Üleüldine isamaa ajalugu/I.A.II
II. Riigiwalitsus.
Pagana aja Eestlastel ei olnud korralist riiki ega kuningaid meie aja wiisi. Nende riigiseadus oli rohkem nüüdse aja rahwa sarnane, kus mitte ühe mehe käes terwe rahwa walitsus ei seisnud, waid tähtsades asjades rahwas ise oma asju ajas 1). Siiski räägiwad wanad ajaraamatud 2) Eesti kuningatest. Daani kuningas Froto wõitis wäga wanal ajal 3) Eesti kuninga 4) Harduani tema linnas ära. Ta läks naise riides linna, tegi wärawad lahti ning laskis oma mehed sisse. Harduan sai alles siis weel oma riigi jälle tagasi, kui oma tütre Frotole naiseks andis 5). Kaua aega pärast seda läks üks wägew Eesti kuningas Olimar ühes Hunnidega Daani kuninga 6) Froto III. peale. See kutsus enesele Norwegid ja Slawlased appi. Juba 4. aastasajal pani üks wägew Eestlane 7) oma suure jõu, julguse ja tarkusega kõik naabrid wärisema. Esimese Greeka ajaloo kirjutaja Herodoti käest kuuleme, kes juba 5. aastasajal enne Kr. elas ja oma reiside peal põhjamaa rahwaid ning nende seas ka Eestlasi tundma õppis, et Eestlastel ehk mustekuue kandjatel 8) niisama oma kuningad oliwad kui Skiitidel. Skiitid oliwad Eestlaste sugulased ja nende eluwiisid ja kombed sünniwad mitmes tükis ühte 9), sellepärast näitawad Herodoti sõnad seda ustawamad. Missugused nende kunningad oliwad, selle üle annab meile Wulfstani kiri 10) 9. aastasajal rohkem selgust. See ütleb: „Eestimaa on wäga suur, seal on palju linnasid ja igas linnas oma kuningas. — Kuningad ja rikkamad inimesed joowad hobuse piima, waesed aga ja orjad mõdu.“ Tihti kuuleme Kuura kuningatest 11) ja ka ühest Liiwi kuningast, kelle poeg Biko Daani kuninga Jarmerichi juures elas ja tema majale suurt õnnetust saatis 12). Sakslaste siia tulemise ajal nimetati rahwa walitsejaid würstideks 13) ja kuningateks 14) ja Läti Hendrik räägib Eestimaa peast 15), kes 1211 sõjas Saklaste wastu langes. Ka meie muinasjutud 16) ja Kalewipoeg 17) tunnewad kuningaid. Kuningas ei ole aga mitte Eesti sõna. Pagana aja Eestlased nimetasiwad oma ülemaid
kellele wõerad kuninga nime andsiwad. Ka Läti Hindrik kutsub neid wanemateks 19), würstideks 20) ja ülemateks 21). Niisuguseid wanemaid oli mitu, igal linnal wõi kihelkonnal ise oma wanem. Herodot kirjutab 22): „Maa oli kihelkondadesse jagatud, mille üle wanem walitses. Igal maakonnal oli oma ohwri paik. Wanem juhatas ohwerdamist kui ka pühadel pidustamist, kus waenlase pealuu seest pidu jooki joodi. Ohwri kohad oliwad kõrged künkad, mida inimeste käed kokku kannud.“ Neist on wististe pärastpoolsed maalinnad wälja kaswanud.
