Üleüldine isamaa ajalugu/II.A.I
II. Ajalooline aeg.
A. Uus waenlane lähenemas.
I. Armastus ristiusu külwaja.
58. Ettewalmistused.Wisbi linn Gootlandi saarel oli 12-aastasaja algul põhja Europa rahwaste esimene ja kõigesuurem kaubaturg. Siia kogusiwad kaupmehed Wene, Eesti, Liiwi, Rootsi, Inglise, Preisi, Põhja-Saksa ja Daanimaalt kokku. 1159 wõtsiwad mõned julged Bremeni linna kaupmehed nõuks Gootlandi saarelt mööda Balti meresse sõita. Nad jõudsiwad Saaremaa lähedale, kus kange torm tõusis, mis nende laewa Sõrwesaare ja Domesnina wahelt Riia lahte ajas. Siin leidsiwad merehädalised ühe rannalsõitja, kes nad tormi käest Düüna jõe suhu peastis. Siin paniwad wõerad oma laewa ankrusse ja tahtsiwad maale tulla. Liiwlased, kes Düüna kallastel elasiwad ja maale tulejaid mererööwliteks pidasiwad, tuliwad neile suure sõjakäraga wastu. Taplus ei kestnud kaua, warsti saiwad Liiwlased aru, mis wõerad otsisiwad, tegiwad nendega rahu ja sõbrust ning hakkasiwad kaupasid wahetama. Sakslased paniwad oma kaubad, nagu noad, peeglid, nõelad ja muud weikesed asjad jõekaldale wälja ning Liiwlased tõiwad kasuka nahku, mett ja muid maa-andisid wastu. Ära minnes saiwad wõerad luba tagasi tulla ja ka oma sõpru ühes tuua. Wisbi linnas rääkisiwad Liiwi rannaskäijad oma leidusest ja kiitsiwad head kauba õnne, nii et suur hulk Lübeki, Hamburgi ja Wisbi kaupmehi nende teisest reisist osa wõttis. Neid kõiki wõtsiwad Liiwlased Düüna kaldal kui sõpru lahkeste wastu. Seal wõisiwad nad oma laubad suure kasuga ära wahetada ja nad hoidsiwad endid wäga selle eest, et Liiwlaste wihastamisega ise oma õnne ära ei riku. Liiwlased ei tahtnud Bremeni kaupmeeste rahasid wastu wõtta, sest et nad neid ei tunnud, kirjutab Nyenstädt oma ajaraamatus. Üks waene sant pakkus Saksa kaupmehele noa, kübaralindi ja paari nööpnõela eest mune. Kui see sellega rahul ei olnud, wõttis sant põuest kaks halli looma nahka, mis hõbedaga ära oliwad ehitatud. Neid wõtsiwad Sakslased suure hea meelega wastu, et Liiwi raha tundma õppida. Siis wõtsiwad nad ühe noore Liiwi mehe enestega ühes Saksamaale, kus ta nende keelt tundma õppis, ristiusku heitis ja tagasi tulles neile tõlgiks ning Liiwi keele õpetajaks oli. Iga aasta tuliwad nad nüüd tagasi ja iga aastaga läks nende kauplemine weel elawamaks. Wiimaks ehitasiwad nad Düüna jõe kaldale Üksküla lähedale kingu peale suure puumaja iseenese ja oma kaupade jaoks.
Sõnum uue maa leidmisest oli ka Bremeni peapiiskopi Hartwichi kõrwu ulatnud. Tema märkas kohe, et neist paganatest ta kirikule hulk liikmeid juurde wõiks saada. Sellepärast andis ta paawstile Aleksander III. teada, mis head ta lootis. See käskis ka kohe üht tublit preestrit Liiwimaale paganaid ristiusule pöörma saata. Temale oli aga abi tarwis. Sel ajal oli Saksa rahwa seas rändamise waim ristisõitude läbi liikuma pandud ning siin meelitas weel ristiusu wäljalaotamine tule ja mõõga abil taewalise palgaga, nii et neid wäga palju oli, kes wõerale maale tahtsiwad rännata. Oli seal ju ometigi taewase tasumise kõrwal ka kaunist maapealist kasu loota. Warsti oli ka paras mees leitud, kes paganate ümber pöörmise oma peale pidi wõtma ning „Kristuse ja jutlusepidamise pärast“ Liiwimaale minema. See mees oli waga Augustini munk Meinhard, Segebergi kloostrist Holsteinist. Kewadel 1186 reisis ta hulga kaupmeeste seltsis Liiwimaale.
