Üleüldine isamaa ajalugu/II.A.II
II. Tuli ja mõõk ristiusu wäljalaotaja.
Sõna üksi ei jõudnud Liiwimaal enam midagi korda saata; mõõk pidi appi tulema. Bremeni peapiiskop nägi seda ette ära ning otsis niisuguse mehe, kelle kätte nii suure ülesande täitmist — Liiwimaa ära wõitmist — wõis usaldada. See mees oli tema sugulane Bremeni linna doomipraost Albert von Apeldern, rikkast, kuulsast soost, auu sees würstide ja suurte meeste silmis, kõige tugewamas mehe eas, tark ja lõpmata auuahne, wäsimata tööjõuga, terawa pilguga riigimees. Selle mehe walis peapiiskop oma tööriistaks Liiwimaale — Liiwlaste ärawõitjaks — nende piiskopiks. Albert reisis kõige pealt põhja Skandinawiasse ja Saksamaale ning jagas igalpool risti wälja ja kutsus kõiki ristisõidule Liiwimaa paganate wastu, mis paawsti kirjajärele niisama pattudest puhtaks tegi, kui ristisõit Jerusalemma. Gootlandist üksi juba leidis ta 500 wõitlejat. Siis läks ta weel Daani kuninga Kanut IV (1182—1202) juurde, kes Läänemere rööwlit ära oli wõitnud ning Albertile wäga kallid kingitusi tegi, ja Saksa keisri Filip Schwabeni käest palus ta ristisõitjatele kaitsmist. Risti jutluste ja suurte tõotuste läbi rikka saagi peale Liiwimaal kogus ta kõige paremad sõjamehed enese ümber. Kewadel 1200 sõitis Albert 23 laewaga, mis põhja-Saksa linnad talle annud, Düüna jõkke. Hulga suurest soost saatjate seas oliwad ka tema wiis wenda Hermann, Engelbert ja Rotmar, kes kõik Liiwimaale kõrgete waimulikkude ametite peale saiwad ning Dietrich ja Johannes, kes kui rüütlid Liiwlaste saatuse ahela külles tagusiwad. Tema ei tulnud mitte enam üksi ristiusku kuulutama, waid maad ära wõitma. Ta ei olnud mitte üksi preester, waid ka sõjamees, kes ühes käes Kristuse kuju, teises käes mõõka hoides Liiwimaale astus. Sellepärast nimetatakse teda ka mõõgaga apostliks. — Kui Albert kahe laewaga jõge mööda kuni Kirchholmi kantsini üles läks, tungisiwad Liiwlased kohe tema kallale, wõtsiwad teise laewa kinni, tapsiwad mehed ära riisusiwad Alberti piiskopi kuue ja auujärje ära. Piiskop peasis üle jäänud meestega kantsi, kus Liiwimaale jäänud Saksa kaupmehed seni ajani wangis olnud, ning sai siin ümber piiratud. Kantsis tõusis suur nälg ning täitis Sakslased surma hirmuga. Seal leiti maad ümber kaewades maa sest palju wilja. Waheajal hakkasiwad waenlased, kes kaugemale Düüna jõkke maha jäänud, Liiwlastele iga wiisi kahju tegema, rüüstasiwad maal, süütasiwad kõik nende majad ja wilja põllud põlema jne. Sell wiisil oliwad Liiwlased sunnitud rahu tegema. Aga Albert ei uskunud nende tõotusi mitte. Ta kutsus tähtsamad rahwa wanemad oma juurde pidule ja laskis neid wäga sõbralikult söögi ja joogiga wastu wõtta. Söögi järele räägiti rahupidamisest ja Albert nõudis pantisid. Liiwi wanemad ei tahtnud niisugusest kaubast midagi teada, ning seadsiwad ära tulema. Aga seal nägiwad nad oma kõige suuremaks ehmatuseks, et maja, kus sees nad oliwad, sõjameestest sisse oli piiratud. Iga ukse peal seisiwad neil sõjamehed ees. Et neid muidu lahti ei lastud, andsiwad nad oma pojad, aru järele 30 noort meest, piiskopi kätte pandiks. See oli esimene äraandmine ja pettus Kristlaste poolt paganate wastu, mida need mitu korda hirmsal wiisil järele on teinud. Albert wiis wangid suure rõõmuga Saksamaale. Enne ärasõitmist otsis ta linna ehitamise koha walmis ning saatis Toreida Dietrichi Rooma paawstilt ehitamiseks luba küsima. Paawst Innocenz III ei annud üksi luba, waid ka tähtsaid eesõigusi tulewale linnale. Järgmisel kewadel 1201 tuli Albert uute ristisõitjatega Liiwimaale tagasi ja hakkas Riia linna ehitama.
