Üleüldine isamaa ajalugu/II.B.IV
IV. Eha kustumine.
Tartu linna langemisega tuli uus ajajärk Liiwimaa ajaloosse. Sellega lõpeb õieti ka Eestlaste ajalugu kindlal maal ära. Üksi Saarlased oliwad weel wabad. Aga ka nende julgus kadus. Nad lasksiwad piiskopi wenna Theodorichi, keda nad paari aasta eest wangi oliwad wõtnud wabaks. Kes kindlal maal weel elama jäänud, saatsiwad nüüd Riia piiskopile oma waesusest kingitust ning tõotasiwad ta sõna kuulda.
Piiskop Hermann asus Tartusse elama, ehitas Otepea kantsi uuesti üles, pani sinna suurtsugu rüütlivennad sisse, kinkis igale ühele tüki maad, seadis preestrid ametisse ja laskis kirikuid ehitama hakata. Tema tähtsamatest ehitustest on Tartu doome kirik, mille waremed weel tänapäewani seisawad.
Niisama asusiwad mõõgaordu rüütlid Sakalasse. Maa jagati eneste wahel ära, ehitati kindlad lossid üles, Wiljandi kants tehti kindluseks ümber ning rahwa käest nõuti kümnese maksu ja muud kahju tasumist, mis neile sõdades Ugauni ja Sakala maal tehtud. Aegamööda kaswis ordurüütlite losside arw ikka suuremaks ning nendega ühes ka ordu oma wõimus. Niikaua kui weel püssirohtu ei tuntud, oliwad niisugused lossid ja kindlused waenlaste peale tungimise eest julged. Püssirohu ajal on nad aga pea kõik langenud ja ainult rusud annawad nende endisest õitseajast tunnistust.
1224. aastal käis paawsti saadik Modena piiskop Wilhelm uueste ära wõidetud maad waatamas ning siinseid usu asju korda seadimas. Kui ta järgmisel suwel merd kaudu tagasi sõitis, nägi ta Gooti saare lähedal Saarlasi, kes Rootsimaalt suure riisutud waraga ja sõjawangidega koju poole sõitsiwad. Saarele jõudes pidas ta wägewa jutluse, pakkus kõigile ristiinimestele ristitähte ja pattude andeksandmist, kes rööwlitele Saarlastele nende kurjategu kätte lähewad maksma. Gootlased ja Daanlased ei wõta paawsti saadiku pakkumist wastu, üksi Saksa kaupmehed himustawad enestele pakutud taewalist warandust ning reisiwad Riiga, et sealt Riia wägede seltsis Saaremaa paganate wastu wõitlema minna.
95. Saarlaste langemine 1227.
Aastal 1226 pärast jõulu tõttasiwad Riia ja Semgalli piiskopid ning Liiwi ordumeister suure wäega Pärnu alla ning läksiwad sealt mööda mere jäed Muhu saarele. Ligi 20,000 meest oli koos. Hiljuti enne seda oli sula olnud ning wesi jää peal wäga libedaks jäeks külmanud, nii et raske edasi oli saada. Sõjawäe liikumine sünnitas nii suurt mürinat mere peal, nagu oleks pikne põrutanud.
