Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Aleksander Mohrfeldt
Aleksander Mohrfeldt.
Mohrfeldt on sündinud Peetri kiriku juures 14. jan. 1857. Ta käis Tallinnas koolis ja oli 1876—1877 Põltsamaal kihelkunna-kooli teiseks kooliõpetajaks. Siit asus ta 1878 Tartu, kus end looma-arsti-kooli õpilasena ülikooli ette walmistas. Ta tegi eksami ära 1878 lõpul ja oli enne arstiteadust ja siis usuteadust ülikoolis õppimas. Tema mõjul ja äratusel oli ülikoolis 1879—1885 wäga ärgas kirjandline elu Eesti noorte meeste keskel. Mohrfeldt oli üliõpilasena Laakmanni ajakirja „Meelejahutaja“ kirjutaja ning awaldas selles ise hulga iga sugu kirjatöösid — juttusid, õpetusi, naljasid. Need leidsiwad see kord õige lahket wastuwõtmist rahwa seas. Ka toimetas Mohrfeldt 1882—1886 Laakmanni juures ilmuwat „Kasulist kalendrit“, mille „sabasse“ ta juttusid andis. Aastal 1881 andis ta raamatu „Rutuline abi hädas“ wälja. Kui ta ülikooli lõpueksami 1885 oli teinud, läks ta Peterburi Dr. J. Hurt’i juurde Eesti Jaani koguduse abiõpetajaks. Pärast waliti ta Nowgorodi Saksa koguduse õpetajaks, kus talle aga pärast ka sääl gubermangus elawate eestlaste kogudus juurde tuli.
Aastal 1891 astus Mohrfeldt weel kord suurema kirjatööga ette, ja see oli nimelt „Kirikulugu“, mis wäga tublisti ja kaunil keelel kirjutatud on, nagu üleüldse Mohrfeldti kirjades wäga tuumakat ja meelepäralist kõnet leidub, mis naljaga hästi elustatud on.