja taganes, walwas ning magas iga Hunnlane. Sõdimine.Sõdimine oli nende armsam töö. Suure jäleda kisaga tormasiwad nad waenlaste pääle, aga kulli kiirusel tagasi, et uueste taga mõjusamini wastaste pääle tungida ning neid taganema sundida. Eemalt oliwad luuteritusega nooled ning odad, lähidalt sõdides mõegad neile sõjariistaks; armsamaks abimeheks aga peeti ling, mis nad waenlaselle kaela wiskasiwad ning talle wastahakkamise wõimatuks tegiwad.
Hunnlaste wõidud: 375.2. Seesinane toores rahwas, keda üks selleaegne kirjanik „enam metsaliste kui inimeste sarnase“ ütleb olnud, rändas aastal 375 üle Wolga jõe, sundis Alani rahwa kaasa minema ja puutus Donni jõe kaldal Ida-Gothlastega (§ 93, 1) kokku, kes neid mitte ei suutnud tagasi tõrjuda, waid ühes Lääne-Gothi rahwa kallale läksiwad; need aga (92, 2) taganesiwad eest ära ja nüüd jäi endine Gothlaste eluase ja uute wõitude järele ka läänepoolne Pannonia maa Hunnlaste kätte.
Attila: 444.3. Ligi 70 aastat oliwad juba Hunnlased, kuna nende wõimus sisemiste tülide läbi nõdraks läinud, omas uues elupaigas elanud, kui üks mees, Attila, oma mõega pääle toetades, terwe Hunni rahwa ning tema alamate kuningaks ja ülemaks wäepäälikuks sai 444. Näu poolest päris Hunnlane, aga waimu poolest südi ja terane, pidas Attila walitsusekeppi tugewaste käes: ‚ükski wastane ega süüalune ei leidnud armu tema silmas ega jäänud keegi alandlik abipaluja tema pale eel awitamata‘. Ise oli ta kohtumõistmises ning sõjas esimene. Attila eluase.Päälinnaks laskis ta omale suure puust lossi Theissi jõe kaldalle ehitada, mis Konstantinopoli lossi wäärilise toredusega ära ehiti: siin elasiwad tema naesed, siin wõeti wõeraste riikide saadikud wasta, siin peeti suuri ning toredaid pidusid, siin ilmus Hunni toorus ja Rooma toredus segamini. Kuningas ise aga jäi igas asjas oma wanade kombete juure: kuna teised piul kuldwaagnalt Rooma rooga sõiwad, näris tema puukausist toorest liha ning kuna teised pillide ja pasunate hüüdmisel rõõmust õiskasiwad, jäi tema nägu aina tõsiseks, nagu istuks ta kohtujärjel.
Attila sõjad.4. Esimene suurem sõjasõit wiis Attila kaugelle Armenia maale, kus ta Persia riigist hulga saaki kaasa tõi. Siis aga tungis ta üle Donau jõe ning laastas Ida-Rooma riiki: hulk linnasid, külasid, lossisid tõusiwad tules taewa alla. Päälinngi wärises. Kolm wäge, mis talle wasta saadeti, wõideti ära. Alles tükk maad, mis lõuna poolt Donau jõge wõitjalle lubati, ja 2100 naela kulda aastas maksu suutis teda maalt wälja saata. Sääl läkitas Vandali kuningas Geiserich (94, 2) talle käsu, et Lääne-Rooma riigi kallale läheks ning tõutas talle teisest küljest appi tulla. Ning et Attila kosjakäik, kus ta Rooma keisri õde ja üht osa riiki omale päris, nurja läks, wõttis Hunnlaste kuningas nõuuks Lääne-Rooma riiki ära wõita.