59. Meinhard, esimene Liiwlaste piiskop. (1186—1196).
Alustuses ei wõinud Meinhard Liiwlaste seas weel midagi ära teha, sest ta ei mõistnud rahwa ega rahwas tema keelt. Ta hakkas hoolega Liiwi keelt õppima ja katsus ennast rahwaga sõbrustada, et ta suur töö paremine korda wõiks minna. Seal juures ei unustanud ta ka ära oma tööle kindlat põhja alla panna. Ta palus Polotski würsti Wladimiri käest, kellele Liiwlased Läti Hindriku järele maksusid maksnud, Liiwlaste ristimiseks luba. Wladimir tundis niisuguses palwes enese meelitust ning saatis talle lubaga ühes kingitusi ja õnnesoowisid. Nüüd ei olnud tal wälimisi waenlasi enam karta ja ta wõis tööd algada. Ta ostis Üksküla lähedale tükikese maad ja ehitas sinna esimise kiriku. Hakatus läks hästi korda ja tõotas kaunist tulewikku. Kaks suurt sugu Liiwlast Ilu ja Wiitsu lasksiwad endid ristida ja nende järele ka mitmed teised. Aga tark Meinhard kartis õieti, et nõnda kaua edasi ei wõi minna. Niipea kui rahwas usuga ühes käiwat iket tundma hakkas, pidi ta mässama hakkama ja kust leidis ta siis siin kaugel waenlaste keskel warju ja abi? Selleks leidis ta nõuu. Leedulased käisiwad Liiwimaal riisumas. Meinhard läks Liiwlastele appi ja kutsumata külalised pekseti maalt wälja. Liiwlased oliwad Meinhardile selle eest tänulikud ning lasiwad teda kindlat kiwikantsi ehitada, kuhu nad piiskopi tõotuse järele sõja ajal waenlaste eest warjule wõisiwad minna. Mõned wõtsiwad risti wett wasta teised lubasiwad siis endid ristida lasta, kui kants walmis saab. Meinhard kutsus nüüd Gootlandist müürseppasid ja kiwiraiujaid Ükskülasse ning esimene kiwiehitus — Üksküla loss — ehitati walmis. Kui kants walmis oli, langesiwad ristitud Liiwlased pagana usu sisse tagasi ja need ei pidanud sõna, kes endid oliwad lubanud ristida lasta. Semgallid, kes niisugust müüri ehitamise kunsti ei tunnud, tahtsiwad tugewate köitega kantsi jõkke kiskuda, aga saiwad kahjuga oma teed minema aetud. — Holmi Liiwlased lasksiwad ka enestele kantsi ehitada ning kuus meest: Wiliendi, Uldenago, Waade, Waldeko, Jerweder ja Wiitso heitsiwad selle eest ristiusku. Aga nad oliwad tühja lootnud. Meinhard ei lasknud Liiwlasi lossikirikussegi, kui loss walmis sai, waid ehitas nende jaoks ühe Düüna jõe saare peale uue kiriku, mis 1188 walmis sai ja püha Martinile pühitseti. Liiwlaste lossikirikusse käimist pidas ta kardetawaks, sest sel wiisil wõis hulk Liiwlasi lossi saada ning teda kõigi ta meestega ära wõita. Siia lähedale ehitas ta lühikese ajaga weel kaks uut kantsi, Kirchholmi paremale Düna kaldale ja Dalani ühe saare peale. Tema hoolsa töö ja waewa eest paganate keskel tõstis paawst teda 1188 Üksküla ja pärast terwe Liiwimaa piiskopiks, ning tema piiskopkond sai igaweseks ajaks Bremeni peapiiskopkonna alla seatud. Liiwlased, kes aru hakkasiwad saama, et Meinhardi mõte oli nende sekka elama jääda ning siin ristiusku wälja laotada, siis pesiwad nad endid ristiweest Düna jões puhtaks ning wõtsiwad nõuuks, piiskoppi Saksamaale tagasi saata.
