Üleüldine isamaa ajalugu/II.B.I
B. Piksepilw pea kohal.
I. Esimised põrutused.
68. Sakslaste esimene kokku puutumine Eestlastega.Kui Liiwlased, Semgallid, Littawid ja arad Lätlased alla heidetud oliwad, siis hakkasiwad ristiusu toojad ka Eestlaste ärawõitmise peale mõtlema. Nad oliwad neid juba aastal 1203, kui Albert oma wendadega Liiwimaale sõitis, Wisbi linna all ja pärast seda siis, kui Dietrich ja Kaupo Roomast tagasi tuliwad, küllalt tundma õppinud. Eestlaste kerged, weiksed laewad oliwad nende suured, rasked laewad ümber piiranud ning palawa wõitluse järele ei olnud nad midagi suuremat ära wõinud teha, kui kaks Eestlaste laewa ära wõita. Ühe põletasiwad Eestlased ise ära, sest et sinna wähe mehi peale oli jäänud, kes teda wistist waenlaste kätte oleksiwad pidanud jätma ja 13 läksiwad oma teed. Nende sõjahimu ja julgust tundsiwad nii hästi Sakslased kui Lätlased, kes oma nõrkuse ja ara meele pärast Eestlaste põlgduse all oliwad ning kellele nad sellepärast palju üle kohut teinud. Tark piiskop nägi kohe ära, mis siin teha oli. Ta äratas Lätlaste seas kättemaksmise himu Eestlaste wastu. Suure rõõmuga saatsiwad Sakslaste läbi julgeks saanud Lätlased oma saadikud 1208 Ugaunia Eestlastelt nõudma, et nad kõik seda ülekohut ilusaste ära tasuksiwad, mis nad Lätlastele ja Sakstele teinud, kelle kauba woorid nad enne Ria linna ehitust Pihkwa tee peal ära riisunud. Eestlased ei wõtnud ettepanekut kuulda ega lubanud riisutud warandusi ialgi tagasi anda, waid saatsiwad Läti wanemad Russini Waridate ja Talibaldi ähwardustega tagasi. Kui ka Sakslaste eneste saadikud, kes Saksa kaupmeestelt riisutud warandust tagasi nõudsiwad, teatusega minema olid saadetud, siis läks piiskopi wend Dietrich Saksa rüütlite ja kaupmeestega Toreidasse, kus ta Liiwlased ja Lätlased kõik kokku kogus ning sealt suure ja tugema wäega Ugauniasse ruttas. Siis riisuti kõik külad paljaks, põletati majad maha ja tapeti inimesed ära. Wiimaks wõitsiwad nad weel Otepää linna ära. Kolm päewa puhkasiwad nad Ugaunias, enne kui suure riisutud waraga ja sõjawangidega koju hakkasiwad tulema.
