Üleüldine isamaa ajalugu/I.B.II
II. Eestlaste tähtsus wäljaspool kodurada.
Neljandamal aasta sajal 70) wõitis kord wägew Gooti riigi põhjendaja
a. Hermanrich mitme teise rahwa seas ka Eestlased ära, aga tema walitsus nende üle ei kestnud kaua. Hunnid wõitsiwad Hermanrichi warsti selle järele ära ning sellest ajast saadik ei kuule meie enam mitu aega, et Eestlasad wõeraste kuningate all oleksiwad olnud. Daani kuningas Harald kutsus nad kord enesele Rootslaste wastu sõdides appi, aga saiwad Rootslastest tagasi löödud.
5. aastasajal on nad wistist oma enese walitsuse all tähtsaks rahwaks tõusnud, et selle aja kõige wägewam walitseja nende sõbruse pakkumist rõemuga wastu wõttis. Aastal 493 saatsiwad Eestlased oma saadikud wägewa Rooma keisri
b. Theodorich suure juurde. Saadikud wiisiwad keisrile Eestlaste terwitusi, õnnesoowisi ja merewaiku kingituseks. Theodorich wõttis nad ülisuure lahkusega wastu, andis neile toreda pidusöögi ning tänas neid toodud terwiste, õnnesoowide ja kingituste eest soojalt. Koju tulles andis ta neile kirja kaasa, mis nad oma saatjatele ära pidiwad andma. Sellest tänukirjast on kuninga sekretär Kassidor ärakirja teinud, mis Rooma kuninglikus kirjade kogus praegu weel alal on ja nõnda käib:
d. Theodorichi tänukiri. „Teie saadikute siia tulemisest näeme meie, et teil suur himu on meiega tuttawaks saada. Et teie, ehk te küll mere kallastel elate, meiega siiski mõtete poolest ühendatud soowiksite olla, on meile üli armas ja kallis palwe. Niisama rõõmustab meid ka see, et meie nimi ka teie juurde on ulatanud, kuna meie teile ometigi ühtegi käsku ei wõinud anda. Armastage mind kui oma tuttawat, keda tundma õppida teil igatsus on olnud; sest nii hulga rahwaste maalt läbi sarnast reisi teha nõuab suurt julgust kui ka tungiwat soowi meiega kokku saada. Oma lahket terwitust teile wastu pakkudes teatame meie, et meie merewaigu kingitust, mis teie poolt selle kirjatoojate läbi meie kätte jõudnud, tänuliku meelega wastu oleme wõtnud. Teie kaldasse uhtuw merelaine toob, nagu teie omaksed ka rääkisiwad, seda kerget asja teie maale; aga kust ta tuleb, see olla teile, nagu nad ütlesiwad, teadmata, ehk teie küll ainsad olete, kes seda kallist andi oma kodumaalt korjawad. Tuttawa Korneliuse 71) kirjade järele jookseb ta meresaarte peal kui waik puude seest wälja, mispärast teda ka waiguks 72) nimetatakse. Päikse kiirte käes läheb ta aega mööda kõwaks. Nõnda saab temast sulaw metall, hiilgab kollakas punaselt ehk tuleleegi karwa. Mere wood puhastawad teda ja toowad teie randa. — Seda pidasime sellepärast tarwiliseks ütelda, et teie mitte ei arwaks, et meie midagi sellest ei tea, mis teie arwamise järele warjatud saladus on. Käige meid sagedamalt niisuguseid teesid mööda waatamas, mis teie armastus teile on juhatanud, sest see on ikka hea, kui rikaste kuningate armu otsitakse, kes siis, kui neid weikese kingituse läbi heldeks tehakse, ikka rikkamalt tasuwad. Mõnda muud laseme teile teie saadikute läbi suusõnal kätte wiia, kellega meie teile ka oleme saatnud, mis teile armas peab olema.“
Nõnda kirjutas Hommiku Gootide kuningas ja Rooma keiser Theodorich meie Eestlastele. Wistist oli see, mis neile armas pidi olema, kuldraha — kuninglik auu kingitus. See ajaloolik dokument tõendab, et Eestlased sel ajal mitte ilma tähtsuseta rahwas ei olnud; Nad segasiwad endid suurte politika asjade sekka, tegiwad sõbrust kõige wägewamate walitsejatega — isegi kaugel Italias. Kes teab, mis meie siis kõik kuulda saaksime, kui niisuguseid kirjalisi tunnistusi neist rohkem järele oleks jäänud. Kuida wiisi Rooma keisril Eesti saadikutega wõimalik oli kõneleda, kas need Ladina ehk Gooti keelt mõistsiwad, wõi osati kuninga majas Eesti keelt, seda ei ole kuskil ära seletatud. Ladina keeles ühes antud kirja järele oleksiwad nad Ladina keelt pidanud mõistma. Wõimalikum on, et Theodorichi lähemad ammetnikud Eesti keelt oskasiwad, sest Rooma keisrid wõtsiwad hea meelega oma ülemad ametnikud Skiiti (Tschudi, Eesti) ja Germani rahwa seast, kelle kätte nad suuremad ja tähtsamad toimetused usaldasiwad, kui oma meeste kätte 73). Rooma keiser Caracalla kogus niisuguseid mehi oma ümber, mitte üksi auusamaid, waid ka orjasid, keda ta rohkem usaldas, kui oma soldatid 74). Ainult Skiiti saadikutega rääkis ta ilma teiste juures olemiseta. Ja kui Gootid Rooma linna ära häwitasiwad, oliwad Eestlased ja Herulid 75) ning Tschudid Skiitide nime all wõitjate seas 76).
