Eesti vana usk/IV. Inimene

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti vana usk
Matthias Johann Eisen
Aeg

IV.

Inimene.

Inimesi on Jumal kaht seltsi loonud: hobuse seltsi ja Maarja seltsi. Esimesed avaldavad tugevat jõudu ja rohket vastupidavust; seda seltsi naisterahvad omavad midagi mehelikku ja tugevat vaimu; nad sünnitavad hõlpsasti. Maarja seltsi inimesed kuuluvad nõrkade hulka (Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 448).

Tehakse veel vahet musta ja valget verd inimeste vahel. Musta verd inimestel arvatakse pahemad, valget verd inimestel paremad omadused olevat. Musta verd inimeste vaate mõjust tekib mõnesuguseid haigusi, isegi siis, kui keegi vaatab nende laipu. Eriti avaldub musta verd inimeste halb mõju kurjas silmas. Lapsed ja nõrgad kannatavad palju rohkem kurja silma mõjust kui tugevad täiskasvanud isikud (vrdl. Eesti mütoloogia I, lk. 24).

Alles pikema aja jooksul on inimene kehaliselt ja vaimliselt niisuguseks arenenud kui ta on praegu. Inimese arenemiskäigus võime tähele panna mitu ajajärku; iga ajajärk viib inimese ikka enam täiusele, kuid mõni ajajärk saadab inimeste halbuste pärast neid tagurpidigi.

Mütoloogilised andmed ei anna inimese loomise kohta lähemat selgust. Fählmann laseb Vanataadi kalevitele ütelda, et ta maailma üle valitseva inimese tahab luua, kellega kalevid sõbrustagu ja seltsigu, et tõuseks sugu, kes ennast kergesti õelusele ära ei annaks. Fählmann nimetab veel, et Vanataat kalevid loonud, aga ei anna kalevite ega inimeste loomise kohta rohkem aru (Fählmanni kirjad, lk. 13). Fählmann on aga siingi rohkem annud kui rahvasuu teab; see tunneb ainult legendseid andmeid inimese loomise kohta.

Legend laseb niisama kui piibel Looja esmalt ühe inimese luua. Looja saab aga pea aru, et ühest inimesest on vähe maailma jaoks. Inimese magamise ajal annab Looja või Vanataat, teisendite järele Jumal, inimesele unerohtu ja lõikab inimese küljekondi välja. Kondi paneb ta kännu otsa päikesepaistele kuivama, et naine saaks hästi valge; ise aga hakkab mehe külje-avaust kinni kasvatama. Koer sööb seni kondi ära. Vanataat ajab koera taga, tabab aga kõigest koera saba. Sellest sabast loob ta naise. Et koer edev olnud, on naisterahvadki edevad. Koera kirbud on naisterahvalegi päranduseks jäänud.

Teisendi järele paneb Taevataat esimese loodud inimese välja kuivama, enne kui ta inimese elusaks teeb. Kuivatuse ajal tuleb vanapagan inimese juurde ja katsub teda igast küljest. Vanapagana katsumisest jäänud inimese keha õrnaks; kui nüüd keha saab natuke pigistada, tunneb ta kohe valu.

Teiste teadete järele ei loonud Taevataat alguses mitte üht inimest, vaid hulga korraga; loonud neid kalanooda täie, joosnud nendega üle ilma ja pildunud iga paari versta takka kolm paari noodast välja. Soojale maale jõudes kiskunud kivikild nooda lõhki; sinna sadanud inimesi väga palju maha. Nad sadanud maa sisse, kus nad kangesti ära määrdinud. Sest ajast peale on lõunamaal inimesed mustad (17238). Inimeste sugusuhte küsimuse jätab see teade otsustamata. Rahvateated opereerivad pea legendsete, pea aga täiesti omapäraste andmetega inimese loomise küsimuses.

Tavalisesti kõneldakse, et Taevataat ehk Jumal esmalt ainult ühe inimese — mehe — loonud. Võrumaalt saadud teate järele loonud Taevataat esimese inimesena ometi naise. Kord mererannal kõndides näinud ta vees õitsmas ilusa lille; võtnud selle lille, noppinud veel teisi juurde, seadnud kenaks õiekimbuks, teinud siis elusaks ja — naine olnudki valmis. Selgemalt rahvasuu ei teata, kuidas lillekimbust naisterahvas sai ja Jumal talle elu andis. Pea märganud Jumal, et ta loodud inimene igavust tunnud. Jumal loonud mõnesuguseid loomi ja saatnud need naise juurde, aga naine tõuganud igaühe enesest jalaga eemale. Jumal saatnud seepeale kassi naisele seltsiliseks, aga sellegagi ei jäänud naine rahule; kassi järele saatnud koera, aga seesama lugu. Naine ütelnud nurisedes Jumalale: „Loo mulle seltsiliseks ometi mu enesesugune kahejalgne!“ Selle palve võtnud Jumal kuulda ja loonud mullast mehe. Selle seltsilise võtnud naine rõõmuga vastu. Võrulased lisavad sellele loomisloole veel juurde: naised, lilledest loodud, pääsevad kõik taevasse; mehed, mullast loodud, lähevad põrmu ehk põrgu (47622). Lilledest naise loomise lugu näikse minu meelest enesel kandvat uue aja pitserit. Seesuguse loomisloo kohta ei ole ma mujalt teisendeid leidnud, seega ei tohiks see lugu põlvneda kaugemast minevikust.

Skandinaavlaste arvamise järele loodi esimesed inimesed puudest. Böri pojad leidsid mere äärest kaks puud, millele nad elu ja vaimu andes neist inimesed lõid. Mees sai nime Ask, naine aga Embla; neist kahest tekkis inimessugu (Simrock, D. Mythologie, lk. 17). Sakslaste väite järele sündis esimene inimene Mannus jumalast Tuistost enesest (Zeitschrift f. d. Phil. II, lk. 193). Slaavlased teavad, esimene inimene sündinud Jumala maa peale sattunud higist (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 476). Paljud Indo-Euroopa rahvad, ka slaavlased, väidavad veel, et inimese keha võetud mullast, kondid kividest, veri mereveest, higi kastest, sooned juustest ja juuksed rohust (nagu ülemal I, lk. 139).

Esimesed inimesed tuletavad sakslaste vägimeest Siegfriedi meelde: nende keha katnud üleni küünesarnane aine. Mingisuguse süü pärast muutnud Jumal aga inimese keha: küüs kadunud, nahk astunud asemele. Sõrmedele ja varvastele jäänud küüned mälestuseks järele (Miks, 5).

Esimesed inimesed olnud väga viledajalgsed, joosnud kiiremini kui suurem jagu loomi. Neil puudunud sääremarjad. Pea ei viitsinud inimesed enam käia, vaid tahtnud ikka hobuse seljas ratsutada. Kergete jalgade pärast kukkunud inimesed tihti hobuse seljast maha. Seda nähes sidunud Jumal puntrad inimeste jalgade külge. Need kasvanud sääremarjadeks. Sääremarjade tekkimisega kaotanud inimesed kiire jooksu (Miks, 6). Siiski veel pärast seda läinud saarlased 24 tunniga Virtsust Viljandisse.

Esimeste inimeste jala talla-alune olnud ühetasane. Kord hammustanud legendi teatel vanapagan peaingli Miikaeli jala talla alt tüki välja. Et peaingel üksi ei kannaks keskelt õõnsat talda, loonud Jumal kõigile inimestele säärased tallad (Miks, 7).

Esimestel inimestel, kes vahel nimeta, vahel piibli nimega, Aadamal ja Eeval olnud ühesugune hääl. Kui Eeva Aadamale õuna annud, neelanud Aadam suure isuga süües poole õuna kurku. Sinna jäänud see kinni. Inimestel on tänapäevani veel nagu pool õuna kurgus. Küll katsunud Aadam õunapoolt kõrvaldada, aga asjata. Hiljemini harjunud Aadam õunaga ära ega teinud see talle enam vaeva. Kuid hääl kõlanud palju jämedamalt. Jämedam hääl jäänud Aadamale ja kõigile meesterahvaile (Miks, 8).

Alguses ei osanud inimesed paremini kõnelda kui loomad meie päevil. Vanataat võtnud ometi nõuks inimestele keeli anda, et nad võiksid üksteisega mõtteid vahetada. Tallinnas võtab ta keelekeetmise ette. Katla pealt saadakse Tallinna-poolne keel, keskkohast Tallinna ja Tartu vaheline keel, põhjast setu keel. Mida enam ammutatakse, seda segasemaks muutub keel (Hurt, 4°, lk. 45).

Teiste teadete järele keedab Vanataat sel puhul keeli kõigile rahvaile. Esimesed katlale tulijad saavad paremaid, ilusamaid keeli, hilisemad inetumaid, halvemaid. Keelte otsalõpmise järele katlast tulevad alles lätlased, seletades, tee olnud läkune (= porine), seepärast jäänud nad hiljaks. Vanataat kogub siit-sealt riismeid kokku ja annab need lätlastele keeleks. Sellest saab lätlastele väga segane keel. Nimeks antakse neile läklane, mis muudetakse hiljemini lätlaseks (Eesti Kirjam. S-si aastaraamat 1889, lk. 28). Teisendi järele keeb pada lätt, lätt, sellest nimi lätlane (Miks, 10). Ühe teate järele leidunud rahvaste nimed kõik suures tõrres, kust neid välja jagatud (E. Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1889 II, lk. 28).

Fählmann määrab keelte keetmise koha Katla ehk Sinisele mäele, tähendades, et eestlased esimestena keelte saamisele ilmunud ja sellepärast esimese rahva nime omandanud. Mõni teisend katsub Eesti nime tuletada sõnast esiti, sest et eestlased kõige esiti ilmunud. Teisendi järele ilmuvad kõige esmalt jao-ajale soomlased; Vanataat annab neile katlavee peale tõusnud vahtu; saadud vahu pärast arvataksegi soome keel segane olevat (A. Aarne, Estnische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 142). Liivlased tunnevad niisamasugust keeltekeetmise lugu nagu eestlasedki, teab mag. O. Loorits, kuid liivlased väidavad, nemad ilmunud kõige esiti jao-ajale, saanud seega esimese keele. Fählmanni üleskirjutises saavad kõik eestlaste naabrid enam-vähem pilke osalisteks. Sakslased tulevad, ehtimisega aega ära viitnud, õhtul hilja, võõrad juuksed ja jahu peas, kirjud rõivad seljas ja kribu-krabu ümber. Sakslased peavad katlale uuesti tule alla tegema, vesi kiunub tulel ja häälitseb keema hakates: saksa maksa, saksa maksa! See häälitsemine määrab neile keele. Vanataat käsib neid veel kõigi rahvaste ees end täis puhuda. Pilke osaliseks saavad ka veel hiljemini ilmunud venelased, kes hiljaksjäämist vabandavad sibulate ja päevalillede söömisega. Fählmann ei julge venelaste kohta antud otsust valju tsensuuri pärast üles kirjutada, vaid tähendab lühidalt, et nad karmilt minema saadetud. Laitust saavad kuulda kõige viimastena tulnud lätlased. Vanataat viskab nende jaoks katlast vahtu maha latš. Selle latši järele nimetab Vanataat neid latvišideks; ühtlasi määrab ta neile kõigist keeltest kokkukraabitud keele. Pilge ja laitus on seega lätlaste osa (Eesti muistsed vägimehed, lk. 13 jj.; Dr. Fählmanni kirjatööd, lk. 31 jj.). Eesti rootslaste kohta puudub pilge keelte jagamise loos; rootslasi ega muid rahvaid, isegi juute, ei nimetata nimepidi.

Katla ehk Sinise mäe kõrval nimetatakse keelte keetmiskohana veel Kambja Voore metsa. Sellestki keetmisest kõneldakse, et vee kiirema või pikaldasema keemise järele keeledki kujunenud: üht räägitakse väga kiiresti, teist aeglaselt (28264).

