Üleüldine isamaa ajalugu/I.A.III
III. Sõjapidamine.
14. Sõjamehe kuulsus on Eestlastele jäänud 1). Arwu järele weike, seegi weel hulga wanemate läbi iseenese keskel killustatud rahwake elas suurte rahwaste seas niisugusel ajal, mil rusika õigus kohtumõistja oli, tihti wabalt ja oli ise oma peremees 2). Kui wägewad naabrid oma lugemata hulkadega nende peale tuliwad ja nad ärawõitsiwad ning oma alamateks sundisiwad, siis kestis nende ülem wõimus ainult nii pikalt kui kaua wõitjad maal wiibisiwad, ja maksud, mis nad pidiwad maksma, oliwad ainult nii suured, mis nad ise wägiwallaga riisusiwad. Heaga maksmise peale ei mõtelnud keegi, kui waenlased juba maalt wälja oliwad läinud. Parajal ajal läksiwad nad ja riisusiwad 3) jälle tagasi, mis neilt wägiwallaga ära wiidud. Sel wiisil ei lõpnud nende sõjad iialgi otsa 4). Iseäranis Saarlased ja ranna-Eestlased oliwad sõdades waprad ja mere rööwimise käikudel kardetawad. Oma laewadega käisiwad nad kauged mered läbi, õppisiwad wõeraid maid ja rahwaid tundma ning oma wabadusest lugu pidama. Wõitlemised merehädade ja waenlaste wastu kaswatasiwad nende julgust ja oma jõu peale lootmist ning läbikäimine ja kauplemine wõeraste rahwastega laiendas nende silmaringi. Ajaloo kirjutajad nimetawad neid uhketeks paganateks 5), kes sõnakuulmist ei tunnud ega endid ühegi wõera seaduse ees ei painutanud. Kui neil waenlaste wastu wõideldes surm eht wangilangemine silma ees seisis, siis walisiwad nad hea meelega surma 6). Olgu siin paar tõendust. Kui Liiwimaale sõitjad Saksa ristisõitjad 1203. aastal 7) Wisbi linnas peatasiwad ja Saarlasi, kes 16 laewaga Daanimaalt rööwimast tuliwad, mööda nägiwad purjutama, nurisesiwad nad Wisbi kodanikkude ja kaupmeestega wäga, et need risti nime waenlased rahulikult oma sadamast mööda lasksiwad käia. Wisbilased pidasiwad nendega rahupidamist kalliks ning ei puutunud neid mitte. Saksa ristisõitjad läksiwad üksi nende peale. Eestlased ei põgenenud mitte ära, waid hakkasiwad wastu. Ühe laewa peal oli 30 mehest weel ainult 8 meest järele jäänud. Kui need nüüd nägiwad, et nad oma laewa 8 mehega enam peasta ei jõua, paniwad nad ta ise põlema, et ta mitte waenlaste saagiks ei langeks. — Aasta pärast seda lugu ajas torm risti sõitjad Eestimaa randa. Eestlased läksiwad 21 laewaga neile wastu, aga kaotasiwad kaks laewa ära. Kui laewamehed nägiwad, et enam peasemist ei olnud, hüppasiwad nad laewa laelt merde ja uputasiwad endid parem merelaenetes ära, kui et waenlaste alla oleksiwad heitnud 8) ning neilt armu palunud. Gootisaare elanikud hoidsiwad endid hoolega selle eest, et nad Eestlasi kusagil ei puutunud. 1226 nägi paawsti saadik Modena piiskop Willem Eestlasi Rootsimaalt rööwitud waraga koju purjutama. Ta kutsus Gootisaare rahwast ja Daanlasi pattude andeks andmise tõotusega paganate wastu sõdima, aga need jätsiwad kõrge kiriku würsti käsu täitmata, et mitte kardetawaid paganaid oma wihameesteks teha 9). Daanlaste ja Rootslastega sõdides oli Eestlastel palju rohkem õnne kui Sakslastega, kes nende jõu murdsiwad ja priiuse hauda kandsiwad. Ka siin ei tulnud wõidu kaotamiue julguse puudusest, mis nad iialgi pole kaotanud, waid sellest, et wastasel paremad sõjariistad ja targemad juhatajad oliwad ning et nad