Ugaunia rahwas kutsus Sakslased appi ja läks Lätlastele kätte maksma. Kõik, mis ette tuli, riisuti ära ja üks mees Wardeke põletati elusalt ära. Thalibaldi kants Beewer piirati ümber ning sõditi terwe päew walli tagast Lätlastega. Lätlaste preester mängis linna walli peal kannelt ja laulis seal juures waimulisi laulusid. Seda laulmist ja mängimist jäiwad Eestlased suure imeks panemisega kuulatama, unustasiwad wihawaenu ja kättemaksmise ning läksiwad koju tagasi. Lätlased saatsiwad aga läbi ööd saadikuid Wõnnu linna ordumeistrit Winno appi Eestlasi tagaajama. Teisel hommikul tuli Winno oma meestega Beeweri kantsi alla ning läks Lätlastega Eestlasi taga ajama, aga ei saanud neid enam nähagi. Siis kutsusiwad Beeweri Lätlased ka weel kõik teised omaksed kokku ning läksiwad otse teed Sakalasse, kus nad mehed, naised ja lapsed, keda kodust leidsiwad, armuta maha lõiwad, kolm sada ülemat meest ära tapsiwad, majad maha põletasiwad, wara, weised, hobused ära riisusiwad ja tüdrukud wangi wiisiwad. Kui nende käed tapmisest ära oliwad wäsinud, siis pöörsiwad nad koju tagasi, jagasiwad oma saagi Rüütli wendadega ning kiitsiwad suure rõemuga Jumalat, kes paganatele nii hirmust otsa saatnud. Eestlased leinasiwad langenud omakseid kaebtuste ja joogipidudega taga ning põletasiwad nende surnukehad ära. Läti wanem Russin aga kiitles: „Minu lapselapsed saawad seda oma lastele kolmandama ja neljandama põlweni jutustama, mis Russin kõige kõrgema abiga Sakalaste surnukehadele teinnd.“
Piiskop Albert ei olnud sel korral ise Liiwimaal. Tema wend Hermann kartis, et Eestlased nüüd wistist suure sõjawäe kokku korjawad ja Lätlaste kui ka Sakslaste peale tulewad. Sellepärast kutsus ta Lätlaste wanemad oma juurde ja andis neile nõuu üheks aastaks Eestlastega rahu teha, seni kui piiskop Saksamaalt uue sõjawäega tagasi jõuab. Lätlastele oli see nõuu wäga meelejärele. Sakalased, kelle jõud wäga kurnatud oli, leppisiwad nende rahupakkumisega kergeste kokku ning tegiwad aasta peale rahu.
69. Ordu kõlwatus.
70. Uued plaanid.
Aastane rahu aeg Eestlastega sai otsa ja piiskop Albert oli uute ristisõitjatega Saksa maalt tagasi tulnud. Nüüd kutsus Wõnnu rüütlite ülem Berthold Lätlaste wanemad Russini ja teised oma meestega ja Wendidega Eestlaste wastu sõtta. Eestlased, kes waenlaste kurjast nõuust midagi ei teadnud, oliwad kõik kodu külades, kus nad surma leidsiwad. Kui waenlased kõik külad ära oliwad põletanud ja maa lagedaks rüüstanud, läksiwad nad rööwitud waraga ja naiste ning tüdrukutega oma teed.
Kui Toreida Liiwlased, les ikka Eestlastega ühte oliwad hoidnud, seda kuulsiwad, läksiwad nad piiskoppi paluma, et see Eestlasi ära katsuks lepitada. Piiskop saatis preestri Alobrandi Ugauniasse lepituse kaupa sobitama. Rahwas oli aga Sakslaste ja Lätlaste üle, kes rahu rikkunud, nii wihane, et piiskopi saadiku kohe ära tahtsiwad tappa. Wanemad keelasiwad rahwast, et ta saadikutesse ei puutuks, sest kes siis weel saadikuid usaldaks nende juurde saata! Ugauniast läksiwad nüüd Eestlaste poolt saadikud Riiga piiskopi juurde ning tegiwad seal rahu kauba kindlaks.
Kuurlased hoidsiwad ka Eestlaste poole ning ootasiwad parajat aega, mill Sakslaste peale wõiksiwad langeda. See aeg tuli. 1209 aasta kewadel sõitis piiskop Albert ristisõitjatega tagasi Saksamaale. Saaremaa ligidal tuliwad häkiste kaheksa Kuurlaste mererööwli laewa neile wastu. Ristisõitjad tuliwad weikeste laewakestega Kuurlaste wastu, kes oma laewad kaks kõrwuti ülesse oliwad seadinud. Kui Sakslaste paadid nende juurde saiwad, kiskusiwad kuurlased need oma laewade wahele ja tapsiwad palju rüütlid maha. Kui nad nägiwad, et wõidu saamise lootust ei olnud, siis põgenesiwad nad suurte laewade juurde tagasi ning sõitsiwad edasi Saksamaale. Nende keskelt oli 30 rüütlit langenud, kellede pärast piiskop leinas. Kaks Gootlandi kodanikku on nende kehad kokku korjanud ning ristiusu kombe järele pühalikul wiisil maha matnud. — Mõni aasta pärast seda leidsiwad Saksamaalt tulijad ristisõitjad Kuurlased Gootlandi saarel suure riisutud waraga. Nad piirasiwad Kuurlased ümber, wõitsiwad nende käest neli rööwli laewa kõige saagiga ära ja wiisiwad Riiga. Uue riisutud wara seas leidsiwad nad ka palju lambaid.