Vanataat loonud alguses ainult alamaid inimesi, kuid aja jooksul märganud, et oleks vaja ka ülemaid, saksu luua, kes peenemad ja puhtamad. Puuduvad teated, missugusest ainest ta alamaid inimesi loonud; ülemate loomiseks võtab ta peenikest püülijahu, sõtkub taignaks ja küpsetab ahjus kakuks. Ahjust välja võttes paneb selle õue päikese kätte pleekima, et ülemad saaksid hästi valged ja ilusad. Koer saab kaku kätte, jookseb oma teed, pillab jooksul tükke maha. Neist mahapillatud tükkidest loob Vanataat saksad ja ülemad (Miks, 11). Et nende loomiseks valget nisupüüli võetud ja kakku pärast päikese käes pleegitatud, esinevad saksad valgetena ja puhastena.

Setude teadete järele loonud Jumal inimese heaks ja puhtaks, aga vanapagan „sülgleb“ inimese ropuks ja roojaseks. Küüntega kaetud inimene ei tarvitsenud mingisugust rõivastust ega kingatust. Inimese süda, kops ja maks olnud väljaspool keha, kuid et vanapagan inimese ära „süljelnud“, pidanud Jumal inimese keha ümber pöörma, nii et süda, kops ja maks sattunud sissepoole.

Alguses olnud inimesed helded, heasüdamelised. Kui Õnnistegija kord kuhugi läinud öömaja paluma, ajanud peremees ta minema. Jeesus ütelnud minnes: „Sina kõva südamega!“ Selle mehe kogu suguselts saanud kõva südame (Miks, 21).

Vanataat tahtnud alguses määrata inimestele kord aastas süüa. Naine seda kuuldes arvanud kord aastas väheks. Vanataat määranud kord kuus, siis kord nädalas, aga naine ei arvanud sellestki küll saavat. Pahaselt määranud Vanataat viimaks, inimesed söögu nii tihti kui tahavad. Sest saadik on söömine inimestele esimeseks ja viimseks saanud (Neljas Rahvaraamat, 4). Söömakordade asjus kaupleb venelastel Aadam Jumalaga, mitte Eeva nagu Eestis (Живая старина, 1916, lk. 72).

Esimestel inimestel puudunud vari. Üks mees — teisendi järele koguni Rooma keiser — kõnelnud asju taevataadiga — jumalaga — läbi, aga keegi ei ole tohtinud juttu pealt kuulda. Kord tahtnud naine jutuajamist pealt kuulda ja palunud ennast sellepärast hõlma all kaasa võtta. Taevataat aga küsinud seda märgates, kes hõlma all. Mees vastanud, et vari. Taevataat kostnud: „Kui vari, olgu vari!“ Sest ajast peale on inimene varustatud varjuga.

Vist kristluse mõjul on kujunenud arvamine, et alg-ajal inimesed väga terved olnud ja koguni vanaks elanud. Inimes-ea pikkuse kohta aastate järele ei anna rahvaluule ometi teateid. Kasvu poolest käinud muistsed inimesed praegusist kaugelt üle. Räägitakse, muistsed inimesed olnud seitsme jala pikkused (vrdl. ka Luce, Kotzebues Blätter für Geist und Herz, 1786, II, lk. 215), hiiud muidugi veel pikemad, kaks või kolm korda suuremad nendest inimestest. Jõu poolest võitnud muistsed inimesed praegusi kaugelt: palke näiteks ei veetud kunagi hobuse abil metsast koju, vaid mees võtnud palgi metsast välja ja toonud koju. Niisama vedanud mees tuule- või vesiveskile kõik viljakotid seljas jahvatamiseks ja kannud sealt jahukotid tagasi.

Veel kiidetakse muistsete inimeste head kuulmist ja nägemist. Nähtud ja kuuldud penikoorma või koguni paari peale sealseid sündmusi. Kõneldakse inimeste valjust häälestki, ei teata aga selle kohta lähemaid teateid anda. Teiselt poolt kuuldub veel, hääl olnud väga ilus; see ilu tulnud eriti laulus ilmsiks. Võimalik, et selles väites Vanemuine on tehtud inimessoo esindajaks; seega põlvneks niisugune arvamine alles uuemast ajast.

Muistsete inimeste mälu olnud ütlemata suur. Ka saja aasta eest sündinud lugusid mäletanud nad niisama hästi kui oleksid need eile sündinud. Vist sel ajal, kui inimese kehalt küüneline soomus kadunud, muutunud inimeste mälu halvaks. Muutuse põhjust ei teata enam seletada. Sellekohase järelepärimise peale kuuldub üks vastus: juuksed peas vähendanud mälu jõudu; teine vastus aga: vanapaganale ei meeldinud, et inimestel ta teod kaua meeles seisaksid. Neid põhjusi ei saa ometi üldiseks rahvaväiteks pidada, vaid need jäävad üksikuiks eraväiteiks. Tõsiasjaks jääb meie-aegne halb mälu, kuna see veel 4—5 põlve tagasi rahva arvamise järele märksa parem olnud, ehk küll kaugeltki mitte enam nii hea kui muiste. Kardetakse, et mälu tulevikus veel enam väheneb. Igatahes endisi sündmusi mäletab rahvasuu meie ajal koguni vähe. Katk, sissid, Karl XII ja Peeter I on vähe jälgi järele jätnud, suured endised sõjad niihästi kui midagi. Eriti halb mälu on eestlastel isikute nimede jaoks; need puuduvad vanemais rahvamälestustes tavalisesti. Isiku nime asemele astub „üks“ või „keegi“. Iga päev tarvitatavad kohanimed on enam meelde jäänud.

Ülepea kiidetakse muistsete eestlaste kombelist elu: ei tapnud, valetanud, varastanud, petnud ega teinud pühapäeval tööd. Meie-aegsest pühapäevast võib siin vaevalt jutt olla, ennemini käib see väide pühakspeetud neljapäeva kohta. Hilisemast ajast põlvnevad teated pühapäeva kohta teavad, et sel päeval mingisuguse töö tegemise, isegi marjanoppimise kannul karistus käinud. Ristiusu päevil ähvardas kirik alati karistusega pühapäeva rikkujaid. Edasi väidetakse, et muiste abielu-rikkujaid ei tuntud. See teade on ehk alguse saanud Kelchi ajaraamatust, kus öeldakse, et abielu rikkumine olnud eestlaste seas kuulmata asi ja kui seda ometi juhtunud, abielu-rikkuja elusalt ära põletatud ja tuhk teedele visatud. Kelchi teade käib abielu rahva kohta; teated vallaliste kohta puuduvad. Vaevalt kujunesid nad nii ideaalseteks kui rahvasuu seda ette kujutab.

Veel kuuldub väiteid, nagu ei oleks muistsed inimesed vandunud, mitte meieaegsete meeste moodi ikka kurat! kurat! hüüdnud. Teiselt poolt kõnelevad ometi vanad teated, et kuradit, õigemini vanapaganat tihti appi kutsutud ja ta alati kutse peale ilmunud. Seega sõdivad teated risti teineteisele vastu.

Tingimata tuleb piibli arvele kirjutada seda, et muistsed inimesed arvatakse head, ausad ja täiesti süüta olnud, varustatud kõigi kõlbliste omadustega, sarnased lilledega arul (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1901, lk. 125). Pühakiri kujutab niisugust põlve enne patulangemist paradiisis ja see kirjeldus on põhjust annud rahvasuule väiteks, nagu leiaksime muistseis eestlasis — kui luba nii ütelda — poolingleid eest. Peaaegu igal pool, kus näha muutust halvemale korrale, lükatakse see muutus vanapagana süüks, kes kadedana inimese õnne peale alati püüab põlve muuta pahemaks, ja see püüd õnnestub tal ikka. Üldiseks arvamiseks jääb, et vanapagan moondanud inimese iseloomu nii pahaks, nagu see iseloom on praegu, ja ka inimese elupõlve ära rikkunud.

Rahvasuu väidab, muiste olnud inimesed väga targad, ei tea aga selle tarkuse kohta anda tõendusi ega näiteid. Tingimata tuleb seda tarkust hinnata „tarkade“ tarkuse mõistes. Tarkadest, kelle tarkus sarnaneb nõidade omaga, teatakse kõnelda, nad teinud oma tarkuse, peaasjalikult sõnade, varal nii-ütelda imesid, parandanud tõbesid, võitnud kurivaimusid või lugenud musta raamatu abil — tihti 7 Mooseseks nimetatud — vaimusid välja, avaldanud muile teadmatuid asju, kuulutanud tulevikku jne. Niisugust tarkust tuleb ometi pidada üksikute isikute tarkuseks ega või seda laiendada kogu rahva kohta.

Aegamööda pahemaks muutunud inimestele määranud Vanataat karistuseks lühema eluea, nõrgema jõu, väiksema kasvu ja haigusi.

Rahvateadete järele kahaneb tulevikus inimeste jõud nii, et kaks meest üht kanamuna kannavad. Mõne arvamise järele ei kasva mees tulevikus pikemaks kui meieaegne kümneaastane keskmise kasvuga laps.

Esialgu olnud inimestel surmatund ette teada, kuid see etteteadmine teinud inimesed laisaks ja hooletuks. Tööle virgutamiseks võtnud Vanataat inimestel surmatunni etteteadmise ära. Sest ajast peale peab igaüks hoolsasti töötama ega või ennast peatse surmaga vabandada (Neljas Rahvaraamat, 4).

Inimeste kurjuse ja ülekohtu kasvamise pärast võtnud Vanataat viimaks nõuks inimessugu hoopis hävitada. Selleks saatnud ta katku inimeste sekka. Katk murdnud kõik inimesed maha. Kogemata ei puutunud üks meesterahvas ja üks naisterahvas katku silma. Need kahekesi jäänud elama. Teine ei tea teise olemisest midagi. Inimese jälgi liival leides annab leidja neile suud. Hiljemini teineteisega kokku saades heidavad nad paari ja neist tekib eestlaste sugu. Teiste teadete järele tuleb pärastpoole Rootsist, Soomest, Venest ja Lätist veel mõni üksik inimene juurde. Sedaviisi tekib segatud eestlaste sugu.

Teiste teadete järele ei kaotanud katk inimessugu ennemuiste, vaid alles Põhja sõja ajal või natuke enne seda. Tõsi on, et Põhja sõja ajal katk hirmsasti Eestit laastas, kuid inimeste surmamist kaheni ei ole milgi kombel ette tulnud ega oleks paarisaja aasta jooksul võinud nii palju inimesi sigida kui nüüd olemas.

Samasuguse motiivi inimessoo hukkasaamisest katku mõjul tunnevad germaanlased. Neilgi murrab katk kõik inimesed maha; ainult üks meesterahvas ja naisterahvas jäävad ellu; need heidavad paari ja neist põlvneb praegune inimessugu (Olrik, Ragnarök, lk. 21). Inimessoo otsasaamine katku mõjul kuulub hilisema aja motiivide hulka; selle motiivi algkuju tuleb minu arvates otsida Eddast. Edda ei tunne mingisugust katku, vaid suurt jää-aega fimbultalve, mis inimessoo hävitab (Vafprúdnismál); ainult üks meesterahvas ja naisterahvas Lif ja Leifthrasir jäävad puu sees ellu ja neist põlvneb inimessugu, nagu piibli järele Aadamast ja Eevast (Olrik, Ragnarök, lk. 22). Sakslaste teisendi järele jääb katkust kolm inimest elama (Schell, Sagen des Rheinlandes, 322).

Veel kõneleb rahvasuu, muiste määratud, et kõik vanad töövõimetud inimesed, olgu meeste- või naisterahvad, surma saadetagu, nimelt sellepärast, et nad mitte asjata palju vilja ära ei raiskaks, sest vilja kasvatatud sel ajal veel vähe. Teisendi järele määratud surm kõigile 60-aastastele. Nälja ajal peidavad kaks venda ometi isa surmasaatjate eest ära. Suure seemnepuuduse puhul annab isa poegadele nõu katust maha võtta ja õled ära peksta. Isa õpetust täitvad pojad leiavad õlgedest seemet rukki uueks külviks. Teisendi järele saadakse seeme koera käpa vahele sattunud seemneterast. Sest ajast peale, kui seemet saadud, otsustatakse vanu nende tarkuse pärast mitte enam tappa, vaid elama jätta, et nad häda-ajal võiksid head nõu anda („Eesti Kirjandus“ 1926, nr. 3).