Wanema käes oli kõige suurem wõimus oma kihelkonna piirides. Tema käsu peale jättis rahwas töö seisma, wõttis sõjariistad kätte ja tõttas ajawiitmata sinna, kuhu wanema käsk kutsus. Kõik see sündis imekspanemise wäärt kiirusega. 1215. aastal tuliwad Sakslased üsna ilma ootamata Saarlaste peale. Kui Saarlased mõned nende laewod ära oliwad wõitnud, saatsiwad nad sõnume wälja, et neile abi tuleks. Teisel hommikul juba oli Saarlaste ja Ranna-Eestlaste laewawägi kõik koos, nõnda et meri üsna mustas 23). Niisama ruttu kutsus maal sõjasarw 24) mehed kokku. Sõjawäge nimetati
Tema juhataja oli see wanem, kelle mehed sõjateed käisiwad. Kui suuremates sõdades mitmed maakonnad ehk terwe maa oma malewa ühendas 26), siis waliti wanemate keskelt kõige wapram ülemaks juhatajaks 27). Wanema amet ei olnud mitte päritaw, waid selle auu sisse tõstsiwad meest waprus ja kuulsad teod 28). Kui kaugele wanema wõimus rahu ajal ulatas, selle üle ei ole meil sõnumid. Wististe oli ta ka kohtumõistja tüli asjades ning toimetas preestri kohusid 29). Tähtsaid asju ei toimetanud aga wanem üksi, waid niisugustel kordadel wõtsiwad kõik rahwas saadikute läbi nõuupidamistest osa.
10. Maja.
Niisuguseid nõupidamisi nimetati majaks 30) ning oliwad weiksel mõõdul needsamad, mis praeguste Europa konstitutsia riikide parlamendi majad 31). Maja käis kokku linnadesse ehk kusagile ilusale hiiele 32). Nõuupidamisi juhatas muidugi wanem. Tähtsa juhtumise juures käisiwad saadikud terwelt maalt 33) nõuupidamas. Nõupidamise otsused wõtsiwad koosolejad oda raputamisega wasta 34) ning tähtsad lepingud kinnitati oda peale astumisega 35). Kus koosolejate mõtted ühte ei sündinud ehk asjad nii keerulised ehk suured oliwad, et inimese mõistus otsust ei julgenud teha, seal heideti liisku 36) ehk anti asi jumalate otsustamise 37) alla. Ohwerdamise juures waadati selle peale, kuhu poole ohwriloom tapmise juures langes. Pahema külle peale langemine tähendas õnnetust ette 38).
11. Kihelkonnad.
Nagu juba Herodot ja Wulfstan wanemast pagana ajast kirjutawad 39), oli Eestimaa ka Läti Hindriku teatamise järele kihelkondadesse 40) ehk maakondadesse (kubermangudesse 41) ära jagatud. Need kihelkonnad Sakslaste siia tulemise ajal oliwad 42):
Sakala 43) (linnad: Wiljandi 44), Owele 45), Purke 46) ja Leola 47).
Ugaunia 48) (linnad Tartu 49) ja Otepea 50).
Soontagana 51) sellesama nimelise linnaga.
Wirumaa 52) (linnad Majanpate 53), Agelinna 54), Soomelinna 55), Riiola 56).
Harjumaa 61) (Loone 62) ja Warbola 63), Lindanisa 64).
Rotalia 65) (Lihula 66) ja Rotalia 67).
Tallinna 67) Lindanisa 68) linnaga.
Wirumaa ja Ugaunia wahel on Moka 69) ja Waigele 70) kihelkonnad.
Saaremaa nelja linnaga 71).12. Linnad.
Linnad oliwad enamiste põhjatumate soode sisse 72) ehk jõgede äärde 73) ehitatud, kus loodus omalt poolt juba waenlaste pealetungimist raskeks, tihti wõimatuks tegi. Linna piiras 20—30, mõnikord ka ligi 50 jalga kõrge kiwimüür sisse 74). Nende suurus oli mitmesugune, suuremalt jaolt 200—300 sammu laiuti ja pikuti 75). Ka 100 jalga kõrgeid linnamägesid on weel leida 76). Linna sisse wiisiwad kaks wärawat, mis peawõitluse kohad oliwad. Waenlase wastu wõideldi walli pealt kiwa, palka, tuld ja keewawett alla wisates. Mõne linna juurde wiis kunstlik weealune tee, miida raske ülesse oli leida. Soontagana maalinna teed Mihkli kihelkonnas oli weel mõne kümne aasta eest selgeste tunda 77). Ta seisis ligi paar jalga pehme soo pori all, nii et ta üles otsimine waewa maksab 78).
