Üleüldine isamaa ajalugu/II.B.II
II. Wälk lööb sisse.
Jõulu ajal 1210 kogusiwad Sakslased Lätlastest, Liiwlastest ja Wenelastest, kes nendega rahu oliwad teinud, wäga suure wäe kokku ning läksiwad mööda mere jääd Soontagana maakonda. Et Liiwlasi mitte ei usaldatud, siis wõeti nende käest enne pantisid, mille läbi neid sunniti ühes wõitlema. Enne kui teewahid waenlastest küladesse teatust saiwad wiia, oli terwe wägi ennast üle maa laotanud ning riisus, rüüstas ja tappis mitu päewa järgimööda. Siis kogus ta Soontagana linna ette. Kui kolm linna ära oliwad põletatud, siis pöörsiwad ristiinimesed wangi wõetud naiste ja lastega, 4 tuhanda lehma ja härjaga, lugemata hulga hobuste ja sõjawangidega ning kõige muu waraga koju tagasi. Kodu jõudes kiideti Jumalat, et ta waenlaste üle wõitu annud ning jagati riisutud wara oma keskel ära. Eestlastest oli palju külma kätte surnud, kes waenlaste eest kodust ära põgenesiwad.
Nüüd walmistasiwad Eestlased Sakalas, Ugaunias ja Soontaganas sõja wastu. Kõik pidiwad järgmisel kuupaistel üheskoos Riia linna peale minema. Sakslased oliwad sellest aga märku saanud ning tõttasiwad neile aegsaste wastu.
Et Soontagana malewat weel seal ei olnud, põgenesiwad Sakala ja Ugaunia Eestlased ära. Üks mees jäi Sakslaste juurde ja see teatas neile, et Soontaganast suurem wägi weel teel olla. Riiglased ja Liiwlased läksiwad tagasi, wiisiwad kõik oma warandused naise lastega linnadesse ja kogusiwad wäge kokku. Kui Soontagana ja teiste maade mehed Sakalasi ja Ugaunialasi eest ei leidnud, ei hakanud nad enam edasi minema ega Kristlasi üles otsima, waid pöörsiwad Metsapoolest, kus nad ristiusu kirikud ära riisusiwad, koju tagasi.
Kolmandamal kuul hakkasiwad Sakslased endid Eestlaste wastu sõdimiseks walmistama ning andsiwad waljud käsud kange ähwardusega kõigile Liiwlastele, ja Lätlastele, et kõik pidiwad ühes tulema. Sel wiisil saadi wäga suur sõjawägi kokku ning piiskopi õemees Engelbert, Toreida walitseja, läks hulga orduwendadega ja ristisõitjatega ühes Sakala maad ja Wiljandi linna ära wõitma.
75. Wiljandi ärawõitmine.
Kõige pealt piirati Wiljandi linn ümber (1210). Siis saatsiwad Sakslased, Liiwlased ja Lätlased maad paljaks riisuma. Need käisiwad kõik külad ja talud korda pidi läbi, riisusiwad nad paljaks, põletasiwad ära, lõiwad inimesed maha ja wedasiwad muist wangi. Wõnnu ülem rüütel Berthold ja Läti wanem Russin toowad wangid linna walli ette ning lubawad nad siis elawalt neile kätte anda, kui linn ennast heaga alla heidab ja ristiusku wastu wõttab. Selle tingimisega ei olnud Sakalased rahul, waid ähwardasiwad Sakslastele hirmsaste kätte maksa, kui nad oma kätt wangidesse julgeksiwad pista. Aga wangid tapeti nende silma all ära ja heideti walli kraawi! Linnalastega lubati sedasama teha. Need hakkawad nüüd noolidega waenlaste peale laskma, ja surmawad nendest paljugi. Hakkatakse warjutornisid ehitama. Liiwlased ja Lätlased weawad wallikraawi puid täis, ajawad warjutorni sealt üle ja lähewad tornist kindluse walli peale. Palju Eestlasi saiwad haawatud ja langesiwad. Sõdimine kestis wiis päewa. Eestlased wedasiwad kärudega tuld walli peale ja puistasiwad sealt alla puuhunniku peale, et seda põlema panna, aga Liiwlased ja Lätlased kustutasiwad seda lume ja jääga jälle ära. Orduwend Arnold sai kiwiga surnuks löödud. Sakslased seadiwad kiwiwiskamise massina ülesse, millega nad ööd ja päewad linna müüride pihta ja linna sisse kiwa pilluwad, mis majad maha lõhuwad ja inimestele ja elajatele surma toowad. Niisugust kiwiloopimise masinat ei olnud Eestlased enne weel näinud ega oma majasid niisuguse hoopide wastu kindlaks teinud. Liiwlased Lätlastega on puuhunnikud nii kõrgeks teinud, et sealt kergeste walli peale wõis ronida. Eilard von Dolen läheb Sakslastega puuhunnikku otsast walli peale, murrab oma meestega puu aia eest maha, aga leiab plankaia tagast weel teise walli, kust enam üle ei pease. Linna rahwas ajawad nad kiwa ja puid ülewelt kaela pidudes põgenema. Maha tulles panewad nad plangist aia esimese walli peal põlema, ning Eestlased loobiwad neile põlewad plangid ülewelt kaela. Tuli lõpeb ära, wastased seawad järgmisel hommikul endid uuesti wõitluse tarwis. Aga Eestlaste weike hulk linnas oli juba kaunis kokku sulanud, surnukehad täitsiwad maad, pea kõik oliwad haawatud, wee puudus oli nii suur, et õnnetumad linna kaitsjad ära hakkasiwad nõrkuma. Kuuendamal päewal pakkusiwad Sakslased neile rahu, kui nad ristiusku wastu wõtawad. Et muud nõuu enam üle ei jäänud, siis lubasiwad nad ristiusku selsamal wiisil wastu wõtta, kui Lätlased ja Liiwlased.
Sellega lõppis werine sõda. Kaks orduwenda oliwad Eestlaste kätte wangi langenud. Ühes talumajas wangis ei tohtinud keegi neile süia ega juua wiia, kuna Wilimes oma naise Emega neid salaja hästi toitsiwad. Kui nad pärast lahti peasesiwad, jätsiwad nad Wilimesi tänupalgaks ilma kümnese maksuta.