Vanade enneaegsest tapmisest Eestis kõnelevad mõnedki kirjanikud, näiteks Parrot, Versuch einer Entwickelung, lk. 390, Sass, Studien-Skizze, lk. 14 jj.; Rutenberg, 31, väidab Kruse Urgeschichte järele (Geschichte, lk. 42), et niisugune komme veel esineb; seda Kruse ometi sel kujul ei väida, et eestlased meelega tapavad.

See teade vanade tapmisest leiab vastukõla Venest, nimelt Ukrainast, kus lugu peaaegu just niisama kõneldakse kui Eestis (Живая Старина, 1908, II, lk. 157; vrdl. ka Этнографическое обозрѣніе I, II, III), aga ka Rumeeniast, Kreekast, Itaaliast ja mujalt. Aine on tingimata rahvusvaheline. Kas vanad eestlased tõesti nii teinud, jääb küsitavaks, kuigi sarnaseid juhtumusi metsikute rahvaste seas on meie päevini ette tulnud. Nii teab dr. S. Pälsi tšukslastest Kamtšatkas, kus ta pikemat aega viibinud, et seal veel siiamaani säärast vanade tapmist vanade eneste soovil ette tuleb (Pohjankävijän päiväkirjasta, lk. 112).

Muiste ei maetud inimesi maha, vaid laibad jäänud maa peale; teised arvavad, et ära põletatud. Kord näinud inimesed aga, kuidas ronk surnud poja mulla või puru sisse kaapinud; sellest saanud inimesed eeskuju ja hakanud laipu maha matma.

Mehed ei omandanud muiste mõrsjaid meieaegsete peiude viisi, vaid pidanud palju raskemat kosjateed käima. Harva saanud peiu mõrsja päris ilma hinnata. Tavalisesti pidanud ta mõrsja selle vanemailt enesele ostma ja mõrsja eest kas raha, vilja või loomi maksma või kõiki korraga. Mõrsja ostmisest teavad eesti rahvalaulud palju kõnelda. Eesti rahvalauludest sisaldab nr. 12 „Müüdud neiu“ teisendeid lk. 387—466. Kui aga peiu kaubaga kokku ei saanud, jäi järele teine abinõu: tõmbamine („Eesti Kirjandus“ 1910, lk. 15). Tõmbamisteekonnal sattus tõmbaja ühes kaasavõetud abilistega kokku tagaajajatega, kes mõrsjat tahtsid tagasi viia. Sel puhul juhtus tihti veriseid kokkupõrkeid, mil ühelt või teiselt poolt isikuid surmati. Niisuguse loo jutustab lugulaul „Kaks kuningapoega“; Varbala kuningapoeg röövib ta ärapõlanud Kullamaa kuningatütre, kuid langeb kokkupõrkes tagaajajatega. Rahvasuu kirjeldab niisuguseid juhtumusi tavalisesti kahe saaja kokkupõrgetena, niisuguseid võis ka juhtuda (vrdl. Eesti kohalikud muistejutud, 22—24), kuid sagedamini juhtusid kokkupõrked mõrsja tõmbajate ja tagaajajate vahel (vrdl. „Kaks kuningapoega“).

Vanal ajal käinud tüdrukud kosjas. Legend teab, kord läinud kolm tüdrukut Jeesusele kaebama, et nad vanatüdrukuiks jäänud. Jeesus määranud, edaspidi oodaku tüdrukud, kuni mehed neid tulevad kosima. Sellest ajast peale tunnevad tüdrukud kosjamineku pärast häbi; nad ootavad, kuni neid kositakse (Miks, 14). Muidu teavad rahvamälestused kõnelda, et Eestis muiste, isegi kristluse ajal, neiud endid kiriku juures käinud meestele pakkumas; nad kannud sel puhul tuppe vööl ja kutsunud noormehi nuga kosimis-sümbolina tuppe panema. Muidu tarvitatud kosimis-sümbolina noormeeste poolt neiu sängisambasse pandud vööd; ei visanud neiu vööd ära, tähendas see kosjade vastuvõtmist („Eesti Kirjandus“ 1910, lk. 61).

Naisterahva alalist ajapuudust ja alalist töötegemist seletatakse niisama legendi varal. Kui Jeesus naisterahvalt väikest teenistust nõuab, vastab naisterahvas: „Ei ole aega!“ Jeesus sõnub seepeale: „Ärgu olgu siis aega!“ Sellest silmapilgust peale puudub naisterahvail alati aeg.

Eestlastest kõneleb rahvasuu, need olevat segatud tõug; muistne eesti tõug olevat ammu kadunud. Eriti palju üteldakse eestlastel saksa verd olevat, sest vanemal ajal segatud väga sagedasti, nimelt maal, eesti verd saksa verega. Teiselt poolt väidetakse niisuguse veresegamise kasu, sest omasugustega, nimelt suguseltsis paariheitmine edendada degeneratsiooni, kuna verevärskendus inimesi niihästi intellektuaalselt kui ka füüsiliselt arenemises edendada. Aga mitte ainult saksa verega ei ole rahva arvates eesti veri segatud, vaid ka vene, poola, leedu, läti, taani, rootsi ja soome verega. Peaasjalikult edendasid sõja-ajad eesti vere segamist võõraste rahvaste verega. Suure veresegamise tagajärjeks arvatakse Eestis üksmeele puudust ja rahvustunde loidust. Kui ka kõik ühed eestlased, ei lepita sugugi kokku, vaid ligimese alandamine, mudaga loopimine ajab lopsakaid õisi. Rahvustunde vähese arenemise pärast ei osata rahva arvates oma keeltki hinnata; tihti vahetatakse oma keelt võõra vastu.

Inimese loomist nähes tekkinud vanapaganale kohe nõu ka inimest luua, kes teda alati teeniks ja kummardaks; võtnud tüki saue ja teinud sellest enesesarnase kuju. Kuju saanud muidu inimese moodi, ainult pea teinud ta liiga väikese ja terava, nii et sinna vähe aju sisse mahtunud; suu venitanud ettepoole pikaks nagu looma lõuad, hambad valmistanud looma hammaste sarnasteks, käed pikkade sõrmedega, ennemini võtma kui andma; keha karvane; olevus valmis ennemini käpakili käima kui kahel jalal. Viimaks puhunud vanapagan elukale hinge sisse, kuid ei saanud sellest inimest, saanud ahv. Kohe märganud looja pettumust: vanapagana inimene ei mõtelnudki teda teenida, vaid näidanud talle hambaid ja roninud puu otsa.


Lapsed.

Ei või nimetamata jätta laste päritolu küsimust, vähemalt ses mõttes, kuidas seda alaealiste laste ees katsutakse lahendada. Kui alaealised lapsed pärivad, kust neile väike õde või vend tulnud või kust külarahvale niisugune ilmunud, vastatakse Eestis väga mitut moodi. Suur hulk vastuseid seisab veega ühenduses. Küsijaile vastatakse: kaevust, ojast, tiigist, jõest, järvest, merest, soost. Kui oja, jõge, järve, merd nimetatakse, lisatakse tihti juurde: kivi alt. Talvel omandab vastus tihti teise kuju. Vastatakse: laps leitud metsast haopinu või heinakuhja alt, ka heinaküünist, ja toodud sealt koju. Suvel heinaajal saab heinamaa lapse päritolu kohaks: siis on laps leitud kas sao äärest või kaarelt, lõikuse ajal kas parmaste, kuhilate või rõukude juurest. Mõnikord nimetatakse kirikut lapse saamiskohaks, teine kord küla või teist peret. Koht vaheldub olude ja aasta-aegade järele.

Toojaks nimetatakse tädi, sõtse, üleaia vana, külaeit, kerjaja või keegi muu, kes lapse nuttu kuulnud ja lapse senisest varjupaigast ära toonud teistele lastele seltsiliseks. Tudulinnas väidetakse, et laps ise tulnud.

Nutvaid, pahu lapsi ähvardatakse, et mustlane, koll, hunt või keegi muu nad ära viib.

Uuemal ajal on lapsitoova ämmamoori kõrvale astunud uus lastetooja: toonekurg. Toonekurge lastetoojana näitavad meie päevil mõnedki pilt-postkaardid ja raamatud, enamasti kõik Saksamaalt pärit. Sakslaste seas on toonekurg tavaline lastetooja, ühtlasi ka tite õdedele, vendadele väikeste kingituste andja (Am Urquell IV, lk. 226). Enamasti võtab toonekurg lapsed kaevust välja. Saksamaal leidub iga küla juures oma lastekaev. Aga germaanlaste seas, nimelt Oldenburgis ja Friisimaal, nimetatakse muudki vett paigaks, kust lapsi tuuakse (Urdsbrunnen I, 2, lk. 17). Lapsed sigivad germaanlaste usu järele „maaema“ Holda juures, kel maa all, kaevude, tiikide ja järvede all, on ilusad aiad; seal ilutsevad ja mängivad sündimata lapsed. Sealt saadab Holda neid üles kaevudesse ja muisse vetesse, kust toonekurg või keegi muu nad välja toob (Wägner, Unsere Vorzeit, lk. 121). Aga ka puude all viibib Holda. Ühes XVI aastasaja teates nimetatakse Frauv Hollen Baum — proua Holle puud. Venemaalgi räägitakse vahel, et laps puu otsast saadud (Афанасьев, Поэт. воззр. III, lk. 253). Saksamaal tuntakse Kinderstammi = laste puud, mille otsas kas lapsed kasvavad või kust lapsed tulevad (Simrock, Deutsche Mythologie, 21).

Muiste sündinud lapsed küll väikestena, aga kasvanud ruttu. Nagu linnupojad, varsad, vasikad, põrssad, talled jne. pea saavutavad vanade loomade suuruse, nii saavutanud muiste inimeslapsed juba esimese aasta jooksul täiskasvanud inimese suuruse. Pea aga jäänud laste kasvamine kängu. Kängujäämise põhjust ei teata tavalisesti seletada. Järelpärimiste peale arvas keegi, Taevataat kartnud, et inimeslaste kiire kasvamise puhul inimesi maa peal liiga palju saab; teine jälle arvas, et vanapagan emade peale kadedust tunnud, kes liiga ruttu kasvatamisest vabanenud; sellepärast pannud ta laste kasvamise kängu. Õige kängujäämise põhjus jääb hämaraks. Tõsiasi on, et lapsed nüüd väga pikkamisi kasvavad.

Lapsed on mõnesuguste vigadega; neid vigu peavad vanemad aegsasti lapsist kõrvaldama, nimelt pahu kombeid. Öeldakse, et üks lapse viga on sündinud kaasa (Jumalast), 9 viga aga hakanud külge teistest lastest või ülepea inimestest. Muistsed eestlased osutuvad pelagianismi jüngriteks: kuigi nad arvavad mõne vea olevat kaasa sündinud, siiski enamasti kõik on kaasinimestelt omandatud.


Nimi.

Vana rahvas annud lapsele kohe pärast sündimist nime. Tavalisesti saanud esimene poeg vanaisa ja tütar vanaema või selle vanema nime; järgmistele lastele enamasti surnud sugulaste nimed. Välja minnes seisukohalt, et surnud vanema hing lapses edasi elab, võib säärast nimeandmist hästi mõista: lapses edasielava vanema hing peab vanema nimegi kandma. Vana rahvas annud muiste lastele lindude ja loomade nimesid. Seda rahva väidet tõendab ka Kelch oma ajaraamatus (lk. 32). Tütarlastele pandud meeleldi lindude nimesid; sama viisi kuuleme lätlasteltki (Einhorn, Historia lettica VII, lk. 27). Gootlasedki andsid lastele loomanimesid, nagu karu, hunt jne. (Hiärn, Ehst-, Liv- u. Lettl. Geschichte, lk. 50). Loomade ja lindude nimesid meeldetuletavad eesti kohanimedki näikse selle vana rahvakombe poole viitavat. Ristiusu aeg tõi heebrea, kreeka, rooma ja saksa nimesid kaasa; need tõrjusid kiriku mõjul paganuse nimed täiesti eest. Rahvas katsus neid võõrapäraseid nimesid varssi eestipärasteks muuta. Sedaviisi tekkisid niisugused nimed kui neid mineva aastasaja teise poole lõpuni Eestis veel üldiselt tarvitati. Eesti omapärased nimed puudusid täiesti, rahvas kandis ainult võõrastest keeltest omandatud, enamasti väänatud nimesid.