9. päewal jõudsiwad kristlased Muhu kantsi juurde, kuhu nad lühikese tapluse järele puhkama jäiwad. Muhulased oma kantsist nägiwad kristlaste suurt hulka ja hakkasiwad kartma. Weel selsamal öösel saatsiwad nad saadikud piiskopi ja teiste ristisõitjate wanemate juurde ning lubasiwad ristiusku rahuga wastu wõtta. Kristlased ei pidanud neid enam ristimise, waid surma wäärt ning ei wõtnud nende rahupakkumist wastu. Nõnda pidi siis sõda otsust tegema. Kõige esiti katsusiwad nad tormijooksmisega kantsi saada, aga see ei läinud korda. Wallimüür oli libeda jäega kaetud, nii et ülessaamine hoopis wõimata oli. Siis ehitawad waenlased enestele kõrge torni ja ühe madala warjukatuse, mille all nad wallialust õõnsaks hakkawad kaewama. Kui suur auk sisse oli tehtud, seadsiwad nad torni sinna asemele, nii et ta õige walli ligidale tuli ning wiskasiwad nüüd tornist oma odad, piigid ja nooled kantsi, kust neile otse kui wihmaga wastati. Ristisõitjad hüiawad Jumalat appi, Saarlased kantsist Taarad. Kuuendamal päewal tungisiwad kristlased tornist walli peale, kust Saarlased nad ikka jälle tagasi kihutasiwad. Ikka rohkem Sakslasi ronib redelid ja nöörisid mööda üles walli peale. Taplus läheb ikka tulisemaks. Mehi langeb mõlemilt poolt. Sakslaste wägi kaswab iga silmapilguga, Eestlaste malewa kahaneb ikka enam ja enam. Wõitjate sõjajõud on ammu juba oma kaalusseisu kaotanud ning juba kuulutab Sakslaste rõõmu hõiskamine wõitu. Liiwlased ja Lätlased wäljas pool kantsi lööwad iga mehe maha, kes põgenemisega oma elu katsub peasta. Sakslased ei anna ühelegi hingele kantsis armu, waid tapawad nad kõik kui ristiusu waenlased ära. Ja kui mõned weel elusse jäiwad need sidusiwad nad kinni. Oma were sees aurawate ohwrite juures laulsiwad nad Jumalale kiituse laulusid, riisusiwad waranduse ja kallid asjad ära, ajasiwad elajad ja hobused wälja, paniwad linna põlema ning läksiwad siis oma teed. 2500 Saarlast oliwad sel päewal elu kaotanud.
Siit läksiwad nad otse keset Saaremale kõige tugewama Wolde kantsi ette, kuhu wäga palju Saarlasi kokku oli tõtanud. Ajawiitmata hakkawad Sakslased siin partellisid üles seadima ja sõjatorni ehitama, kuna Liiwlased ja Lätlased selle aja sees maad laastamas ja rüüstamas käiwad, inimesi tapmas ja külasid põletamas. Walde kantsis oli palju warju otsijaid naisi ja lapsi, aga wähe sõjamehi. Suurtest ette walmistustest waenlaste poolt nägiwad nad oma saatust ette ning palusiwad rahu ja ristimist. Waenlased nõuawad kõige ülemate meeste pojad oma kätte rahupandiks, mis Saarlased ka teewad. Piiskop ristis ülemate pojad ise oma käega, kuna preestrid kantsi kaewu ära õnnistasiwad, selle weega ühe waadi täitsiwad ning seal ristima hakkasiwad, esite wanemaid ja ülemaid mehi, siis rahwast, naisi ja poisikesi. Kolm päewa kestis ristimine, Taara kuju wisati merde, mitmest Saaremaa kihelkonnast tuliwad saadikud ristimist paluma ja kõiki ristitud inimesi tõotadi wendadeks pidada. Rootsimaalt riisutud wangid lasti lahti, kõik rahwas ristiti ära ja seati Gottfried nende preestriks.
Seega oli ka Saaremaa ristiusu ja sellega ühes wõera walitsuse wastu wõtnud. Mis Hispania mungad ja hulgused Amerikas tegiwad, seda on Liiwimaale rändajad Sakslased teinud — rahwastelt nende tulewiku riisunud.
96. Tüli piiskopi ja ordu wahel.
Eestlased oliwad alla heidetud. Piiskop Albert ja ordumeister Wolkin oliwad ühes koos kui wennaksed Saarlaste wastu sõdinud, aga nende sõbrus oli wäljaspidine. Mõlemad tahtsiwad esimesed olla ning uueste wõidetud maa peremeheks saada. Albert püüdis ammugi juba kui peapiiskop ka ilmlikuks würstiks Eesti ja Liiwimaa üle saada, aga kui ta ära nägi, et see lootus tühja läks, siis wõttis ta wõidetud maa 1224. aastal Saksa kuninga Heinrichi käest, kes sell kohal oma isa äraoleku ajal walitses, kõigi õigustega oma kätte lainu peale. Seega oli ta niisama sugune ilmlik walitseja, nagu kõik teised Saksa würstid oma würsti riikides Saksamaal, ja ainult tema ning ta wenna Hermanni läbi, keda ta Tartu piiskopiks oli seadinud, wõisiwad ordu liikmed maad saada. Sellega ei olnud ordu muidugi rahul. Kui keiser Friedrich ise jälle koju tuli, palus Liiwi rüütlite ordu ennast piiskopi alt wabastada. Friedrich II. oli paawstiga tülis ning ei soowinud kuskil waimulikku walitsust. Mai kuus 1226. kinkis ta ka Liiwi ordule needsamad õigused, mis Riia ja Tartu piiskoppidel juba oliwad. Seega oli ordu piiskopi ülem walitsuse alt lahti, ning truuduse wanne, mida iga orduwend piiskopile pidi wanduma tühjaks tehtud. Ordu seisis nüüd täitsa oma jalgade peal piiskopi kõrwal ning ei olnud enam tema käsu all. Pea kaswis ta tugewamaks ning mängis Liiwimaa ajaloos esimest rolli. See oli esimene raske hoop auuahnele piiskopile.