76. Eestlased Ümera jõel.
Eestlaste poolt oli jälle sõnum Sakslaste kõrwu tunginud, et nad Riia linna ära tahta häwitada. Saadeti kuulajad wälja, need kuulutasiwad sedasama. Kohe wõtsiwad Sakslased oma mehed kokku ning tuliwad Sakala maale, kus nad maad ja külad lagedaks rüüstasiwad, naised ja lapsed ning kõik muu wara ühes wõtsiwad. Sakalased kihutasiwad neile Asti järweni järele, lõiwad palju Lätlasi maha ning riisusiwad sealt ühes, mis kätte puutus. Warsti peale nende jõudsiwad Sakala wanemad Lembit ja Meeme ühe teise wäega sinna, läksiwad üle Jimera jõe selle kiriku juurde, mille preester ajaraamatute kirjutaja Läti Hindrik oli, süütasiwad ta põlema, häwitasiwad kõik ära, mis preestri oma oli, lõiwad inimesed maha, wõtsiwad naised, tüdrukud ja poisid wangi ning tuliwad siis suure saagiga koju tagasi. Oliwad nemad waewalt ära läinud, siis tuliwad Rotalialased ja teise ranna-Eestlased kolme wäega Liiwlaste peale, nõnda et neil ööd ega päewa rahu ei olnud. Kes oma elu tahtis hoida, see põgenes suurte metsade sisse, soode ehk järwede taha. Teised langesiwad Eestlaste sõjakirweste alla ehk saiwad nende orjadeks. Sakslased ja Ugaunialased nuhtlesiwad niisama Lätlasi. Saarlased tuliwad oma sõjalaewadega mööda Koiwa jõge Kaupo kantsi alla ja riisusiwad ta terwe kihelkonna Kubeseele paljaks. Põgenejad läksiwad Riiga abi otsima, aga Sakslased ei tulnud appi. Nad kartsiwad Riia kallale tikkumist, ega julgenud sellepärast oma wäge laiali saata. Alles siis weel kui piiskop 1211 paawsti juures oli käinud ning Saksamaalt jälle suure hulga ristisõitjaid ja kolm piiskoppi ning palju teisi suurtsugu mehi ühes Liiwimaale oli toonud, mindi Eestlasi Läti ja Liiwimaalt ära hirmutama.
77. Eestlaste õnnetus Ümera jõel.
Eestlased on aga terwe maa wanemad kokku ajanud. Saarlased, Tallinnlased, Rotaliamehed ja teised läksiwad mitme tuhande ratsa, jala ja laewa mehega Toreidasse Kaupo kantsi alla ning piirasiwad selle ümber. Kantsis oliwad ristiinimesed ja amukütid Riiast, kes wapraste wastu paniwad. Eestlased riisusiwad maal ümber, põletasiwad kirikud maha, wõtsiwad naised ja lapsed wangi. Jumalad ei kuulutanud neile head ette, sest ohwriloomad kukkusiwad pahema külle peale. Siiski hakkasiwad nad kantsi alt õõneks kaewama, ja tõotasiwad, et nad enne kantsi alt ära ei tahta minna, kuni nad temale kätte on tasunud ehk Liiwlased oma nõuusse saanud, et siit otse teed ka Riia linna alla minna ja seda ära wõita. Nüüd saatis piiskop kõik oma mehed ja ristisõitjad, kelledele ta pattude andeks andmist kuulutas, Toreidasse Eestlaste wastu sõdima. Need tuliwad, ilma et Eestlased seda oleksid teadnud häkiste seljatagast nende peale. Ka Liiwlased tormasiwad nüüd kantsist wälja, lõhkusiwad ümberpiirajate read läbi ning piirasiwad neid ise ümber. Nüüd algas werine wõitlus, kus mõlemalt poolt südidusega wõideldi. Eestlased jooksiwad ristisõitjate peale, wiskasiwad oma odad wihma kombel neile wastu raudkilpisid ja raudriideid ning sõdisiwad siis mõõkadega. Sakslased kihutasiwad oma hiilgawate hobustega nende sekka ning ajasiwad nad laiali. Nüüd langes neid lugemata. Wähe peasesiwad weel eluga teise wäe jao juurde, kes ikka weel kangeste wastu pani. Ööse tahtsiwad nad laewadega ära sõita, aga nende laewade tee oli eest kinni pandud. Järgmisel ööl põgenesiwad nad laewade pealt ära ning wähe neist on koju saanud. Wõitluse wäljale oli 2000 meest jäänud ja niisama palju hobuseid wõitjate saagiks langenud, peale selle weel sõjamoon ja 300 sõjalaewa, weiksemad arwamata. Sakslaste rõõm oli ära rääkimata. Wõidetud wara jagati wõitjate wahel ära, muist kingiti kirikutele. Saaremaa ja Rotalia wanemad oliwad selles sõjas langenud. Warsti peale selle tuliwad jälle Sakalased ja Ugaunialased Lätlaste kallale Russini ja Talibaldi peale, kelle maa ja rahwa nad paljaks riisusiwad ning siis oma teed läksiwad. Beweri Lätlaste wanemad Doole ja Paike läksiwad Riiast abi otsima, ning tuliwad piiskopi wenna Dietrichiga, kõige ristisõitjatega, Liiwlaste ja Lätlastega Eestlastele kurja kätte maksma. Esite kogus nende wägi mere äärt mööda Metsapoole maakonda ning sealt Sakalasse. Kuus päewa käisiwad nad läbi metsade ja soode põhjatumaid teesid mööda, kus neil ligi neli sada hobust ära lõppesiwad. Seitsmendamal päewal jõudsiwad nad Lembitu linna ja külade juurde, kus nad kohe riisuma ja tapma hakkasiwad. Oma wäe pea seisukoha seadsiwad nad maakonna nõupidamise koha, maja, juurde ning käisiwad siit kõigil pool riisumas, põletamas ja tapmas. Kolm päewa oliwad nad sel wiisil maal rüüstanud, siis läksiwad nad riisutud waraga ja wangidega teist teed Liiwimaale tagsi. Läti wanemad Doole ja Paike oliwad mõlemad langenud, kui nad ühte Eesti külasse tungisiwad, kus 9 Eestlast nende wastu tuliwad.
Lõpmata surnukehade läbi, mis nii suur sõda igale poole üle maa külwanud, ja matmata ja põletamata maas seistes mädanema hakkasiwad, sünnitasiwad hirmust katku. Selle juurde tuli weel nälg, ning need kaks waenlast laastasiwad ka weel need külad ja maakonnad inimestest lagedaks, mis sõjast puutumata oliwad jäänud. Ja kes sõja eest põgenemisega oma elu peastnud, langesiwad katku ja nälja kätte. Ka Liiwi wanem Dabril suri katku kätte.
Aga õnnetuse mõõt ei olnud weel täis. Nüüd tuliwad Lätlased maale riisuma. Ja et wäga wähe sõjamehi Eestlaste seas järele oli jäänud, siis oli sel aral rahwal paras aeg oma rööwi ja kättemaksmise himu kustutamas käia. Mehed, naised ja lapsed, keda iganes kätte saiwad, leidsiwad hirmust surma. Mõned on Russin elusalt ära küpsetanud, et omaste surma kätte maksa. Lühikese ajaga käis neli Lätlaste parwe Eestlasi riisumas ja tapmas. Üks salk oli waewalt üle piiri wälja saanud, kui teine juba jälle asemele tuli.