Riia linna ehitamine 1201.
Sõjamehi, preestrid, käsitöölisi ja kaupmehi, kõiki kutsus ta oma uude linna elama ja andis neile seal tähtsad eesõigused. Piiskopi eluase ja Augustinide klooster Ükskülast seati Riiga ning Doomi kirik sai Riiga ehitatud. Alberti wend Engelbert sai Doomi praostiks ja Toreida Dietrich Düünamündesse ehitatud uue Cistercini kloostri abtiks walitud. Noore linna elanikkude arw kaswis wäga ruttu, sest ta oli kõige tähtsam kaubakoht Liiwimaal Saksa ja hommiku maade wahel. Paawst omalt poolt oli Riia kasuks ära keelanud, et ei tohi mujal laewa randa lasta. Kui 2 aastat pärast seda paawsti keeldu üks laew Schlokis kinni pidas, saiwad kapten ja tüürimees selle eest surma mõistetud ning kõik teised laewamehed Düüna jõelt ära aetud. Selle läbi jäi Semgallaste kauplemine Kuuramaal kängu, sadam Musse jõe suus sai aega mööda liiwaga kinni maetud, nii et jõgi isegi omale teise tee otsis ning Düüna jõe suhu hakkas woolama, nagu see praegugi weel on. Nüüd nimetakse teda Kuura Koiwa ehk Aa jõeks.
62. Liiwiordu.
Igal sügisel reisis Albert Saksamaale ning tuli kewadel uute ristisõitjatega sealt tagasi. Kes oma patud ristisõiduga Liiwimaa paganate wastu terweks eluajaks ära pesenud, wõitlemise jänu kustutanud ja warandust küllalt kokku riisunud, need ei tulnud teisel aastal enam tagasi, waid läksiwad ennemalt Hommikumaale ehk Italiasse ristisõitudele, mis palju meelitawamad oliwad. Albertil oli aga Liiwimaa ärawõitmiseks mehi tarwis, kes seal elasiwad ning mitte külaskäija moodi Liiwimaal ei käinud. Tal pidi seisew sõjawägi olema. Seda puudust tundis ta elawast. Ta katsus sel wiisil Saksa rüütlid Liiwimaa külge köita, et ta neile mõisad kätte andis, nagu Bannerowile Lennewarde ja Meindorpile Üksküla kantsid. Warsti nägi ta aga ära, et sellega kaugele ei saa. Seda wiisi oleks ta sõjawägi hirmus palju maksma läinud ning warsti maast puudus kätte tulnud. Tema truu abimees, Düünamünde kloosti abt, endine Toreida Dietrich, andis talle nõuu, iseäralist rüütli ordut asutada, kes kui uus wõimuse abinõuu alati truuduseta maa pärisrahwast sõnakuulmisele wõiks sundida. Sarnasid waimulikka rüütliordusid oli juba palju, mis 1118 Johanitide ja templiherrade orduga algasiwad. Nad oliwad kõik kiriku kaitsemiseks ning usu laiali laotamiseks ühandatud ja muretsesiwad peale selle ka waeste ja haigete eest. Paawst Innocenz III kinnitas Alberti plaani ja sellega uue ordu 1202. Ordu rüütlid nimetati Kristuse rüütli wennad. Nende ordutäht oli punane mõõk ja rist walge mantli peal, kust nad mõõga rüütlite ehk Kristuse rüütlite nime on saanud. Ordu sees oli kahesuguseid rüütlisi. Esimesed, kellede seas hakkatuses ainult weike osa sündinud rüütlid oli, pidiwad tõotust andma, et nad abielusse ei heida, et nad paawsti ja piiskopi käsku kuulawad ja terwe eluaja Läänemere äärsete paganate wastu tahawad wõidelda. Teised oliwad waimulikud wennad, kes jumalateenistust pidasiwad. Peale nende oli ordu seas weel teenijaid wendi, kel aga rüütli õigusi ei olnud. Esimeste seas oliwad Bremeni, Lübeki ja Hamburgi raeherrade pojad.