Vana-aegse rahva arvamise järele satub see, kellelt ligimene midagi saanud, ligimese võimuse alla, isegi nime tundmine annab vastastele võimuse inimese üle (Dieterich, Kleine Schriften, lk. 321). Sellepärast valitseb muistendite järele mingisuguse ettevõtte puhul nime suhtes salapärasus: Oleviste kiriku ehitaja ei avalda oma nime; saadakse see teada, jääb ehitaja palgast ilma (Eesti kohalikud muistejutud, 73). Niipea kui näki nime nimetatakse, märkab näkk äratundmist ja kaob sedamaid (Näkiraamat, 6, 7, 8). Sarnane lugu esineb Soomeski niihästi näkiga kui kirikuehitajaga: Härja näol ilmunud näkk kaob nime kuuldes kohe vette ja kirikuehitajad Killi ja Nalli Rasio kirikust (Forsman-Koskimies, Pakanuudenaikainen nimistö, lk. 12).


Moondused.

Egiptlaste hingederändamise teooriat ei või Eestis päris võõraks pidada. Mitte ainult vanad kreeklased ei lasknud inimesi loomadeks muutuda, vaid omajagu vanad eestlasedki. Loomadest on nimelt karu ja siga inimestest tekkinud, palju rohkem aga on inimesi lindudeks moondatud. Suure protsendi linde on annud just naisterahvad, neiud ja naised. Neiust saanud kägu, tui ja luik; ülepea naisterahvast pääsuke, rähn, kaaren, harakas. Teiste teadete järele tekkinud pääsuke peiust ja mõrsjast. Meesterahvad on koguni vähe lindudele lisa annud: hakist kõneldakse, et õpetaja selleks moondatud.

Enam kui neid juhtumusi, mil keegi elus isik loomaks moondati, tunneb rahvasuu teisi juhtumusi, mil surnu või mõni muu olevus esineb loomana või linnuna. Loomakujul laseb rahvaluule esineda pärast surma peaasjalikult õelaid, ülekohtuseid isikuid, mõnikord aga ka mitteloomulikku surma surnud isikuid. Ülekohtuseid laseb rahvaluule, nagu näha, karistuseks tehtud kuritegude eest moonduda loomadeks. Moondamise puhul astub sagedasti vanapagan näitelavale. Selgesti ei avalda rahvaluule seda mõtet, aga andmeist järgneb, et just vanapaganat ennast tuleb pidada loomadeks moondajaks. Ülepea püüab vanapagan iseenesele tihti anda looma kuju, et seda hõlpsamini pääseda sihile. Loomas ei oska inimesed alati nii pea nende vaenlast ära tunda, ainagi tunnevad teda palju vähem ära kui ta esinemise puhul tõsise vanapaganana. Eriti meeleldi esineb vanapagan jänesena, nimelt siis, kui keegi ennast poob, aga muudegi loomade kujus näitab ta ennast tihti (Neljas Rahvaraamat, 61). Nagu vanapagan ise, teevad seda mitmed haldjadki, peaasjalikult kurja teha kavatsevad haldjad. Näkk võtab enesele väga tihti hobuse kuju, et lapsi meelitada selga istuma ja neid siis vette uputuda (Näkiraamat, 6). Aga iga muugi looma kujul võib näkk ennast näidata. Tondid tantsivad, kargavad aampalkidel ja pööningul sikkude kujul, vahel vasika või muu looma moodi. Metshaldjad jälle võtavad enestele vahel põdra, hirve, karu või mõne muu metslooma kuju, tihti selleks, et inimest hirmutada.

Kümneis teisendeis liigub rahvasuus muinasjutt tõllahobusteks moondatud mõisnikkudest, kellega vanapagan tõllas istudes sõidab. Igal pool nimetatakse neid kaht tõllahobust kaheks lähemaks hästi tuntud, juba surnud mõisnikuks. Mõni teisend laseb vanapagana koguni sepa juurde sõita nende mõisnik-hobustega ja seppa neid rautada (Vanapagana jutud I, 24, II, 9). Tihti esinevad ülekohtused isikud kohe peale surma hobuste kujul; neid nende kottu pärast surma ära tuues annab vanapagan surnu hingele hobuse kuju. Selle uue hobusega sõidab vanapagan.

Rahvasuu kõneleb veel, et vanapagan poeb iseendid üles poonud isikutesse ja neid peksab. Kuidas ta surnukehas olles surnukeha peksab, jääb seletamata. Teine kord kõneldakse, et vanapagan surnu ära nülib (Vanapagana jutud I, 13). Muidu teatakse veel, et vanapagan poonud isikud põrgus raudkonksu otsa riputab.

Teisal jälle esinevad surnute hinged varssi peale surma lindude kujul. Tavalisesti tulevad siingi õelad küsimusse. Vanapagan ei pane neid küll hobustena ennast sõidutama, küll aga omandavad sääraste isikute hinged mõnigi kord kaarna, haraka või varese kuju, ülepea tavalisesti röövlinnu kuju. Mitmel puhul lendab surija maja ümber kaarnaid, vareseid jne. suuremal hulgal. Nad aimavad, et nende pere pea lisa saab; sellepärast tulevad nad aegsasti juurdetulijat vastu võtma. Hea inimese surma puhul ootavad vahel tuid katuse harjal. Ei öelda küll selgesti, aga andmeist võib järelduse teha, et hing, kelle lahkumist kehast linnud väljas ootavad, pärast lahkumist omandab samasuguse kuju kui on väljas lendavail lindudel.

Palju inimesi moondatud muiste kivideks. Kõige pealt tuleb meile siin meelde Kalevipoja Iru ämma lugu (Kalevipoeg III, 350—432). Teine Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistsete juttude kaudu laialt tuttav lugu on Toolse rannamehe tütrest saanud kivi Kaarlimõisa Raudlepa väljal, millest teisend teab, see kivi olevat pandud pulmavõitluses sinna kohta langenud mõrsja mälestuseks (Narvast Tallinna, lk. 17). Koeru Rohus soovib mõrsja ennast kiviks ja kivistubki. Just sedasama kõneldakse Koeru Metsla küla Mäe talu põllu kivist, mis ka oma soovi peale mõrsjast tekkinud (Narvast Tallinna, lk. 20), kuna Metsla Saarikalusel mõrsja teiste hirmutuseks kiviks moondatakse (Narvast Tallinna, lk. 16). Kantkülas nõiub nõid peiu ja mõrsja kivideks, Keila Vanamõisas sellevastu nõiub endine peiu mõrsja; viimase kiviksmoondunud inimese kohta teab teisend, moondumine sündinud mõrsja omal soovil. Audru Järvesoo otsa kohal leidub hulk kive, millest rahvasuu teatab, need kõik olevat kiviks moondatud pulmalised (Jung, Muinasaja teadus, II, lk. 101). Just samasugust lugu räägitakse Noarootsi- ja Vormsi-vahelistest kividest (Russwurm, Sagen aus Hapsal, 44). Kirblas moondanud härjapõlvlane peiu ja kolm peiupoissi kivideks (Russwurm, Sagen aus der Wiek, lk. 67), kuna Vatlas nõid kõik pulmalised niisama kui Audrus kivideks nõiub. Jämajas väidetakse koguni, et kui kaks saaja laulatuseteel vastamisi kokku puutuvad, pulmalised alati kivideks moonduvad. Pöide Marjasoos moondatakse lubadust mittetäitnud tüdrukud kivideks. Valljala Kuiste külas moondab karistuse hirm tütarlapse kiviks. Oma palve peale moondub Viru-Nigula Koilas ema lapsega kiviks. Teise teate järele moondatud see naisterahvas karistuseks pühapäeva rikkumise pärast kiviks (Jung, Muinasaja teadus III, lk. 132).

Tuntakse isegi kivide naermist Eestis, kuid naerev kivi on tavalisesti inimesest tekkinud ja avaldab mingisuguse iseäraliku juhtumuse kohta naeruga oma imestust. Naervaid kive tunnevad rootslasedki (Landtman, Svenska folkdiktning, lk. 780 jj.).

Inimeste kivistust tunnevad kõik põhja rahvad. Sagedasti kivistuvad hiiud päikese kiirtega kokkupuutumisel. Alpimail astub kivistumise asemele jäätumine, hiiud moonduvad jääliustikkudeks (Simrock, D. Mythologie, lk. 411). Vanad kreeklased tundsid palju kivistusi. Nende Medusa kivistas igaühe ta peale vaataja ja veel ta maharaiutud pea kivistas kuningas Atlase mäeks. Juutidel tuletab Loti naine säärast kivistamist meelde (1. Moos. 19, 26).

Inimeste kivistumised langevad rahvusvaheliste nähtuste hulka. Eesti kivistumiste arenemisse näikse kõige rohkem põhjamaa rahvaste kivistused olevat mõju avaldanud („Eesti Kirjandus“ 1924, lk. 453 jj., 491 jj.).

Venelasedki tunnevad mõnd isikust tekkinud kivi: Smolenski ligidal hullanud kord jaani-öösi naine ja tüdrukud; nuhtluseks selle eest moondanud püha Jüri nad kivideks. Tuula ümbruses näidatakse hulk kivistunud inimesi. Tüdrukute koor tantsinud seal nelipühi ajal, ja kohe moondatud nad kivideks. Jefremovi maakonnas leidub kivistunud vägimees ja ta hobune. Lõuna-Venemaal esineb palju kivimoorisid (каменныя бабы) (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 677). Ühes kohas Preisimaal leidub 40 inimesest tekkinud kivi (sealsamas).


Küüned.

Inimese esialgne küüneline ihu ei tarvitsenud kehakatet, kui aga küüne asemele astus nahk, nõudis ihu rõivaid ja sõrmede ning varvaste otsa jäänud küüned hakkasid kasvama. Inimesed lõiganud küüned ära ja visanud minema, kuid vanapagan korjanud küüned kokku ja teinud neist enesele kübara, mis kandja nägematuks muutnud, silmapilgul sihile viinud, pea suureks, pea väikeseks kasvatanud, lühidalt — avaldanud palju maagilisi omadusi. Kreutzwald laseb Kalevipoja (XIII, 769—770; 850—888; XIV, 895—900; 905-919) selle vanapagana kübara põrgust ära tuua, aga maa peale tagasi jõudes tulle visata, arvates, et ta maailmas ilma kübarata omast jõust küll toime saab. Kübara lugu kuuleme germaanlasteltki. Poiss saab nägematukstegeva kübara ja kiviks moondava vitsa (Kamp, Danske folkeäventyr I, lk. 75). Eestis ei muuda kepp eesleidujat kiviks, vaid veeks (Kreutzwald, Eesti rahva ennemuistsed jutud, lk. 114). Kübara tegemine on Lätiski tuntud (Этногр. об. VI, lk. 142).

Kübarast ilma jäänud vanapagan püüab sellest ajast alates koguda aineid uue kübara jaoks, nimelt küüsi. Mõne teate järele piisab sihilepääsmiseks juba küüntest tehtud mütsisirmist, teiste teadete järele peab kogu müts ehk kübar olema küüntest. Ühe teisendi järele saabki vanapagan niipalju küüsi kokku, et enesele poole kübarat valmistab, kuid pool kübarat ei suuda teda veel nägematuks teha; sellepärast jätkab ta küünte otsimist.

Tundes vanapagana kavatsusi küüntest kübarat teha, ei taha inimesed teda lasta neid kavatsusi teostada. Et vanapagan ei saaks küüsi kätte, visatakse küüned põlevasse ahju; Viljandi pool sellevastu tehakse küüntele ristid peale, sest ristid tõrjuvad vanapagana eemale. Teisal Viljandimaal ja Järvamaal kästakse küüsi vanapagana eest panna põue varjule. Ühe teate järele segatakse Jeesuski küüntelõikamisse: Jeesus küsida nimelt pärast inimese surma, kuhu küüned saanud; kui küüned maha visatud, tulla vastutust anda ja seda sellepärast, et inimene lasknud küüned saada vanapagana omaks. Soomeski kohati visati küüned põlevasse ahju (Hämäläinen, Ihmisruumiin substanssi, lk. 6).

