Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned (Kõrw)/Lausa nähtud näkineiu

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti-rahwa muiste-jutud ja wanad-kõned
Jakob Kõrv

Lausa nähtud näkineiu.

Keegi wanataat jutustas wee-jumalatest ja tõendas ise noorel põlwel üht weeneiut näinud olewat. Kuuljate palwe peale rääkis ta:

„Ühel Jaanipäewa hommikul päikese tõuste istusime õitsilapsed Kuningwere järwe otsal kingul suure kiwi ümber ja kõnelesime öösest Jaanitule põletamist, kusa mitmed naljad ära said teha ja ilud ära näha. Wiimate aga wõttis soe päewaterakese paiste ja öösine wäsimus kõikide üle wõimust ja tegi hallile Unewanamehele ameti kergeks. Minul üksi ei tulnud und. Tõuusin sellepärast üles ja sammusin kõrgema järwekalda otsa, Jaanipäewa ilu nägema.

Paks kaste oli maas ja säras hõbehelmina kõige põesaste lehtedel ja rohulatwadel; udu pilwed tõuusiwad müiril järwest üles; wastu päewa mäekallaste kohal seisis udus ilus wikerkaar nagu määratu hiigla rõngas; teisel pool järwe kaldal kuuse ladwal kukkus kägu; sisask laksutas küla-all toomikus; kalad lupsutasiwad järwes; pardid aelesiwad krääksul pilliroos ja luhas ja pidasiwad oma perekondadega Jaanipäewa jahti.

Mina istusin suure kiwi otsa ja ilutsesin, ei tea isegi kui kaua, ilusat hommikut. Kõik, mis silmad nägiwad ja kõrwad kuulsiwad, oli mulle nii armas, nagu oleksin täna hommiku esimest kord seda kõik kuuluud ja näinud. Kui ma märka aega olin istunud, ja ilumõju jo natuke üle hakkas minema, tuli mulle meele, et eile õhtu hõngenõuud kaasa olin toonud ja paju põesasse peitnud. Jooksin siis mäest alla hõngele.

Weikese perwetüki ääres järwe serwas oli mull ammu tuttaw püidmise koht, ja sinna heitsin hõnge wette. Toimetasin, toimetasin raasikese aega, aga ei näinud tükil ajal maimugi. Ühe korraga aga tuli perwe äär kihinal kalu täis. Kalad wõtsiwad nii ahneste hõnge, et mull ime oli. Muidu sai mitmed korrad terwe hommiku järwe ääres ära wahtida, ilma kümment- ehk kahte kalapojakest saamata. Aga täna hommiku, kui ikka wiskasin hõnge wette: kala otsas, jälle hõng wette, jälle kala otsas. Juba olin peale wiitkümment suurt kala wälja tõmmanud ja ütlesin siis nagu pool kogemata:

„Kui sedawiisi edasi neid kuiwale lopsin, ei tea, kes neid siis kodu jõuab winnata?“

Nõnda kui selle mõtte ära olin mõtelnud: ei loomagi tulnud enam järwest wälja. Ja teisel silmapilgul ei olnud ka mitte ühte liigutajat ei silmaga näha. Ei tea illma, kuhu kohta nad sellesama puhuga nagu ära tõmmati ehk wajutati.

Tükikese aega hõngitsesin mina weel, aga ei midagi. Wiimate tõstan silmad üles, waatan läbi udu kauugemalle järwe peale ja näen: Üks imeline-ilus, kollaste juustega naisterahwas istub, ei kuigi kauugel minust, weepinnal udu sees, sueb juuksid, kullane kamm läigib tall wastu päikese paistet käes, ja ise ta jumistab laulda. Olin mina jo oma wanemate ja teiste inimeste käest ammu kuulnud, et järwedes ja meredes sagedaste-pealegi wee-jumalaid ja näkineiusid nähtud, ilma et nad kellelegi kunagi suurt paha oleksiwad teinud; aga süda lõi mull siiski kõhklema ja ei ma saanud paigastki esimese mõttega ära. Warsti aga kaswas mull julgemeel jälle südamesse ja hirmu juhim läks üle. Jubap teadsin ammu, et ka Kuningwere ja Mustas-järwes sagedastegi näkineiusid nähtud, sellepärast tahtsin teda nüid õige tähele panna. Wagaseste jäin oma paika seisma, ilma hoimagi liigutamata ja wahtisin teda tüki aega. Ilus naisterahwas kenitab aga niisama wagaseste edasi oma koha peal, sueb ikka oma kuldse kammiga juukseid, paneb wahel pihuga wett pea peale ja kõwib korralt oma lauluhealt, nõnda et see minul läbi südame käib. Mina wahin ja wahin, unustan hõnge ja kalad ära ja mõtlen:

„Taewa ingel üeldakse küll maapealse inimeselastest kõigist ilusam olewat, aga ilusamat seda ei wõi ka ükski ingel enam olla!“ —

Wiimati hakkas ta õige teraselt minu otsa wahtima, ja juba mõtlesin, et hakkab juttu tegema ehk midagi ütlema; aga ei lausunud ta musta ega walget, ja mina ka ei tohtinud suudki lahti teha. Sedawiisi silmitsesime mõlemad hulga aega wastastikku. Wiimate wõtsin mina ometi südame rindu — „et ma õige hüian teda, ega ta mulle ometi sellepärast ei tea mis kurja ep tee.“ Ja hüidsin

„Kuule neiukene!“

Ei tema pannud tähelegi.

Läks natuke wahet ja mina hüidsin jälle poolkõwa healega:

„Näkineiu!“

Nõnda kui ma selle sõna nimetasin — oli ta kadunud nagu tina tuhka. Muudkui wesi wirwendas sealt kohalt tükikene aega, kuhu weenaisterahwas kadus. Häkitselt aga kahises ka luha, laenetas pilliroog ja puhus kõwa tuulehoog, ja minul läks tükiks ajaks kõik silme ees kirjuks. Wiimati ärkasin nagu unest üles, ja südagi walutas, nagu ei tea mis käest ära oleks kadunud. Nõnda wist wetenägu oli mull meele ära seganud, ja ei saa ma praegugi aru, kas nägin asja unel wõi ilmsi. Mõnedki Jaanipäewa hommikud peale seda olen ma hõugel käinud ja järwe ääres wiitnud, aga ei sedasarnast ole enam minu silma juhtunud.“ —

Kui wanamees juttu oli lõpetanud, küsis üks pealt kuulaja:

„Kas nägid, w’a jutuhammas, seda just ise, nagu meile praegu puhkusid?“

„Kas mina just ise nägin? — Waata mis kena küsimine! Kui teie ei usu, mis otse nägija oma suuga kõneldakse, siis on jutul jo pool tulu juurest ära, ja ei wõi ma isegi uskuda, et just ise seda nägin. Üks teda aga ikka sedawiisi pidi nägema, kust ta muidu siis kõneldawaks on saanud. Mina aga usun seda, mis meie lell olewat näinud, sest lausa sedasama, mis ma praegu kõnelesin, näkineiust, kaladest, hõngitsemisest, käust ja sisaskist: just nõndasamuti kõneles seda tuhandelle korrale meie lell. Kes nüid minu juttu ei taha uskuda, see ei usu wast lellagi juttu. Aga ega meie lell petnud muistejuttusid kõneldes kunagi, kõneles igakord, nagu ikka see, kes ise nägi: Jubap see siis ometi tõsi peaks olema. — Nüidse-põlwe rahwas ei juba tahagi enam midagi uskuda, mis muistejuttude all kõneldakse, ja mõned riidlewad siingi juures suusisse: wee-jumalaid ei olewat ollagi. Aga küsi wanult inimesilt, waata mis nemad üks seda teine teist kõnelda teawad, kuida wee-jumalad ja näkineiud ennast näha annud ja mõnikord inimestega suust suhu kõnelenud ja korralt head, korralt pahagi teinud. Meie wanaisa kõneles mitmed korrad tõest ja tõest: Tema läinud ükskord Kuningwere järwe suplema ja tahtnud üle järwe nurga ojuda. On ta jo tüki teed wee peal, näeb korraga natuke maad enesest eemal ühe ilusa tüdruku kiikudes laenete pinnal istuwat: tema lööb esite hirmuma, mõtleb aga kohe warsti: ‚Kes nii ilus on, nagu see seal wee peal istub, ega see kurjast ole.‘ Ujub wanamees serwa tagasi, wõtab küna ja tahab senna sõuuda, kusa näkinaisterahwas wee peal istub; saab aga sõuudja waewalt kümme sülda edasi mindud, kadub näkineiu, muudkui üks part ojub seal kohal weepinnal, kusa enne ilus naisterahwas hulga aega laenetel kiikudes istus.“