Ordu pea oli ordumeister ehk suurmeister; tema järele tuliwad komturid, kes maal lossides üksikute maakondade sõjawäe ja ordumõisade üle walitsesiwad, kümnese maksu määrasiwad ja kohut mõistsiwad. Ordumeister ja komturid kokku oliwad kõige ülem kohus Kapitel, kes orduliikmete ja nende käes olewate waranduste ja mõisade üle walitses. Peale selle oli ka weel üks marschal ehk orduwäe ülem, kuna kõige ülem sõjawäe juhatus ordumeistri käes seisis. Esialgu oli ordu asupaik Riias piiskopi palastis, pärast Wõnnu linnas, kuhu ta orduriigi lõpuni (1562) jäi.
Esimeseks ordumeistriks waliti Winno, kes oma julguse ja wapra meele pärast kõige paremine selle koha peale kõlbas. Et ordurüütlid abielusse ei tohtinud astuda, siis wõis nende arw ainult uute juurde tulejate läbi Saksamaalt kaswada ja ordu seisma jääda.63. Merelahing.
Kui 1203 piiskop mitme suurtsugu mehega ja hulga ristisõitjatega Saksamaalt Liiwimaale tagasi tuli, sai ta merel Saaremaa Eestlastega kokku. Nad tuliwad Daanimaalt 16 laewaga, kus nad hiljuti ühe kiriku oliwad ära põletanud ja paljaks riisunud, inimesi tapnud ja wangi wõtnud ning palju muud warandust kokku riisunud. Ristisõitjad hakkasiwad kohe sõja wastu walmistama, et paganatele nende kurja kätte maksa. Saarlased aga ütlesiwad, et nad Kristlastega rahu olla teinud, mispärast sõda tulemata jäi. Kui Sakslased Gootlandi oliwad jõudnud ja nägiwad, et paganaid nende rööwitud waraga Wisbi linna alt rahuga mööda lasti minna, nurisesiwad nad wäga linna kodanikkude ja kaupmeeste üle, et nad paganaid rahuga oma teed lasewad käiä. Linna rahwas aga ei pannud seda nurisemist tähele ega läinud Saarlaste peale. Siis läksiwad ristisõitjad piiskopi lubaga paganate wastu sõtta. Eestlased seadsiwad endid wastupaneku peale walmis, kui pealetungimist märkasiwad. Sakslastel läks korda kaks Eesti laewa ümber piirata, kus palju wangis Kristlasi ja riisutud preestrite riideid peal oli, ning Wisbi linna wiia. Ligi 60 laewa meest leidsiwad nende laewade peal, Eestlaste poolt surma. Kolmanda laewa, kuhu kõigest 8 meest järele jäänud, põletasiwad Eestlased ise ära, sest et ta nii wähe meestega waenlaste käest ära ei oleks wõinud peaseda. Waenlased aga ei pidanud teda ka mitte omale saama, kui nad teda enam kaitsta ei jõudnud. Albert saatis wangid kõige warandusega, mis Saarlased Daani maalt riisunud, Lundi piiskopi kätte Daanimaale tagasi.