Daanlased oliwad Eestimaal Sakslastele kibedaks okkaks silmas. Paawsti saadik oli nad küll waewaga ära jõudnud lipitada, aga kui ta ära oli läinud, oliwad tülid jälle lahti. Paawstile anti Sakslaste poolt teada, et Daanlased eneste juures üht teist paawsti saadikut ütlewat olema, kes terwe Eestimaa Daanlastele kinnitanud. Selle üle wihastas paawst Gregor IX. nõnda, et ta ordumeistrile ja teistele Sakslastele Liiwimaal käsu andis Daanlased nende pettuse karistuseks Eestimaalt hoopis wälja ajada. Paremat sõnumit Sakslased ei oodanud. Wolkiin läks nii ruttu kui tal see wõimalik oli, oma sõjawäega Eestimaale, wõttis ka weel Eestlaste poolt abi ning wõitis lühikese ajaga Tallinna linna Daanlaste käest ära. Kõik sõjariista kandjad Daanlased saiwad maalt wälja aetud ning terwe Eestimaa peale Läänemaa, mis juba enne Riia piiskopi oma oli, jäi ordu kätte. Kuningas Heinrich kinkis 1. juulil 1228. tema ordumeistrile ja ordule päriseks ning nimetas seda lunastuse hinnaks, mille läbi ta oma auusate eelkäijate hinged puhastuse tulest tahtis peasta.
Sellega kaswis ordu wõimus ikka suuremaks. Piiskop ei tahtnud oma lootust nii kergelt weel kaotada, mis suurtele tülidele ja weristele lahingutele ordu ja piiskopi meeste wahel teed walmistasiwad. Ordu otsis omale wäljaspoolt abi, ühendas ennast 1237. Saksa orduga, wõitis piiskopi ära ning asutas enesele orduriigi, mis 16. aastasaja keskeni ulatas.
97. Pilk tagasi.
Alberti silmad ei saanud nende sõdade lõppu enam näha, mis ordu ja piiskopi wahel algasiwad ja wahetawa õnnega edasi kestsiwad. Werewalamisega oli ta Liiwimaal oma usutööd alganud, werewalamisega lõpetas ta ka seda. Alati oli ta mõõk käes paganatele ristimise wett peale pannud ning nende werega oma jäljed kinni matnud. Terwe tema eluaeg oli werine wõitlemine, mis tuhandete elu maksis ja mitmed rahwad orjuse sisse heitis, aga neile selle eest ka ristiusku tõi. Muidugi oli see esiotsa paljas nimeusk ja wäljaspidine kombe, mis osalt ebausku weel kaswatas. Palju ebausu kombeid, millede wastu meie päewani wõideldud, on just Katoliku usk meie rahwale toonud. Tema oma usk riisuti talt ära, ta nägi oma jumalate wõimatust, need ei jõudnud ei rahwast ega iseendidki kaitseda, ning ristiusust ei saanud ta aru. Niisuguses segaduses pidi ta weel madalamale langema ja langes ka. Nimepoolest oliwad kõik Eestlased ja Liiwlased ristiinimesed, aga siiski seisiwad nad kaua aega sügawamas ebausu pimeduses, kui oma pagana usu sees, kus neid wähemalt oma jumalad kõlbliku elu piirides hoidsiwad.
