Üleüldine isamaa ajalugu/II.B.III
III. Elu ja surma peal.
89. Saarlaste wõit Daanlaste üle 1222.
Sõjad läksiwad ikka sagedamaks, wõitlused wabaduse eest kibedamaks. Daanlaste hirmutaw ümberkäimine ärawõidetud maa-rahwaga õhutas wiha ja kättemaksmise tuld ikka suuremaks. Kui ligi paar aastat ka suuremaid wõitlusi ette ei tulnud, siis ei olnud selle põhjus mitte rahulises alla heitmises. Salajas põles wihatuluke edasi ning ootas ainult aega, mil ta oma häwitawaid leekisid wälja wõis saata. See aeg tuli ka.
Daani kuningas Waldemar ilmus 1222 suure sõjawäega häkiste Saaremaal, lõi Saarlased eest laiali ning ehitas enesele ühe kindla kiwi-kantsi. Sinna jättis ta hulga sõjamehi, tegi Liiwi piiskopi ja orduga maa ära jagamise pärast rahu ning läks siis rahuga koju tagasi.
Saarlased aga ei puhkanud mitte. Nad saatsiwad mõned mehed Warbolasse Läänemaa Eestlasi appi kutsuma ning seda kiwiwiskamise masinad (partelli) waatama, mida Daanlased ettewaatamata wiisil Warbolastele kinkinud. Tagasi tulles hakkasiwad nad enestele niisamasugusid masinaid tegema ning lühikese ajaga oli neil juba 17 wiskamise masinat walmis. Siis piiras Saarlaste malewa aja wiitmata Daanlaste kantsi ümber ning pildis 5 päewa järgimööda suura kiwa Daanlaste peale kantsi. Kauem ei jõudnud Daanlased enam wastu panna, waid katsusiwad rahu tegemise läbi endid peasta. Saarlased wõtsiwad rahupakkumise selle tingimisega wastu, et Daanlased kantsi Saarlastele jätawad ning ise maalt hoopis wälja lähewad. Kui Daanlased rahupandiks omalt poolt 8 suurtsugu meest, kellede seas Riia piiskopi wend Theodorich ka oli, Saarlaste kätte wälja oliwad annud, siis lasti nad takistuseta oma laewade peale minna ja ära sõita. Nad purjetasiwad otse teed Tallinnasse.
Kohe selle järele kiskusiwad Saarlased Daani kantsi maha, et kiwi kiwi peale enam seisma ei jäänud, saatsiwad oma wõidust terwele maale sõnumid ning kihutasiwad rahwast igal pool waenlaste wastu üles.90. Wõit kindlal maal.
Saarlaste kihutamine oli wilja kannud ja nende wõit Daanlaste üle rahwale kindlal maal uut julgust ja waimustust annud. Harjulased tegiwad nende eeskuju järele, kogusiwad endid Läänlastega Warbola linna, tapsiwad mõned Daanlased ja nende preestrid ära ning andsiwad Wirulastele ja Järwalastele nõuu, sedasama teha. Nad aga ei teinud seda mitte.
Selle wastu aga ei jõudnud Sakala rahwas oma wiha Sakslaste wastu kauem waigistada, waid pidas salaja kättemaksmise nõuu.
Neljandamal pühapäewal pärast Kolmekuninga päewa pidas preester Theodorich Wiljandi kirikus jutlust „tormist mere peal“, kui kirikus häkiste suur liikumine ja torm tõusis. Eestlased oliwad kantsis kõik Sakslased maha löönud, keda nad kätte saiwad, ning seisiwad nüüd täies sõjariistades pühakoja ukse ees, kus palju orduwendi sees oli ja nõudsiwad neid wälja. Ehmatanud ordurüütlid palusiwad rahu, aga seda ei wõtnud ärritatud mässajad kuulda, waid sidusiwad nad kinni, tapsiwad palju nende seast ära ning wiskasiwad nende surnukehad üle walli linnast wälja lindude ja koerte roaks.