64. Liiwi wanem Kaupo Roomas.
Albert oli oma uuele riigile kindla aluse pannud ning paawst Roomas ja keiser Saksamaal oliwad talle tugewateks tugedeks. 1203 saatis ta abti Dietrichi ristiusku heitnud Liiwi wanema Kaupoga Rooma paawsti juurde. Paawst wõttis Kaupot wäga lahkeste wastu ja andis temale suud. Ära tulles kinkis ta Liiwi wanemale kuldraha ja wapi seitsme kuldtähega. Kaupo, kellest ta suguwennad wäga suurt lugu pidasiwad, jäi eluajaks ristiusule truuks ning aitas teda oma wendade keskel laialilaotada. Tema sõna wägi mõjus rohkem kui orduwendade tuli ja mõõk. Saksa maast tuli iga kewadega uusi risti sõitjaid Liiwimaale, teiste seas krahwid ja würstid hulga saatjatega. Nemad kaitsesiwad kirikut paganate pealetungimise eest ja aitasiwad Sakslasi oma wõiduteel ikka kaugemale tungida. Ilmliku wõimu läbi külwas Albert omale aga hukatuse seemet, mis warsti tärkama hakkas. Järgmise aasta sügisel jõudis Kaupo kolme laewaga Dietrichi seltsis Roomast tagasi Riiga. Temale tuli hulk rüütlid merel wastu, kes Saksamaale tagasi läksiwad. Need puutusiwad merel Eestlastega kokku, kes 10 riisumise ja 12 aubalaewaga nende peale tuliwad. Ühe laewa purustasiwad Kristlased juba ära ja püüdsiwad teise ka kinni. Aga paganad tahtsiwad ennem merelainetes otsa saada, kui Kristlaste kätte langeda, ja hüpasiwad kõik laewa pealt merde. Teised laewad taganesiwad Sakslaste eest tagasi, kes enne koju jõudmist mere peal weel wäga palju wiletsust nägiwad.
65. Littawide tülid.
Kawal Albert oskas naabrid üksteise wastu ülesse kihutada ja tülisse ajada, mille läbi nad oma jõud ära kulutasiwad, nii et nende ärawõitmine üsna kergeks läks. Nõnda tulid 1204. aasta kewadel Littawid 2000 ratsamehega Eestimaale sõda pidama. Kui nad Düüna jõge mööda Riia linnast mööda sõitsiwad, astus nende ülem Sülgate maale linna waatama, Sakslased tuliwad talle wäga lahkelt wastu ning andsiwad talle mõdu juua. Omaste juurde tagasi jõudes naeris ta Sakslasi, et neil mõdu pakkudes käsi hirmu pärast wärisenud ning ähwardas nende linna ära häwitada, kui Eestimaalt tagasi tuleb.
Kui Sülgate oma sõjawäega ära oli läinud, tuli Semgallia würst Westhard Riiga ja tõotas Sakslastele appi tulla, kui nad Littawlaste kallale läheksiwad. Sakslased nõudsiwad temalt pantisid, et ta sõna ei murraks. Westhard tuli kaunis suure wäega Riia alla ja andis pandid Sakslaste kätte. Nüüd walmistasiwad ka Saksa rüütlid endid taplusele ette. Mitmed kawalad mehed saadeti Toreidasse, et sealt järele kuulata, kust Littawlased tagasi tulewad. Need tuliwad arutu suure riisutud waraga, hulga wangide ja lugemata weiste ja hobustega läbi Liiwimaa tagasi. Et nad Liiwlastega rahus oliwad elanud, siis jäiwad nad rahulise südamega Liiwlaste peale usaldades Kaupo kantsi juurde ööseks. Seda saiwad wälja saadetud luurajad teada ja teatasiwad Riias. Kohe seadsiwad Semgallid ja Riiglased endid neile teele ette ning langesiwad häkiste nende peale. Littawide poolt langesiwad ligi tuhat kakssada meest, nende seas ka Sülgate ise, kes saaniga sõitis. Semgallid raiusiwad ta pea otsast ära ja paniwad saanide peale, mida nad ainult Littawide peadega oliwad täitnud, et neid kodus jumalatele ohwerdada. Sellega ei olnud see hirmus tapmine weel lõpnud. Ka õnnetumad Eestlased, keda Littawlased wangideks ühes wedasiwad, saiwad Sakslaste mõõga läbi halastamata südame ja külma werega ära tapetud, sest et nad ristiinimeste waenlased olla. Nüüd alles tuli hirmsa weremängu lõpujärk, riisutud waranduse jagamine Sakslaste ja Semgallide wahel. Kui Littawide õnnetusest nende kodu sõnumid saadi, siis poosiwad 50 naist endid üles, et oma meestega pärast surma jälle kokku saada.