78. Kolme aastane rahu.
Sel wiisil oli Eestimaa täielise ärawõitmise tarwis wäga hästi ette walmistatud. Seda nägi piiskop paremine ära kui keegi teine. Ta saatis oma wenna Dietrichi weel selsamal talwel kõigi oma sõjameestega, rüütlitega ja Wõnnu Bertholdiga Ugauniasse. Siit leidsiwad nad Lätlastest lagedaks tehtud maa ja tühja, ära põletatud Tartu linna eest. Üle Ema jõe minnes leidsiwad nad Eestlased ühe kõige paksema metsa seest, kuhu nad maha raiutud puudest enestele kaitse aia „sõõru“ ette oliwad teinud ning sinna oma warandused ära peitnud. Sealt sõdisiwad nad kaua ja wapraste waenlaste wastu, aga saiwad wiimaks ikka ära wõidetud, sest waenlaste wägi oli palju suurem. Kõik wara langes waenlaste kätte, niisama ka naised ja lapsed.
Wahe ajal oli Dünamünde kloostri abt Dietrich Eestimaa piiskopiks tõstetud, kuna maa alles wõitmata oli. Jõulu ajal kutsus piiskop Albert jälle kõik sõjamehed Liiwi ja Lätimaalt kokku, et neid Sakslastega ühes Eestimaale saata. Kange külm oli kõik teed ja weed kõwaks teinud, ning uus Eestimaa piiskop Dietrich läks 4000 ristisõitjaga ja niisama palju Liiwlaste ja Lätlastega jõulupühade ajal Ugaunia maale. Selle metsa sõõru juures, kus hiljuti sõda oli peetud, jäiwad ristisõitjad puhkama ning saatsiwad Lätlased ja Liiwlased ümberkaudu riisuma, kes Soomelinde ja Waiga maakonnad paljaks tegiwad, inimesed ära tapsiwad ja mõned ahelasse paniwad. Kolm päewa kestis see rüüstamine. Siis läksiwad nad edasi Järwamaale, kus suure ja ilusa Kareda küla paljaks rööwisiwad ja ära põletasiwad. Siit läksiwad nad suure waraga ja hulga wangidega üle Wirts järwe tagasi Liiwi maale.
Warsti peale nende tuli Nowgorodi kuningas Mstislaw 15000 mehega Waigasse, kus ta Sakslastega lootis kokku saada. Aga et need ära oliwad läinud, läks ta siit edasi Järwa ja Harju maale, piiras Warbla linna ümber ning pööris rahuga koju tagasi, kui siit 700 marka nahku oli saanud.
Eestimaa piiskop Dietrich oli wiimsel sõjakäigul näinud, et tal siin weel hakkamist ei olnud, sellepärast pööris ta omastega tagasi, ning saatis preester Salomoni Sakala rahwast ristiusku pöörma (1212). Lembit laskis ta kõige tema tõlkudega ära tappa ning läks omastega Venemaale ja riisus Pihkwa linna paljaks, kuna Wenelased weel Harjumaal laastasiwad.
Kui lätlased kuulsiwad, et Eestlased juba jälle sõjawäge oliwad kogunud, eneste juurde saadetud preestri tema meestega ära tapnud ning Pihkwa linna ära riisunud, siis hakkasiwad nad kartma, et nad wahest ka neile kätte maksma tulewad, ja saatsiwad Liiwlastega saadikud Eestlaste juurde ja tegiwad nendega rahu. Kui järgmisel aastal Läänemaa Eestlased suure wäega Koiwa jõe suus ilmusiwad, uuendasiwad Lätlased ja Liiwlased ja Sakslased nendega pika waidlemise järel rahu kolmeks aastaks.
79. Toreida Liiwlaste mässamine.
Liiwlased oliwad küll alla heitnud, aga nende rinnus põles kibe wiha wõitjate wastu. Eestlaste südidus oli neile julgust annud ning Satesule Liiwlased hakkasiwad nõuu pidama, mill wiisil Sakslaste wõimuse alt lahti peaseda ning neid maalt wälja wõiks saata. Nende nõuupidamised ulatasiwad Sakslaste kõrwu, kes kohe peamehed kinni wõtsiwad ja ahelas Riiga wiisiwad. Toreida linn pandi põlema ning Liiwlased kogusiwad endid Segewoldi kantsi. Siit saatsiwad nad saadikuid piiskopi juurde, kes orduwendade ülema Rudolfi peale kaebasiwad, et ta nende põllud, maad ja raha käest ära olla riisunud ning palju muud ülekohut teinud. Piiskop tuli ise Toreidasse asja üle kuulama. Piiskopi mehed oliwad ühel, Liiwlased teisel pool jõge, kui tüliasju seletati. Wiimsed kaebasiwad rüütlite peale wäga palju. Piiskop lubas neile ära tasuda, mis rüütlid ülekohtusel wiisil nende käest wõtnud, kuid mitte seda, mis nende üleastumiste eest neilt riisutud. Ühtlasi nõudis ta ka ülemate poegasid pandiks, et nad jälle mässama ei wõiks hakkata. Liiwlased aliwad juba tundma õppinud, mis pandi andmine tähendab ning ei annud mitte. Ka toodi praegu teadus sinna, et rüütlid maad riisumas olla. See sõnum ärritas Liiwlased nii wihaseks, et nad piiskopi meeste peale tormasiwad, nad kantsi wedasiwad ja seal neid peksiwad. Piiskop ise peasis weel Läti Hindriku palwete peale lahti. Wiimaks lasksiwad nad wangid ometi jälle priiks ning piiskop läks nendega Riiga tagasi, ilma et midagi ära oleks õiendanud.
Riias kogus piiskop kõik ristisõitjad, rüütlid, oma sulased ja truuwiks jäänud Liiwlased kokku ning läks nendega mässajate Liiwlaste wastu, kes Dabreli kantsi oliwad warjule läinud. Siin wõeti nõuks oma priiuse eest surmani wõidelda. Sõda kestis mitu päewa. Sakslased lõhkusiwad oma kiwiwiskamise masinatega walli tükati ära ja surmasiwad inimesi ja elajaid kantsi sees, ning ehitasiwad omale warju torni walli ette. Esimese lükkas tuul öösel ümber; ehitati teine kindlam warsti asemele. Walli alust õõnistati ööd ja päewa, kuni kõrge müür maha ähwardas kukkuda. Seda nähes, et wall juba wajuma hakkas, ehmatasiwad Liiwlased wäga ära ja saatsiwad wanema Aatso piiskopilt rahu paluma. Piiskop laseb oma lipu kantsi kanda, kus mõned ta maha wiskawad, mõned üles tõstawad. Seda nähes käsib piiskop Aatso wiskemasina külge siduda ning sõda algab uuesti. Teist korda paluwad kantsis olewad Liiwlased rahu ning lubawad nüüd ristiusku wastu wõtta ning Sakslaste alla heita. Piiskop nõuab neilt sada ooseringi ehk 50 marka hõbedat kahju tasumiseks ja kõik riisutud wara, rüütlite hobused ja sõjariistad, mis nad neilt ära wõitnud, tagasi. Uued saadikud saadeti Riiga piiskopi järele. Need palusiwad wäga, nõutawat maksu wähendada. Lepiti wiimaks nõnda kokku, et Liiwlased oma auusamate meeste poegadest Sakslastele pantisid annawad, neile iga aasta kümnese maksu maksawad ja teiste mässajate paganate wastu sõtta tulewad. Kes sõna ei pidanud ja sõtta ei tulnud, maksis raha trahwi.
