Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Õpetliku sisuga raamatute kirjutajad
Õpetliku sisuga raamatute kirjutajad, kellest mõned ka juttusid, luuldeid, nootisid on awaldanud.
Kõige rohkem siia on lugeda need kirjamehed, kes õperaamatuid koolile on kirjutanud, kuid ka need, kes muid õpetliku sisuga kirjasid, nagu keeleteadlisi ja maadeteadlisi awaldusi, on andnud. Olgu nendest järgmised nimetatud:
J. Nebokat andis trükki juba 1870 noodiraamatu „Ilmalikud meestekoorid,“ pääle selle ka „Saksa keele õpetuse“, „Pildid Pohla sõjast“ 1874 ja „Meremadu“ 1875, aastal 1884 ka „Kündja Eesti keele õpetuse“ Ahrens’i ja Wiedemanni järele, oli siis weel mõned aastad enese asutatud ajalehe „Kündja“ toimetaja Riias. Leht jäi pärast seisma. Nebokat kirjutas weel „Üleüldine Maailma ajaraamat“ 1882 ja „Õnnetumate aitamine senni kui arst tuleb“ 1886.
G. Rosenberg, kooliõpetaja esiti Tallinnas ja pärast Kroonlinnas ning wiimaks rändaw raamatukaupleja, kirjutas hulga raamatuid 1870—1885 wahel, millest üksi „Imperator Aleksander I“ siin nimetada oleks, mille raamatu keel Wene keele maiku on.
G. Blumberg, endise Tartu gymnasiumi eeskooli asutaja, „Eesti Kirjameeste seltsi“ kaasalustaja, kirjutas juba aastal 1871 esimese trüki „Juhataja kodu- ja isamaa tundmisele“, mida pärast mitu korda trükiti. Ka kõneles Blumberg sellest „E. K. seltsi“ koosolekul ning awaldas sellest kirjapala 1874 aasta raamatus. — Blumberg leidis meelenõtruse tujus, kui ta kool ära lõpetati, enese käe läbi otsa 1890 ümber.
J. Kapp, Wiljandi-Kõpu kihelkunna-kooliõpetaja, oli agar Eesti kirjandust ja meelt edendama. Ta oli üks „Eesti Kirjameeste seltsi“ alustaja, pidas esimestel aastatel seltsis kõnesid, awaldas neid aastaraamatus. Pärast 1878 kirjutas ning awaldas Kapp „Geometria“ raamatu ning „Eesti ema. Lühikene teejuht emadele, kuda nad lapsi esimestes eluaastates kaswatama peawad.“ Kapp suri aastal 1895.
J. Pärmann oli omal ajal wiljakas kirjamees, käis „Tartu I-ses kooliõpetajate seminaris“, kuid suri warsti pärast kooliaega. Ta kirjutas öpetlikud raamatud „Looduse lugu“ 2 jagu 1878 ja „Tõotatud maa“ 1879, kuid weel enne seda „Abellino, suur bandiit ehk eluwõtja“, „Willandi jutupuhuja“ ja „Notre-Daame kellalööja“ 1876, „Paron Münkhausen“ 2 jagu ja „Till Öökullipeegel“ 1877 ning „Ilus Mageloone“ 1878. Pärmann oli hääandline kirjanik, kuid eksis mõni kord rööwlijuttude riiki ära, nagu ta ka wähese sisuga lõburaamatuid awaldas, nõnda „Bosko kunstükid“ 1879, „Wäike unenägude seletaja“ 1883 ja „Suur unenägude seletaja“ 1884. Kõige sündsam nendest oli weel „Laste lust, 50 mängi koolilastele jne.“ juba 1876 wälja antud.
J. Tülk, ameti poolest maamõõtja, oli Genfis ja Parisis edasi õppinud ning tuli 1875 wõõralt maalt kodumaale tagasi, kus matematikat õpetas, „Eesti Kirjameeste seltsis“ kõneles ja kirjutas, ning awaldas „Kerged ja lühikesed geometria õpetused“ 1879, „Maamõetmise juhatus“, „Esimesed geometria õpetused“ 1880, „Wiisika õpetus“ 1881, „Weike weeloodija ja kalakaswataja“ 1884. Pärast hakkas Tülk „Eesti Postimehe“ toimetajaks, mida 1886 kuni 1894 oli, kuid leht ei edenenud, waid läks pärast Tallinnasse, kus A. Busch ta rohkem elama pani. Ka oli Tülk hulga aastaid „Tartu Eesti Põllumeeste seltsi“ president ning astus alles pärast seltsi 25-aastast alustuse-pidu sellest ametist ära.