66. Liiwlaste sõjad ja langemine.
Mitmel puhul katsusiwad Liiwlased oma waenlaste üle wõitu saada, mis neil aga ialgi korda ei läinud. Piiskop hakkas omale wäljaspoolt abi otsima. Ta saatis abti Dietrichi Polotski kuninga Wladimiri juurde, et sellega sõbrust teha ja kingituseks wäga uhket sõjahobust kätte wiia. Semgallid riisusiwad saadikud tee peal paljaks, nii et nad palja eluga minema peasiwad ja kuninga Wladimiri juurde jõudsiwad. Aga Liiwi saadikud olid neile ette jõudnud ning kuningat enesele appi kutsunud. Kuningas jäi Liiwlaste poole ning laskis abti wahi alla panna. Sellel läks ometigi korda ühe kerjaja läbi Riiga kirja saata. See tuli wälja ja kuningas pidi teist wiisi oma asju ajama. Ta saatis saadikud Riiga, kes Liiwlaste ja Sakslaste wahel kohut pidiwad mõistma. Nendega ühes wõis ka abt oma meestega koju minna. Ühtlasi saatis kuningas aga weel teised saadikud Liiwlaste ja Lätlaste sekka laiali, et neid piiskopi wastu sõtta kutsuda. Liiwlased tuliwad rõõmuga, kuid Lätlased jäiwad koju. Kuninga saadikud nõudsiwad, et piiskop nendega linnast wälja Wooga jõele nõuu pidama tuleks. Piiskop ei läinud, waid ütles, kui neil temaga asja, siis wõiwad nad linna tulla. Nõupidamise paika kogus hulk Liiwlasi kokku. Üksküla kantsist saadedi kaks ristitud Liiwlast Kirian ja Laian oma suguwendi waigistama ja rahule jääda manitsema. Mõlemad mehed tapeti hirmsal wiisil ära. Siis tormasiwad Liiwlased Holme kantsi peale ja wõitsiwad ta ära. Preester Johannes, kes Wirumaal sündinud, lapse põlwes wangina Saksamaale wiidud, kust piiskop Meinhardt ta lunastas ja kloostrisse ristiusku õppima pani, leidis hirmust otsa. Ta oli palju Liiwlasi ristiusku pöörnud.
Mõneks päewaks jäiwad Liiwlased Holme kantsi, riisusiwad Sakslasi ja tegiwad neile iga wiisi kurja. Siis läks aga paljudel himu ära ja nad läksiwad koju. Üks Sakstele truu Liiwlane Lembewalde andis seda piiskopile teada. Kohe saatis see oma mehed Holme kantsi paganate käest ära wõitma. Lahing oli palaw, wõit jäi Kristlastele. Mitmed peastsiwad endid ujumisega. Mässajate Liiwlaste wanema Ako pea wiidi wõidu kuulutusega piiskopile wõidutäheks. Ako oli Polotski kuninga Sakslaste wastu üles kihutanud ja rahwa mässama pannud. Teised wanemad wiidi Riiga wangi ja pandi seal ahelasse, kust piiskop nad pärast Saksamaale wiis. — Nüüd tahtsiwad Sakslased kord ka Koiwa Liiwlasi karistada, kes neile palju paha teinud. Et Semgallid Koiwa Liiwlastega ehk Toreidalastega waenluses elasiwad, siis läksiwad need Sakslastele nende palwe peale hea meelega appi. Westhard tõi 3000 meest sõtta. Sellest anti üks jagu Kaupo kätte, kes oma endise kantsi peale läks, kus tema sugulased elasiwad. Need põgenesiwad, kants oli Kaupo käes. Ta riisus oma endise kodu paljaks ja andis ta siis tuleroaks. Dabrieli kantsi Toreidat ei suutnud nad ära wõita, see oli liig tugew. Riisuti ja rööwiti