Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Hertsog Gotthard Kettler 1562–87
D. Kura hertsogi-riik Poola ülema walitsuse all 1562–1795.[1]
1. Hertsog Gotthard Kettler 1562–87.
See oli Kuramaale õnneks, et ta Liiwi ordoriigi äralagunemise ajal 1562 wiimase ordomeistri Gotthard Kettleri enesele walitsejaks sai ja tal ülepää ka hiljem omad walitsejad ja päris peremehed oliwad, nõnda et tal seesugusid wiletsaid päiwi tunda ei olnud kui Liiwimaal, kus Poola ametnikud talupoegi nülgisiwad. Ehk küll 1625 rootslased Liiwimaa enestele saiwad ja asi sest saadik paranes, puudus Eestimaal sagedasti õigus ja kindel säädus; selle wasta muretses Kuramaal hertsog oma maa õnne ja edenemise eest alati ja kandis hoolt. Kettler oli 1517 Westfali maal wanast mõisniku soost sündinud. Kui ta 20 aastaseks sai, astus ta Liiwimaal Saksa ordo liikmeks. Siin õppis ta Lutheruse õpetust tundma. Waewalt oli Kettler Wiljandis komtur, kui ta ordo toimetuste pärast 1556 Saksamaale pidi minema. Ta käis ka Wittenbergis, kus ta Melanchthoni ettelugemist kuulis, mis ta südant wäga liigutas, nõnda et ta hüüdis: „Kui ma seda enne oleksin teadnud, ei oleks ma mitte Liiwimaale, waid Wittenbergi läinud.“ 1558 sai Kettler ordomeistri abiliseks ja 1559 ordomeistriks. Hertsogiks saades heitis Kettler Lutheruse usku ja walitses 1562–87. Ta mõistis alamaid aruldase õnnega poolakate kallaletulemise ja naabrimaade sõdade eest eemal hoida. Oma kantsleri Salomon Henningi abiga, kes hertsogit alati truuisti awitas, säädis Kettler maale uusi kohtuid ja korralikku walitsust ja harjutas kangekaelsid mõisnikka sõna kuulma. Kirik leidis temalt abi ja warju. Ta laskis palju Jumalakodasid ehitada, et rahwas nii hästi ilmalikku kui waimulikku walgust saaks. Et ta pääle kaebati ja teda sellepärast wihati, et ta iseenese kasu pärast Liiwimaa poolakatele annud, andis ta maawalitseja ameti 1566 Liiwimaal käest ära, aga läks hiljem siisgi weel oma nõuga Riialinnale appi. Selsamal aastal, kui Kettler Liiwimaal maawalitseja ameti käest ära andis, pani ta Stefan Bülowi Kuramaa superintendendiks ja käskis teda esimest üleüldist kirikute järelewaatamist Kuramaal ette wõtta. Bülow leidis maa kirikutest peaaegu üsna tühja olewat, sest pääle Miitawi, Bauske ja Dobleni, kus Jumalateenistuse jaoks kaunis nägusad kirikud leidusiwad, oliwad üksnes kuues kohas weel (Goldingenis, Windawis, Tukkumis, Talsenis, Kandawis ja Tsabelnis) puust kabelid. Õpetajad oliwad suuremalt osalt seesugused, kes isi palju ei teadnud. Sellepärast kutsus Kettler 1567 Kuramaa mõisnikud Riiga kokku, pani kirikute wiletsat lugu neile ette ja andis nõu järelwaatajaid ja targemaid õpetajaid wälja läkitada, kes Kuramaa kirikuid järele waatama, wanu parandada ja uusi juurde ehitada pidiwad laskma. 70 kohta oli juba määratud, kuhu uusi kirikuid pidi ehitama. Ehk hertsog isi küll suurema jao kulu oma kanda wõttis, tahtsiwad mõisnikud siiski omalt pooltki abi anda. Iga kiriku juurde pidi ühtlasi kirikumõisa ehitatama ja sellel tarwilikud maad antama. Kolme walitud järelewaataja hulgas oli endine Salomon Henning ja uus hertsogi oma õpetaja Aleksander Einhorn. Tagasi tulles andsiwad nad oma nägemisest Miitawi maapäewal 1570 aru. Einhorn sai käsu kirikutele uued säädused anda, et tulewikus Jumalasõna rohkem wilja kannaks. See sündis ka, ja nende sääduste põhja pääl seisab weel praegune Kura kirikute korraldus.
Kettler oli seega ewangeliumi walgusele kindla põhja pannud. Wene tsaar Joann IV., kes Kettleri paranduse püüdmisest kiriklikkuis asjus kuulda saanud, kirjutas hertsogile sellepärast, kui ta 1577 sõjawäega uuesti Liiwimaale tuli, et ta tema Jumalamaakese (Kuramaa) pääle seekord armu tahta heita ega midagi kahju teha. – Aastal 1579 kinnitas uus Poola kuningas Stefan Bathory isiäralikus kirjas Kuramaa usuwabaduse, mis Sigismund August juba oli lubanud ja mis Kuramaa rahus wõis maitseda, kuna Liiwimaa, kus Ehodkewitz 1569 Kettleri asemele maawalitsejaks saanud, sellepoolest mõne õiguse pidi kaotama. Stefan Bathory kinnitas küll kaks aastat hiljem Riias olles 1582 Liiwimaal ewangeliumi usuwabaduse aga nõudis ühel hoobil, et kaks pääkirikut katoliklaste kätte pidiwad saama ja asutas Wõndu katoliku piiskopikonna. – Kettler muretses eluotsani alamate õnne eest. 25 aastase õnneliku walitsuse järel suri ta 1587.
- ↑ Kuramaa hertsogid:
I. Kettleri suguselts 1562–1737.
1) Gotthard Kettler 1562–87.
2) Friidrih ja Wilhelm ühelajal 1587–1618.
3) Friidrih üksi 1618–42.
4) Jakob 1642–82.
5) Friidrih Kasimir 1682–98.
6) Friidrih Wilhelm 1698–1711.
7) Ferdinand 1711–1737.
II. Bironi suguselts 1737–1795.
8) Ernst Johann Biron 1737–40.
9) Kuramaa ilma hertsogita 1740–58.
10) Saksi prints Karl 1758–63.
11) Ernst Johann Biron teist korda 1763–69.
12) Peeter 1769–95.