ikka jälle uut jõudu juurde saiwad ning sel wiisil Eesti sõja jõuu lõpmata sõdadega täieste ära kurnasiwad. Neil ei olnud mitte üksi üks waenlane, waid pealetungijaid mitmelt poolt. Sakslased tungisiwad ära wõidetud Liiwlaste ja Lätlastega, Littawide ja Semgallastega lõuna poolt, Daanlased põhjast ja Rootslased õhtust ning Wenelased hommikust Eestlaste peale. Iga ühe wastu pidiwad nad oma mehed wälja saatma ning neid tagasi lööma. Ja nii pea kui enam waenlasi maal riisumas ei olnud, läksiwad nad kord sinna, kord teisele waenlaste kallale. Saarlased üksi oliwad 8 aasta jooksul (1215—1223) neliteistkümmend suuremat sõda pidanud 10), milledest Läti Hindrik räägib. Tema on aga pea üksi need sõjad nimetanud, mis Sakslastesse puutusiwad. 20 aastat 11) kestis hirmus werewalamine pea wahet pidamata 12) edasi. Lugemata lahingud riisusiwad igaüks omalt poolt hulga mehi. Malewas oli mere ja maawäge, wiimases hobuse ning jalamehi. 1211 läksiwad Saarlased ja Ranna-Eestlased 300 laewaga 13) Koiwa jõge mööda Toreide linna alla. Terwe malewa suurust wõib wähemalt 23000 mehe peale arwata, nende seas 4000 hobusemeest 14). Aga õnnetumas lahingis kaotasiwad nad kõik sõja laewad, hobused ja mehed. Nõnda nõudis iga lahing lugemata hulga ohwrid, kui ka mitte ikka nii palju. Waewalt oliwad ülejäänud sõjamehed koju jõudnud ning oma wäsinud kehad äralõhutud hurtsikutes puhkama pannud, seal äratas neid salaja maale tulnud uue waenlase sõjakära ning uuesti laastas waenlase raud ja tuli maad. Kõik wara riisuti ära, majad põletati maha, põlluharimise peale ei wõidud niisugusel ajal mõteldagi — mis ime siis, et nälg hirmsaks läks ning omalt poolt inimesi wähendas. Sellegi pärast oli neil iga sõja tarwis weel mehi ning 4 aastat pärast õnnetumat lahingit Toreida all kuuleme neil jälle ühes merelahingis 200 laewa olewat 15). Langenud inimeste surnukehad jäiwad matmata, nad mädanesiwad ja täitsiwad õhku katku kihwtiga ning terwed maakonnad 16) tegi katk lagedaks, mis weel waenlase mõõgast ja näljast üle oli jäänud. Mis ime siis ka, et niisugusel lool üks maakond ja linn teise järele waenlaste kätte langes, kes igal suwel uut jõugu juurde saiwad, kuna Eestlastel kuskilt wäljaspoolt abi loota ei olnud. Kui maa wiimaks wõidetud oli, siis ei olnud see õiguse pärast mitte rahwa, waid maa ära wõitmine. Eesti rahwast ei olnud enam muud kui üksikud liikmed järele jäänud. Rahwas ise oli oma wabaduse eest wõideldes langenud ning tema kehade üle astusiwad wõitjad Eestlaste maale. Ehk nende wõitlemise paigale küll mingit kirja märki ega tunnistust järele ei ole jäänud, siiski hüiab muistne lugu siin niisama, kui Thermopylä 17) kaljukiri Greeka maal oma kangelastele:
„Rändaja, rutta sa Sparta ja kuuluta nõnda: |
Aasta sajad on kõik wiletsuse jäljed juba ära pühkinud, kõik were wäljad on kinni rohtunud, langenute luud mullaks saanud ning wägew Põhja kotkas oma warjajad armu tiiwad endiste wiletsuste üle lahutanud. Ajalugu on wistist armulisem kohtumõistja meie esiwanemate üle, kui nende selleaegsed ärawõitjad oliwad, keda kangekaelne wastupanek nii ära wihastas, et nende kaastundmus ärawõidetute õnnetu saatuse üle hoopis ära kadus. Nad olwad ju ka inimesed, toored ja halastamata — oma aja truud lapsed.