Heidame ühe pilgu wana Eesti maalinna rusude peale, siis wahest näeme, missugune töö niisuguse linnawalli ehitamine pidi olema. Wõtame selleks keskmise maalinna walli. Karmeli maalinnal Saaremaal 79) on 15 jalga kõrge wall ümber, mis pealt 6 ja alt 78 jalga paks ning üleüldse 682 jalga pikk on. See teeb 428,637 kantjalga elk 1984 kantsülda kiwa. Arwame ühe sülla kiwideks 20 koormat, siis teeb see 39680 koormat kiwa. Sinna juure tuleb weel teine wall arwata, mis esimese peale on ehitatud. See on 10 jalga kõrge, 6 jalga pealt ja 82 jalga alt paks ning 468 jalga pikk. See annab 224,640 kantjalga ebk 20,800 koormat kiwa. Nii on siis Karmeli maalinna walli ehitamiseks 60480 koormat kiwa tarwis olnud. Need numbrid jääwad kohe weikseks, kui selle peale waatame, et sisimene wall ka kiwidest allespõhja peal seisab, mis meie rehkendamata jätsime, ning et terwe linna ise kiwidest kokku on kantut. Nii palju kiwa on wähemalt ühe weikse walli juurde ära kulunud — missugused arwud saame siis, kui ühe suurema maalinna wõtame! 80) Ja niisuguseid maalinnade rususid on juba ligi 100 üles leitud. Neid on pagana aja Eestlased ammu enne Sakslaste siiatulekud ehitanud, et seal waenlaste eest julged wõiks olla. Nende kõrget wanadust tunnistab ka see, et nende wallid mitte lubjaga müüritud ei ole, waid kiwide kinni pidamiseks ainult sawi on tarwitatud 81). Müüri tegemise kunst ei olnud Eestlastel aga mitte tundmata. Uuemate linna wallide juures 82) on lubja tarwitamist leitud. Ka ei ole wallimüürid seina moodi järsud, waid häkilise mäe külje moodi libamisi. Walli ees seisis weel sügaw kraaw, mis oma ajakohta niisuguse linna waenlaste wastu kaunis kindlaks tegi. Kui sõda lahti läks, koguti ümbert kaudu maalt kallim wara, naised ja lapsed linna ning mehed astusiwad sõjariistade all waenlase wastu. Rahu ajal elasiwad nendes wistist üksi wanemad.
13. Seadus ja kohus.
Seadusest ja kohtupidamisest on meil wäga wähe sõnumid — Eestlastest pea mitte sugugi. Üksi Liiwi wanast seadusest 83) on mõned punktid Liiwi Rüütliõigusesse 84) üles wõetud ning sel wiisil alal hoitud. Selle Liiwi seaduse järele seisab naisterahwas nii suure auu sees, et see, kes teda teotab, pea kaotab 85). See seadus annab Liiwi naisterahwastele oma aja kohta auuwäärt seisukoha, mis niisama ka Eesti naisterahwaste kohta sünnib, nagu eespool juba nägime. Et Eestlastel aga pagana ajal juba oma kaunis õiguse tundmine oli, paistab sellest wälja, et Saksad wanemaid talumehi oma kohtute juurde mõistuse arwajateks 86) wõtsiwad, et need wana maa kombe järele 87) mõistust teeksiwad. Ainult nii palju on Russow oma kroonikas 88) tähendanud, et Liiwimaa talupojad weel 4. aastasaja lõpul wana pagana aja wiisi järele ise kurjategijatele ilma kohtuta kätte maksnud, mis nad ära teeninud. On keegi teise maha löönud, siis löönud surnu omaksed tapja seal samas kohas ilma kohtuta maha. Kui teda kätte ei saadud, siis makseti mõrtsuka tööd tema lähematele omastele kätte, kui need ka imewad lapsed hällis oliwad. — Skiitide ja Mongolide juures oli sarnane seadus, kuna riigi kurjadegijad wiimaseni liikmeni pidiwad surema 89), üksi naisterahwad ei seisnud selle trahwi all. — Kohtumõistjateks oliwad wistist wanemad, nagu ajaraamatute kirjutajad tõendawad, et pagana Liiwlaste kuningad oliwad ühtlasi ka kohtumõistjad 90).