Meinhardi truu abimees Liiwlaste ristiusku pöörmise juures oli Bremenist tulnud Zisterzieni ordu munk Theodorich, kes pärast Eestimaa piiskopiks sai. Tema tuli Toreidasse Liiwi wanema Dabreli juurde, ostis enesele seal tüki maad ja jäi sinna elama. Wihmane suwi rikkus kõige Liiwlaste wilja ära (1189), kuna Theodorichi wiljal midagi wiga ei olnud.
Siis seletas üks pagana preester ehk tark seda asja nõnda ära: Jumalad on wõera mehe õpetuste pärast meie peale oma wiha wälja walanud. Neid piame ära leppitada katsuma ja Dietrichi pahandatud jumalatele ohwerdama. Aga enne olla ometi waja jumalatelt küsida, kas nad teda ohwriks wastu wõtta tahawad. Rahwas kogus hiiele kokku. Oda pandi püha tamme alla maha, walge hobune pidi jumalate tahtmist kuulutama ning mungaga, kes seljas istus, üle oda astuma. Hobune astus aga elujalaga üle oda. Tark tõendas, et ristiusu Jumal hobuse seljas istuda ja sealt hobuse jalga juhtida ning laskis hobuse selja puhtaks pühkida ja katset teist korda ette wõtta. Munk palus suure healega Jumalat ja lõi risti ette. Hobune astus jälle elujalaga üle oda ja Dietrichi elu oli peastetud. Siit läks ta ära Eestlaste sekka Eestimaale, kus sel ajal Jaanipäewal 1192 päikese warjutus oli. Eestlased pidasiwad teda nõiaks, kes päikse ära sööwat ning tahtsiwad teda ära tappa. Suure hädaga reisis ta Liiwlaste juurde tagasi, kes teda jumalate otsuse järele rohkem usaldama hakkasiwad. Nüüd elas ta Liiwi wanema Kaupo juures, kes raskete haawade pärast rängas haiguses maas oli. Munk tampis talle metsarohtusid rohuks kokku, ilma et ise oleks nende parandawat wäge tunnud. Kaupo haawad paranesiwad, ta pidas seda munga imetööks, heitis tänulise meele pärast risti usku ja jäi eluotsani ristiusule ja ta wäljalautajatele truuks abimeheks. Ka üks teine Toreida Liiwlane laskis ennast surma woodil ristida. Tema hinge olla üks ristiinimene 7 penikoorma kaugusest näinud inglitest taewa kantawat.