Edasi seletab rahvasuu, et pühapäeval ei tohi küüsi lõigata, sest niisugune lõikamine rikuks eluõnne. Viimane keeld, pühapäeviti mitte lõigata, näikse põlvnevat ristiusust. Professor K. Krohn juhatab ometi pühapäeviti lõikamise keelu põhjusi kaugelt muinsusest otsima (Finnisch-ugrische Forschungen, XII, lk. 317 jj.). Vanad kreeklased juba arvasid kahjulikuks pühapäeviti küüsi ja juukseid lõigata, sest et pühapäeviti peale vanapagana veel on liikumas surnute hinged ja need lõigatud küüsi tabades võisid saada meelevalla inimese üle.

Küünte mahaviskamise keeld on väga laialdaselt tuttav. Germaanlased väidavad, et küüntest tehakse laev Naglfar; niipea kui see laev valmis saab, tuleb maailma ots. Kui maailma hukkumist ei soovita, tuleb hoolitseda küünte hukkamise eest, et Naglfar valmis ei saaks, nagu seda Voluspa'gi nõuab.

Ehk küll Eestis tavalisesti sõrmeküüntest tehtud mütsist ehk kübarast kõneldakse, tuntakse Saaremaal ometi Naglfar-laevagi sarnaseid motiive. Vanapagan teeb saarlaste teate järele sõrmeküüntest laeva; tahes osa Saaremaad muust Saaremaast lahutada, kaevab ta Maadevahe jõe ja astub siis sõrmeküüntest tehtud laeva. Nõid sajatab aga seda nähes ta laeva: „Vajugu su laev!“ Ja see laev vajubki Kõiguste lahes põhja. Uue laeva tegemise takistuseks hävitavad saarlased sellest ajast peale küüned. Saaremaal ei tule vanapagana laeva valmimisel küsimusse maailma ots, vaid Saaremaa purustamine. Õnneks läheb neil see purustusekatse nõia abil nurja. Saarlased on omandanud skandinaavlaste mütoloogilisi motiive Naglfarist ja neid omal viisil arendanud. Kuna Voluspas hiid Hrymir Naglfari astub maailmale otsa kätte tooma, teeb seda saarlaste teadetes vanapagan.

Soomes väidetakse veel, et vanapagan küüntest tehtud laevaga inimesi põrgu viib ja küüned viimsel päeval inimese käe peal põletatakse (K. Krohn, nagu ülemal, lk. 321). Ülepea hoiatatakse Islandist kuni Venemaani igal pool küüsi vanapagana kätte jätmast, et see enesele ei saaks mingisugust tarbeasja teha.

Slaavlaste arvates tarvitavad inimesed ise pärast surma hädasti küüsi. Surnud peavad õndsate asulasse pääsmiseks kõrge libeda mäe otsa ronima; selleks vajavad nad eriti küüsi. Kogutud küünte varal võivad nad hõlpsamini ja rutemini mäe otsa pääseda; seda mäge nimetatakse Podoolias koguni klaasmäeks (Афанасьев, Поэт. воззр. I, lk. 120). Teisal jälle väidetakse, et küüntest tehakse sel puhul redel (Hämäläinen, Ihmisruumiin substanssi, lk. 10). Leedulased põletasid muiste ühes surnuga metsloomade käppi ja lindude küüsi, et surnuil oleks hõlpsam pääseda õndsuse mäele (Kronica polska I, lk. 144).


Juuksed, karvad.

Vastupidiselt Darwini teooriale, et inimesed on tekkinud karustest ahvidest, on vanade eestlaste ilmavaate järele jäänud inimesed küüntest soomuse kaotamise järel täiesti paljaks, karvad puudunud. Rahvasuu järele himustanud meesterahvas habet, lootes, et siis naine teda hakkab kartma. Meesterahvale õpetatud habeme omandamise abinõud. Meesterahvas teinud õpetuse järele ja saanudki habeme. Eks naine soovinud enesele niisama habet. Hakanud mehe eeskuju järele habet soetama, kuid erilane nõelanud naist ja ajanud naisel õpetuse järele tegemise nurja. Naisele kasvanud ainult juuksed pähe, mehele aga habe ja juuksed (Neljas Rahvaraamat, 2).

Menetlus küüntega tuletab elavalt meelde juukseid. Muiste kannud kõik inimesed, mehed, naised, lapsed pikki juukseid, mehed peale selle veel habet. Juukselõikamist ega habemeajamist ette ei võetud, vaid lastud juukseid ja karvu säherdusteks jääda, nagu nad kasvanud. Seesugune karvade kasvadalaskmine on mujal mõnes kohas veel praegu viisiks. Karjalas peetakse juuksekarva hukkasaamist patuks; kui aga keegi teiselt habemekarva ära lõikab, peetakse seda pea otsast lõikamisega ühesuguseks teoks (Hämäläinen, Ihmisruumiin substanssi, lk. 18). Eestis nähti veel möödunud aastasajal kaunis rohkesti pikkade juustega vanu mehi; lõpu poolel kahaneb nende arv väheseks.

Teated puuduvad, kas muiste inimestel samasugused juuksed olnud kui meie päevil. Kalevipojast teatakse, tal kasvanud niisugused juuksed nagu soos kasvavad villpead (Eriophorum); neid kutsutakse veel nüüdki Kalevipoja juusteks. Ühe teate järele sattunud Kalevipoja mõni juus sohu ja hakanud seal kasvama; hiljemini siginud kahest, kolmest tuhandekaupa teisi.

Eestis ei tunnistata juuste ega ihukarvade hukkasaamist küll patuks nagu Karjalas, küll aga arvatakse, et nende hukkasaamine või laiale teele jõudmine nende endisele kandjale kahju toob; samasugune arvamine valitseb Soomeski. Pea sugemisel äratulnud juukseid ei tohi milgi kombel maha ega tuulde visata. Tuul viiks juuksed eemale, linnud leiaksid neid ja viiksid oma pesasse, kuid pessaviimise tagajärjena ilmuks juuste endisele kandjale peavalu (Tarvastu). Sedasama arvavad venelasedki (Живая Старина, 1916, lisa lk. 41). Just niisama sünnib, kui juuksed jäävad maha tallata. Saab juustekull (põuasitikas) juukseid mädamaasse viia, jääb nende endine kandja tohmiks (Sõrve), niisama see, kes ise oma juukseid lõikab. Saab mõni vihamees juukseid kätte ja jahvatab neid kivide vahel, siis läheb nende endine kandja nii lolliks, et keegi teda enam ei saa parandada (Sõrve). Mõni vihamees viib kättesaadud juuksed metsa kahe kokkukasvanud puu vahele, mida tuul kõigutab, ja ütleb: „Kidisegu, kädisegu, kuni must härg poja toob!“ Niisuguse teo järel jääb nende juuste kandja eluajaks põdema (Kolga-Jaani); on kurjategija nõid, tuleb talle surm (Haljala).

Peast äratulnud või lõigatud juukseid kästakse mõnel pool, näiteks Tarvastus, ahjus ära põletada, teisal ometi keeldakse ahjus põletada. Põletamise asemel kästakse neid Vigalas seina oherdiauku panna või üldisemalt seinaprao vahele peitu, kust keegi neid kätte ei saa.

Juuste lõikamiseks kiidetakse kõige paremaks noore kuu kolmandat päeva, vastlapäeva ja maikuu kolmandat päeva. Naisterahva juukseid lõigatakse lambaraudadega; lõigatud juuksed pannakse vasaku jala kinga ja viiakse lammastelauta sõnnikusse. Pärast lõikamist minnakse vaatama, missugune loom kõige esmalt silma puutub. Kõige soovitavam on hobune ja harakas, sest neil on pikad sabad. Lühikeste sabadega loomi nähes hakkavad juuksed katkema (Vigala). Vastlapäeval lõigatud juuksed viivad tüdrukud hobuse laka alla lootuses, et neil siis juuksed peas hästi pikaks kasvavad; tuleb aga pärast lõikamist harakas vastu, kaovad juuksed koguni (P.-Jaagupi).

Teisal kästakse juukseid vastlapäeval 7 korda sugeda, et nad hästi kasvaksid (Kadrina). Sedasama sünnib, kui esimene poeg pead piirab või kui kauemaks ajaks räästatilkade alla minnakse seisma (Rapla). Veel tehakse tingimuseks, et lõikaja kindaid käes kandku (P.-Jaagupi). Ehk neiu läheb ahju lõhna peale, laseb silmad kinni siduda ja juuksed ära lõigata. Lõigatud juuksed paneb lambaraua pära vahele, keerutab kolm korda ümber pea ja ütleb: „Kasva, juukse, sirgu, juukse, sirgu hästi suureksi!“ Seepeale lööb lõikaja neiule kord pea, teine kord selja peale, tuleb ahju pealt maha ja lööb kolmas kord ahju külje peale. Nüüd avatakse neiu silmad. Niisuguse tembu järel kasvavad nii pikad juuksed, et ahju pealt maha ulatuvad (Pärnu).

Naisterahva juukse kasvamine jääb kinni, kui juukseid läbi peo tõmmatakse (Võrumaa).

Tekib küsimus, miks pandi surnuile puusärki ja vahel isegi hauda juukseid kaasa (Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 478). Enne on juba tähendatud, et slaavlaste arvates pärast surma küüsi vajatakse kõrge mäe otsa ronimiseks. Tuleb oletada, et juukseidki peeti tarvilikuks. Eestist ei ole seda küll kuulda, aga slaavlastest teatakse, et Manala sild olla õlekõrre tugevune või juukse paksune (Hämäläinen, Ihmisr. sub., lk. 23). Surnud näikse sedaviisi küüsi ja juukseid vajavat Manala raskuste võitmiseks. Juuste kohta tuleb teises ilmas arugi anda.

Juustel ja kehakarvadel on peale selle veel suur tähtsus nõidumise puhul. Juuksed ja karvad esinevad maagiliste abinõudena ühenduse sobitamise küsimuses. Eriti arvatakse juustest ja karvadest palju abi saavat paarimineku edendamiseks. Kõige lihtsamaks abinõuks tuleb pidada hankida karvu või juukseid sellelt, keda soovitakse omandada, ja kanda neid enesega. Ehk aga lõigatakse kaenla alt karvu, keedetakse piimas või õlles, harukorril vees, ja antakse seda keedetud vedelikku mõni tilk söögiga või joogiga ihaldatud isikule. Kreutzwald teab, et sihile päästakse, kui karvu soovitava isiku rõivaissegi õmmeldakse (Der Esten ab. Gebr., lk. 27).

Viljandimaal pannakse palju rõhku karvakaku ehk karvakaraski peale. Niisugune karvakakk küpsetatakse jahust ja rõõsast piimast, kuid sõtkumise ajal lisatakse taignasse juukseid ja muid karvu sellelt isikult, keda meheks saada soovitakse; muidugi lõigatakse juuksed või karvad enne sissesõtkumist hästi peeneks, et nad söömise ajal tähelepanu ei ärataks. Küpsemapanekul peetakse veel taigu silmas: Küpsetaja selg olgu ahju poole; ta lükaku karvakaraski jalgade vahelt ahju ja ütelgu ise:

Ahju, ahju, armukarask,
Läbi reie rõõmukarask!

Niisuguse karvakaraski peab tüdruk ise meesterahvale süüa andma, siis lähevad tüdruku soovid tingimata täide.

Satub juukseid või karvu kellegi vihamehe kätte, võib vihamees nende varal karvade omanikule häda teha. Kreutzwaldi Pikkjalg, Osavkäpp ja Teravsilm nimelises jutus pannakse varas puuri kinni. Teravsilm saab varga habemekarvu kätte ja põletab neid. Vargale tuleb kohe hirmus häda; ei aita, ta peab oma õiget nägu näitama (Eesti r. ennemuistsed jutud, lk. 17). Kuigi Kreutzwald jutu vabalt sepitsenud, on varga karvade kõrvetamine ja selle tagajärg moodustatud ometi täiesti rahva arvamiste alusel.

Soomes ustakse juukseid ja karvu umbes samasugust väge omavat kui Eestis. Soomes arvatakse veel, et kui vihamees kellegi karvu kätte saab ja neid kirikukelladega ühendab, karvade omanik mõistuse kaotab. Ka langetõbe võib vihamees niisugusel puhul saata (Hämäläinen, Ihmisr. sub., lk. 33). Venelased tarvitavad juukseid niisama pahategemise vahenditena.