80. Sõda Rotalia rahwaga. Lembitu ristimine.
Rahu aeg, mis Eestlased Sakslastega kolme aasta peale (1212) teinud, ei olnud mööda jõudnud, kui juba piiskop (1214) kõik preestrid, orduwennad, ristisõitjad ja Liiwlaste wanemad kokku kutsus ning nendega Eestlaste ärawõitmisest aru hakkas pidama. Suur wägi, 3000 Sakslaste ja niisama palju Liiwlasi ja Lätlasi, kes ikka truud sulased oliwad olnud, läks Salatsi kohalt mere peale ja sealt edasi Rotalia maakonda. Soontaganasse ei puutunud nemad mitte, sest et nendega tehtud rahu aeg weel otsas ei olnud. Rotalia maal ei teadnud keegi nende tulekust, mispärast nad kuskil malewaga kokku ei puutunud. Laialt käis Sakslaste sõjawägi üle maa ja leidis külades kõik mehed, naised ja lapsed kodus. Kõik tapeti ära, majad põletati maha; paganate weri wärwis kõik kohad ja põlewad külad suitsesiwad terwel maal. Iseäranis meistrid piinamises oliwad Lätlased ja Läti Hindriku tunnistuse järele ka Liiwlased. Läti ülema Talibaldi pojad riisusiwad kolm leesikat hõbedat, hulka riideid, hobuseid ja muid asju arwamata. Põgenejad püüti ka weel mere jäe peal kinni ja tapeti ära. Mitme päewase rööwimise, tapmise ja põletamise järele läksiwad nad Eestlaste naiste, tüdrukute ja poisikestega ja weiste ning hobustega suure rõõmuga Jumalat kiites koju tagasi. Terwe Rotalia maa jäi nutma ja leinama.
Järgmise aasta paastu kuus lõppis kolme aastane rahu aeg Lõunapoolsete Eesti maakondadega otsa. Sellepärast kutsus Albert 1215 oma mehed jälle kokku ning saatis need paastu kuu sees Sakala maale. Siin rööwisiwad nad harjunud wiisil ning jõudsiwad Lembitu kantsi ette Leolasse. Eestlaste malewa tõrjus nad kantsist eemale. Aga et nende wägi warsti ennast kõik kantsi ette kogus, siis jäiwad nad sinna sõdima. Kolmandamal päewal oli neil juba korda läinud linna puu walli põlema panna ning linnas olejad alla heitma sundida. Lembit pakkus raha, kui nad linna alt ära lähewad. Kui muud nõuu enam üle ei jäänud, laskis Lembit ennast omastega ristida ja pidi enese ja teiste wanemate pojad rahupandiks andma. Sakslased tõendasiwad, et nad muud midagi neilt ei taha, kui seda, et nad ristiusku wastu peaksiwad wõtma.
81. Eestlased Riia all. Lätlased Ugaunis.
Sõnum Rotalia kantsi ärawõitmisest ja Lembitu ristiusku heitmisest käis ruttu üle Eesti maa ning täitis rahwa meeled kibeda kättemaksmise wihaga. Terwe Eestimaa heitis kokku ning läks kolme suure malewaga wälja waenlasi ära wõitma: Saarlased Riia linna, Rotalialased Liiwlaste ja Sakalased ning Ugaunialased Lätlaste peale. Ühendatud wägi sai sellepärast kolme osasse jagatud, et Lätlased ja Liiwlased sõja läbi kinni saaksiwad hoitud ning mitte Riia linnale appi ei saaks minna.
Ühel ajal läksiwad kõik kolm sõjawäge kodust wälja. Saarlased purjetasiwad otse Riia alla. Düüna jõe suhu lasti weiksed laewad ja suured puu kastid kiwidega jõe põhja, et laewa teed kinni panna. Siis läksiwad nad mõne laewaga Riia alla, kus piiskop oma mehed neile wastu saatis. Liiwlased taganesiwad nende eest omaste juurde Düüna jõe suhu ja kogusiwad endid teise kaldasse. Enne kui lahing algas, nähti merelt kaks laewa tulewat. Need oliwad Saksamaalt tulewate ristisõitjate laewad, kellega piiskopi wennad Rotmar ja Dietrich ning Oldenburgi krahw Burchard Riiga tuliwad. Sakslased andsiwad enestest lippude läbi märku, Liiwlased ei näinud tulejaid enne kui, nad juba neile selja taha oliwad saanud. Siis põgenesiwad nad oma laewade peale ning läksiwad oma teed. Wee woole ja kanged lainete löögid lõhkusiwad jõe põhja pantud puuwärgid warsti ära, et Sakslaste laewad jälle läbi peasesiwad jõkke ja merde.
Selsamal ajal oliwad Rotalialased Metsapoole maakonnas ja Sakalased Ugaunialastega Lätimaal rööwimas ja riisumas. Metsapoole rahwas oli nende tulekust teatust saanud ning eest ära kantsidesse läinud. Sakalased saiwad Läti wanema Talibaldi, metsast kätte ning piinasiwad teda niisama hirmsaste, nagu tema pojad enne seda Eestlasi Rotalias, ning sundisiwad teda oma raha neile kätte andma. Ta andis neile ka 50 ooseringi, s. o. 25 marka wõi naela hõbedat, aga siis ei juhatanud ta neile enam midagi, waid laskis enese surnuks piinata. — Sõnum Saarlaste põgenemisest oli ka nende kõrwu ulatanud, ning mõlemad wäed läksiwad koju tagasi.