Wahe ajal oli Meinhard juba sellest kõnelenud, et Breemeni peapiiskop Liiwlased oma walitsuse alla wõtwat ning hakkas neilt kümnese maksusid nõudma. See sünnitas suurt pahandust. Ristitud Liiwlased taganesiwad ristiusust ära ning ähwardasiwad piiskopi elu wõtta, kui see nende õigustesse julgeks puutuda. Meinhard ei leidnud muud nõuu, kui Saksamaalt abi otsima minna. Sellest plaanist saiwad Liiwlased aru ja palusiwad teda Liiwimaale jääda. Ta saatis Saksa kaupmehed kuni Düüna jõe suhu, kes talle abi tõotasiwad tuua, ning tuli siis tagasi, nagu oleks ta Liiwlaste palwet kuulda wõtnud. Kodus wõtawad paganad teda aga hirmsa pilkamisega wastu, küsiwad ta käest: „Tere rabi, kui palju maksab Gootlandis sool ja wammuse riie?“ ning ähwardasiwad teda surmaga. Waewalt peasis ta oma lossi. Üksi kõigist maha jäetud, ei wõinud ta kaua oma weikse salgaga julge olla. Sellepärast wõttis ta nõuuks Eestimaale põgeneda, kust ta kaupmeeste seltsis Gootlandi saarele lootis saada. Liiwlased märkasiwad ta nõuu ja tahtsiwad teda reisipeal Eestimaale ära tappa. Aga üks Treideni Liiwlane, Anno, teatas piiskopile ära, mis nõuu Liiwlastel tema wastu olla peetud. Meinhard jäi kantsi; ta ei peasenud maalt wälja. Aga ta saatis munga Dietrichi Rooma paawstile teatama, kui kardetaw ta olek, ja abi paluma. Ka tema maalt wälja peasemine oli raske. Ta pani preestri ehte ümber, istus hobuse selga, ning läks raamat ja pühitsemise wesi käes reisi peale. Wasta tulejatele ja küsijatele wastas ta, et ta haige juurde minewat. Sel wiisil peasis ta Liiwimaalt minema. Paawst käskis kõiki, kes juba ristitud on, ristiusus pidada, kui mitte muul wiisil, siis wägiwallaga ning tõotas neile kõikide pattude andeksandmist, kes risti all Liiwimaale risti sõtta lähewad. Seega oli werine sõda maa pärisrahwa wastu kuulutatud. Meinhard oli wahe ajal Rootsimaa hertsogiga ennast ühendanud ning Kuuramaale sõtta tahtnud minna. Torm ajas aga nende laewad Wirumaa randa. Rootslased riisusiwad rahwa käest maksusid ja ei nõudnud kellegilt ristiusku heitmist, mis Sakslasi wäga pahandas. Warsti pärast seda wiskas raske haigus piiskopi tõbewoodisse, kus ta weel Liiwlaste wanemaid enesega ära lepitas ja neid manitses ristiusku kalliks pidada ning enestele tema asemele jälle uut piiskoppi wastu wõtta. Ristitud Liiwlased leinasiwad teda taga ja kandsiwad ta kurwastusega hauda. Tema ei olnud ristiusu seemet tule ega mõõgaga, waid waga meelega ja armastusega wälja külwanud, mille wilja ta weel oma surmawoodil rõõmuga nägi. Waesed ei jäänud ta juures abita. Nagu Alnpeke 1) ütleb, olla ta ise kord näljas olnud, et wara kõik waestele jaganud. Siis aga leidnud ta oma warakastid korraga jälle täis.
60. Berthold, teine piiskop (1196—1198).
Kui Meinhardi surmasõnum Bremenisse oli jõudnud, walis peapiiskop Hartwich Lokkumi kloostri abti Bertholdi Hanoweri lähedalt uueks Liiwi piiskopiks. See peenikese kombetega ja kindla waimuga mees wõttis peapiiskopi järelandmata palwe peale kardetawa auu wastu ja läks hakatuses ilma sõjawäeta Liiwimaale, et Liiwlaste meelt tundma õppida. Kui ta Ükskülasse oli jõudnud, wõttis ta kõik kiriku omaduse enese kätte, kogus rahwa auusamad mehed nii hästi paganad kui ka ristiinimesed, oma juurde ja püüdis neid pidulise söögi ja joogiga enese poole meelitada, ning seletas neile siis, et ta nende eneste soowil surnud piiskopi asemele siia tulnud. Esiti tegiwad Liiwlased tema wastu lahked näod, aga