71. Sõjad Otepea all.
Nowgorodi ja Pihkwa kuningad Mstislaw ja tema wend Wladimir tuliwad oma ühendatud wägedega 1210 Ungaunia maale Otepea kantsi alla, piirasiwad ta ümber ja sõdisiwad seal kaheksa päewa. Kui wiimaks toidu ja wee puudus kätte tuli, palusiwad Eestlased rahu. Venelased nõudsiwad 400 marka nahku sõjakuluks, ristisiwad mõned inimesed ning läksiwad siis oma teed. Pärast seda kogus Wõnnu Berthold kõik Lätlased ja Liiwlased kokku ning läks nende ja piiskopi meestega Otepea kantsi alla, kus nüüd wähe rahwast oli. Kartuse pärast, et nad ometigi wastu panna ei suudaks, wõtsiwad linnalased Bertholdi heaga kantsi wastu. Piiskopi sulased aga tormasiwad ka sisse, tapsiwad mehed maha ja wõtsiwad naised wangi ning riisusiwad palju wara enestega. Ainult mõningad peasesiwad põgenemise läbi. Mõni päew puhati paigal, jägati wara ära, pandi linn põlema ja siis mindi koju.
72. Liiwlaste, Kuurlaste ja Eestlaste ühendus.
Sõjatuluke oli kord leegitsema pantud, ta lagunes ikka laiemalt Eestlaste sekka laiali, ning seisma jäämist ei olnud enam loota. Eestlased hakkasiwad ikka rohkem aru saama, et Sakslaste sõjad nende wastu mitte ainult rööwimise käigud ei olnud, nagu siiamaale teiste rahwaste poolt, kes maale riisuma tuliwad, maksusid maksma sundisiwad ning siis jälle oma teed läksiwad. Sakslased asusiwad ise maale elama, wõitsiwad ühe rahwa teise järele ära ning paniwad neile maksusid peale, millest nad enam lahti ei saanud. Daanlaste ja Rootslastega oliwad nad kergeste walmis saanud. Kui kitsikus käes oli, maksiwad nad wälja, mis waenlased nõudsiwad. Oliwad maksu nõudjad ära läinud, wõtsiwad maksjad oma mehed kokku ning läksiwad ja riisusiwad tagasi, mis neilt ära wiidud. Nõnda langesiwad Eesti mererööwlid 1188 Upsalu peapiiskopi peale, tapsiwad ta ära, läksiwad pealinna Sigtuna kallale ja põletasiwad ning lõhkusiwad selle maa tasa. Sest ajast saadik pole Sigtuna linn ialgi enam endise suuruse ja kuulsuse sisse saanud.
Liiwlased, Kuurlased ja Eestlased pidasiwad nõuu ühel meelel Sakslaste wastu wälja astuda ning otsisiwad Littawide, Semgallide ja Wenelaste juurest weel abi. Lätlased jäiwad üksi weel piiskopile ja ordule truuks ning sõdisiwad nendega ühes Kuurlaste wastu, kes 1210 Riia linna ära tahtsiwad wõita. Kuurlased oliwad suure laewa wäega linna alla tulnud ning sõdisiwad wäga wapraste. Kui üks Kuurlane nõnda raskeste haawatud sai et, ta maha langes, siis raius naaber ta pea otsast ära. Linnal oli suur kitsik käes. Õnneks ei olnud Liiwlased neile appi julgenud tulla ning Wenelased ja Littawid ei jõudnud ka nii ruttu Riia alla. Wahe ajal oliwad Sakslased linna ümber terawaid kolmenurgalesi raudnaelu maha pannud ning Toreida Liiwlased Kaupoga neile appi jõudnud, nii et Kuurlased kahjuga pidiwad taganema.
