Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned (Kõrw)/Kala-püidja Jaanipäewne kimbatus

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned
Jakob Kõrv

Kala-püidja Jaanipäewne kimbatus.

Ühel Jaanipäewa hommikul läinud üks mees hõngega Mustale-järwele kalu püidma. Sõuab mees wenekesega kesk järwe peale, hõngitseb siin ja wõtab hulga kalu. Wiimaks saab ta ka weel ühe suure awi (haugi), kellel saba ots tömp nagu ära raiutud. Peale seda hõngitseb püidja weel tükikese aega, ei aga saa enam loomagi, ja hakkab ära kodu poole minekusse. Ta aerab, ilma midagi muud mõtlemata, kui oma õnnelist kalasaaki. Juba on ta sedawiisi arwata tükikest aega sõudnud, aga ei rand lähenegi, ehk küll küna noolena waiksel weepinnal edasi liuugeb. Nüid aga kiirustab ta enam weel aerusid, sõuab hulga aega, kord korralt wahwamine tõmmates, aga ometi ei saa serwale ligemalle. Ikka tugewamine teeb mees tööd, nii et higi tall wiimaks laenena ihule tõuseb ja juuksed peaa tilguwad, aga järwe kallas näitab lausa weel kaugemallegi eest ära minewat ja järw ise pitkemaks ja laiemaks. „Noh, mis ime see minuga nüid on?“ mõtleb wiimaks jõudja hirmul tuksuwa südamega. Kõigest ihu hinge wäest lisab ta uueste aerudelle jõuudu, ja weneke lennab kui ratsa hobusega üle sätentawa weepinna, mis peale warajane hommiku päike oma kiiresid kullaselt wälja puistab, — aga weel ikka kaugemalle jäeb kodurand ja kaugemal ja kaugemal wirwendawad ümberkaudsed teisedki järwe kaldad. Ka päikene tümeneb ja sinise suitsuline, sogane õhk katab selget taewast nagu ähwardawa waibaga. Sõudjal käib pea ümber ja jõuud rauugeb üle-aru sõudmisest; ilm aga läheb lausa pimedamaks, ehk küll päikene weel keskhommiku aega näitab. Ja wiimaks ei saa mees enam isegi õiget aru, kus ta õiete on ehk mis teha ehk kuhu minna. Muud kui hirm ei anna siiski asu seisatada, ta sõuab mis wähegi wõib, wene näitab ikka kord korralt rutemine edasi lendawat, nagu hullu sõidul, aga ei rand lähene, waid wajub silmist enam ja enam wirwendawasse sinisesse udusse. Juba jõudis päikene otse kesk lõunasse. Ja nüid wiimaks tuli aga mehel korraga üks mõte pähä, mis teda nagu unest äratas. Ta istus tagasipidi lootsikusse, tõmbas mõlemate aerudega weel kord lootsikut edasi minema ja waatas ise ruttu läbi oma särgi-käikse weepinna peale. Nüid nägi ta selgeste, et weneke puhas paigal seisis. Sellesama korraga kadus aga ka segane ilm, kadus järwe laius, ka tüme õhk, ja päikene paistis nii selgeste, kui ta iial paista wõib. Ühtlasi selle muudatusega wähenes ka mehe hirm ja ta hakkas jälle wahwaste sõudma. Jälle lendas paat nähtawa kiirusega; aga kalda ligemalle ei saanud mees ometegi. Ta waatas jälle läbi käikse, ja nägi ennast jälle petetud, sest paat seisis. Uueste sõudis ta, uueste jõudis ta wihinal mööda weepinda edasi, aga kallas jäi ikka kaugelle. Korraga kuuleb ta järwes kõwa heale kaikumist, ta jäeb kuulama: Kõik wait. Muud kui pardid krääksuwad pilliroos ja kaldalt kostab sisaski laksutamine. Mees lööb sõuudes jälle aerud wette; aga uueste ja selgeste tõuseb järwest inimese heale kaikumine, nagu oleks midagi loome kutsutud. Ja sellepeale küsis selgeste üks heal järwe põhjas: „Kas kõik on kodus?“ Üks hele naisterahwa heal wastas: „Teised on kõik kodus, muud kui üht tõlksaba sikku on waja.“ Mees kuulas, uueste hirmudes, natuke aega; aga et kõik jälle waikseks jäi, hakkas jälle kõigest jõuust sõudma. Nüid aga nägi ta lausa, et ta paigastki ära ei saanud ja kõige päewa sellesama koha peal oli waewlenud. „Mis lugu see ometi on? Kui kaua mind täna siin kimbutakse? Ja miks? Kas tähtpäewa pärast?“ Weel katsus ta sõuuda, ehk küll tänase otsata winsutamise peale jo wõim mehel puhas kadunud oli. Wene aga seisis nii kõwaste paigal, nagu oleks ta kõigilt poolt järwe pinnasse kinni kaswanud. Asjata püidmiste peale seisma jäies tuliwad mehele mitmesugused jutud meele, mis ta wee- ja järwekimbatusest oli kuulnud kõneldawat, üht ja teist oli tall ka Mustast-järwest meeles. Ja wiimati mõtleb tema: „Ehk see ilma sabata awi ongi järwe wee-alusete rahwa tõlksaba sikk? Ja mikspärast hoitakse minu küna ikka weel kinni? Wõtan ja lasen õige awi järwe tagasi. On ta mehike küll jo hulgaaegse kuiwal olemise peale pool uimaseks jäenud, aga küna põhjas oli natukene wett, ta elab weel täieste ja lööb lupsu.“ Seda rääkides wõttis mees awi ja laskis wette. Warsti hüiab jälle üks naisterahwa heal järwe põhjas, käsi kokku laksutades: „Näe nüid, kuida wana tõlksaba sikk tuleb keereldes kodu poole, nõnda et tee tolmab!“ Siis jäi kõik wait. Järw oli jälle selge ja waikne nagu enne. — Mees hakkas sõudma ja sai silmapilk kaldalle.