Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Wiletsus ja abi otsimine

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu
Matthias Johann Eisen

8. Wiletsus ja abi otsimine.

Priius ei toonud talupoegadele loodetud elupõlwe paranemist. Priius jäi paberi priiuseks. Maksusid, orjust ei määranud enam wakuraamat, waid waba kontraht. Waene talupoeg pidi ometi talle ette pandud kontrahiga leppima. Kuhu minna? Kus ootas parem põli? Kontrahi tingimised oliwad rasked, waljud. Kontraht tehti lühikeseks ajaks, kontrahi lõpul kõrgendati nõudmist, tõsteti teoorjust. Tahtis mõis, wõttis ta talupoja maa hoopis enesele. Raske põli kestis edasi, seda enam, et mitmed halwad aastad tuliwad.

Teoorjus saatis talupoegi mitmes kohas meeleäraheitmisele. Lätimaal tõusiwad jutud, Wenemaal olla tühja maad küllalt saada. Mitmed lätlased läksiwad Riiga enestele „sojalt maalt“ hingemaad nõudma. Maa otsijad saiwad Riias karistust ja pidiwad koju tagasiminema. Kuid karistuski ei waigistanud hingemaa jutukõminat, rahwa südameigatsust. See ulatas eestlastegi hulka ja sütitas siin niisama nagu lätlaste seas. Pühajärwel oliwad talupojad 18. aastasaja lõpul ju wasta hakanud, aga selle wastuhakkamise eest rasket nuhtlust saanud. Raske koorma all hakkas Pühajärwe wald sügisel 1841 uuesti wasta, ega tahtnud enam ettepandud nõudmisi täita. Nagu enne, toodi nüüdki soldatid mässu waigistama. 82 süüdlast wiidi esmalt Tartusse wangi, toodi aga säält pärast jälle Pühajärwe tagasi. 40 meest päästeti priiks, 40 pidiwad läbi lipu jooksma ja soldatitelt 500 witsa hoopi wasta wõtma. Suurem jagu neist peksasaajatest saadeti pärast Siberisse. Niisamasugune kokkupõrkamine oli Wastseliinaski.

Hingemaa jutud ei waikinud. Ühed teadsiwad, et seda sojalt maalt antakse, teised jälle koguni kodumaalt. Et ametlikud kohad hingemaa andmisest midagi ei teadnud, läksiwad mõned Wene piiskopi Irinarhi käest nõu küsima. Piiskopp wastas, et ainult weneusulised maad wõiksiwad saada. See wastus pani meeli weel enam liikuma. Talupoegade elu kergituseks nõudis kindralkuberner Pahlen 1841 rüütelkonna konwendilt wabade kontrahtide kaotamist ja orjuste kindlat äramääramist. Tartus astus komisjon kokku puuduste wasta abi otsima. 1842 aasta maapäewal pani see komisjon ette, sulatatagu 1804, 1809 ja 1819 aasta talurahwa seadused kokku ja määratagu maksud maa eest ära. Uuenduste ettewõtmine edenes ometi wäga pikkamisi. Rahwas ootas, ootas. Alles 1845 ilmus uus seadus „77 paragrahwi,“ kuid see uus seadus ei toonud loodetud parandusi. Rahwas läks rahutuks.

Teiselt poolt rõhus rahwast näljahädagi. 1844 sadas suwi otsa wihma, wesi rikkus wiljakaswu. Ju aasta lõpuks tühjendati kõik näljahäda eemalehoidmiseks asutatud magasinid. 1845 ei saadud suurema jao waldade magasinidest enam mingisugust wilja. Nälja kätte suri mõnda inimest. Hädaajal tõusiwad uuesti kuulujutud, et Weneusku minejad kroonu käest abi saawad. Tõsi ainult on, et walitsuse poolt näljahädalistele 200,000 rubla määrati ja pärast weel 50,000 tshetwerti wilja, aga abi anti ilma usu pääle waatamata. Abi ihkas igaüks. Kuulujuttude pääle lootes lasksiwad endid tuhanded Wene usku üles kirjutada ja astusiwad wähä hiljemini Wene usku. 1845–1848 kestis niisugune usuwahetamine. Alles siis hakkas see soiku jääma. 100,000 hinge wahetasiwad Liiwimaal sel korral usku.