48. Liiwi kuninga poeg Biko.
a. Jarmerich, Daani kuningas, sõdis mõni aeg pärast seda Wandalide ja Slaawlastega ning tungis ka Liiwlaste kallale. Mitu Liiwi kuninga poega langesiwad oma maa ja rahwa eest wõideldes sõjawäljal. Üksi kõige noorem, nimega
Biko jäi weel elusse. Temale läks isamaa kahju ja oma wendade surm südamesse ning kustutamata kättemaksmise himu täitis ta hinge. Sõjajõuga ei wõinud ta midagi korda saata, seda tundis poisike ära. Siin oli waja nõuu leida, ja warsti oli tal kawal plaan walmis. Ta läks kuninga Jarmarichi juurde ja pakkus ennast teenistusesse. Kuningas wõttis ta wastu. Biko mõistis tema südant warsti enesele wõita, nii et see kõik oma saladused talle awaldas ning wiimaks igas asjas tema nõuu hea meelega kuulda wõttis. Sel wiisiil oli Bikol wõimalik olnud kuningat oma kõige lähemate sõbrade ja nõuuandjate wastu nõnda üles kihutada, et ta need ilma järele mõtlemata ära laskis tappa. Selle läbi langes Jarmerich rahwa wiha ja põlgtuse alla ning siin ja seal riigi piirides tõusiwad mässamised ja kodusõjad. Mida lähemal Biko kuninga hukatust nägi, seda rohkem rõõmustas ta ennast selle üle. Wiimaks kaebas ta weel kuningale, et tema poeg
b. Broder oma wõeraemaga, kuninganna Swawilaga, kes wäga ilus ja wiisakas naisterahwas oli, lubamata elu elada. Wihane kuningas laskis oma süüta abikaasa paljaks kiskuda ja härjakarjast puruks tallata ning oma ainsa poja mõistis ta wõllasurma, kust see aga imelikul wiisil ära sai peastetud. Kui surmatud kuninganna wennad, suured Slaawi würstid, seda lugu kuulsiwad, kogusiwad oma wäe kokku, ühendasiwad endid Liiwlastega ning mitme teise rahwaga, kes Jarmerichi hirmuwalitsuse alt lahti tahtsiwad saada, ja läksiwad kurjadegijale kätte maksma. Ka Rootslased tuliwad weel appi. Jarmerich kaotas wõidu ja elu. Biko kättemaksmise himu oli nüüd küll täidetud, aga ta pidi ka oma tegudest aruandma. Waga ajaloo kirjutaja Brandis 77) ütleb: Ega ka see häbemata äraandja ja kõige selle õnnetuse tooja, Biko, Jumala õige nuhtluse käest pole peasenud, millest ajaloo kirjutajad wäärt ei ole arwanud teada anda, mis surma läbi ta põrgu põhja on sõitnud.
49. Kiwidepea lahing.
Kuuendal aastasajal 78) oli Rootsimaal üks wäga kuulus ja tark kuningas
Ingwar, kelle wäesuurust ja laewade hulka ligidal ja kaugel kardeti. Tema riigile oliwad need rahwad palju kahju teinud kes Düüna ja Neewa jõgede ääres ning Läänemere kallastel elasiwad. Ta tegi Daanlastega rahu ja läks ühel suwel suure sõjawäega Eestimaale. Suwe otsa jäi ta sinna maad rüüstama 79). Siis kogusiwad Eestlased suure malewa kokku ja langesiwad Kiwidepea 80) kohal Ingwari wäesalkade peale. Mõlemalt poolt wõideldi elu ja surma peale. Eesti malewa wõitis, Rootslased põgenesiwad, kuningas Ingwar langes waenuwäljale 81). Tema surnukeha maeti Matsalu lahe lähedale mere kaldale, kuhu kõrge kiwimägi kokku on kantud. Weel praegugi on selle kalda nimi Kiwidepea.