Soomlased, eestlased, liivlased tunnevad veel laste harjaste võtmist. Sündinud lapsel on harjasesarnaseid karvu, mis lapsele edaspidi võiksid tuska sünnitada. Neid tuleb kõrvaldada. Seks tehakse jahudest taigen ja hõõrutakse sellega last. Wiedemann seletab, et lapse emajuukseid ehk titejuukseid vaja kõrvaldada. Kui seda ei tehta, saab laps pärastpoole kurja silma (Aus d. inn. u. äuss. L., lk. 472). Saarlased nõuavad lapse ihukarvade kõrvaldamist, muidu kasvavad need sissepoole ja laps saab rinnahaiguse (Sitzungsberichte der Gel. Estn. Ges. 1886, lk. 47). Kuna eestlased laste harjaste võtmise toime panevad varssi pärast sündimist, sünnib see venelastel alles aasta pärast (Этнографическое Обозрѣніе XXVII, lk. 79). Veel nüüdki tehakse mõnel juhtumusel inimese jõud sõltuvaks ta juustest, nagu muiste Simsonil; arvatakse, et kui aetakse inimese pea paljaks, kaob ta jõud. See arvamine mõjus vististi kaasa vanade eestlaste pikkade juuste kasvadalaskmisse.

Saaremaal olnud muiste viisiks, et naisterahvas katmata peaga toast ei tohtinud välja minna. Kui kord keegi naisterahvas pead sugedes härgi näeb vilja minevat, jookseb ta loomi ära ajama, ilma et aega võtaks enesele rätikut pähe panna. Asi tuleb ilmsiks, ja katmata peaga väljajoosnud naisterahvas põletatakse tuleriidal (Eesti kohalikud muistejutud, 48; Körber, Oesel einst und jetzt, lk. 67). Teiste teadete järele nõutud muiste Saaremaal, kõik naisterahvad, kes lapse sünnitanud või kel laps oodata, käigu kaetud peaga. Katmata peaga väljaskäimise pärast kardetud kanget põuda, mis seni kestnud, kuni süüdlane leitud. Mujal Eestis tuntakse samasugust nõuet katmata pea kohta, kuid ei tunta niisugust karistust kui Saares.

Mõnes kohas on tütarlapsed kannud juba ammust ajast lühikesi juukseid. Alistes vähemalt seletatakse põhjust järgmist viisi: Noor tütarlaps ei täitnud saksa soovi; selle eest kaevatud ta peale kirikukohtusse. Kohus mõistnud, tütarlapsele tehtagu „poisipea“ ja pandagu tütarlaps kirikusse häbipinki istuma. Nii sündinudki. Teades, et tütarlaps ilmasüüta langenud karistuse alla, lasknud kõik Aliste naisterahvad solidaarsusetundes juuksed kõrvust allapoole maha lõigata. Sellest ajast peale jäänud Alistes lühikesed naisterahva juuksed moodi. Hiärn teab, et tema ajal, seega umbes 300 aasta eest, kannud naisterahvad lühikesi juukseid, nimelt pöetud nooriku juuksed kolmandal päeval pärast pulmi ära. Tõmmatud neiu juuksed langenud kohe kääride ohvriks (Ehst-, Liv- u. Lettl. Geschichte, lk. 55, 63). Meesterahva kohta puuduvad teated. Muidu kuuldub, et mehed XVIII ja veel XIX aastasajal kannud pikki juukseid.


Sülg.

Sülg omandab enesele rahva ettekujutuses maagilise jõu; on alati saadaval ja sellepärast võetakse teda sagedasti tarvituselegi, eriti kordadel, kui vaja mingisugust mõju neutraliseerida. Kui metsa, murule või ülepea võõrasse paika maha istutakse või magama heidetakse, tuleb enne kolm korda maha sülitada, et mingisugust paha või haigust külge ei hakkaks, ustakse üldiselt Eestis. Ehmatub keegi, tuleb kolm korda sülitada, — muidu võiks ehmatusest paha juhtuda (Kuusalu). Juuakse kuskilt allikast, ojast või jõest vett või pestakse lahtises vees pesu, vaja pärast joomist kolm korda vette sülitada, niisama ka pärast pesemist, — siis ei hakka mingisugune haigus külge, ustakse laialt Eestis; mõnes kohas nõutakse vettesülitamist enne joomist. — Röögib lehm kellegi peale, peab see, kelle peale lehm röökinud, kolm korda lehma peale sülitama, — muidu hakkab inimesele sammaspoolik. Ringutab koer kellegi poole, peab koera peale sülitama: muidu tekivad koeranaelad (Ambla), ehk aga kaob söömise tulu (Avinurme). Esimese naisterahva vastutulekul vaja kolm korda sülitada, niisama möödaminekul vene preestrist, — siis muutub ähvardav õnnetus õnneks (Sõrve). Raipest möödaminekul tuleb niisama sülitada, et halba ei juhtuks (Urvaste). Kiidugi puhul vaja 3 korda sülitada.

Kuna ühel puhul sülg esineb profülaktilise abinõuna, toob ta teisel puhul parandust mingisuguse pahe korral. Tarvastus seletatakse, et selle sülg, kes merevett joonud, on mõnus arstirohi sammaspooliku vastu. Sammaspoolikut esimest korda nähes sülitab nägija kolm korda ptüi! ptüi! ptüi! üteldes sammaspooliku peale ja varssi kaob sammaspoolik. — Röögatist arstitakse, kui 3 korda nimetissõrmele sülitatakse, selle sõrmega röögatist vajutatakse ja ühtlasi viisnurk peale tehakse (Pärnumaa). Tedretähed kaovad, kui murelaste pesasse sülitatakse.

Koeranaelad kaovad, kui nimetissõrmega 3 korda ümber puuoksa tõmmatakse ja kolm korda puuoksa peale sülitatakse (Harjumaa).

Sülje varal katsutakse kedagi enesele lähendada. Eestis ja Soomes sülitatakse õngitsemise puhul õngele, et kala hakkaks seda hõlpsamalt sööda otsa. Üldiselt tehakse niisama puutükiga või kiviga, mida koer peab tagasi tooma; tagasitoodavale esemele sülitab viskaja enne peale, sülg ühendab selle nagu sülitajaga ja koer toob eseme tagasi viskajale.

Kaupmees sülitab hommikul kolm korda esimese raha peale, siis toob see esimene raha talle päeva jooksul palju uut raha juurde (Ambla).

Mõnikord on aga sülitamine kõvasti keeldud, näiteks tulle, mis siin taabuna esineb; sülitajale tuleb varssi karistus: mokad lähevad kärna. Sakslased sellevastu just käsivad tulle sülitada (Wuttke, D. d. Volksab., lk. 257). Kivi peale sülitajat võrreldakse ema rinnale sülitajaga. Teise isiku peale sülitajat ähvardab põrgus nuhtlus: ta peab läbi tulise nõela sülge tagasi imema (Põlva), või põrgus tulise kivi pealt musta ussi verd lakkuma (Ambla), või tulist kivi lakkuma (Rõuge).

Sülg täidab mõnikord ka oraakli kohuseid. Kui mõni asi kadunud ega teata, kust otsida, sülitatakse pahemasse peosse ja lükatakse parema käe keskmise sõrmega see sülg laiali; kuhupoole kõige rohkem sülge kargab, sealt vaja otsida (Ambla).

Soomes sarnanevad sülitamiskombed eesti omadega. Piiblis kõneldakse (Markus 7, 33, Joh. 8, 23) süljega silmade parandamisest, ka mujal on seda juhtunud, kuid Eestist ei ole mul selle kohta teateid.


Higi.

Verega ligidalt ühenduses on higi, mis nagu verigi sisaldab maagilist väge. Kalevipoja higist kõneldakse, et see allikaid tekitanud maapõue. Muidu mängib rahvausus higi tähtsat osa armastuse asjus. Soovib keegi teises isikus armastust äratada enese kohta, tarvitab ta vahendiks higi, mida teatud isikuga tuleb ühendusse saata, kõige parem sellele sisse anda. Tihti võetakse kas õun, mari, leivatükk, sai või muud sellesarnast, peetakse kaenla-augus, nagu haigetel termomeeter, ja antakse siis sellele isikule süüa, kelles tahetakse enese kohta armastust äratada. Mõnikord tehakse õunale või saiatükile enne kaenla-auku panemist 9 auku sisse, arvates, et siis abinõu paremini mõjub (Kuidas ruttu mehele saada, lk. 11). Enamasti tarvitavad niisugust abinõu neiud mehelesaamiseks, aga mõnikord ei põrka selle eest noormehedki tagasi, et soovitud neiut enesele võita. Mõne teate järele kestab sedaviisi tekkinud armastus seni, kuni laulatus möödas.

Aga veel teist viisi toimetatakse asja: Tütarlaps läheb kolmel laupäeva-õhtul sauna, pühib, ilma ennast märjaks tegemata, villase riidega higi ära, kastab riidetükid joogivette ja annab seda vett juua sellele, keda ta enesele soovib (Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 391). Ehk jälle neiu paneb leiva sisse higi, annab peiule seda süüa ja sõnub iseenese ette: „Ole minu ligi nagu see higi“ (Helme).

Soomes arvatakse higil just samasugune maagiline võim olevat; armastuse ellukutsumiseks võetakse samasuguseid taigu ette kui Eestis (Hämäläinen, Ihmisruumiin sub., lk. 73). Venelased soovitavad tublit higistamist, higi ärapühkimist palakaga ja siis palakaga seda puudutada, keda enesele ihaldatakse (Майков, Великорусскія заклинанія, lk. 19).


Veri.

Verd pidasid juba vanad eestlased eluallikaks, arvates, et hing asub veres. Hingede järele maia vanapagana püüd käib alati selle peale inimese verd omandada, sest saadud verega kuulub inimese hing vanapaganale. Palju verd ta ei nõua, ainult kolm tilka. Mõnikord kirjutab ta saadud veretilkadega vereandja nime paberile, mõnikord paneb ta puulehele tilgutatud vere lehte kokku käänates tasku. Tavalisesti teeb ta vereandjaga lepingu, lubades vereandjale vere eest, mida vereandja iganes soovib. Ta ei luba ainult täita, vaid täidab tõesti, kuni lepingus määratud aastad möödunud. Siis aga tuleb ta vereandjat tingimata ära viima ehk ta elupäevi lõpetama. Rahvajutud tunnevad palju niisuguseid vanapaganaga tehtud lepinguid, tunnevad aga ka rohkesti vanapagana tüssamist lepingu tegemise puhul. Mitmed vereandjad ei anna verenõudjale sugugi oma nimetissõrmest verd, vaid teevad ainult, nagu annaksid nad, kuna nad tõepoolest mingisuguse looma verd annavad või nagu kaval Hans koguni jõhvikamahla. Vanapagan ei märka tüssamist enne kui määratud ajal hinge järele tuleb; nüüd aga seletab vanapagana loodetav saak, et vanapaganal õigus puudub hinge pärida, sest et sugugi verd ei ole antud. Häda ometi sellele, kes kolm tilka verd annud: see võib ainult harukorral kiriku abil vanapagana küüsist pääseda. Katoliku kirik igatahes on keskajal oma vägevust sellegagi tahtnud osutada, et enese tunnistanud talt abiotsijate vanapagana võimuse alt lahtipäästjaks, kuigi inimene end vanapaganale müünud.

Veel teavad rahvajutud, et mõnel puhul tehtud tulihänd ehk pisuhänd alles siis ellu ärkab, kui tegija ta peale kolm tilka verd riputanud (Kratiraamat, lk. 85; 87; 89; 94; 95 jj.). Vereandmine tuleb alati niisugusel puhul küsimusse, mil vanapagan annab kratile hinge. Antud verest omandab tulihänd elu, kuid ühtlasi müüb tulihänna-tegija hinge vanapaganale.

Vanade eestlaste kultuseski nõuab veri enesele tähtsa paiga. Hiidlaste neljapäeva pühitsemisest hiiemetsas teatakse, et nad pühitsemise puhul endid nugadega veriseks täkkisid. Alles siis, kui täketest tuli nähtavale verd, arvatud neljapäeva pühitsemist jumalale meelepäraseks.