73. Eestlaste wõit Ümera jõel.
Sakslased nägiwad ära, et asi wäga tõsiseks ja kardetawaks wõib minna, kui waenlased ühel nõul nende wastu tulewad. Ehk piiskop küll Saksamaalt hulga wäge selle juurde oli toonud, siiski oli kõige pealt tarwis seda kardetawat ühendust waenlaste wahel lõhkuda. Ta saatis kohe rüütli Rudolf von Feeriko hulga meestega Polotski kuninga Wladimiriga rahu tegema, kes ka waenlaste nõusse oli heitnud. Kui piiskopi saadik Rudolf omastega Wõnnu linna ligidale jõudis, leidis ta linna Eestlastest ümber piiratud. Ta peasis weel suure waewaga linna. Eestlased wedasiwad hulga puid kokku, paniwad tule otsa, et kantsi ära põletada, tõiwad metsast suured puud kõige juurtega wälja, sõdisiwad nende warjust tuld ja suitsu kantsi ajades. Kolm päewa oliwad nad juba linna all sõdinud ja oleksiwad ta wistist ära wõitnud, kui neljandamal päewal Kaupo Liiwlaste ja Lätlaste ning Riialastega linnale mitte appi ei oleks jõudnud. Kui Eestlased seda nägiwad, taganesiwad nad üle Koiwa jõe ning jäiwad Beeweri tee äärde laagrisse. Teisel hommikul läksiwad Wõnnu ordu wennad, Kaupo oma Liiwlastega ja Lätlased neile järele. Ümera jõe ääres metsades ühe järwe kaldal kinni pidades saadawad nad salakuulajad wälja, kes selle sõnumiga tagasi tulewad, et Eestlased üle Ümera jõe põgenenud olla. Eestlased aga oliwad teisel pool järwe Ümera metsades peidus. Kohe kihutawad ordu wennad Lätlased ja Liiwlased põgenejaid taga ajama, aga Eestlased tulewad neile terwe wäega wastu. Taga ajajad ehmatasiwad kangeste ära ja kahetsesiwad wäga, et nad nii ettewaatamatalt pea tulde pistnud, ning Riiast appi tulewat rüütlite sõjawäge ära ei ole ootanud. Üks rüütel Arnold, kes julgust ei kaotanud, wõttis sõjalipu oma kätte ja hüüdis: Astugem kokku, Saksa wennad, sõdigem ja ärge põgenegem mitte paganate eest. See oleks häbiks meile ja meie rahwale. Nüüd algas hirmus sõda. Mitmed rüütlid, Kaupo poeg Berthold ja wäimees Wane langesiwad. Liiwlased paniwad põgenema ja wiimaks ka Sakslased, kui nägiwad et enam wastu ei jõudnud panna. Eestlased ajasiwad ratsamehi Sakslasi ja Liiwi ja Läti jala wäge taga ning lõiwad palju põgenejaid maha ja wõtsiwad muist wangi. Kui waenlaste wägi täieste laiali pillatud ja ära wõidetud oli, siis wiisiwad nad sõjawangid Ümera jõele ning piinasiwad mitmed neist seal surnuks. Sakslastest küpsetasiwad nad mõned elusalt ära ja mõnedele raiusiwad ristid selga.
Selle wõidu järele koju jõudes saatsiwad wõitjad kõigisse Eestimaakondadesse sõna, et nad endid ühendaksiwad. Ja kõik tõotasiwad üks süda ja üks hing olla.
Wahe ajal oli piiskop uued saadikud Polotski kuninga juurde saatnud ning temaga igawese aja peale rahu teinud.