50. Teised wõidud.
a. Anund. Ingwari järele sai tema poeg Anund Rootsi kuningaks. Tema sõjawäe tugewusega kaswis ühtlasi ka ta wara ja rikkus. Kui ta juba enesel küllalt jõudu arwas olema, läks ta 6. aastasaja lõpul 82) Eestlastele oma isa surma kätte maksma. Nagu isa enne, nii rüüstas tema ka nüüd suwe otsa Eestimaad ning purjetas sügisel rööwitud waraga Rootsimaale tagasi. Anund haris oma maad ja rahwast iga wiisi. Tema poeg
b. Ingiald (liianimega kuri) kaotas Rootsimaalt kõik alamad kuningad ära, kes Odini sugust oliwad ja wana wiisi järele peakuninga all riigis elasiwad. Tema söönud hundi südameid 83), mis ta nii hirmsaks teinud. Ta ehitas Upsalusse ilusa lossi, tegi seal suure pidusöögi, kutsus kõik alamad kuningad sellest osa wõtma ning põletas nad sinna sisse kõik ära 84). Temaga lõppes see sugu täitsa otsa.
d. Iwar Widfami maksis talle seda kätte, wõttis Rootsi trooni enese kätte ja põletas Ingialdi tema enese lossis ära. Siis laotas ta oma walitsuse ka weel Daanimaa, tüki Inglis ja Saksamaa ning terwe Liiwi ja Eestimaa üle wälja. Järgmise Daani kuninga
e. Haraldi ajal 863 (kuuleme Eestlasi Rootsi) kuninga Sigurdiga ühes koos kuulsas Brawall lahingis 735 Haraldi wasta sõdima, kus Sigurd 22000 ja Harald 30000 meest kaotasiwad. Wõit jäi Sigurdile, kellega Eestlased ühes sõdisiwad. Wõitja laskis oma poolwenna Haraldi kullatud laewas ära põletada ja tema tuha koju kanda. Selles sõjas kuuleme jälle ühest Tarkaderist, kes Eestlaste juhataja oli 85) ning kuninga wiimaks tema 12 waenlase nõuu järele suplemise juures ära tappis. — Haraldi poeg
Half Hurite langes Eestimaal selsamal wiisil nagu Ingwar ja tema sohipoeg
Rollo, wägew merekuningas, käis 876 Eesti maad laastamas, kust teda Eestlased wälja kihutasiwad. Tema oli Normandia riigi asutaja.
51. Weneriigi põhjendaja Rurik.
Wenelasi kuuleme Eestimaal esimest korda aastal 859. Nemad wõitsiwad mitmed tugewad rahwad ära ning asutasiwad enestele ise riigi 862. Wene Riigi põhjendaja oli
Rurik, kellest aga mitte ei teata, kes ta olnud. Wene ajaloo kirjutaja Nestor 86) räägib nii:
„Wenelased hakkasiwad ise oma üle walitsema, aga nende keskel ei olnud mingit seadust. Üks suguwõsa tülitses teisega ja sõda oli lõpmata. Siis rääkisiwad nad teineteise wasta: Otsime enestele ühe würsti, kes meie üle walitseks ja seadust ning korda peaks. Ja nad läksiwad üle mere Warägi-Russide 87) juurde ja rääkisiwad neile: „meie maa on suur ja rikkas kõigist asjust, aga meil ei ole seadust ega korda. Tulge meie juurde, walitsege meie üle ja elage meie maal.“ Ja siis walisiwad nad kolm wenda nende suguwõsadega. Need wõtsiwad terwe Wenemaa eneste kätte, tuliwad esite Slaawide juurde ja ehitasiwad Ladoga linna. Kõige wanem wend Rurik jäi Ladogasse elama, teine, Sineus, Walgemere randa ja kolmas Truwar asus Isborskisse 88).“
Kõik ajaloo uurijad on sellepoolest kahewahel, kust need kolm wenda Rurik, Sineus ja Truwar wälja on tulnud. Suurem osa arwab nõnda, et Jüti poolsaarel, kus enne juba kord ühest Rorikust kuulsime, trobikond Wenelasi elas, kelle seast Rurik oma wendadega Wenemaale on kutsutud 89). Selle arwamise peatugi on see meele äraheitlik küsimus: „Kust mujalt on teda siis leida? 90)“ Kui neil õpetlastel, kes selle küsimuse kallal pead on murdnud, üks weike Eesti muinasjutuke teada oleks olnud, wahest oleksime siis teist otsust wõinud kuulda. Selle muinasjuttu järele oli ühel isal kolm poega Rahurikkuja, Siniuss ja Truuwaar. Kõik kolm oliwad kangelased, ja õnn igas ettewõttes nendega, sest nad kõik oliwad sinise majaussi kaswandikud 91). Kui waenlased maale tuliwad, siis läksiwad nad nende wastu, tapsiwad neid esiti nuiadega, pärast rusikatega maha, ning saiwad sellest „rusika meeste“ nime. Nende wapruse pärast waliti neid teiste wanemateks. Wiimaks tuliwad waenlaste maalt saadikud wenedega wendade juurde ja kutsusiwad neid enestele kuningateks, sest et nemad oma wahel alati tülitsewad. Wmnad wõtsiwad pakumise wastu ja läksiwad hulga meestega wõerale maale kunningateks 92). See Eesti muinasjutt läheb Ruriku looga wäga hästi ühte. Nestori järele käisiwad Venelased „mere taga“ elawate rahwastega sõda pidamas ning pärast läksiwad nad säältsamast enestele kuningad otsima. Meri, millest siin jutt on, wõis tuttaw Peipsi järw olla. Kahe aasta pärast suriwad Sineus ja Truwar ära, ning Rurik jäi üksi Wenemaa üle walitsema. Tema ehitas Ilmeni järwe äärde omale uue linna ja pani talle nimi Nowgorod. Tema walitsus ulatas kaugele. 879 suri ta ära ja sai Eesti maapiiril Isborskis maha maetud.