Meie ees seisab päris peremes, kelle käest ta talu ära on wõetud. Üks wõeras, kellel rohkem jõudu, ajas ta kohast wälja, häwitas lõhkuwa käega ta pühaduse ära, asus ta majasse elama, andis talle nüüd käskusid ning sundis endist peremeest sõna kuulma. Tõe poolest ülekohtune tegu, kui meie oma aegse õiguse silmaga selle peale waatame. Aga ajaloo üle ei wõi meie mitte nõnda kohut mõista. Siin peame kõrgema seisukoha wõtma. Mitte inimeste seaduste waid tingimata tarwituse seaduse järele käib ajalugu. Üks teine waim talitseb ja walitseb seal, teist teed käiwad ilma sündmused. Mis wanaks on jäänud ja elu jõuu kaotanud, selle asemele tuleb uus, parem, ja midagi ei sure seal ära, mis mitte surma wäärt ei ole. Meie ei wõi mitte Alberti hukka mõista, et tal nii wähe missionäri südand rinnus oli, ega wõi ka nõuda, et ta paganatele wennaks oleks pidanud heitma ning armastusega neid ristiusule pöörma. See aeg ei tunnud weel sel wiisil ristiusu laiali laotamist ega poleks niisugusel usukülwamisel wistist ka suurt mõju olnud. Sel ajal tunti ainult rusika õigust, kõik muu oli wõeras. Tugewama õigus walitseb weel tänapäewani ajaloos, ehk ristiusk küll ligi 2 tuhat aastat juba wenna armastusest wahet pidamata wägewaid jutlusi peab. Europlane leiab kusagil ilma nurgas ühe rahwakese, kes talle midagi halba ei ole teinud, aga kohe astub ta kui walitseja, kui käsuandja tema keskele, on peremees ja wõtab talt maksusid. Alles siis hakkab ta weel oma haridust, usku ja kombeid, sinna kandma. Haridus wõidab maad ja rahwad, tema käes on walitsus. See on kord ajaloo käik ja seda ei muuda keegi. Pagana aeg pidi kaduma, sest et ta kadumise wäärt oli. Kes wisa sellest on lahkuma, mis talle milgi tingimisel alles ei wõi jääda, sel on palju kannatada. Eestlased sõdisiwad pea wiimse meheni, nende põli läks sellepärast wäga raskeks, kuna Lätlased palju hõlpsamalt läbi saiwad, sest et nad ilma wastupanemata alla heitsiwad. Kas see kiita ehk laita on, selle järele ei küsi ajalugu. Tartu linna langemisega langesiwad ka Eestlased. See oli Alberti kõige suurem wõit tema terwel eluajal. Nüüd oli kord rahu maal, ja päike paistis hõiskawate wõitjate, aga ühtlasi ka ühe suure — surnuaia peale. Lõpmata sõjad oliwad maa kõrbeks teinud, külad ja linnad tuhahunnikuteks muutnud, mida tuul laiali kandis ning nende jäljedki ära kaotas, ning endised maa peremehed maha niitnud. Ajaloo saatja (Genius) ei nuta mitte nende surnute pärast, keda ta maha matnud ega kahetse werd, mis ta walanud. Temal ei ole kaastundmust õnnetumate ega rõõmu õnneliste jaoks, aga ta tasub ja maksab, mis keegi enesele ära teenib. Kes ennast elujõuliseks jõuab teha, seda laseb ta elada, kelle jõud elamiseks nõrk on, see peab maailma näitelawalt kaduma. Terwe inimese sugu on alati ühes lõpmata edasiwoolus. Kõik püüawad paremale, kaunimale, kõrgemale järjele ning sellest tõuseb heitlemine elu pärast. See on igawene loomuseadus, mida keegi wägi ei kaota, nii kaua kui ilm seisab. Ärgem igatsegem mitte wanu aegasi tagasi, waid õppigem nendest, mis meil olewikus tarwis läheb ja mis tulewik toob. Tundmused peawad siin kõrwale jääma, need ei wii meid haljale oksale — meie tööd ja toimetust peab selginud mõistus juhtima. Meie wõime oma edasielamise peale ainult kui suure ja wägewa Weneriigi liikmed mõtelda. Riigi juhatajad kes terwe rahwaste ühiskonna kasu nõuawad, wõiwad ainult niipalju üksikute inimeste kasuks teha, kui palju see üleüldise, riigi kasuga ühte sünnib. Nende seisukoht on kõrgemal, kui üksikute inimeste soowide täitmine. Üksikud inimesed peawad oma erasoowid üleüldise hea tarwis ohwerdama, mille eest nad üleüldisest heast osa wõiwad wõtta. See jääb ikka nõnda ja muud paremat korda ei ole ilmas olemas.
