Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2126

Allikas: Vikitekstid
Üleüldine ajalugu
Jaan Bergmann

VI. Järk: Normanlased.

§ 117. Normanlane ja tema olu.

Normanlane.1. Praeguses Rootsi ja Daani riigis elas wanast ajast wägew Normanni rahwas, keda nende terwe olu Germanlasiks tunnistas. Nagu Germanlanegi (§ 91), armastas Normanlane kangeste wabadust, nõudis sõjategusid taga, ei läbenud ühe koha pääl paigal seista; niisamuti oliwad keel, usk ja elukombed mõlemil ligisugulased.

Normanlase eluwiis.2. Sõda ja riisumine oli Normanlasele ainus auus töö: põlluharimine, karjakaswatamine, kauba-ajamine oli nende meelest naeste ning orjade asi. Mehe ülem püüdmine oli wõidurikas surm lahingis; siiski oskas ta luuletustest suurt lugu pidada ning neid, kes oma laulude läbi esiwanemate tegusid tulewalle põlwele kuulutasiwad, rohkel mõedul auustada. Nii elas igamees omas maakonnas, kelle üle wanem ehk „kuningas“ walitses; niisuguse wõimus seisis „riigipäewa“ ülewaatamise all, kellest iga waba mees osa wõttis. Sääl alustati ka sõda ning wõeti riisumise nõuu ette: kuningas pidi ülem päälik ning igal pool esimene olema.

Normanlaste sõjakäigud.3. Oma wäikeste sõudelaewadega oliwad Normanlased kõigile rannamaile witsaks. Äkiste ilmusiwad nemad, laastasiwad, hukkasiwad, mis ette juhtus, ja niisama ruttu oliwad nad läinud, et karistamisest rääkidagi ei wõinud. Lääne-, Põhja- ja Atlandi mererannad ning nendesse woolawate jõgede kaldad teadsiwad mõndagi leinalugu laulda. Lisati ju Prantsuse maal litania palwelle. mis igal pühapäewal kirikus ära loeti, juure: „Ning Normanlaste häwitamise eest — hoia meid armas Issand Jumal!“


§ 118. Normanlaste asutused põhjas.

Rootsi.1. Üksikute Normanlaste waldade ühendamise läbi sündisiwad aega mööda Rootsi, Norra ja Daani riik ilmale, mis kõik kolm 9. aastasaja algusest meie ajani on kestnud. Kõige wanemad Rootsi kuningad oliwad alles paganad, kunni Olav: 1000.Olav Sülekuningas ristiusu wasta wõttis, mis juba „põhja apostel“ Anskar oli kuulutanud; aga üks osa rahwast ei lahkunud Odini usust, waid nõudsiwad ning saiwad kuningalt luba, põhjapoolses riigiosas oma jumalaid teenida, kuna ristiusulised ühes kuningaga lõunapoolsesse maakonda elama asusiwad. Seda wiisi kestis lugu, kunni kuningas Ynge wäärjumala teenistuse hoopis ära keelis.

Norra maa.2. Norra maal, kust kõige südimad mererööwlid wõsusiwad, ühendas Harald: 930.Harald Kenajuus kõik wallad üheks kuningriigiks, kuna need, kes sõna kuulda ei tahtnud, maalt wälja rändasiwad ning mõnesuguste laastamiste järel Europas Normanlaste walitsust (§ 119) asutasiwad. Haraldi poeg Hakon II. Hää oli juba ristiusku, kuna rahwas kirikut ega tema teenreid oma keskes ei sallinud. Wast Olav II.: 1030.Olav II. suutis ristiusule omas riigis jäädawalt maad anda. Pärast tema surma sattus maa lühikeseks ajaks Daanlaste woli alla, aga pääsis pea. Kauniste seaduste kaitsmises kosus maa ja rahwas harjus aega mööda korrast kinni pidama.

Daani maa.3. Daani maa wanem kuningas oli Gorm Wana; tema järgmine Harald Sinihammas pidi keisri Otto I. käsu pääle ennast ristida laskma. Haraldi poeg Sweno wõitis Inglis maa ära ning tema poeg Kanut I.: 1016—1035.Kanut I. walitses Daani, Norra ja Inglis maa üle, kandis kõige kolme riigi eest ühte wiisi hoolt ja oli kirikute ehitamise läbi ristiusu wäljalautajaile tähtsaks abiks. Aga pärast tema poegade surma kurnasiwad segadused riiki, kunni Kanuti õepoja Sweno läbi Estritson: 1047.Estritsoni sugukond auujärjele sai (§ 141).

Islandi saar.4. Ka Islandi saar leiti Norra-Normanlaste läbi üles ning asutati sinna iseriik, mis pärast poole ristiusku heitis ning kauniste õitses. Käisiwad ju nende laewad tutwad ja tundmata mered läbi ning jõudsiwad Grööni maa rannani, kust nende asutused Põhja-Amerikani ulatanud. Ka sellepärast on Islandi riik tähtjas, et sääl Põhja-Germanlaste usuõpetus, kogutud Edda laulus, on alal hoitud.


§ 119. Normanlaste asutused lõunas.

Normanlased Prantsuse maal.1. Normanlaste walitsusest Inglis maa üle sai juba ülemal (§ 113) räägitud ning nende tegemisest Wene maal annetakse alamal (§ 122) otsust. Nimetatud wähemalt (§ 110, 2) on nende minek Prantsuse maale, kus nad Karli Kohtlase ajal põhjapoolsaare Normandia omale eluasemeks saiwad. Sellel ajal walitses nende üle südi Rollo.Rollo, kes senni Kohtlase riiki rõhus, kui see talle ülemal nimetatud maakonna ja Bretagne laenuriigiks kätte jättis. Siis laskis Normanlane, nagu maha tehtud, ennast ristida ning harjutas kui ristiusku herzog Roberti I. nime all oma alamad kõigist riisumistest taganema, nii et ‚kuldkeed kolm aastat puutumata tammeoksal rippusiwad.‘ Niisamuti edendas ta oma rahwa seas põlluharimist, Prantsuse keele õppimist ning ristiusu wäljalautamist. Wõtsiwadgi Normanlased agaraste haridust wasta, nii et juba teine põlw Prantslastega pea ühewääriline oli. Kuid oma emakeele wahetasiwad nad aega mööda Prantsuse keele wasta ümber.

Normanlased Italias: 1030.2. Küll lahkus Normanlasilt wana toorus, aga loomus ei lahkunud. Nii läks, nagu hiljemini (§ 113, 2) Inglis maale, üks osa Normanlasi Tankredi juhatuse all Italia maale ning asus sääl Tarento linna elama. Tankredi pojad lautasiwad oma walitsust laiemalle, kunni Robert Guiskard wahwuse ning kawaluse läbi suurema osa Lõuna-Italiast oma kätte sai. Tema nimetas ennast Apulia ja Kalabria herzogiks ning tunnistas paapsti enese ülemaks walitsejaks. Edespidi kaswas riik ühtepuhku, kunni Roger II. paapsti luaga ennast Neapoli ning Sikelia kuningaks nimetas.