52. Eestlased esimeste Wene würstide ajal.
Rurikust ei kuule meie mitte, et ta teiste rahwaste seas ka Eestlased enese alla oleks heitnud. Ka üks selle aja Inglise reisija
a. Wulfstan, kes oma kuninga Alfred Suure ajal 871 Eestimaal reisis ning selle üle kirjutab, ei räägi poolt sõnagi sellest, et Eestlased kellegi teise rahwa walitsuse all oleksiwad olnud. Ta kirjutab suurest Witlandi maast, mis Weikseli jõest saadik algada ning Eestlaste päralt olla. Siis räägib ta weel: „Eestimaa on wäga suur, seal on palju linnasid ja igas linnas oma kuningas ja seal on wäga palju mett ja wäga palju kalu. Kuningas ja rikkamad inimesed joowad hobuse piima, waesed ja orjad mõdu. Nende keskel on palju sõdasid.“ — Kõik need sõnumid näitawad, et Eestlased sel ajal oma pead ilma wõera ikketa elasiwad. Selle wastu räägib küll see sündmus, et kui
b. Oleg (879—913) Ruriku järele walitses ja Smolenski ja Kiiewi linna (882) ära wõitis, siis oliwad ka Eestlased tema sõjawägedes. Ta tegi Kiewi oma pealinnaks ning läks 907 suure maawäega ja 2000 laewaga Byzanzi ära wõitma, kust ta lõpmata palju warandust ja kauplemise priiust oma maa kaupmeestele tõi. Igal Wenelasel, kes Byzanzi tuli, ei olnud seal üksi luba ilma tollita kaubelda, waid sai ka 6 kuud prii ülespidamise ning tagasi tulekuks teemoona ja muid reisi tarwitusi linna poolt ühes 93). Ka selles sõjas oliwad Eestlased jälle Wenelastel abis ning saiwad nüüd ka wõidetud warast ja muust kasust osa 94). Sellest ajast saadik wõttis Byzanzi keiser kõik Dnepri jõge kaudu reisiwad kaupmehed oma juures kui armsaid külalisi wastu. Ka Eestlased on Byzanziga ja teiste hommiku maadega kaubelnud 95). — Järgmine Wene würst
d. Igor (913—945) käis 941 ja 944 jälle Byzanzi wastu sõdimas ja tal oliwad palgatud sõjawäed. Warägid saiwad Kiewist üksi iga linna elaniku käest 2 griiweni (Greeka naela hõbedat). Siis ei olnud mitte enam Eestlasi ta sõjawäes. Wistist oliwad nad ka Olegi sõjawäes palgalised ehk priitahtlikud aitajad olnud, sest alamatega ei oleks Wenelased wistist mitte sõjasaaki jaganud, nagu Eestlastega sündis 96). Kiiewi riik oli wägiwaldseks allasundimiseks ka liig kaugel. Eestlaste õhtupoolsed naabrid Rootslased, Norralased, Daanlased, Gootid ja Preislased pidiwad nendega niisama õrnalt ümber käima kui Wenelastega, sest nende kaubatee Byzanzi ja muiale Hommikumaale käis just Eesti ja Wenemaalt läbi. Kui nad Eestlasi oleksiwad wihale äritanud, siis oleksiwad need wististe kõik nende kallid kaubalaewad Düna ja Dnepri jõel puhtaks wõinud riisuda. Kaubatee hoidmine oli neile kasulikum, kui mõne rahwa wägiwaldne ohjadeotsas pidamine, kes oma metslises tigeduses kardetawad oliwad. — Weel üks tõendus, et Eestlased sel ajal ise oma käe peal elasiwad, on see, et Nowgorodi würst
e. Wladimir (945—1015) Warägid ja Eestlased 980 palga eest oma sõjawäes pidas, ning iga inimesele 2 griiweni maksis 97). Ja kui ristiusku heitnud Wladimir 988 Kiiewi ümber linna kaitsemiseks waenlaste wasta mitmed kindlused ehitas, siis pani ta nende sisse tähtsamad Eesti ja Slaawi sugust mehed elama 98).