sellepärast maal ümberringi ning tuldi suure sõjasaagiga Riiga tagasi, kus kõik ära jagati. Kahju saanud Liiwlased kutsusiwad teistkorda Polotski kuninga enesele appi, kes ka tuli ja Holmi kantsi ümber piiras. Sakstel oli õige peenike peus ja kartus suur. Ta tahtis Riiga minna, aga salakuulajad tõiwad talle sõnumid, et kõik teed Riia ümber täis kolmenurgelisi naelu olla, mille otsas inimesed ja hobused oma jalad lõhki ajawat, ja et merel laewu nähtud. See pani Polotski kuninga kartma ja ta läks 11 päewase ümberpiiramise järele Holme kantsi alt tagasi. Uut hirmust sõda Sakste poolt kartes, hakkasiwad Liiwlased rahu paluma. Rahupandiks pidiwad nad kõikide oma würstide ja ülemate pojad andma. Nüüd seadsiwad Sakslased neile maksusid peale, millest nad enam tänapäewani wabaks pole saanud. Nüüd saadetakse preestrid nende sekka ja ristimine algab igal pool. Nüüd on Liiwi rahwas ära kadunud, ainult wähe riismeid leitakse weel Domesnina rannal Kuuramaal. Liiwlaste wiha Sakslaste wastu oli nii suureks kaswanud, et haiget surmawoodil weel nende sõnadega trööstiti: „Mine, õnnetu loom, paremasse ilma, kus Saksad mitte enam su peremehed, waid su sulased on.“
Saksa keiser, kes ennast Liiwimaa ülemaks isandaks pidas, kinkis selle maa piiskopile. Ordu wendade arw kaswis iga aastaga ja nende sissetulekud kippusiwad kitsaks jääma. Sellepärast palusiwad rüütlid kolmandamat osa Liiwimaast omale, mis piiskop järele jätmata palwete peale wiimaks ka lubas. 1207 oli Toreidasse üks risti sõitja rüütel Gotfrid kohtumõistjaks saadetud. See mees kogus tüliasjade seletamise eest rahwa käest enesele palju raha, kellest ta ainult weikse osa piiskopile tõi. Teised risti sõitjad murdsiwad kasti lahti, kust 19 marka warastatud hõbedat leiti, muud asjad weel arwamata, mis ta ära tarwitanud. Tema oli raha eest õigust annud ja õigeid inimesi nülginud. Ta suri koledat surma.
67. Lätlased heidawad heaga alla.
Liiwlaste langemisega oli elaw müür Lätlaste oma walitsuse eest langenud. Ristiusu kandjad tungisiwad nende juurde oma kahe preestri Alobrandi ja Läti Hindrikuga. Lätlastel oli nende tulek wäga meelejärele, sest Sakslastest lootsiwad nad abi Littawlaste ja Liiwlaste wastu. Aga teisel pool seisis wägew Wene rahwas, kes nende käest kaua aega juba maksusid nõudnud. Et nad ise otsust teha ei julgenud, kumma rahwa alla heitmine kasulikum oleks, siis küsisiwad nad jumalate käest nõuu, kas nad Pihkwa wõi Riia preestrite käest ristimist wastu pidada wõtma. Jumalate otsus oli Sakslaste poolt. Ilma wastu panemata lasksiwad Lätlased endid nüüd ristida ning warsti tõusiwad ristiusu kirikud terwel Lätimaal nähtawale. Lätlased oliwad seega Sakslaste alla heitnud ning neid oma peremeesteks tunnistanud. Wõidetud maa jagas piiskop enese ja ordu wahel ära, ning wõttis wõidetud rahwaste käest maksusid ja sõjamehi wõitmata paganate wastu sõdimiseks.