Attila sõda Lääne-Rooma wasta: 451.5. Enam kui poolmiljoni sõjamehi kaasas, astus Attila kewadel 451 teele. Donau kaldalle, kust läände tungiti, ei jäetud urtsikukestki: kõik häwitati ära. Rheini jõest mindi üle. Burgundia kuningas ja tema sõjamehed, kes teed tahtsiwad kinni panna, kautati ära, riismed sunniti kaasa minema. Aga ka Roomas ei magatud. Ülempäälik Aetius.Aetius oli suure waewaga läänepooliste Germanlastega lepingu teinud, ‚üheskoos harimata pääletungijate wasta minna‘; kõik abiwäed läksiwad Lääne-Gothi kuninga Theodorich.Theodorichi lipu all Aetiusega ühes, kelle järel Rooma wäehulgad käisiwad, Hunnlasele wasta. Suurel lagedikul, mis Katalaunumi linna juures, jõudsiwad ida ja lääne wäed wastastikku kokku. Siin pidi otsus tehtama, kas Europas kristlik haridus wõi hobusesööjate toorus pidi tulewikus walitsejaks saama. Katalaunumi lahing: 451.Sügisisel päewal 451 algas kuulus Hunni lahing. Wahwaste wõideldi mõlemil pool. Iseäranis tungiti Lääne-Gothlastele pääle, sest neid pidas Attila kõige tähtsamaks. Teised Rooma abiwäed põgenesiwad. Theodorich langes. Hunnlased õiskasiwad. Sääl tõttas langenud kuninga poeg Thorismund.Thorismund lõwijulgusega Gothlaste ette ja hüüdis neid oma kuninga surma kätte tasuma. Uus eitlemine — Hunnlased taganesiwad. Öö warju all ruttas Attila oma wankriwalli taha ja laskis siin suure riida kilpidest ning sadulatest üles laduda, et ennast kõige waranduse ning naestega ära põletada, kui waenlaste keskelt wälja ei pääseks. Aga wõitjad oliwad ise nii palju mehi kautanud, et nad „pakku peletatud lõwit“ püüdma minna ei julgenud, nii et Attila keelmata kõige oma wäeriismetega Pannonia maale tagasi wõis pöörda. Lahingi suurus.Lahing ise oli nii werine, et 160,000 surnut platsile jäiwad, wereoja surnukehasid alla wiis ja — nõnda räägib wana jutt — „maha löödud meeste waimud kolm päewa weriwälja kohal õhus edasi eitlesiwad.“
Hunni riigi ots.6. Juba teisel kewadel arwas Hunnlane oma jõuu nii kaugelle toibunud olewat, et ta uueste Lääne-Rooma pääle wõis minna. Seekord pööris ta Italia enese poole, jõudis üle Alpide ning häwitas Põhja-Italia linnad, nende seas Aquileja[1], Pavia, Verona ära ning ruttas laastades lõuna poole. Sääl tuli endisest „wahwuserikkast“, nüüd aga „julgusewaesest“ Rooma linnast hallpää, piiskopp Leo I.Leo I., otse Hunni leeri ning wiidi Attila ette. Sääl püüdis ta paludes ja Jumala nuhtlust ähwardades, aga ka muidu targaste kõneledes endist maailma walitsejat linna päästa. Ja tõeste pööris Attila ümber. Aga wist mitte ei mõjunud nii piiskopi palwed ning ähwardusel kui tasahiljukeste taga järele tulnud kuld ning kartus Lääne-Gothlaste ja Ida-Roomlaste eest, keda ta oli kuulnud oma wasta tulemas olewat. Siiski ähwardas ta, kui ta keisri õde abikaasaks ei saada, teine kord tugewama käega tagast tulla. Attila †: 453.Aga juba lähemal aastal suri tema pulma ööl, kus ta sõjas langenud Burgundia kuningatütre Ildiko oli kosinud[2]. Suur oli hommikul Hunnilaste ehmatus, weel suurem leinamine. Surnukeha pandi siiditelki ja ülemad Hunnlased sõitsiwad lühikeseks lõigatud juustega alalõpmata telgi ümber, täkkisiwad endid weriseks ning laulsiwad leinalugusid. Attila matus.Siis paniwad nad oma wägewama kuninga kuldkirstu sisse, selle hõbekirstu ning mõlemad raudkirstusse, matsiwad tema öösel maha ning hukkasiwad hauakaewajad wangid ära, ‚et keegi Attila hauda teada ei saaks‘. Hunni riigi lagunemine.Selle pääle lagunes Hunni riik: alla heidetud rahwad saiwad wabaks, Hunnlased ise taganesiwad Donni ja Wolga lagedikkudesse, kus nende nimi ajahoowusel ära kadus.
- ↑ Häwitatud Aquileja üle jäänud kodanikud põgenesiwad Adria mere loepoolse lahe saarikute pääle ning asusiwad sinna elama: see oli Venedigo linna asutus.
- ↑ Mõned arwawad, et Ildiko teda, kes oma isa ja wendade werd tahtnud kätte tasuda, surma saatnud; teised tõendawad, et rabandus tema elule otsa teinud.