53. Rööwitud kuninga poeg.
a. Selsamal ajal walitses Rootsimaal kuningas Trygwi Olafi poeg. Tema sai troonilt ära tõugatud ning pidi uuele kuningale maad andma. Trygwi abikaasa Astrid põgenes uue kuninganna Gunhildi wiha eest ühe weikse saare peale, kus ta poja sünnitas ning temale wanaisa nime
Olaf pani. Gunhild oli aga 2 aasta järele ta warjupaiga teada saanud ning saatis oma mehed teda wangi wõtma. Astrid sai seda kuulda ja tahtis oma kasuisa Thorolfi ja kahe pojaga Nowgorodisse oma wenna Sigurdi juurde põgeneda, kes Wladimiri juures suure auu sees seisis (970). Aga mere peal tuliwad meresõitjad (wikingid) Eestlased 99), wõtsiwad kõik wara, mis laewa pealt leidsiwad, enestele, lõiwad muist inimesi maha ja jagasiwad muist oma wahel orjadeks ära. Seal sai Olaf emast lahutud. Üks Eesti mees
b. Klerkon wõttis Olafi ja tema wanema wenna Thorgilsi omale, lõi Thorolfi, kes orjamiseks wana ja kõlbmata oli, surnuks, ja müüs teda ühele teisele, kelle nimi Klerke oli, hea raswase oina eest ära. Klerke müüs Olafi kuue ja wöö eest kolmandamale edasi. Selle ostja nimi oli
d. Reas ja tema naine Rekoni. Kuus talwet elas Olaf Eestimaal Rease ja Rekoni juures wangis, aga tal oli hea põli, sest tema peremees ja perenaine armastasiwad teda kui oma last ja kandsiwad ta eest hästi hoolt 100).
e. Olasi Onu Sigurd tuli Nowgorodi kuninga Wladimiri käsu peale Eestimaalt maksusid sisse nõudma ning nägi turu peal ühe ilusa poisi, keda ta wäljamaalaseks pidas. Ta küsis tema nime ja suguwõsa järele. Poisike ütles, et Olaf tema nimi, Trygwi ta isa ja Astrid tema ema olla. Siis tundis Sigurd ära, et see poisike tema õepoeg oli, läks poisiga ühes ta isanda juurde, ostis tema ning ka wenna Thorgilsi lahti ja wiis nad enesega ühes Nowgorodisse. Seal hoidis ta nad salaja, et keegi teada ei saaks, kes nad on. Ühel päewal nägi Olaf turu peal Klerkoni, kes tema kasuisa Thorolfi ära tapnud. Kohe kargas ta mõrtsuka kallale ja lõi kirwega selle pea lõhki ning põgenes ise Sigurdi juurde. Sellele rääkis ta ära, mis ta teinud. Onu wiis poisikese kuninganna Alogia juurde ja palus teda appi. Kuningannal oli ilusast poisist kahju ja laskis sõjawäe lossi ette kutsuda, et keegi teda ära surmata ei saaks, sest Nowgorodi seaduse järele wõis igaüks seda inimest surnuks lüia, kes inimese ära oli tapnud, keda mitte kohus surma polnud mõistnud. Rahwas ruttas weikest mõrtsukat taga otsima, aga sai teada, et kuninganna teda oma kaitsemise alla wõtnud. Seda teatati kuningale. Vladimir mõistis Alafi süüdlaseks, aga et ta abikasa tema eest seisis, siis wõis ta oma süüdi rahaga tasuda. Kuningas maksis ta patuwõla wälja ning wõttis tema enese teenistusesse. Wladimir pani ta wiimaks oma sõjawäe pealikuks. Selles ametis wõitis ta mitu lahingit. 994 sai Olaf Norramaal kuningaks, laotas Läänemaal 1) ristiusku laiali ja laskis saarte peal paganate templid maha lõhkuda.
54. Kuurlaste rikkus.
Üks Norwegi mererööwel käis aastal 917 Kuura rannas kauplemas ning riisus ühest elumajast hõbedaga täis topitud looma naha ära. Teine Normanni mererööwel Eigil wõeti Kuuramaal riisumise pealt kinni — kõige ta seltsimeestega ja pandi sidemetesse. Öösel lõhkus ta aga oma sidemed katki, wabastas oma seltsimehed ja ühtlasi ka mõned Daanlased, keda Kuurlased enne wangi wõtnud. Nende seas oli üks tuttaw Ahe. Tema teadis keset toapõrmandut üht sala ust näidata, mille all kaunis suur ruum täis majariistu, hõbedat ja muud kallist wara oli. Sinna lasti mõned mehed köiega sisse, kust nad nii palju wara ühes wõtsiwad, kui aga ära jõudsiwad kanda. Muu asjade seas oliwad ka looma nahad, otse elawate loomade sarnased, aga täis hõbedat. Need wõttis Eigil enesega ühes 2). — 10. aastasajal oliwad Kuurlased wistist niisama ise oma peremehed kui Eestlased.