Sedasama tehti Lembitu linnas Paala jõe ääres ning Järwamaal, kus Daani kohtumõistja Hebe koledal wiisil ära surmati ning tema süda ära söödi. Ka Tartu ja Otepea linnad wõtsiwad sellest mässamisest osa. Kui Wiljandist saadikud wõidusõnumitega ja weriste mõõkadega, milledega nad Sakslased maha löönud, Tartusse ja Otepeasse jõudsiwad, algas werepidu ka seal. Kõik Saksad tapeti ära, ehk seoti kinni ning nendelt riisutud wara jagati ära. Tartu preester Hartwig, üks wäga paksu kehaga mees, seoti ühe nuumhärja selga ja wiidi linnast wälja ohwri paigale. Seal heideti liisku tema ja härja peale, kumba jumalad enesele ohwriks tahawad. Liisk langes härja peale ning seega usuti härja ohwerdamist jumalate määramiseks ning preester jäeti elusse.
Et Sakslaste ja Daanlaste kättemaksmine mitte tulemata ei wõinud jääda, seda nägiwad wõitjad Eestlased ette ära. Sellepärast hüüdsiwad nad terwe rahwa tulema sõja wastu üles ning kutsusiwad ka Wenelased Nowgorodist ja Pihkwast enestele appi, kelledega nad siis kõik riisutud wara, raha ja hobused ära jagasiwad. Linnad tehti tugewaks, hulk kiwiwiskamise masinaid ehitati juurde ja õpetati nendega ümber käima, ammusid jagati wälja ning walmistati igawiisi tulewa sõja wastu. Ristiusuga ära lahutatud naised wõeti jälle tagasi, maha maetud surnud kaewati haudadest üles ja põletati pagana kombe järele ära, majad pesti ja pühiti ristiweest puhtaks ning kaotati selwiisil kõik ristiusu jäljed maalt ära. Terwe maa oli ristiusu ikke enesest ära heitnud ning oma isade usu jälle tagasi wõtnud. Sakala maalt saadeti saadikud Riiga, kes pandiks antud wanemate poegade wäljawahetamist nende rüütlite ja kaupmeeste wastu nõudsiwad, kes Eestlaste juures wangi oliwad wõetud. Riiglased wahetasiwad ka mees mehe wastu tagasi. Ristiusku aga ei lubanud Eesti saadikud ialgi wastu wõtta ega oma maad käest ära anda, niikaua kui weel üks aastane ehk küünrapikkune poisikene maal üle on jäänud.91. Sõjaõnn on kaalu peal.
Eestlaste wõit oli niihästi Sakslased kui ka Daanlased kitsikusesse ajanud. Wiimased oliwad Tallinnasse eest ära põgenenud. Waldemar oli wahe ajal Saksamaale wangi sattunud ning ei wõinud oma uuesti wõidetud maa eest midagi teha. Ordu oli piiskopiga maajagamise pärast sassi läinud, ning seisis sellepärast lahus, nii et Eestlastel praegusel silmapilgul wäga kardetawaid wastaseid ei olnud. Sellepärast piirasiwad põhjapoolse Eestimaa sõjawäed Saarlastega ühes Tallinna linna sisse ning sõdisiwad kaua aega linnas olewate Daanlaste ja Sakslastega, pidiwad aga wiimaks kahjuga tagasi pöörma.
Nüüd algas sõda igal pool. Lätlased tungisiwad Ugaunia maale. Eestlased Lätimaale, ning Riia linn wärises juba ikka lõuna poole edasi tungiwa Eesti malewa ees. Ordu rüütlid oliwad suures kartuses ja tuliwad piiskopilt abi paluma. Nüüd oli piiskopil paras aeg seda tingimist ette panna. Kui teie püha neitsi Maarjale ja Riia piiskopile Eestimaast kolmanda jao annate, piiskop Hermannile tema kolmanda jao jätate ning ise oma kolmanda jaoga rahul olete, siis annan ma abi. Ordu wendadel ei jäänud muud nõuu üle, kui tingimist wastu wõtta. Selle järele koguti warsti suur sõjawägi, piiskopi ja ordu meestest, Liiwlastest ja Lätlastest kokku ning rutati Sakalasse Wiljandilinna alla. Siin leidsiwad Sakslased nii kanget wastupanemist, et nad oma sõjawäed mõne tunnilise asjata lahingu järele maale riisuma wiisiwad. Semgalli piiskop Bernhard tõi suure hulga Saksa ristisõitjaid järele ja ühendas need endise wäega. Nüüd tuli Paala jõel palaw lahing, mis kolm päewa kestis. Sakslased taganesiwad ning läksiwad maale riisuma, põletama ja tapma. Kõigi wangi langenud meestel raiusiwad nad pead otsast ära ning pöörsiwad riisutud waraga Liiwimaale tagasi.