Nähes, et „77 paragrahwi“ talurahwa meeli ei waigistanud, määras walitsus uue komisjoni elujärje parandamiseks. Komisjon seadis järgmised põhjusmõtted üles: 1) mõisa- ja talumaad tuleb lahutada. 1804 talumaaks tunnistatud maad ei tohi mõisa ära wõtta. 2) mõisnik tehku kontrahi wähemalt 6 aasta pääle. 3) mõisa tarwituseks lahutatakse talumaast kwoote (kuuendikumaa). Hamilkar v. Fölkersahmi wäljatöötatud määrused kiideti kõlblikkudeks ja pandi keisrile kinnituseks ette. Nii sündis „Liiwlandimaa talurahwa seaduse raamat“ 1849. See seadus kinnitati ometi kuueks aastaks. Kohe hakkasiwad mõisnikud seaduse kallal uusi parandusi ette wõtma. Parandasiwad oma kasuks, talupoegade kahjuks. Walitsuse poolt nimetatud komisjon mõtles ometi enam talupoegade kasude pääle. 30. nowembril 1860 kinnitas keiser Aleksander II. uue „Lihwlandimaa talurahwa seaduse.“ Uus on ses seaduses kahjutasumise määrus. Omanik peab rentnikule kahju tasuma, kui maa wõõrale müüakse ehk rentnik rendi kõrgenduse pärast kohast lahkub.

Edasi tehti tööd teoorjuse täielikuks kaotuseks. Küll algas 1849 ju talumaade müümine, aga rentnikka, kes talusid ei jõudnud ära osta, koormas ikka weel teoorjus. See teoorjus oli ammu ajast ja arust. Tungiwalt nõuti teoorjuse kaotamist. 15. mail 1865 ilmus keiserlik käsk nõudega, et 23. aprillist 1865 teoorjus ja segarent kadugu. 1868 aastast saadik maksetakse renti weel rahaga. Umbes selsamal ajal pandi ihunuhtluselegi piir. 10. märtsil 1866 anti talupoegadele luba rüütlimõisu omandada. Küll oli mõni rüütlimõis waremaltki talupoegade kätte sattunud, aga ametlikult nimetati seda ainult pandiks panemiseks. 1866 aastast pääle ei tarwitanud keegi enam mõisat pandiks wõtta, waid tohtis ametlikult enesele osta. Suuremat kasu kui rendi äramääramine tõi rahwale maa päriseks ostmine. Ostetud maal pärisperemehena elades wõis talupoja elu alles õieti areneda ja kosuda. Kahjuks takistas suuremal hulgal waranduse puudus õiget arenemist ja pärisomanikuks saamist.

Eestimaalgi igatses talurahwas elujärje paranemist. Teoorjus rõhus rängalt, kontraht tehti aasta ehk kolme pääle, tehti ainult suusõnal. Rentnikku wõis mõis iga kontrahi lõpul kohast wälja ajada, maa kas mõisale wõtta ehk kellegile muule rentida. 1847 määrati ometi, et kõik maa, mis 8. juulil 1846 talupoegade käes olnud, jäädawalt talupoegade omaks jäägu. Nimetati komisjon talurahwa seaduste parandamiseks. Komisjoni tööwiljana ilmus 5. juulil 1856 kinnitatud „Eestimaa talurahwa seadus.“ Uus seadus ei toonud esiotsa sugugi kasu, waid sünnitas palju enam segadusi. Määrati nimelt, et uus seadus alles 1868 maksma hakkaku. Seni taheti weel talu ja mõisamaad enne uuesti ära mõõta. Talupojad ei wõinud mitmes kohas sugugi mõista, miks uuele seadusele kümneaastast ettewalmistamise aega nõuti. Ei seletatud talupoegadele küllalt selgesti asjalugu. Sest tõusiwad tülid ja pahandused. Juuru kihelkonnas Mahtras nõudsiwad walla peremehed uue seaduse maksmapanemist sedamaid. Soldatid kutsuti appi rahutumaid talupoegi waigistama. Wastahakkaw wallarahwas tegi „Mahtra sõda.“ 2. juunil 1858 põrkas wallarahwas sõjawäega kokku. Werd woolas mõlemal pool. Mahtra mõisahooned süttisiwad püssilaskmisest põlema ja põlesiwad ära. Sõna kuulmata wallarahwast ootas raske karistus: pääsüüdlased aeti läbi lipu, saadeti Siberisse. Wiimaste hulgas oli Mahtra talitaja Hans Tertsius. – Nagu Mahtras nõudsiwad Anijas wallarahwas kohe uuendusi. 60 Anija peremeest saiwad nuhelda. Wali korrapidamine lämmatas peagi wastuhakkamise waimu. Rahwas jäi uuentuste määratud aega ootama. 1866 lubati talu rentnikule koha ostmise eesõigus ja kahjutasu niisugusel korral, kui rentnik kohta ei taha ehk ei jõua osta. Talupoegade waesuse pärast wõis aga kohtade müümine wisalt edeneda. Edeneb praegugi wisalt.