Talibaldi pojad, Rameko ja Driniwalde leidsiwad oma isa surnukeha sõja wäljalt, kui Eestlased ära oliwad läinud ning Lätlased oma redupaigast wälja tuliwad. See täitis neid hirmsa wihaga. Nad tõotasiwad kätte maksa. Sakslased kutsuti appi, oma wäge wõeti kokku ning mindi Ugaunia maale. Kõik inimesed, keda nad kätte saiwad, piinasiwad nad tulega põletades surnuks, ega annud kellegile armu. Warandus wõeti ühes, majad põletati ära, hobused ja elajad jagati kui sõjasaak üksteise wahel ära. Kui see jagu ära oli läinud, tuli uus wägi, riisus, tappis, põletas ja läks jälle oma teed. Nende järele tuli kolmas salk, mis kõigile otsa tegi, mis kahest esimesest siin ja seal metsa redus järele oli jäänud. Kui nad mõne inimese weel kätte saiwad, siis piinasiwad nad neid iga wiisi, põletasiwad tulega, kiskusiwad nende liikmeid ükshaawal ihu küllest ära, et sellega neid sundida oma raha ja wara wälja andma. Ka piiskopi mehed läksiwad nendega uuesti Ugaunia maale tagasi, nõnda et Lätlased üksi järje üheksa korda seda õnnetumat maad rüüstamas oliwad käinud. Talibaldi pojad maksiwad elawalt põletamise ja muul wiisil piinamisega rohkem kui 100 suurematsugu Eestlasele (wanemale) oma isa surma kätte, need ohwrid arwamata, mida teised Lätlased ja Sakslased magama pannud. Need üksikud Ugaunialased, kes weel järele oliwad jäänud, saatsiwad saadikud Riiga rahu paluma. Piiskop nõudis ikka weel seda wara, mis nad kord Saksa kaupmeestelt Pihkwa teel riisunud. Nad kinnitasiwad, et Lätlased kõik riisujad ära tapnud ning et neil enam midagi anda ei olla. Ka Sakala rahwas, kes oma naabrite õnnetuse pärast wäga suures kartuses oli, saatis rahu paluma ning lubas ristimist wastu wõtta. Sakslased oliwad selle üle wäga rõõmsad ja saatsiwad Kaikewalde Soomemaalt ja Otto ordupreestri neile ristijateks. Need käisiwad ristimas ning läksiwad kartuse pärast warsti jälle Liiwimaale tagasi.
82. Meresõda Saaremaa rannal.
Roomas peeti sell aastal (1215) kiriku nõukogu ära, millest piiskop Albert uue Eestimaa piiskopi Dietrichi ka osa saatis wõtma. Dietrich sõitis Riiast 9 laewa täie ristisõitjatega Saksamaale. Aga juba teisel ööl mere peale saades tõusis kange torm ning ajas laewad Saaremaa randa. Saarlased tundsiwad Riiglaste laewad ära, saatsiwad ruttu käsud üle maa laiali ning warsti tuli hulk laewu merd ja maawäge maad mööda kokku. Maal olejad ehitasiwad merekaldal puuwärkisid, hobusemehed wedasiwad neile kiwa sisse ning lasksiwad merepõhja, et nende läbi sadamast tagasi tuleku teed kinni panna, mis mitte lai ei olnud. Sakslased läksiwad sel ajal maale ja raiusiwad mõõkadega wilja põldudel maha. Seda tegiwad nad mitu päewa. Saarlased oliwad seda näinud, wõtsiwad 8 meest wangi, saatsiwad selle sõnume laiali, et nad Riia piiskopi wangi wõtnud, ning kutsusiwad oma mehed kõigelt poolt kokku. Ühel hommikul koidu ajal näigiwad Sakslased mere oma ümbert laewu täis. Mõned neist wedasiwad puuwärkisid ehk wanu laewu ühes, mis kiwidega merepõhja lasti. Sakslastele tuli suur kartus peale, et nende tee kinni saab pantud ja et nad paganate käest enam ei pease. Nüüd algas kibe wõitlemine. Eesti laewamehed tegiwad oma laewade peal kuiwast puudest ja elaja raswast suured tuled kõrgete raamide peale, kust nad waenlaste laewade peale üle wee saadeti. Waenlaste laewad oliwad kõik ühte seotud, et sel wiisil paremine wastu panna. Kange tuul tõi tule nende laewade poole ning oleks nad põlema pannud, kui tuul mitte häkiste ära ei oleks pöörnud. Tulekahju ei olnud enam nii wäga karta, aga nüüd oliwad nad sadamas kinni. Ühe kipperi targa nõuu peale lasksiwad nad ankrud kaugele merele wiia ning laewad tühjendada ja siis üle madalate kohtade wälja wedada. Sel wiisil peasiwad nad seekord kõige suuremast kimbatusest. Kolm nädalat pididiwad nad aga weel paigale jääma, sest tormid oliwad wahet pidamata wäga suured. — Roomast tuleb Albert suurte õigustega tagasi, mis paawst talle Liiwi ja Eesti maa üle annud. Kontsiliumi wõi nõukogu peal oliwad 400 patriarchi, kardinali ja piiskoppi ning 800 abti koos. Nende ees kinnitas paawst Riia piiskopi Albertile uuesti seda õigust, ristisõitjatele pattude andeksandmise täheks risti wälja jagada, kes Liiwi ja Eestimaa paganate wastu wõitlema lähewad. Uue julguse ja rõõmsa südamega tuliwad Liiwi ja Eesti piiskopid tagasi pooleli jäänud wõitmise tööd täiesti ära tegema.
83. Eestlased kahe tule wahel.
Kui jõulupühad 1215 mööda oliwad jõudnud, kogusiwad Sakslased kõik orduwennad, krahw Burchardi ristisõitjatega ning Liiwlased ja Lätlased kokku ning läksiwad nendega mööda mere jääd Soontagana maa sisse. Nad jagasiwad kõik oma wäe laiali kõikide külade peale, tapsiwad kõik mehed ära, wõtsiwad põgenejad naised ja lapsed wangi ning kogusiwad siis riisutud waraga ja elajatega Soontagana linna alla. Üheksa päewa sõdis käputäis Eestlasi linnast wäga suure julgusega nende wastu. Siis lõppis nende toit ja wesi otsa nii et nälg ja jänu neid rahu sundis paluma. Sakslased saatsiwad oma preestri Gottfriedi neid ristima, wõtsiwad ülemate pojad rahu pandiks ning läksiwad oma maale tagasi. — Mõni päew pärast seda läksiwad nad Saaremaale riisuma. Kui nad küllalt põletanud, rööwinud ja tapnud oliwad, siis ruttasiwad nad mere jääd mööda jälle koju tagasi. Külm on palju neist ära wõtnud.
Nüüd kutwsiwad Eestlased Polotski kuninga Wladimiri enestele appi. See oli ka walmis, aga surm pani ta silmad enne kinni, kui kodust ära sai. Riiglased, kes sellest kuulda oliwad saanud, seadsiwad ühe tugewa wahilaewa 50 mehega Düüna jõe suhu wahi peale, et Saarlased jälle ei tuleks ning jõe suud kinni ei topiks. Saarlased saiwad Wladimiri häkilist surma ja Düüna jõe walwamist kuulda ning ei tulnudgi enam Riia alla, waid riisusiwad Asti järwe äärsed Läti külad paljaks.