92. Oodetud abimehest saab uus waenlane.
Eestlased Sakala ja Ugauni maalt kogusiwad oma malewa kokku, kihutasiwad riisujatele kuni Ümera jõeni järele, ilma et nendega kokku oleksiwad puutunud. Siin tuli raske taplus. Kui muist Eesti malewat üle Ümera silla oli läinud, tormasiwad Saksa wäesalgad, kes endid metsa ära oliwad peitnud, Eestlaste peale, wõtsiwad silla eneste kätte ja lahutasiwad sellega nad kaheks. Waenlaste wägi oli wäga suur ja tugew, Eestlased saiwad löödud. 600 meest kaotasiwad tapluses oma elu, muist uppus jõkke, muist sai metsades surma, ainult weike osa jõudis neist weel eluga koju.
Enne kui Eestlased omale uut wäge kokku oleks jõudnud korjata, jõudis piiskop Bernhard 8000 sõjamehega Willandi linna alla. Kaks nädalat oli käputäis Eestlasi wapraste raudmeeste wastu sõdinud, siis aga ei jõudnud nad enam wastu panna. Nende toit ja wesi oli ammugi otsa lõpnud, nälg ja janu tuliwad waenlaste noolidele appi ja inimesed suriwad suurel arwul. Et ilmad wäga palawad oliwad ning surnukehad ruttu haisema läksiwad, hakkas linnas katk oma lõikust pidama. Linn oli mitmest küllest põlema süüdatud, üle jäänud inimesed ei jõudnud tuld enam ära kustutada ega kantsi waenlaste eest kaitsta, waid tegiwad Kristlastega rahu ning andsiwad linna käest ära. Küll oliwad mõned Sakala maa wanemad Wenemaale Nowgorodi ja Pihkwa kuningaid saadetud appi kutsuma, aga loodetud abi ei jõudnud ikka weel sinna. Esimehed ja wõerad, kes Eestlastele appi tulnud, poodi teiste hirmuks üles.
Wiimaks jõudis Nowgorodi kuningas Jaroslaw Pihkwa ja Susdali würstiga ning 20,000 sõjamehega Eesti rajadesse. Aga see oli hilja. Wiljandi linn ja üks kants Paala jõe ääres oliwad juba ära wõidetud ning wõitjate wäed rööwitud waraga ammugi maalt ära läinud. Jaroslaw jättis muist oma suurest wäest Tartusse ning Otepeasse ja tuli ise edasi wiljandi poole. Kui ta Sakalased aga juba Sakslaste alla heidetud leidis olema ning oma mehi puude otsas rippumas nägi, siis läks ta Sakalaste peale nii wihaseks, et ta kõik, kes linnas oliwad ehk muidu tema ette puutusiwad, ära laskis tappa. Saarlaste palwe peale läks ta siit enne Tallinnat ära wõitma, et siis Daanlasi enam selja tagast karta ei oleks. 4 nädalat seisis ta Tallinna all ja katsus seda tormi jooksmisega kätte saada, aga Daanlased lõiwad ta tagasi. Kui Wenelased ära nägiwad, et siin midagi enam teha ei olnud, riisusiwad nad Eestimaalt, mis kätte saiwad ning läksiwad suure saagiga koju tagasi. Waesed Eestlased oliwad jälle üksi, sest nende abimehed oliwad neid maha jätnud ja ka oma wara ahnust nende waesusest täitnud. Warsti peale selle saatis Nowgorodi kuningas würsti Wiatschko kahe saja mehega Tartusse, kuhu ta enne juba oma mehed jätnud. Ugauni rahwas lootis, et ta neile abiks tulnud, ja wõtsiwad teda rõõmuga wastu ning tõi talle priitahtlikult maksusid. Wene würst pidas aga ennast maa ja linna peremeheks ning häwitas nende külad ära, kes temale maksusi ei toonud. Siiski pidiwad Tartu ümberkaudsed Eestlased sellega leppima, sest Sakslaste wastu sõdis ta ometigi nendega ühes.