Ka Peko kultus nõuab verd. Peko papiks määramise puhul tuleb küsimusse see isik, kellest hullamise tagajärjel kõige esmalt verd ilmub. Kuid verd peab ilma isiku tahtmata ilmuma; veristab keegi ennast meelega, ei omanda ta õigust Peko papiks saamiseks (Eesti mütoloogia I, lk. 130).

Kreutzwald väidab, et ohvripuid kastetud aastas vähemalt kord värske loomaverega (Der Esten abergl. Gebräuche, lk. 2). Teises kohas teatab Kreutzwald Laguse järele: Kui vanal ajal ohvrimoona viidi, siis veristati nimetissõrmest verd ja üteldi: „Mina nimetan sind oma verega ja kihlan sind oma verega ja tähendan oma majad õnnistamiseks: hobustetallid, veistelaudad ja kanadeõrred! Võta sina neid õnnistada minu vere ja sinu väe läbi!“ (Kreutzwald-Neus, Mythische und magische Lieder, lk. 15.)

Eelmine teade põhjeneb, nagu tähendatud, Laguse andmeile. Seesuguseid teateid ei ole aga hilisemal ajal rahvasuust saadud. Tuleb oletada, et, nagu palju muid teateid, Lagus sellegi teate ise sepitsenud ja Kreutzwaldile rahvasuust saadud teatena edasi annud.

Tõsiasjaks jääb, et muiste rohkesti verd ohverdatud, osalt inimeste verd, osalt loomade verd, ja et vere varal loodeti ohvrisaajalt saavutada suuremat edu.

Juba Kalevipoeg kuulutab, et verd voolavate haavade sulgemiseks veresõnu lausutud (XX, 316—323). Nende ehtsus on küsitav. Muidu tunneb rahvas tõesti mitmeid veresõnu: nii näiteks Valgast üles kirjutatud: Seisa veri, seisa veri, seisa veri! Meie Õnnistegija veri on ka seisnud püha risti juure peal. Sina ei pea mitte paistetama, mitte valutama nagu meie Õnnistegijal, + Aamen +++. Sõnad jätavad küsitavaks, kas meie Õnnistegija haavad paistetasid ja valutasid või mitte (17945).

Teised sealtsamast kirja pandud veresõnad kuuluvad: Kristuse haua peal kasvasid kolm lille; esimest nimetatakse kurbus, teist alandus, kolmandat kutsutakse Jumala tahtmine. Armas veri, jää seisma Jumala Isa, Jumala Poja ja Jumala Püha Vaimu nimel! Aamen.

Veel veresõnu Sangastest: Kristuse aias oli üks puu, õitsis, ent ei õitse enam; nüüd, veresoon, seisa, veresoon, jookse Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel! Neid sõnu tuleb kolm korda lugeda ja peale puhuda.

Ehk: Issand Jumal, sinu veri jooksis kõigi eest; nüüd ütle, et see veri jääb kinni Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen (54691).

Ehk jälle inimest haavanud noaga või kirvega tõmmatakse 3 korda üle haava ja öeldakse: „Jäägu veri, jätku armid; kao veri, katku haavad!“ Ehk loeti järgmisi sõnu: „Kao, kao, valuke, jäägu, jäägu vereke, tulgu tervis tunahomme!“ (Paistu.)

Sõnade kõrval tuntakse veel muid abinõusid vere kinnipanemiseks. Haavale tõmmatakse ristid ümber ja pannakse siis ämblikuvõrku haava peale (Saarde). Ehk aga hõõrutakse vereheinu ja pannakse haava peale (P.-Jaagupi).

Verekihvtituse vastu keedetakse ja juuakse takjavett (Lääne-Nigula).

Kalevipojale vajutab veri nagu pitseri peale. Soome sepal mõõga liiku juues tapab vägimees sepa poja mõõgaga: veri virtsus valusasti vastu silmi vendadele (VI, 632—658). Sest ajast peale ihkab veri vere hinda ja mõõk saab Kalevipojale saatuslikuks. Hiljemini raiub Kääpa jõkke sattunud mõõk läbi jõe sammuval vägimehel jalad mõlemad alt (XX. 876—891), nii et vakamaa ala saab veriseks. Aga niisama kui varemini vaenukirves Sulevipoja liha luuni lõikas ja ehk küll sõnatark sõnadega ja võietega verd püüdis sulgeda (XX, 305—346), surm ometi ta elupäevad lõpetas, nii nõuab Kalevipojaltki valatud veri verehinda: Kalevipoeg voolab verest tühjaks, hing lahkub kehast.

Kalevipoja ja Sulevipoja surm tuletab ühtlasi meelde endisi sõdasid, kus vahel verd voolanud ojadekaupa, jah, kolmepäevane varss verejärve ära uppunud (Eesti muistsed vägimehed, lk. 109). Ruunavere kohta väidab rahvasuu, seal ulatunud sõjaajal veri hobuse kõhuni; sellepärast kohanimi Ruunavere. Ülepea tahab rahvaetümoloogia kõiki -vere-lõpulisi kohanimesid tuletada verest, mõnes kohas koguni Kalevipoja verest.

Olgu veel nimetatud, et Eestis leidub mõnd Verioja. Nii näiteks Varal, Palamusel Ronivere küla ligidal, Aakres Кіvіvаre linnamäe ligidal, Rõuge Kõrgepalul, Viru-Nigulas, Ahja jõe haru jne. Võru ligidal asub Verijärv, Räpinas Veriora, Verijärv, Kärlas Verejõgi, Viljandi khlk. Verilaskja jne. Rahvasuu seab kõiki neid sõjas valatud verega ühendusse. Kui Ruunaveres tõusis veri ruuna kõhuni, miks ei võinud veri siis ojasid, jõgesid, järvi täita, väidavad vanad inimesed. Vaevalt võib see väide paika pidada. E. Pabst arvas omal ajal, et need kohad pärinud nime nende ääres valatud inimohvrite verest (Emma rediviva, lk. 10; 24). Sedagi väidet ei või õigeks pidada. Inimohvreid ei saa salata, kuid vaevalt olid nad nii sagedad, et nende pärast nimetati vett Veriojaks, Verijõeks jne. Tingimata sai nime aluseks ülepea veriste ohvrite ohverdamine, peaasjalikult loomade ja lindude ohverdamine.

Rahvasuu teab, et vanasti nõiad abiotsijailt niisama natuke verd nõudnud kui vanapagan, kuid abiotsijad neile seda tavalisesti ei annud, teades, et nad siis täiesti nõia meelevalla alla satuvad, sest kelle käes oli inimese verd, selle üle omandas veresaaja täielise valitsuse. Sellevastu andsid haiged hea meelega arstidele verd, nimelt aadrilaskjaile ja kupupanijaile, muidugi neid täiesti usaldades selles suhtes, et nad saadud verd kurjasti ei tarvita. Soomes räägitakse, et kui kupusarve-täis verd anti nõid-eidele, oli mees kohe järgmisel päeval surnud (Hämäläinen, Ihmisruumiin substanssi, lk. 60). Palju haigusi arvati vanasti tekkivat pahast verest; seesugust paha verd püüti aadrilaskmisega ja kupupanemisega kõrvaldada. Aadrilaskmine ja kupupanemised olid igatahes igapäevased arstimis-abinõud.

Vere abil parandatakse hambavalu. Laialt teatakse Eestis, aga niisama Soomeski, et haiget hammast vaja torkida puutikuga, nõelaga või muu asjaga niikaua kui verd igemetest välja tuleb. Sagedasti rõhutatakse, tikk olgu pikse purustatud puust, mõnikord aga nõutakse, tikk olgu võetud kiriku-ukse lävest. Enamasti viiakse tikk sinna tagasi, kust ta võetud.


Uni ja unenäod.

Vana rahvas näib olevat und isikustanud, vaimliseks olevuseks pidanud. Ta tuleb, puudutab inimest ja kohe jääb inimene uinuma. Soomlased kõnelevad unenõeltest (Kalevala XLII, 81—94); Eestis seesuguseid ei tunta. Samuti puuduvad Eestis teated selle kohta, kuidas uni inimest puudutanud; öeldakse ainult, et uni paneb puudutamise järel kohe uinuma. Muiste maganud inimesed palju vähem kui meie ajal; päeval nad ei maganud sugugi. Kukelaulu kuuldes põgenenud muiste uni niisama kui vanapagan; une kadumise järel tõusnud inimesed kohe üles. Inimeste uinumine kestnud vanasti kõigest 2—3 tundi. Erandi teinud Kalevipoeg ja Tõll, kelle uni kukelaulu ei kartnud. Selle mittekartuse põhjust ei osata seletada. Kalevipoeg magab kord koguni nädalate kaupa ühtejärge, kuid seda pikka uinakut põhjendatakse sortsi poolt Kalevipoja pea alla pandud rohtude uimastusega (Kalevipoeg, XII, 374—642). Muilgi juhtumusil uinuvad Kalevipoeg ja Tõll mõlemad kas päevad otsa. Tavalised inimesed ometi vabastanud endid kukelaulu peale alati unekaisust ja hakanud askeldama, talvel muidugi peeruvalgusel.

Unenäol on üks jalg all ja seegi lonkab! ütleb eesti vanasõna. See vanasõna tahab kriipsu läbi tõmmata unenägudesse uskumisest, kuid sellegi pärast ei ustud mitte ainult vanemal ajal, vaid ustakse isegi meie päevil kindlasti unenägudesse, arvates, et need tulevikku ette kuulutavad. Magajal lahkub uinumise ajal hing ihust kärbse, liblika või mingisuguse väikese looma kujul; vaim jääb kehasse edasi. Rändama läinud hing näeb teekonnal asju, millest inimene muidu midagi ei tea; näeb mineviku ja oleviku juhtumusi; hing puutub rändamisel haldjatega kokku ja kuuleb neilt tuleviku kavatsusi. Kõike seda, mida hing rändamise ajal näeb, kutsutakse unenäoks. Tihti omavad unenäod väga keerulist kuju, millest raske välja koorida õiget sisu; sellepärast siis ka väide, et unenäol üks jalg all ja seegi lonkav. Teiselt poolt väidetakse jälle, et unenäod kujutavad tuleviku kohta õigeid pilte, vaja ainult neid õieti seletada. Igaüks ei oska unenäo keerdkäikusid õieti seletada, mis tihti kinot meelde tuletavad: üks pilt veidram kui teine. Tark üksi oskab unenäost välja koorida tõsise tuuma.

Kreutzwald nimetab „Kalevipojas“ unenägu kangruks (XII, 388—417); vägimehe unenäod ei sisalda midagi iseäralikku, vaid avaldavad enam päevasündmusi. „Kalevalas“ käib Väinämöinen unenägude valitseja Untamo juures Ahtolat ja Vellamo neiusid taga küsimas (V, 17—34), aga ometi ei teatata meile sellest unenägude haldjast midagi selgemat. Eestis ega Soomes ei pääsnud igaüks alati targa juurde, pealegi külastavad unenäod enamasti iga öösi igaüht; sellepärast katsutakse vähemalt tavalisemate unenägude seletamiseks võtit kätte saada, võtit, mis avaks unenägude saladuste lukud. Kogemuste ja kaua-aegsete tähelepanekute varal arvatigi viimaks tavalisemate, sagedamate unenägude mõistatuste äramõistmiseks võti olevat leitud.

Sagedasti nähakse rahva arvamise järele ilmade muutust unes ette. Kui surnud inimesed unes esinevad elusatena või kui on matustega tegemist, seletab rahvas, muutuvad seesugusel puhul ilmad halvaks, tuleb kas vihma või lund, kui ka mitte kohe, siis kahe, kolme päeva pärast ometi. Kui kellelgi on rukistega või kaertega tegemist, — on sajusel halval ajal pea head ilma loota. Niisama tuleb head ilma, kui unes nähakse puhast lina, puhtaid rõivaid, kulda, paberraha, raamatuid. Raha-auke juhatatakse sageli unes kätte, aga tihti ei tehta karvapealt juhatuse järele ega saada seega midagi.

Sõbralik teretus, lahkus, ilusad rõivad jne. kuulutavad head seltsi ette. Head kuulutab ka loomade ja viljade unes majja toomine.