55. Jurjewi linna ehitamine.
Jaroslaw (1019—1054). Juba Wladimir oli Eestlasi Kiiewi ümber uute kindluste sisse elama asutanud, et nad sealt uut pealinna waenlaste wastu pidiwad kaitsema. Eestlased oliwad seal ka tugewaks müüriks olnud. Nende waprus oli aga kodustele Eestlastele Läänemere kaldal kahjulik. Jaroslaw tahtis rohkem Eestlasi Kiiewi ümber elama asutada, aga keegi ei tahtnud kodumaalt lahkuda. Seal tuli wägew Wene würst wägiwallaga ja wiis palju Eesti rahwast Lõuna-Wenemaale Kiiewi ümber elama. See wägiwalla tarwitamine ja ristiusu wastuwõtmine oli wistist Eestlased ära pahandanud, nõnda et nad Wenelastega enam ei sõbrustanud. Jaroslawi ajal polnud neil mingid ühendust, waid see tuli weel Eestlaste wastu sõdima ning ehitas 1030 Jurjewi linna, mille abil ta terwet maad oma alla lootis heita. Praegusele Doome mäele ehitas ta ühe lossi ning sellele walli ümber. Maa mäe jala all oli palju madalam, nii et kewadel wesi Doome alla ulatas 3). Kui Gümnasiumi koolimaja 1828. aastal ehidati, siis leiti kolm uulitsat ülestikku ning 1837 ülikooli kohalt endine maapind 16 jalga sügawal maa sees. Ka praegune Doome kraaw oli nii sügaw, et seal wesi sees oli ning wana Tartu linn saare peal seisis. Muidugi ei wõi meie praegu enam teada, kui palju Wladimir sinna juurde oli ehitanud ja kui palju enne teda juba ehitatud oli. Eespool oleme näinud, et Eestlastel ka oma kaunis kindlad linnad oliwad, kus waenu ajal waenlaste eest warju otsiti.
Kiiewi maakonda wiidud Eestlased kihutasiwad Venelaste waenlased, kelle wastu nad Kiiewit pidiwad kaitsma, Jaroslawi wasta üles, ja kui warsti selle järel nende wahel suur lahing ette tuli, ei olnud Eestlasi sellest mitte osa wõtmas, ehk Jaroslaw küll oma wenna Sudislawi Eestlaste kuningaks oli seadinud. Kui Jaroslawil Eestlaste üle suurem wõimus käes oleks olnud, siis oleks ta neid wistist ka sundinud ühes sõtta tulema.
See oli wistist see aeg, mil Lätlased Wenemaale ära wiidud Eestlaste asemele praegusele Liiwimaale Düüna ja Koiwa jõe kallastele elama asusiwad 4).
56. Esimesed ristiusu katsed.
Siiamaale ei olnud keegi ristiusu rahwas Eestlasi ristiusku pöörma tulnud. Kõik sõjad nende wastu peeti üksi maa ja maksude pärast. Esimene ristiusu kuulutaja Skiitide seas oli Bremeni peapiiskopp
Unno, kes aga 936 „oma hästi kordaläinud wõitlemise lõpetuse järele Skiitide seas hinge heitis 5).“ Wististe on siin Skiitide all lõunapoolseid Eestlasi, Liiwlasi ja Kuurlasi arwatud. Ka Skandinawia apostel
b. Ansgar oli Saksa keisri Ludwig IV 834 ja paawsti Gregor IV käest 835 käsu saanud „mitte üksi põhjamaal, waid ka hommiku maades rahwaid ristiusus õpetada 6).“ Kas Angar seda käsku täitnud ja kas ta oma missioni reisi peal ka Eestlaste sekka on puutunud, seda ei ütle ükski ajaraamat. Liiwimaa oli läbikäimise paik kõigile põhjamaa rahwastele, sest Düüna jõge kaudu käis suur kaubatee Läänemerest Mustamerde, Byzanzi, Greekamaale, Aasiasse üle. Nii oleks ristiusu laiali laotamine Düüna kallastelt wäga hästi Eestlaste sekka wõinud minna, kui tema laiali laotajaid oleks olnud. Aga meie ei kuule ometigi mitte, et ükski Eestlane ennast ristida oleks lasknud. Ristiusu wastuwõtmine Rootsi, Daani ja Norramaal ajas weel kord mererööwlite elu õitsema. Need, kes ristiusku ei tahtnud wasta wõtta ega kuningate sõna kuulda, lahkusiwad maalt, läksiwad merele ning elasiwad rööwimisest merel ja maal. Need ei teinud halastust kellegi wastu, iseäranis hirmsad oliwad nad weel ristiinimeste wastu. Nende arw kaswis nii suureks, et neil (994) ühes suures lahingis Sakslaste wastu ligi 30000 meest kaotada oli 7). 1047 wõttis Daani kuningas Swen nad oma alla, et nad temale maksusid pidiwad maksma ning ta riiki Läänemere rööwlite eest kaitsma. Nemad tegiwad aga ometegi rohkem kahju kui kasu, rööwisiwad waenlasi ja sõpru ning müüsiwad Kristlastele orjadeks. Eestlased on omalt poolt neile wistist mitmesugust kaupa müünud, sest just sellest ajast (1011—1046) on meie maalt wäga palju Angelsaksi, Saksa ja Arabia rahasid leitud 8), ehk on nad neid ise riisunud.