Ordumeister Wolkiin tungis nüüd Maarja taewaminemise päewal läbi Sakala maa Harjumaale ning rüüstas seal suured Raigele, Loone ja Rewele külad lagedaks. Nagu ikka, leidsiwad ka nüüd kõik mehed surma, kuna naised ja lapsed wangi wõeti ning sõjasaagiga ühes ära wiidi. Sõjasaagi seas oli palju elajaid, iseäranis arwamata palju lambaid. Eestlased tahtsiwad neile suure sõjawäega järele ajada ning rööwitud saaki tagasi wõtta, aga et see jumalate nõuu ei olnnd, siis lasksiwad nad wõitjad rahuga minna.
Ristiusu wastuwõtmise pärast sattusiwad waesed Eestlased kahe tule wahele. Ühelt poolt pigistasiwad neid Sakslased ja teiselt poolt tõusiwad nüüd ka Wenelased nende wastu üles. Nemad nägiwad ära, et ristiusu wäljalaotamise läbi Sakslaste wõim maal suurel wiisil kasus, mis neile sugugi armas ei olnud. Sellepärast tuleb Pihlwa kuningas 1216 Ugaunialasi selle eest karistama, et nad Sakslaste käest ristiusku wastu wõtnud. Ugaunialased palusiwad nüüd Sakslastelt abi, kes siis appi lubasiwad tulla, kui palujad tõotawad nendega ühes elada ja surra. Selle aja sees aga riisusiwad Wenelased maa paljaks, põletasiwad külad maha, tapsiwad inimesed ära ning wiisiwad naised ja lapsed wangi. Alles teise palwe peale tuliwad Sakslased Ugauniasse ja hakkasiwad Eestlastega ühes Otepea linna Wenelaste kui ka teiste Eestlaste wastu, kes weel ristimata ja ära wõitmata oliwad, kindlaks tegema.
Ugaunialased, kes Wenelastele nende riisumisi kätte maksmata ei tahtnud jätta, läksiwad Sakslastega ühes Wenelaste peale, kes nende tulekust midagi ei teadnud ning kolmekuninga päewa pidu (1217) pidasiwad. Üle maa endid laiali laotades riisusiwad nad külad paljaks ning tuliwad suure waraga, elajatega ja naiste ning lastega omale maale tagasi.84. Wenelaste ja Eestlaste ühendus.
Maa jagamine.
Riia piiskop arwas ette ära, et tal Wenelastega nüüd Eestimaa pärast palju sõdimist saab olema. Sellepärast jagas ta juba terwe Eestimaa omaksete wahel ära: ühe osa wõttis piiskop Albert kõige sissetulekuga enesele, teise andis ta Eestimaa piiskopi Dietrichile ja kolmandama osa ordule tema waewapalgaks.
Wenelased kutsusiwad oma saadikute läbi kõik Eestlased oma poole ning lubasiwad Sakslased maalt wälja ajada. Selle nõuga oliwad kõik Eestlased wäga rahul. Mitte üksi Harjulased ega Saarlased, waid ka Sakalased, kes juba ristiusku wastu oliwad wõtnud, tuliwad Nowgorodi ja Pihkwa Wenelastele Otepeas wastu, kus Sakslased ära wõidetud Ugaunialastega linna kaitsesiwad. 17 päewa seisiwad Venelaste ja Eestlaste ühendatud wäed linna all, ilma et teda kätte oleksiwad saanud. Langenud meeste kehad wiskasiwad Wenelased walli kraawi ja kaewudesse, nii et see wesi enam juua ei kõlbanud. Kui piiskopid Otepea ümberpiiramisest kuulda saiwad, saatsiwad nad neile 3000 meest appi. Wenelasi ja Eestlasi oli aga ligi 20 tuhat meest koos. Suure waewaga saiwad appi tulejad omaste juurde kantsi. Aga seal tuli warsti niisugune nälg, et hobused üksteisel sabad ära sõiwad. Ka Wenelaste keskel oli nälg, sest ümbert ringi paljaks riisutud maalt ei olnud midagi saada. Kolmandamal päewal pärast ristisõitjate ja orduwennaste Otepeasse jõudmist tehti rahu, selle tingimisega, et kants Wenelastele jääb. Piiskopi wend Dietrich, Pihkwa kuninga wäimees, wiidi Nowgorodisse wangi ning Sakslased lasti rahuga kantsist wälja minna.
Piiskop saatis oma saadikud Nowgorodisse ja Sakalasse Otepeas tehtud rahu kinnitama ning oma wenda Dietrichi lahti paluma. Neid ei wõetud aga kuskil kuulda. Tagasi tulles teatasiwad saadikud, et Wenelased ja Eestlased ühel nõul olla. Siis läks piiskop Saksamaale ja tõi sealt hulga ristisõitjaid ühes, kellele ta pattude andeksandmise täheks risti oli annud. Nende seas oli ka Lauenburgi krahw Albert.
Kui piiskop uute ristisõitjatega Riiga oli jõudnud, saatsiwad Eestlased Wenelastele wäga palju kingitusi ning palusiwad neid enestele appi. Nowgorodi kuningas Mstislaw oli aga sel ajal Ungria maa wastu sõdima läinud ja tema asemik saatis teatuse tagasi, et tema Nowgorodlastega, Pihkwa kuningaga ja weel palju teistega Eestlastele appi tahta tulla. Selle rõõmusõnumi peale kutsus Lembit kõikidest maakondadest Eestlased Paala jõe ärde Sakala maale kokku. Sinna tuliwad niihästi Rotalialased kui Harjulased, niihästi Wirulased kui Tallinnalased, Järwalased ja Sakalased. Nende wägi oli kuus tuhat meest suur.
Sakslased oliwad nende kogumist kuulnud. Ruttu paniwad nad oma 3000 meest kokku, wõtsiwad Lätlased ja Liiwlased appi ning ruttasiwad Sakala maale, et enne Wenelaste tulekut paganaid ära wõita.
Eestlased ootasiwad juba wiis päewa, aga Wenelasi ei tulnud ikka weel. Nende asemel ilmusiwad häkiste Sakslaste raudmeeste hulgad Lätlaste ja Liiwlastega. Nende juhatajad oliwad krahw Albert, ordumeister Wolkiin oma wendadega, Düünamünde abt Bernhard, praost Johannes ja Kaupo, kes ihu ja hingega Sakslaste eest sõdis. Sakslased seadsiwad endid keskele, Liiwlased pandi paremale ja Lätlased pahemale poole ning sel wiisil läksiwad nad Eestlaste peale. Eestlaste wägi keskel oli nõrgem, ning Sakslased lõiwad ta tagasi. Pahemal käel Lätlaste wasta wõitles Lembit Sakalastega. Sakslased langesiwad nüüd ka nende peale. Lembitu mehed paniwad wapraste wastu, aga pidiwad wiimaks ometi tugewamale wäe hulgale maad andma ja põgenema. Üks Lätlane Weko, kes Lembitut Breeweri kantsi all näinud, tundis ta ära, ajas temale oma meestega järele, lõi ta maha, riisus ta riided ära ning wiis Lembitu pea Liiwimaale ühes. Sakala wanemad Wotele ja Maniwalde ning palju teisi oli selles sõjas langenud. Liiwlased, kes paremal käel sõdisiwad, saiwad tagasi löödud. Nüüd tuliwad Sakslased ja Lätlased neile appi ning hirmsa meeleäraheitwa heitlemise järele hakkasiwad Eestlased ka paremalt poolt põgenema. Põgenemise peal tapeti neid wäga palju ära. Ligi 2000 hobust, sõjariistad ja moon jäi kõik wõitjatele, kes kõik selle ühes riisutud wara eneste keskel ära jagasiwad. Selles sõjas oli waenlaste poolt ka palju tähtsaid mehi langenud, nende seas Kaupo, keda üks Eestlane oma odaga läbi pistnud. Ta suri 22. Sept. 1217 ning kinkis kõik oma wara Liiwimaa kirikutele. Lembitu wend Unipewe tegi Sakslastega uuesti rahu, tõotas ristiusku wastu wõtta ning andis selleks wõitjatele pantisid. Ka Järwamaa heitis alla, andis pantisid ning kümnese maksu. Saarlastega oli paar korda kokkupuutumist.85. Hiljaks jäänud abimees.