15. Sõjariistad.
Eestlaste sõjariistad oliwad wäga lihtlabased ja osalt puudulised 18). Kõige pealt tarwitasiwad nad odasid 19) ja piikisid, ammusid ja noolesid 20) ning ligemalt sõdides mõõkasid 21), sõjanuiasid 22), waenukirweid (ehk taperid 23), kilpisid 24), lippusid 25), ahingid, wardasid, wikatid, tuurasid 26) j. n. e. Odasid on nad wäga suure jõuga mõistnud wisata, nii et waenlaste kilbid nende hoopide wastu ei jõudnud seista 27). Wanema aja sõjariistad oliwad kiwist, mis 8. aastasajast peale metallist sõjariistadele maad andsiwad 28). Sõjanuiad oliwad tugewast raskest puust raud rõngaid ja naelu täis 29). Mõegad ja noad kanti nahk tuppede sees, mis brongsi plekiga uhkeste ära oliwad ehitatud 30) ning nuga rippus ahelatega puusa peal 31). Kilbid oliwad puust ja walged, nii et malewa liikumine kaugele paistis 32). Ka raud riided ja raud kübarad ei olnud Eestlastel tundmata. Kui Ümera jõe kaldal suur lahing Sakslaste wastu ära peeti, nähti Eesti malewast palju raud riideid ja -kübaraid hiilgama 33). Kiwipildumise masinaid tundsiwad Eestlased enne Sakslaste kokkusaamist ainult pealse kaudu. Nendelt õppisiwad nad niisuguste masinate tähtsust tundma, milledega nende laewade ja linnade peale kiwa pilluti. Juba 1215. aastal sõdiwad Eestlased Sakslaste wastu kiwipildumise masinatega, mida nad ise teinud 34). Alles 1222 nägiwad nad Warbolas Daanlaste kiwi wiskamise masinat ning kohe ehitasiwad Saarlased koju jõudes enestele 17 niisugust masinat 35) ja kihutasiwad nende abiga Daanlased oma lossist wälja 35).
16. Sõda.
Enne sõttaminemist küsiti jumalatelt, kas nende ettewõttel õnne ehk õnnetust oota on. Selleks toodi ilusaste ära ehitatud 36) ohwriloom sõjawäe ette ja tapeti ta seal ära. Langes ta paremale poole, siis oli õnn nendega, kuna pahemale käele langemine õnnetust ette tähendas 37). Ka liisu tõmbamine kuulutas jumalate tahtmist. Sõda algasiwad Eestlased enamiste kewade kui lumi maast ära läks 38) ning kuulutasiwad seda saadiku läbi waenlasele 39). Tapluse algus sündis suure käraga ja sõjariistade ning kilpide paugutamisega 40). Tormi jooksti waenlase peale ühes ehk mitmes salgas. Enamiste läks malewa kolmes jaos, keskmine wägi kahe tiiwaga 41), waenlase wastu. Esiti wisati odadega, ja lasti ambunoolidega, siis algas mõõkade, nuiade ja waenukirweste lõikus. Wastupanemiseks ehitati paksus metsas söörid 42) üles, mille warjult sõditi. Muidu andsiwad kindlused 43) ja kantsid 44) warju waenlaste wastu. Linna wallidelt wisati kiwa, terawate pulkadega täis löödud palka, keewa wett ehk tulist tõrwa ja põlewaid rattaid waenlastele kaela 45). Waenlase kantsi katsuti tormi jooksmisega ära wõita, wallid maha lõhkuda ehk kui see korda ei läinud, siis piirati linn ümber, ehitati enestele puu katusega warjud ja hakati müürialust õõnsaks kaewama 46), et sel wiisil