Esimene ristiusu kuulutaja Preisimaal oli Saksa keiser Otto III. sõber ja kaswataja peapiiskop d. Adelbert. Preislased kihutasiwad ta selle ähwardusega maalt wälja, et kui ta öösi ei põgene, siis tapawad nad ta ära. Mees põgenes Kuuramaale. Seal läks tema ühe hiiemetsa sisse, kuhu keegi pühitsemata jalg, weel wähem wõeras tohtis astuda. Siin wõeti ta oma kahe seltsilasega kinni (23. april. 997) ning surmati jumalate lepituseks sel wiisil ära, et ta ülesse wisati ning odade otsa lasti kukkuda. Ta seltsimehed lasti priiks. Poola hertsog
e. Boleslaw ostis ta surnukeha niisama raske hõbeda hunniku wastu enesele ning laskis ta suure auuga kirikusse maha matta, kus ta palju imesid olla teinud.
11 aastat pärast seda käis piiskop
g. Bruno 18 saadikuga Preisi, Leedu ning Läänemere maades ristiusku kuulutamas ning sai kõigi oma saatjatega maha löödud. Ka tema surnukeha ostis Boleslaw hõbedaga tagasi ning läks warsti pärast seda sõjawäega Preislaste hirmust tegu karistama. Ta häwitas paganate ülema preestri
h. Kriiwe elukoha Romowe ära ja laskis püha tamme maha raiuda, mille oksade all kolme peajumala kujud seisiwad ja mille ligidal igawene tuli põles. Romowe oli juba wäga wanast ajast saadik ümber kautsete paganate usuelu keskpaik olnud ning tema hiilgus Boleslawi ajani ulatanud. Kriiwe walitses niisamasuguse wõimuga paganate üle nagu paawst Roomast omal ajal ristirahwaste üle walitses 9). Mitte üksi teda ennast, waid ka tema sugulasi ja isegi ta käskjalgu, kelledel tema märgid kaasas oliwad, auustasiwad niihästi kuningad, würstid kui ka rahwas. — Boleslaw oli wägewa Kriiwe ära wõitnud ja igal pool auustatud Romowe ära häwitanud. Pärast seda tõusiwad küll ka siin ja seal weel Kriiwed üles ning nende elukohad nimetati ka niisama Romoweks, aga siiski ei ulatanud hilisemate Kriiwede walitsus üle ühe rahwa piiri wälja. Rahwaste üleüldine pühadus oli langenud ning sellega näisiwad ka nende mõtted ühest kõrgemast, igawesest olemusest ebausu tühjuse alla wajuma. Temaga ühtlasi langes aga ka rahwaste ühte hoidmine ja ühenduse waim. Nende oma pühadus oli küll käest ära kistud, aga ristiusu walgust ei olnud neile weel mitte asemele saadud anda. Ka niisugusel korral oli wõimalik paganatel üht sammu alla poole astuda, mis nende elus ennast kaunis selgeste tunda on annud.
i. Swen III. (1047—1076), ehitas esimese ristiusu kiriku Kuuramaale aastal 1048. Selle kiriku rusud seisawad praegu weel Domesnina lähedal Irbe jõe kaldal 10). Selle üle kirjutab Bremeni Adam nõnda 11): „Saared Baltimeres on Rootsi walitsuse all; kõige suuremat neist nimetakse Kuuramaaks 12), 8 päewa ümber käia. Siin elab wäga hirmus rahwas, kelle eest kõik tema liig suure ebajumala teenistuse pärast põgeneb. Kulda on seal wäga palju ja kõige paremad hobused. Tarkadega ja surnute ettetoojatega on kõik majad täidetud, ja need kannawad ka munga ülikonda. Igast ilma nurgast tullakse siia kokku tarkade ettekuulutusi (orakelt) kuulatama, kõige rohkem Hispanlased ja Greekalased. Püha Ansgar nimetas wistist seda saart Chori maaks. Nüüd on Daani kuningas Swen sinna kiriku lasknud ehitada ja ta oli selle üle ise nii rõõmus, et mulle ühe laulu ette laulis, mis ta ise selle jaoks teinud.“ — Siis räägib ta Eestimaast, mida ta ka niisama saareks peab kui Kuuramaad. Ta ütleb, et ka seal saarel ristiusu jumalat ei tunta, waid elanikud kummardawat pisuhändasid ja lindusid, ohwerdawad neile elawaid inimesi, keda nad kaupmeestelt ostawad ja keda nad enne wäga terawalt läbi waatawad, et ühtegi wiga keha külles ei ole. — Eestlastel olla laewameeste jutu järele imelised naabrid, Koerakoonukid (inimesed koera pea ja sabaga) 13) amazonid, inimeste sööjad, keda kõiki waja ristiusule pöörda olla 14).