1883 algas Eestimaalgi usuwahetus. Läänes ja Harjus jätsiwad sajad endise usu maha ja wõtsiwad riigiusu wasta. Nagu waremalt Liiwimaal oliwad Eestimaalgi usuwahetajatel iseäralikud lootused. Paari aasta pärast waikis ometi see liikumine. 1885 ilmus keeld Wene usust ära taganeda. Keeld oli ennemaltki olemas, kuid kuuekümnendatel aastatel ette tulnud kaebtuste tagajärjel ei pandud seda keeldu palju tähele.

Ühtlasi hakati selsamal ajal Läänemereäärseid maid suurele riigile ligidamale saatma. Wene keel määrati ametlikkudesse paikadesse ametlikuks keeleks, mõnigi sisemise riigi seadus ulatati meie kodumaale. Eestimaa kuberner Shahowskoi katsus iseäranis agaralt oma kubermangu suure riigi külge sulatada. Liiwi ja Kuramaalgi püüti Eestimaa järele teha. Pääle muude ristiti Tartu Jurjewiks ja Dünamünde Ust-Dwinskiks ümber. Kõik ühtesulatamise püüded ei jõudnud aga otstarbet täita.

Wene, Jaapani sõda 1904 nihutas elu terwes riigis endistest rööbastest wälja. Jaapanlaste wõidud edendasiwad seda nihkumist. Lätimaal hakkas sotsialismus laineid lööma kirikuidki oma tallermaaks teha püüdes. Wäljaspool kodumaad wõttis rahutus ikka enam wõimust. Oktobri kuul 1905 algas suur raudtee streik. Rongid ei saanud enam liikuda, post käia, telegraf ei teinud korrapäralist tööd, ajalehed ei ilmunud. Kõik läbikäimine nagu tarretas. Kindlate teadete asemel lagunesiwad kuulujutud laiale, üks imelikum kui teine. Neid usti. Need kuulujutud paniwad meeled kihama. „Must sada“ tegi maal ja linnas hirmu. Nagu tuulispask jõudis tuhin kaugemalt riigist Läänemereäärdegi. Tallinnas pidas töörhwas ennast wõimuks. Erutusel kogusiwad inimesed uulitsatele. Pea andis ometi wägew walitsuse käsi ennast tunda. Elu jäi wagusamaks.

Lätimaal selle wasta wõttis mässuwaim ikka enam maad. Tukkumis tõusis awalik kokkupõrkamine sõjawäe ja mässuliste wahel. See kokkupõrkamine nõudis sõjawäeltki ohwrid. Wastapanejad löödi pea laiale.

17. oktobril 1905 kuulutatud manifest sünnitas palju rõõmu. Igal pool hakati eestlaste seas arutama, kudas elujärje parandusi ette wõtta. J. Tõnisson kutsus seltsid kokku Tartusse nowembri kuus nõuu pidama. Kohe koosoleku algusel põrkasiwad saadikud eneste wahel kokku. Osa saadikuid lahkus teistest ja pidas adwokat Temanti juhatusel ülikooli aulas koosolekut edasi. Sel koosolekul tehti koguni käremeelsed otsused. Koju minnes tahtsiwad mitmed otsusi täide hakata saatma. Eestimaa saadikud katsusiwad wähä hiljemini Tallinnas weel teist koosolekut pidada, kuid see ei läinud neil korda.

Detsembri kuu algusel tungisiwad hulgused Tallinnast maale mõisu rüüstama ja põletama. Harjumaal ja Läänemaal põletasiwad nad enam kui 100 mõisat. Rahwas wärises igal pool kartuse pärast; kurjategijad wõtsiwad wägisi, mis tahtsiwad ja sundisiwad, keda tahtsiwad enestega kaasa tulema. Korraga kuulutati sõjaseadus Eesti, Liiwi ja Kuramaale. Sõjawäge saadeti wälja maad waigistama. Jõulu ümber ja uue aasta algusel 1906 seati kord jälle jalale. Mitmed ajalehed lõpesiwad ilmumast. Pikemalt neist juhtumistest ei wõi siin kõnelda. Sõjaseadus lõpes alles 1913.