Aastal 1218 läks piiskop Albert Eestimaa piiskopi Dietrichi ja krahwi Albertiga Daani kuningat, kes sel ajal wägew walitseja oli, Eesti maa ärawõitmiseks enesele appi paluma. Daani kuningas wõttis pattude andeksandmist wastu ja lubas oma laewawäe appi anda. Pärast Maarja taewaminemise päewa hakasiwad Riiglased oma ühendatud wägedega Tallinna ja Harjumaale marssima. Wiljandi alla jõudes saatsiwad nad oma mehed wälja Sakala wanemate seast enestele teejuhtisid otsima. Wälja saadetud mehed tõiwad ka Wenelaste ja Saarlaste saadikud ühes, keda nad küladest kinni püüdnud. Need oliwad Wenelaste ja Saarlaste poolt saadetud Eesti sõjamehi kokku ajama. Nende käest kuulsiwad Sakslased, et Wenelased suure wäega Ugauniasse koguda ning Eestlasi sinna oodata. Kohe pöörsiwad Sakslased neile wastu ning ajasiwad nad põgenema. Lätlased ja Liiwlased, kes jala Saksa ratsameeste kõrwal sõdisiwad, wäsisiwad taga ajades ära, istusiwad hobuste selga ja ajasiwad nõnda neile järele. Ühe weikse jõe kaldal jäiwad põgenejad seisma ning kogusiwad endid seal kokku et wastu hakata. Saksa wägi kogus teisele kaldale kingu peale. Liiwlased ja Lätlased läksiwad wenelaste suurt wäge nähes oma teed ja ka suurem hulk Sakslasi, nii et 100 meest weel järele jäiwad. Need 100 meest tõrjusiwad üle jõe tikkuwad Wenelased tagasi, lõiwad neist 50 meest maha ning läksiwad siis omastega Liiwimaale. 3 päewa pärast tuliwad Wenelased neile Liiwimaale järele, riisusiwad Läti külad Ümera jõe ääres paljaks ning põletasiwad nende kirikud ära, süütasiwad walmis wilja rõugud põllu peal põlema ja wedasiwad naised ja lapsed Idumaalt ja Liiwimaalt wangi ning tapsiwad kõik mehed ära. Siis piirasiwad nad Wõnnu kantsi ümber. Ordu meister Wolkiin tuli oma wäega Wõnnu linnale appi. Kui Wenelased nägiwad, et midagi ära ei jõudnud wõita, läksiwad nad koju tagasi. Wahe ajal oliwad aga Littawid Pihkwas käinud ja ta tükati lagedaks riisunud. Ka Lätlased läksiwad nüüd Wenemaale riisuma ja tehtud kurja kätte maksma. Saarlased, kes kuulda oliwad, saanud, et Wenelased kohe tagasi löödud, purjutasid oma laewadega Düüna jõkke, riisusiwad seal saarte pealt palju elajaid ühes ning wõtsiwad ühe waga mehe wangi, keda nad pärast ära tapsiwad. — Pihkwast tuliwad nüüd saadikud Liiwimaale rahu otsima. See oli Sakslastele wäga soowitaw. Nüüd wõisiwad nad terwe jõuga Eestlaste peale minna. Paastu hakatusel läks ordumeister ristisõitjatega, orduwendadega, Liiwlaste ja Lätlastega mere jääd mööda Soontaganasse ning siit edasi Tallinna maale. Kange külm wõttis palju sõjamehi ära. Jälle seadisiwad Sakslased endid keskele, Lätlased paremale ja Liiwlased pahemale käele. Liiwlased aga läksiwad neist ette ja kõndisiwad keskmist teed Sakslaste ees. Kui nad wara hommiku ühe küla leidsiwad, laskis nende wanem Wesike ta põlema panna, et tule juures endid wähe soojendada. Kui Sakslased põlewa küla eest leidsiwad, arwasiwad nad, et teejuht neid eksiteed wiinud, ning tapsiwad ta ära. Nüüd algas rööwimine, põletamine, tapmine, Laadise ja Kulda küla saiwad ära häwitatud ja terwe maa lagedaks rüüstatud. Kolme päewa järele pöörsiwad nad kõik mööda mere jäed wangisid eneste ees ajades Liiwimaa poole tagasi ning jagasiwad Salatsi juures oma saaki.
86. Uus waenlane.
Daani kuningas oli oma lubamist täites Tallina kohal Eestimaa randa tulnud, et siin paganate wastu wõidelda. Temaga ühtlasi ilmus ka Slaawlaste würst Witslaw. Nemad hakkasiwad Eesti linna Lindanisa asemele kohe kindlat linna ehitama. Seal langesiwad Eestlased oma sõjawäega wiiest kohast korraga Daanlaste peale ning kihutasiwad nad laiali. Ühest telgist leidsiwad nad Eestimaa piiskopi Dietrichi, keda nad kuningaks pidasiwad ja ära tapsiwad. Slaawlased tuliwad Daanlastele appi ning ajasiwad Eestlased põgenema. Põgenemise peal tapsiwad Daanlased Sakslaste ja Slaawlastega ligi 1000 Eesti sõjameest ära. Dietrichi asemele jäi Witslaw Eestimaa piiskopiks. Kui kants walmis sai, läks kuningas Daanimaale tagasi ning jättis piiskopi kõige oma meestega sinna, kes aasta otsa Eestlastega sõda pidasiwad ning neid tule ja mõõgaga ristiusku sundisiwad wastu wõtma.