warsti pidasiwad nad isekeskes nõu, kas teda kirikus ära põletada, surnuks lüia, ehk Düüna jões ära tuleks uputada. Kui Berthold seda kuulda sai, põgenes ta laewaga Saksamaale ja sealt Rooma, kus paawst kirja ühes andis, milles ta kõigile suurt hingeõnnistust tõotas, kes Liiwimaa paganate wastu ristisõtta lähewad. Nüüd kogus ta enesele sõjamehi ja tuli 1198 suure wäega Liiwimaale Holme kantsi ette. Siit saatis ta saadiku maale ja laskis Liiwlastelt küsida, kas nad ristiusku wastu tahawad wõtta ja kas need, kes seda wastu wõtnud, tõeste lubawad pidada. Liiwlased kostsiwad uhkelt, et nad ristiusku ei taha wastu wõtta ega ka pidada. Piiskopi mehed oliwad laewadega Riia paika maha jäänud, nii et ta siin midagi ei wõinud ära teha. Ta läks laewade juurde tagasi ning pidas seal oma meestega aru, mis teha tuleks. Riia wäe ligidale koguwad ka Liiwlased kokku ning lasewad piiskopilt küsida, miks ta sõjawäge ühes toonud. Piiskop wastab: Sellepärast, et teie risti usust pagana usu juurde, nagu koerad oma okse kallale, tagasi olete läinud. Liiwlased ütlesiwad: Seda süüdi wõime kergelt heaks teha, aga sina saada wägi kodu tagasi ja tule omastega rahulikult oma lossi. Ainult neid, kes usku wastu wõtnud, wõid sundida seda pidama, teisi meelita sõnadega wastu wõtma, mitte witsadega. Selle peale tehti rahu odade wahetamistega. Piiskop nõudis wanemate poegi oma kätte pandiks, et rahu kindel oleks, aga nad ei annud. Warsti peale selle oliwad mõned Sakslased, kes hobustele toitu otsima läinud, ära tapetud. Kui piiskop seda kuulda sai, saatis ta Liiwlastele nende odad tagasi, millega rahu lõpetatud oli. Kohe algas taplus. Liiwlased tuliwad hirmsa käraga Sakslaste wastu, aga saiwad põgenema aetud. Bertholdi hobune jooksis waenlaste sekka, kaks Liiwlast tunnewad ta ära, wõtawad kinni, kolmas, nimega Imant, pistab ta seljast odaga läbi ja teised kisuwad ta liikmete kaupa tükkideks. Sakslased oliwad oma peamehe surma pärast wäga wihased ja tegiwad kättemaksmise wihas Liiwlaste maa ja wiljawäljad laialt lagedaks. Liiwlased kartsiwad suuremat kahju ning tegiwad waenlastega rahu. Holmes lasksiwad 50 ja Ükskülas ligi 100 paganat endid ristida, wõtsiwad preestrid oma juurde elama ja andsiwad neile wiljast maksusid. Nüüd näis rahu kindel olema ja sõjamehed sõitsiwad minema. Aga waewalt oliwad nad merele saanud, kui Liiwlased oma hurtsikutest Düüna jõkke jooksiwad ning „oma jõe puhtas wees ristimise wee maha pesesiwad, wõera usu enestest ära heitsiwad ja ära sõitwatele laewadele järele saatsiwad.“ Saksad oliwad ühe kuju nikerdanud ja selle puu oksa pannud. Seda pidasiwad Liiwlased nende jumalaks, kes weehäda ja katku pidi tooma, wõtsiwad ta maha, sidusiwad ta ühe laua peale ning saadawad ta siis Düüna jõgemööda Sakslastele Gootlandi järele. Üks kuu pärast seda langesiwad nad häkiste Sakste peale ja tapsiwad neist 200 meest ära. — Kes üle jäiwad, põgenesiwad kartuse pärast Holmi kantsi ja tahtsiwad sealt paganate wastu sõdida. Järgmisel kewadel wõeti nõuuks kõik papid ära tappa, kes weel Lihawõte pühade ajal Liiwimaale jäänud ja mitte Saksamaale pole läinud. Seesama otsus maksis ka kaupmeeste kohta. Surma kartuses põgenesiwad waimulikud mehed kuhu saiwad. Kaupmehed peastsiwad oma elu suurte kingituste läbi. Liiwlased nägiwad weel oma priiusest lühikest und. Palja sõna wõimuga ristiusku siin wälja laotada, — selle peale ei olnud enam mõteldagi, nüüd pidi mõõk ja tuli appi tulema.