Sõda, rüüstamine ja rööwimine oli nüüd igas Eesti maa nurgas. Suur Sakslaste sõjawäge Liiwlaste ja Lätlastega oli Tartu all käinud ning siit üle Eesti maa laiali läinud. Daanlased aitasiwad ka omalt poolt. Üks kants teise järele langes waenlaste saagiks ning üks maakond teise järele tehti tule ja mõõgaga lagedaks. Kuskil polnud wiimaks enam wastupammist, sest wastupanejad oliwad ju langenud. Waenlased oliwad tühja maa üle peremehed. Üksi Tartu ja Otepea kantsid oliwad weel rahwa käes. Saadi need ka weel kätte, siis oli maa piiskopi ja ordu oma, mis ta nime poolest juba praegu oligi.
93. Tartu linna langemine 1224.
Tartu linna ärawõitmine oli nüüd pea asi, kui Sakslased oma walitsust Eestimaal tahtsiwad kinnitada. Ja see oli ju nende ülem püüd. Juba mõne aasta eest, kui Eestimaa weel ärawõitmata oli, jagasiwad piiskopid ja ordu ta oma wahel ära. Riiapiiskopi wenna Hermannile anti Eestimaa, aga Daani kuningas hoidis seda enesele ning ei lubanud Hermanni mitte tema uude ametisse astuda. Kui piiskop Albert oma wenna Hermanniga ja hulga uute ristisõitjatega aastal 1224 Saksamaalt tagasi tuli, käis ta wangis kuninga jutul, kes nüüd oma alandawas olekus piiskopi palwe peale luba andis Hermanni ametisse astuda. Koju jõudes heideti ordu ja kahe piiskopi wahel Eestimaa ärajagamise pärast liisku, mille järele piiskop Albert Läänemaa, piiskop Hermann Tartumaa ja ordu Sakalamaa enesele sai.
Kui see walmis oli, siis koguti sõjawäge Tartut ära wõitma. Ordumeister Wolkiin teadis wäga hästi, et Tartu kõige kindlam kants terwel maal oli ning et ta ärawõitmine mitte julge ei olnud. Tema nõuu peale saatsiwad piiskopid Wiatschko juurest saadikud, kes teda oma meestega mässajate Eestlaste juurest ära palusiwad minna, keda nad usust ära langemise eest tahta karistada. Wiatschko märkas Sakslaste nõuu ning wastas, et see linn ja maa Nowgorodi kuninga poolt tema omaks kingitud ning tema seda ka waenlaste eest kaitsta tahab.