J. Muchel kirjutas „Geografia õpetuse käsiraamat“ mis 1880 ümber trükiti ja mis 1889 teist kord wälja anti.
J. Lüdimois, endine Wändra kihelkunnakooli-õpetaja, kirjutas kirjad „Laste karistus“ 1879 ja „Uus aabitsaraamat“1880.
J. M. Sommer, kooliõpetaja Tallinnast, on mitmed õpe- ja juturaamatud enamasti ümberpannud, millest nimetada on „Kolmed wanemad. Õpetlik kõne“ 1888, „Teekond Soome laulupidule“ 1885 ja juturaamatutest „Kodaniku weri“ 1884, „Kadunud! Hoffmanni jutustus“ 1885, „Peruamaa wiimse Inka ehe“, „Wõrgutuse paelad“ 1890, „Wõitlus elu eest“ 1891, „Õnnetusest õnnele“, 1892, „Alide. Uudisjutt“, „Eewa õun, jutt rahwa elust“ ja „Keiserinna saatjalg“ 1893, „Hiline päike. Jutustus“, 1895, „Wannutud Rootsi kirik ehk waleraha tegijate pesapaik“ 1895. — Pääle selle on Sommer ka weel noodiraamatuid trükki andnud, nõnda nimelt „Uued meestekoorid“ 1889 ja „Naljalaulud meestekoorile“ 1890. Sommer suri õnnetut surma 1896.
H. Einer kirjutas aastal 1884 pärast Dr. Hermanni „Eesti keele grammatikat“ just selle kirjawiisis raamatu „Lühikene Eesti keele õpetus rahwakoolidele.“ Wiga selle raamatu juures on, et kirjutaja mitte ka sõnade sissejagamises sedasama teed ei täinud kui Hermann. Nüüd on selles raamatus paljud sõnad ühte ja sessesamasse klassi pandud, mis ühes klassis ei tohi seista, sest et nendel midagi ühist ei ole. Selle läbi on raamatu õpetus ära rikutud.
A. Bilow, kes Peterburi ülikoolis matematikat õppis, kirjutas 1885 „Füsika“ õpetuse raamatu, mis asjatundlikult ja hästi on kokku seatud.
J. Jurkatam on õpetlikka palasid ajalehtedes ja kirjades ning ühe „Wene keele õpetaja iseõppijatele“ 1880 awaldanud.
J. Johannson-Pärna on õige rohkesti ajalehtedesse kirjutanud ja ühe „Wene-Eesti sõnaraamatu“ kokku seadnud, millel 1600 sõna sees 1889. Ka kirjutas tema mälestuse-raamatu „Kuulus Eesti rahwa hariduse töötaja C. R. Jakobson“ 1891.
M. Salem, gymnasiumi kooliõpetaja Eesti keele tarwis Tallinnas seadis kokku „Eesti-Wene sõnaraamatu“, mis aga T. Kuusik pärast lõpetas ja trükki andis 1890, sest et Salem juba enne oli ära surnud
T. Kuusik oli wäga tegew õndsa Salem’i „Eesti-Wene sõnaraamatut“ 1890 wälja andmas, mis ka siis wälja tuli. Tema on ka muidu osaw kirjamees ja on raamatu „Ristirahwa tähtsad päewad“ ilmutanud, milles nimelt Wene usu järele tähtpäewad ära seletatud on, siis aga weel wäga tähtsa kirjatöö, nimelt Inglise luuletaja Miltoni raamatu „Kadunud ja jälle leitud Paradiis“ 1895 Eesti keelde ümber pannud. See on tänu wääriline töö. Ka keel ei ole tema raamatutes paha, kui ka kõik teaduse põhjal ei seisa. Siis andis Kuusik weel Eesti keeles wälja „Balakirew, Peter Suure kuulus naljahammas“.