Kas meie peame weel küsima, miks, see nii tuli, et Sakslased meie Esiwanemad ära wõitsiwad ja nad orjuse sisse surusiwad? Paganate usk, nende puudulik riigiseadus, sõjapidamise ja kaitsmise wiis oli oma iga ära elanud, oli wanaks jäänud ja ei wõinud enam ajanõudmistele wastu seista. Kui nende wõitjad ka mitte Sakslased ei oleksiwad olnud, siis oleks wistist üks teine rahwas sedasama teinud. Et üks käputäis rahwast, kes teistega sammu ei jõudnud pidada, wabaks oleks wõinud jääda, seda ei usu ju keegi meist. Terwes maailmas ei ole seda weel sündinud, kudas pidi see ime siis just siin sündima! Meie näeme nüüd küll, mis meie kodumaa muistsed elanikud oleksiwad pidanud tegema, aga mis aitab see nüüd enam. Ühtegi wildakat ja wäärduwat sammu, mis ajaloos astutakse, ei tee enam ükski wägi ega wõimus heaks. See on kui patt Pühawaimu wastu, mida siin ega teises ilmas andeks ei anta. Õppigem sellest, mis meie rahule tarwis läheb.
98. Alberti surm ja Kuurlaste allaheitmine.
Piiskop Albert on oma nimele Liiwimaa ajaloos jäädawa paiga muretsenud. Tema oli see mees, kes praegused Läänemere kubermangud Saksamaa alla heitis, ristiusku siia tõi ning mitmele rahwale orjuse ahelad kaela sidus. Meie peame tunnistama et ta waimurikas, julge ja suure töö jõuga mees oli, aga ta waim oli niisama toores, kui tema aja kaaselanikkudel. Armastus ligimiste wastu, millest ta paganatele jutlusi laskis pidada, oli talle enesele wõeras ja tundmata asi.
Kui kõik Eestlased juba ka ära oliwad wõidetud, siis hakkas ta maale seadusi muretsema. Ta wõttis olewatest Saksa seadustest oma otstarbe jaoks sündsad paragrahwid wälja ning pani neid Liiwimaal rüütlite ning kodanikkude kohta makswaks! Maa pärisrahwa, see on talupoegade jaoks pidi ta ise seadused tegema, sest et neid sarnasel kujul walmis ei olnud. Selle ajajärgu paremaks arusaamiseks wõtame tema seadustest maa pärisrahwa kohta paar näitust siia üles.
Kes oma herra kümnest warastab (s. o. õigeste kätte ei anna), see maksab 20 marki ehk kaotab oma pea.
Kes oma herra põllupeendra üleskünnab, kaotab oma pea.
Kes teise ära tapab, sureb ratta peal. Usu ärasalgaja ehk nõid põletakse elawalt ära.
Kes oma herra käsu täitmises hooletu on, saab weriseks pekstud ehk kaotab kaela.
Weiksemate süüde eest makseti rahatrahwi, mis mõisaherrale sai, kelle maa peal asi sündis. Need seadused saiwad 1228. aastal makswaks.
Wistist sellest ajast saadik on Lätlastele üks wana wande eeskiri jäänud, mis weel tänapäewani alal on. Selle järele ütleb wanduja: „Kui ma mitte puhast tõtt ei peaks kõnelema, siis antku Jumal, et ma nii mustaks lähen kui süsi, nii kuiwaks kui tolm, nii kõwaks kui kiwi ja kepp; ja ära neetud olgu mu naine ja mu lapsed ja minu weised ja mu wiljawäljad, siin ajalikult ja seal igaweste. Aamen.“
Need reakesed räägiwad ise juba, missugune selle aja waim oli ning mis mõttes Albert oma ärawõitmise tööd toimetas. Ta oli 30 aastat Liiwimaal walitsenud ning suri aastal 1229 Riias ära. Tema surnukeha maeti suure auu ja iluga Maarja kirikusse maha ning ta asemikuks walisiwad Riia Doomi herrad Tartu ja Saaremaa piiskopiga Nikolause Magdeburist.
Üksi Kuurlased oliwad Läänemere kubermangudes siia maale meel wabad paganad. Aga nende wägi oli weike ristiusu raudmeeste wastu ning õhtupoolt tungisiwad ka weel Preislased nende peale. 28. Dets. 1230 heitis nende kuningas Lammekin ristiusku ning kõik ta rahwas laskis ennast ristida, lubas piiskopi sõna kuulda, tema sõjawäes teenida ning sai selle eest tõotuse, et Kristlased neid oma kaitsmise alla wõtawad.