Nüüd algas sõjamarss. Arutu parw raudriide kandjad rüütlid, ristisõitjaid, kaupmehi, Liiwlasi ja Lätlasi astusiwad Tartu wastu teele. Isegi mõlemad piiskopid ja kõik preestrid oliwad ühes tulnud. Rasti järwe juures pühitseti terwed sõjawäge tapluse tarwis ning marsiti edasi. 15. augustil, Maarja taewa minemise päewal (mil aasta eest Wiljandi linn ära oli wõidetud) jõudis Sakslaste sõjawägi Tartu alla. Natukese ajaga oliwad kõik wäljad linna ümber telkidega täidetud. Kiwiwiskamise masinad seatakse üles ning sõda algab. Metsast weetakse pikki palkisid kokku, ehitakse nendest kaheksa päewa jooksul suur, linna walli kõrgune torn ning hakatakse selle warjul walli müüri õõnsaks kaewama. Töö kestab ööd ja päewad läbi. Ühed kaewawad, teised kannawad mulda ära. Juba langeb tükk müüri maha. Weel kord saadetakse Wiatschkole sõnum, et talle mingid kahju ei tehta, kui ta Eestlaste eest ei sõdiks, waid omastega kantsist wälja tuleks ning ära läheks. Wiatschko ootas Nowgorodlaste poolt abi ja ei wõtnud Sakslaste nõuu kuulda. Üks trobikond Wenelasi oli küll maal rööwimas olnud ja Tartu tahtnud tulla, aga kui nad linna ümber piiratud nägiwad olema, läksiwad nad jälle oma teed. Sõda algas uuesti. Alt wisatakse partellidega tulist rauda ja kateldega tuld kantsi, ühed lõhuwad walli maha, teised kannawad puid hunnikusse ja süütawad põlema, kolmandad lasewad noolidega. Nõnda kestab see edasi ilma wastupidamata ööd ja päewad läbi. Niisama wapraste sõditakse kantsist ülewelt. Sakslaste laagrist lastakse öösel laulusid ja mängusid kõlada, et selleläbi oma julgust näidata. Neile wastatakse kantsist mõõkade ja kilpide paugutamise ja sõjasarwe puhumisega, et ka seal julgus kadunud ei ole. Sõja lõpmist ei ole weel lootagi. Seal annab üks ristisõitja piiskopi sõjawäes nõuu, kantsi peale tormi jooksta ning esimesele, kes walli peale jõuab, kõige rohkem ja kõige paremat saaki lubada, mis linnast leitakse. See nõuu oli kõikide meele pärast, kõik tegiwad püha neitsile ühe tõotuse ning teisel päewal keskhommiku järele algas üleüldine tormijooksmine. Waenlaste õnneks oliwad Eestlased ise wallimüüri sisse öösi suure augu teinud, kust nad walli ligidale aetud puutorni peale tuld kärutasiwad ning teda sellwiisil põlema katsusiwad panna. Aga raudriide kandjad pildusiwad tule laiali ning kustutasiwad ta ära. Kantsi oli suur tuli üles tehtud ning wahet pidamata loobiti uut tuld torni peale. Sõda läks ikka kibedamaks. Piiskopi wend Johann ronis torni pealt, redelit mööda walli peale nmg tema järele teised orduwennad. Liiwlased ja Lätlased tungisiwad läbi walli augu kantsi. Uus meeleäraheitlik wõitlus algab. Ikka rohkem waenlasi tungib kantsi. Kõik löödakse maha, kes ette juhtuwad, on need meeste ehk naisterahwad. Ligi 1000 meest kantsis on juba langenud. Ülejäänud katsuwad põgeneda. Wallikraawi sild on ära põlenud, waenlased wäljas ümberringi, peasemine igapidi wõimata. Wiatschko oma meestega põgenes kantsi sisemistesse ruumidesse. Aga kaua ei jõudnud ta sealtki wastu panna. Kui wiimaks hirmus werewalamine lõppis, oli üks ainus mees eeel elama jäänud. See oli Susdali würsti wasall, kes eluga ära minna lasti, et ta Wiatschko saatusest Nowgorodisse sõnumit wõiks wiia. Juba Pihkwas sai õnnetuse sõnumik Jaroslawiga kokku, kes praegu suure sõjawäega Tartule appi oli tulemas. Kui ta Wiatschko otsa kuulis, pööris ta kurwalt oma meestega Nowgorodisse tagasi.
Sakslaste wõit oli täieline ja rõõm otsata. Kõik wastased, kes pea terwelt maalt Tartusse kokku oliwad tulnud, et sest ainsast kantsist, mis weel rahwa käes oli, nende wastu sõdida, nüüd wiimaseni meheni oma were sees lamesiwad. Trummid, wiled ja mänguriistad paukusiwad rõõmupiduks, kiidulaulud kõlasiwad kõige kõrgemale tänuks, rõõmu pärast hõisati wara jagades — ühe waese rahwa haual. See oli tema wabaduse matus!