J. M. Jaanus andis trükki õpiraamatud „Wene-Eesti keele sõnaraamat. Umbes 1700 sõna“ 1893, „Kooli sõnaraamat“ 1894 ja „Wene keeles pruugitawate Wõerakeele sõnade seletaja“ 1896. Ka on ta juba enne ja pärast nim. raamatuid mitmed jutud kirjutanud, millest siin kohal nimetame „Ema armastus“, „Tõsised sõbrad“, „Kuningas Apoloonius“, „Mai Roos“, „Merehädalised“, 1891, „Roosa“, „Peiud ja neiud“, „Merekoolis“ ja „Õnne soon, Franz Hoffmanni jr.“ 1893, „Saardami töömees“, „Tõde tõuseb“, „Tubli poiss“, „Woorus wõidab“ 1894, kolm wiimast Fr. Hoffmanni jutud Saksa keelest. Aastal 1895—1897 kirjutas ta mitmed õpuraamatud, nagu „Naeste pähkled“, „Maaleri kool“, „Pidu kõned“, „Püha Jüri“, „Rahwa tohter“, „Seebikeetmise õpetus“, „Talupoja tarkuse raamat“.
J. R. Rezoldt, sündinud 1850 aasta ümber Palmses, oli kooliõpetaja Tiflises, kust tema kirjade läbi „Eesti Postimehes“ 1882 eestlaste liikumine Suhhum-Kalesse tõusis. Pärast tuli ta kodumaale tagasi ja oli siin Ülema talurahwa-kohtu president, lahkus aga sellest ametist ning asus Tallinnasse elama.
Tema on mitmed kirjad Eesti keeles kirjutanud. Nimetame siin tema kirjadest „Üleüldine Eestlaste ajalugu“ I. jagu 1890, II. jagu 1893, „Tark kohtukäija“ 1893, „Eesti luuletajate album. Piltidega“ 1895, „Babeloni torn. Üks tähtjas leidus, et Soome sugu rahwas, sellega siis ühtlasi ka meie suguwennad, on nimetatud torni esimesed ehitajad olnud“ 1896.
J. Wolde, kooliõpetaja Narwas, kirjutas „Kronika ehk Narwa linna ja Hommikupoolse Eestimaa mälestused wanast ja uuemast ajast I. 1224—1674-ni“ ja siis weel „Lugemise raamat. Õpetlikud jutud Wene ja Saksa keele kirjadest“ 1890. Sisu poolest kasulikud kirjad, kuid keel koguni wähe teadusline. Siis kirjutas Wolde weel „Noore rahwa jututuba“ 3 jagu 1891 ja 1892.
P. Org andis wälja raamatukese „Wäike kirjaõpilane“ 1885 ja „Kirikulaulude kogu“ 1893. Pääle selle weel ilukirja õpulehed.
M. Kampmann, kooliõpetaja ja 1894 ajaleht „Sakala“ toimetaja ja wiimaks köster Wiljandis, awaldas mitmed kasulikud luule- ja õpukirjad, nagu „Hoolas lüpsiline“ 1894, „Maaweise sooparandus“, „Piibliloo õpetuswiis“ ja „Loogika õpetus“, „Lahtised kirjad emadele“ ja „Kanade pidamine sissetuleku suurenduseks“ 1896. Luuletajana awaldas ta „Kandle hääled“ 1896. Siis weel nimetada jutud „Tõe pärast. Inglise uudisjutt“ ja „Uue aja waim ehk Amori wangid“ 1896.
M. Neumann, endine rahwakooliõpetaja ja 1895 saadik „Postimehe“ toimetuse liige, kirjutas palju päewalehes „Postimehes“ nii hästi juttusid kui ka muid kirjapalasid. Tema on 1896 saadik „Karskuse Sõbra“ president, kus „Eesti Karskuse Seltside aastaraamat 1897“ tema toimetusel ilmus. Selles on ka üks algupäraline jutt tema sulest. Pärast „Fridtjof Nansen’i reisijuhtumised Põhjajäämere jääl ja pimeduses“ 2 jagu 1891.
J. Leppik kirjutas raamatud „Lühikene õpetus põllumehe päewaraamatu pidamisest“ 1883, „Maailma keel Volapük, grammatik ja sõnaraamat“ jne. 1890, jutt „Mesilaste kuningas“ 1886 ja mitmed laulikud 1868 „Eestistatud laulud“ 2 jagu, 1884 „Salmikud“ ja „Laululind“ 2 jagu 1890.
W. Waher kirjutas Esperanto keele-õpu „Postimehe“ lõbulisas 1893 ja „Esperanto-Eesti sõnastiku“ 1895.