walli müür maha langeks. Kui need katsed korda ei läinud, siis jätsiwad nad ärawõitmise katsed katki, ega hakanud ümber piiramisega waenlasi nälja läbi allaheitmisele sundima, waid läksiwad siis niisama ruttu kui tulnud ka jälle ära. Kardetawal ajal walwasiwad teede äärde wälja seatud wahid waenlase liikumist 47) ning andsiwad seda sõjasarwe 48) läbi ruttu ühe käest teise kätte teada, kui midagi iseäralist liikumas oli. Selle tarwis oli iga wersta peal üks waht oma sõjasarwega pika puu otsas walwamas. Sel wiisil lendas teadus kiireste üle maa, et waenlane tulemas. Ka igas külas oliwad niisugused sarwed 49). Niipea kui sõjasarw kõlanud, pani igamees omale sõjariistad ümber ning ruttas ratsa ehk jala linna, et wanema juhatusel sõtta minna. Missuguse surma põlgamisega ja truudusega wahid oma ametit pidasiwad, sellest üks näitus 50). Üks Liiwi waht Kokenhusi lähedal ei näinud kord waenlasi enne, kui need juba puu alla oliwad jõudnud, kus ta otsas oli. Oma elust hoolimata hakkas ta kohe kõigest wäest sarwe puhuma. Waenlased käskisiwad teda wait jääda. Aga mees puhus nii kaua edasi, kunni puu maha raiuti ja ta suu igaweste kinni pandi. Oma eluga peastis ta wahest sadade elu ja wara.
Rahutegemise juures ohwerdati ja wahetati odad lepituse märgiks ära 51). Lõppis rahu aeg otsa, siis kuulutati odade tagasisaatmisega sõda 52) ning uus waenu aeg algas jälle. Kõik mis kätte puutus ja ette juhtus riisuti ära ja wiidi ühes. Sõjawangid wahetati omade wasta tagasi 53), aga kõik muu saak jäi wõitjate omaks. Kui wangisid wälja ei lunastatud, siis peeti nad omale ehk müüdi wõerastele orjadeks, ohwerdati ka jumalatele 54) ehk surmati hirmsa piinamistega 55). Üks kord küpsetati ühe Daanlase süda, kes nendega wäga halastamata wiisil ümber käinud, tulel ära ning söödi seda selle lootusega, et see neile Kristlaste wastu sõdimiseks jõudu annaks 56). Saarlasi peab Läti Hindrik wäga kardetawateks mererööwliteks 57) ja uhketeks paganateks 58). Tallinnlasi ja Harjulasi hirmsateks, kes ilusaid sõnu räägiwad, aga seal juures täis kurjust 59) olla ning Wirulasi ja Järwalasi lihtsateks, auusateks 60) inimesteks kes alandlikumad olla kui kõik teised Eestlased. — Oli waenlane maalt ära läinud, siis wiidi naistele ja lastele nende peidupaikadesse sõnumid, et nad jälle wälja wõisiwad tulla. Niisugused peidupaigad oliwad peale linnade sügawad metsad ja põhjatumad sood, kuhu waenlased ligi ei peasenud. Aega mööda paranesiwad sõjahaawad ning igaüks hakkas jälle oma harjunud tööd tegema.
Rahupandiks nõudis wõitja auusamate ja ülemate pojad 61) enese kätte, kes sõnamurdmise juures elu kaotasiwad. Mõnikord wõeti ka wanemad ise pandiks 62). Saarlased wõtsiwad aastal 1222 7 Daanlast ja Riia piiskopi wenna pandiks 63). Sakslased ei annud igakord pantisid enam kätte, waid saatsiwad nad ära Saksamaale 64).