Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Friedrich Ederberg
Friedrich Ederberg.
Ederberg on üks Eesti wirgematest waimulikkude raamatute kirjutajatest, kuid algas enne ilmalikkude kirjadega. Tema sündis Wirumaal Haljala kihelkunnas Kawastu mõisas ja elas noorel elal Karitsas ja Loobus Wirumaal, käis Tallinna gymnasiumis ning tuli 1879 Tartu ülikooli usuteadust õppima. Ülikoolis oli Ederberg hoolas kirjutama — nii hästi luuldeid kui juttusid ja õppetlikku lugemist, mis ta esiti ajakirjas „Meelejahutaja“ awaldas. Sel ajal sündis ka üks näitemäng „Nujnni kosjakaup“. Aastal 1884 lõpetas Ederberg ülikooli lõpueksamiga, oli Wändra abiõpetajaks, kust ta sel aastal Saaremaale Kaarmale läks ja säält lühikese aja ka Kuresaare õpetaja kohuseid täitis.
Ka jutustajana on Ederberg tutwaks saanud. Tema sulest on jutud „Masajalg“, „Kaks jutustust Napoleoni elust“, „Kuninganna Luise ja kingsepp“, „Rätsepp Kergepüks“, „Wenemaa ajaloost“, „Wenemaast ja rahwast“ 1881, „Öömaja Iwan Turgenjewi juures“ 1882. Kõik need jutud on Ederbergi ülikooliajast.
Ederbergi waimulikkudest raamatutest on nimetada „Kuldne waranduse kastike“ 1888, „Sõna ja sakrament“, „Püha ristiusk“, „Katehetiko“ 1893, „Piibli teadus“, „Kristuse kannatamine ja surm. Paastujutlused“, „Meie usuisa Dr. Luterus“ 1894, „Piibli jäljed praeguse Palestina kombetes“, „Õndsa Luteruse esimene peatükk — jutlustes“ 1896.