k. Kui ristiusk juba wõidu enese kätte oli saanud, siis algas üks aeg, mil terwes Europas tule ja mõõgaga ristiusku wälja laotati. Ristiinimeste seas ärkas nagu janu paganate were järele. Daani kuningas
Harald IV, Sweni poeg, saatis 1077 noorimehi Rooma, Läänemere rannamaade tarwis apostliteks õppima. Tema wend
Kanut Püha tegi Rootsimaalt mittu ristisõitu Kuuramaale ning wõitis wenna Haraldi surma järele 1080 Daani kuningaks saades Eesti meresõitjad ära ning häwitas lõpmata sõdades Eesti ja Kuura riigid põhjani ära 15). See Saxo sõnum ei näita ustaw olema. Wene ajaloo kirjutaja Nestor ei tea sellest häwitamisest midagi. Et Eestlased sel ajal endid Wene walitsuse alt wabaks oliwad teinud, näeme sellest, et Wene suurwürst
l. Wladimir Monomach oma poja Mstislawi 1113. aastal Eestlasi saatis ära wõitma, kes nad Otepea all ka kahes lahingis ära wõitis 16). Sellest ajast on weel mõned Kalewitööd järele jäänud. Otepeast põhja poole käib Wõrumaantee, Lõunapoolt Kuuste mõisat ühest kindluse wallist üle, mis Wirtsjärwest kuni Peipsini ulatab ja wistist selle tarwis on ehitatud, et Wenelased põhja poole Eestimaale ei saaks tungida 17). Rahwas nimetab seda walli „pikk mägi“. Ta kõrgus on 20 jalga, laius alt 35—40, ülewelt umbes 20 sammu. Ka endise kraawi jäljed on weel täieste selle kunstliku pikamäe kõrwal olemas, mis tunnistab, et meil siin inimeste kättetöö ees seisab ja ei mitte loodud mägi. Mitmes kohas on see maawall kiwidest tehtud, kuna suurem jagu ainult mullast ja sawist kokku kantud näib olema 18).
57. Ristisõidud.
a. Monomachi ajal algasiwad Europas ristisõidud, millede mõju ka Eestlaste keskel tunda oli. Daanlased, kes siiamaale tihti Eestlaste peale oliwad tulnud, pidiwad nüüd oma sõjariistu rohkem mujale poole tarwitama ning Eestlased jäiwad esiotsa ristisõitudest puutumata ja wõisiwad rahus elada, kuni Saksa riigi wõim kaswas ning kauplemises tähtsaks tõusnud Liiwimaad oma alla heitma hakkas.
b. Daani kuninga Olaf Hungeri ja Wene würsti Wsewolodi walitsuse ajal oli Eestimaal
Suur nälg, millest Nestor (1091) kirjutab: Selsamal aastal oli üks märk päikese külles, nagu oleks ta täieste ära kadunud ja ainult wähe weel järele jäänud nagu kuust. Ja see sündis 21. Mail, kell 2 19). Ühtlasi kuuldi suurt paukumist maa sees, mis palju inimesi kuulsiwad. Siis tuli sel aastal suur põud, et maa otse kui ära põles ja palju metsi ja rabasid iseenesest põlema läksiwad. Ka palju teisi tähti sündis, mille peale waenlased Dneperi poolt tuliwad ja linnad ja külad ära wõitsiwad. Selle järele tuli üleüldine inimeste suremine mitmesugu haigustesse, sest need kes ristisid müüsiwad, teatasiwad, et nad Wilipipäewast (13. Sept.) kuni Wastlapäewani 7000 risti ära müünud, mis haudade peale pandi.
d. Erik, Olafi poeg, ehitas Tallinnasse oma walitsuse esimesel aastal (1093) Mihkli nonni kloostri. Kloostri ehitamine tuli järgmisel wiisil: Erik nägi ühel ööl unes õnnistegijat Jesust Kristust, kes inimeste pattude eest ristipuu peal surnud, kõige ta weriste haawadega enese ees. Kuningas ehmatas ja küsis: Mikspärast oled sa teistkorda ristilüia ja piinata lasknud, ja kes on see, kelle süü pärast sind uuesti on risti löödut ja nii hirmsaste haawatud? Ta sai wastuseks, et tema pattud seda teinud ning et ta mitte enne andeks ei wõiwat saada, kuni ta oma riigi rajades ühe uue kiriku ja nonnikloostri peaingli Mihaeli auuks ehitab 20). Nüüd ei teadnud kuningas aga mitte, kuhu ta kloostri pidi ehitama. Seal ilmutas Jumal temale teistkorda oma tahtmist 21) nägemises. Ta pidi oma riigi läbi otsima, kus suwel nii suur lapike jala paksust lund on, et noolega saab ühest äärest teise lasta, sinna pidada ta kloostri ehitama. Nüüd laskis kuningas igal pool oma riigipiirides ja ka Eestimaal niisugust kohta otsida, mida ta Tallinna all leidnud. Sinna ehitas ta nüüd peaingli Mihaelile nõutud kloostri.