Sakslased oliwad omale kardetawa abimehe otsinud. Daani kuningas Waldemar oli ainult oma hinge õnnistuse pärast Sakslastele appi tõotanud tulla püha neitsi Maarja usku paganate keskele laiali laotama. Aga warsti nägi ta ära, et siin kasu loota oli, ning kuulutas ordumeistrile ilma ajawiitmata, et ta terwe Eestimaa omale tahta wõtta. Ordumeister Wolkiin seisis küll selle wastu, aga ta ei julgenud ometi wägewa kuninga wastu awalikult ülesse astuda. Piiskop Albert pani oma wenna Hermanni surnud Dietrichi asemele Eestimaa piiskopiks, aga Daani kuningas ei wõtnud teda wastu. Et Hermann aga piiskopi auu enesele igatses, siis ei waadanud ta palju selle peale, kust poolt see tuleb ja kes talle seda annab, waid läks Daani kuningalt paluma, et see teda ametisse kinnitaks. Nüüd nägi Albert, kui kõikuw tema walitsus Eestimaal oli ning katsus seda nii pea kinnitada kui iganes wõimalik. Sellepärast saatis ta Läti Hindriku ja Alobrandi Eestimaale, rahwast ristima ning andis neile kaitseks sõjawäge kaasa. Kui Daanlased seda kuulda saiwad, tegiwad nad oma asja niisama kiireste. Et neil aga preestrid ei olnud, siis saatsiwad nad küladesse pühitsetud wett, mis kõige külarahwa peale wälja walati. Kus Daanlased oma pühitsetud weega inimesi kastnud, sinna paniwad nad puuristid ülesse, et seal risti inimesi elada. Ühel päewal oliwad Daanlased külast ära läinud, teisel päewal tuliwad Sakslaste preestrid oma korda inimesi weega kastma. Kus Saksa ja Daani preestrid kokku puutusiwad seal oli tüli lahti. Mõlemad andsiwad rahwale nõu, teiste ristimist tagasi lükata ja nende oma wastu wõtta. Daani kuningas kutsus Alberti enese juurde tüli seletama. Aga see läks paawstilt abi otsima. Wahe ajal tuli ordukomtur Rudolf Wõnnust mitme ordu rüütliga Daani kuninga juurde, wõttis Sakala ja Ugaunia maakonnad kui kolmandama jao Eestimaast enesele ja andis Eestimaa Daani kuningale.
87. Weel üks waenlane.
Sellega oliwad piiskop Albert ja Daani kuningas teineteise wastaseks seletatud. Albert, kes siiamaale kuninga wõimuga Liiwimaal walitsenud, pidas seda enese alanduseks, et Daani kuningas teda enese juurde julges kutsuda. Nüüd kahetses ta küll, et ta Waldemari appi oli kutsunud, aga see kahetsus tuli hilja. Ka üks kolmas, kes tulewat tüli pealt waatnud, tuli nüüd oma korda. See oli Rootsi kuningas Johann. Tema tuli oma wäeülema ja piiskopiga Rotalias Eesti maa randa, lõi oma laagri Lihulas üles ja laskis siin inimesi ristida ning hakkas kirikuid ehitama. Ta pidas Eestlasi, kelledel paremal ja pahemal pool, Riias ja Tallinnas, wägewad waenlased Sakslased ja Daanlased oliwad, liiga wõimetuks, jättis oma wäe linna ning läks ise kartmata koju. Ühel hommikul koidu ajal tuliwad häkiste Saarlased mere poolt Rootslaste peale, piirasiwad nende kantsi ümber, paniwad ta põlema ning wõitsiwad wiimaks ära. Wäeülem kõige oma meestega langes, ning piiskop põletati tules ära. 500 Rootslasest peasiwad ainult mõningad põgenemise läbi Tallinnasse Daanlaste juurde.
Wahe ajal oli piiskop Albert Roomas püha isa ja Saksa keisri juures olnud, aga kumagilt poolt ei olnud ta abi saanud. Nüüd ei jäänud tal muud nõuu üle. Kui Waldemari juurde minna. Oma heade sõprade nõuu andmise peale reisis ta Wenna Hermanniga Daanimaale ja andis Eesti ja Liiwimaa selle tingimisega kuninga Waldeman kätte: „Kui Riia linn, Liiwimaa isandad ja Liiwlased ja Lätlased selleks oma luba annawad.“ Muidugi oli see paljas sõna kõlin, sest mis oli Liiwlastel ja Lätlastel kui orjadel lubada!
88. Sõjad Daanlastega.
Wahe ajal kestsiwad sõjad ja rööwikäigud Eestlaste wastu ikka wahet pidamata edasi! Sakslased Lätlaste ja Liiwlastega käisiwad järwa ja Wirumaal riisumas ja põletamas, kus juures ära wõidetud Ugaunlased ja Sakalased neid pidiwad aitama. Muidugi läks kõik usu rehnungi peale. Wirumaa wanemad Tabeliin ja Kirjawan lasksiwad endid wiimaks ka ristida. Sellegi pärast kestsiwad riisumised ja põletamised ikka edasi, sest et Eestlased, nii pea kui mahti saiwad, jälle wõerast iket ja usku maha püüdsiwad raputada. Harjulased peitsiwad endid waenlaste eest kes ikka ilma teadmata maale tuliwad, maa alustesse koobastesse. Waenlased leidsiwad koopad üles, tegiwad tuld suu peale ette ja suitsutasiwad seal ööd ja päewad läbi, kuni õnntumad peitjad palawuse ja suitsu kätte ära lämbusiwad. Ligi tuhat inimest, mehi ja naisi, on sel wiisil otsa saanud. Keda weel elusalt wälja kisti, tapeti sealsamas ära. Preestrid käisiwad nüüd külast külasse ja perest peresse ning ristisiwad neid, kes lõpmata sõdadest weel järele jäänud. Hiied, pagana jumalate teenistuse paigad, häwitati ära, jumalate kujud raiuti katki ja kõiki, mis ebajumalaid ja nende teenistust meelde tuletas, kaotati ära. Nõnda oli pea terwe Eestimaa 1220 risti weega üle kastetud.
Aga ristiusu ja nende wägiwaldsete wäljalaotajate põlgamine ei lõpnud ära, waid kaswis weel palju enam. Saarlaste wõit Rootslaste üle oli uut julgust annud ning salamahti kogusiwad maa Eestlased ja Saarlased oma malewa kokku ning läksiwad ühendatud jõul Tallinna linna peale. Kõik ristiinimesed saiwad maha tapetud, kes ette juhtusiwad. Tallinn oli kõige suuremas kitsikuses. Ordu palus Riia piiskoppi appi, kes selle tingimisega suure wäe kokku pani, et ordu Sakala ja Ugaunia maast kaks kolmandikku temale annaks, nagu õigus oli. Ordu pidi kitsikuses järele andma. Nüüd sai suur sõjawägi kokku, mis Eestlased werises tapluses ära wõitis. Daani walitsus trahwis neid seega, et kolmekordset kümnest nõudis ning wanemad puude otsa üles poos, mille läbi Eestlaste wiha Daanlaste wastu aga weel kaswis.