Palju enam tuntakse unenägusid, mis arvatakse ennustavat halba. Põranda pesemine, aga ka suplemine tähendab haigust; põranda pühkimine kellegi väljakolimist majast. Toores liha, seep, vorstid, viin, halvad kartulid, halvad kalad, raiped, aga ka herned kuulutavad mingisugust pahandust, niisama ka saiasöömine. Sinnapoole osutavad ka kassiga või rebasega heitlemine, oravaga koosolemine või orava kinnipüüdmine. Ülepea kujutavad inimest loomadest hobune ja mullikad; halb inimene sellevastu esineb kassi või koera näol. Uueaasta-öö unenäod lähevad eriti täide.

Haigeksjäämist ennustab unes saunas käimine, murtud puu nägemine, mütsi või rätiku kaotamine, uute rõivaste kandmine, porrisattumine, kaevust vee ammutamine, kiskumine karu või hundi poolt.

Tervekssaamist haigusest ennustab unes kadunud mütsi või muu asja leidmine, haige lehma tervekssaamine, majale uue katuse tegemine, külast leiva toomine, sandiga koos olemine.

Mõnikord avaldavad unenäod niisuguse mulje magajasse, et see kohkudes unest ärkab, ise päris higine. Niisugune nähtus ilmub iseäranis ärritava, kohutava unenäo korral, tihti tagakiusamise puhul. Unenägija ei saa tükk aega aru, kas kõik olnud ilmsi või unes; tihti arvab ta ärkvel olles veel unenägu edasi kestvat.

Viiks liiga kaugele kõiki unenägusid seletada; selleks leidub raamatuid; märkisin siia ainult neid, mida rahvas laialdasemalt nii seletab kui siin tähendatud.

Igatahes on usk unenägudesse vana ja laialdane. Juba piibel tunneb unenägude seletust. Vanad kreeklased ja roomlased uskusid, et magaja astub nägemata maailmaga ja jumalatega ühendusse. Hea unenäo puhul korraldasid vanad rahvad pidu, halba kuulutava puhul nad ohverdasid (vrdl. ka Odüsseia, XIX).


Ennustused.

Veel praegu on meie rahval kange usk ennustustesse. Vanemal ajal uskusid paljud rahvad, et jumalad mitmesuguste märkidega ühe või teise õnnetuse eest hoiatavad. Meie rahvas ei tee otsekohe Jumalat ega jumalaid hoiatajaiks; ei katsu ülepea hoiataja olemusele rõhku panna, vaid konstateerib ainult selle või teise märgi niisugust ja niisugust tähendust. Ette kuulutatakse märkidega õnne või õnnetust, head või halba. Mõned isikud leiavad iga päev sellekohaseid ennustusemärke.

Juba ammust ajast peavad õpetlased kui ka harimata rahvas sabatähti sõja ennustajaiks. Õpetlased on säärasest ebausust loobunud, kuid lihtrahva seas kestab see ebausk tänini edasi. Tõsi on, et mõnikord on sabatähe paistmise järel varssi sõda alganud, aga niisama tuntakse juhtumusi, et mingisugust sõda ei olnud või algas sõda, ilma et sabatäht seda oleks teatanud. 1914. a. ei kuulutanud mingisugune sabatäht sõda ette. Ebausklikud peavad ühest või paarist juhtumusest kinni, jätavad aga silmapaari vahele kümme teist juhtumust, mil nende ebausklik arvamine ei ole täide läinud. Ülepea põhjeneb sabatähe kartus vana-aegsel ebausul, mille järele taevakehad inimestele nende saatust kuulutasid. Veel tänapäevani ei arvata mitte üksi Eestis, vaid mujalgi kuul suur mõju olevat iseäranis ilmade kohta, aga teda muidugi veel ühe kui teise eluavalduse kohta mõju avaldavat.

Öösised taeva punetamised ennustavad õnnetut aega, enamasti sõda ja verevalamist, aga ka viljaikaldust, katku ja iseäralikke loodusesündmusi. Kaarna kraaksumine maja ümbruses, haraka hüppamine maja harjal või läve ees, mao ilmumine maja juurde arvatakse õnnetustega ühenduses seisvat. Ämbliku tapmise kannul käib alati õnnetus; ülepea on ämbliku nägemine hommikul paha märk, sest selle nägemise järel on nägija kogu päeva nagu võrgus kinni.

Head ettekuulutavaid loomi ei tunta peaaegu sugugi. Ainult konnast kõneldakse, et kui teda hommikul kõige esmalt nähakse, siis päeva töö ja ettevõtted õnnestuvad hästi.

Majast väljaminekul teevad vastutulijadki päeva õnnelikuks või õnnetuks. Vastutulev preester toob enesega õnnetust kaasa, kuigi mitte vastutulemise silmapilgul, siis ometi pisut hiljemini. Õnnetuse kõrvaldamiseks püütakse preestri vastutulekut nähes kas ümber pöörduda, või seisma jääda, või koguni kaugelt ringis mööda minna. Ei saa preestri eest ometi ära puigelda, vaid läheb ta siiski kellestki mõõda, sülitatakse kolm korda maha. Mahasülitatud süljest arvatakse, et see halvab preestri õnnetust-toovat mõju. Juba keskajal peeti preestri vastutulekut õnnetust-toovaks (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 288). Grimm arvab preestri vastutuleku sellepärast halvaks, et preestri pärast mõnd halba äri või ettevõtet ei saa korda saata; hiljemini muutus preestri vastutulek igaühele halbuse kuulutajaks (D. Mythologie II, lk. 34).

Eestis kardetakse õnnetust vastutulevast sandist, räbalakandjaist ja teist sugu isikust. Sant tähendab eestlastele umbes niisama halba kui venelastele preester, ometi ei otsita pahe kõrvaldamiseks abi sülitamisest. Meesterahvale tähendab halba, kui kõige esimesena naisterahvas vastu tuleb; seda halbust võib kõrvaldada, kui naisterahvast pahemalt poolt mööda minnakse. Naisterahva poolt meesterahva kohta sedasama ei väideta; sellevastu ennustab vastutulev meesterahvas väljaminejale ettevõtte kordaminekut, nimelt aga veel siis, kui teel vastu tuleb meesterahvas hobusega ja viljakoormaga. Ka leivakotiga vastutulija kuulutab õnne. Hästi õnnestub teekäik, kui esimene vastutulija on poiss. — Ülepea peab vastutulijat enne teretama ja teda pahemalt poolt mööda laskma, muidu tuleb halb õnn.

Kui vastutulija midagi käes kannab, siis on käigust õnne loota, niisama arvatakse seda õnnelikuks inimeseks, kes teel esimesena vastu tuleb, kui see tee häid tagajärgi annud.

Et vastutulev naisterahvas midagi halba ette kuulutab, sellest rääkisid juba vanad roomlased, nagu me seda kuuleme Pliniuse kirjatöist. Aga germaanlastegi seas valitseb sama usk naisterahva kohta. Germaanlased rõhutavad seesugusel puhul enam vana naist ja naisterahvast lahtiste juustega, kuna nad muid naisterahvaid peavad vähem kardetavaks (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 288). Šveitsis arvatakse vana naise vastutulekut uuel aastal kardetavaks. Chrysostomos nimetab neitsi vastutulekut halva märgi kuulutajaks.

Tulevikku ennustati vanasti loomade langemisest, muidugi tapmise puhul (Läti Henrik XX, 2). Niisugune komme kuulub rahvusvaheliste kommete hulka. Juba vanadest roomlastest teame, et nad loomade sisikonna järele tulevikku kuulutasid. Venelased määrasid loomade sisikonna järele lõikust ja ilmu. Prokopius teab, et sisikonna järele ettevõtte kordaminekki ära määrati (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 259).

Me võime leida isegi fetišismi jälgi rahva seast. Karjased kõnelevad, et kui neil hommikul karja minekul parem jalg kivi või kännu külge juhtub, siis karjaskäimine sel päeval ilusasti korda läheb, kui aga pahem jalg, kaduda kari ehk loomad minna vilja või teha muud kurja. Puudub ainult, et karjane hakkaks seda kivi või kändu, mille vastu ta jala ära lõi, kohe fetišiks pidama.

Muidki loodusenähtusi arvatakse üht või teist juhtumust ennustavat. Keegi isik on kord tähele pannud, et ühe või teise nähtuse järel midagi juhtub. Varssi järeldab ta, et nii ikka juhtub, kuigi järgmistel kordadel säärane juhtumus jääb tulemata. Naabritele oma tähelepanekut jutustades hakkavad needki ebausklikul viisil asja tõsisust uskuma. Juba Cicero näitas säärase usu tühjust ja pilkas seda, kuid roomlased ei loobunud niipea säherdusest ebausust, nagu isegi palju eestlasi veel ei ole suutnud sellest loobuda. Kui väe-ülema hobune komistades kukkus, templis kilp maha langes, valge eesel sünnitas jne., peeti seda imeks ja küsiti tarkadelt, kas nähtus head või paha kuulutab. Teised märgid sellevastu olid ammu juba kindlaks tehtud, nii et igaüks nende varal võis ennustada. Samuti on meil mõnegi märgi tähendus ammu kindlaks tehtud, nagu näiteks, et orava ilmumine elamu juurde tähendab tulekahju, käo ilmumine kellegi surma. Võimalik, et kord orava või käo ilmumise järel midagi sarnast on juhtunud, kuid ebausklikud ei ole sugugi tähele pannud, et mõnd korda orav või kägu ilmunud, ilma et maja ja ta elanikud selleläbi kuidagi oleksid kannatanud.

Teadus näitab, et taevakeha, linnu või looma ilmumise, käejoonte, ülepea ebausklikuks arvamiseks põhjust andvate nähtuste ja inimeste saatuse vahel puudub igasugune ühendus. Seega on säärased ennustused ebausu-tooted, väärad; kogemata võivad neist siiski mõned teostuda. Cicero oma raamatus De divinatione kirjutab: Flaminius ei käinud märkide järele, — ta sai kõige oma sõjaväega otsa. Paulus pani aasta hiljemini neid tähele, — eks langenud ta Cannä juures võitluses niisama. Ennustuste tühjust näidatakse iga päev kätte. Mul tulevad meelde kaldealaste ennustused Pompejusele, Crassusele ja Cäsarile; igaüks neist pidi vanadusesurma surema, surid aga hoopis teisiti. Panen imeks, et veel leidub inimesi, kes ennustusi usuvad, ehk küll olud iga päev nende ennustuste vastu räägivad.

Sellegi pärast on usk ennustustesse meie ajani püsinud ja püsib tänapäevani veel eestlaste seas. Sõja ajal kuulsime mõnd ennustust sõja kohta, tavalisesti võõramaalaste poolt; esiti loodeti nende täideminemist, aga pea nähti nende eksitust. Üks mees püsib eestlaste seas ennustajana ometi aujärjel. See on Järve-Jaan. Sõda kasvatas just selle Eesti prohveti kuulsust. Rahvasuu tunneb enam kui 100 aasta eest elanud Järve-Jaani suust mõnesuguseid ennustusi tuleviku kohta. Kindlas usus Järve-Jaani prohvetiannisse usub rahvas, et ta ennustused tõesti täide läinud. Kahjuks ei ole Järve-Jaani eluajal ühtki ennustust kirja pandud; meie ajal on kerge väita, Järve-Jaan olevat omal ajal juba seda ja seda ette kuulutanud ja see on täide läinud. Järve-Jaani prohvetiks pidades on aga, nii näib, rahvas ta suhu ennustusi pannud, millest tal aimugi ei olnud. Rahva oletamise järele on Järve-Jaan isegi suurt maailma-sõda kindlais joontes ennustanud. Sõja eest põgenemisel käidi selle ennustuse järele. Kuid pea selgus, et täideminemata ennustus Jaani sõnu mööda ei läinud täide. Rahvas ei kaotanud ometi usku Järve-Jaani prohvetiannisse, vaid seletas, et see sõja kohta käiv, veel täideminemata ennustus sihib mingisuguse muu, veel tuleva sõja kohta. Muidu esineb muude Järve-Jaani ennustuste seletustes selgeid rahva mälestuse vigasid (vrdl.: Eesti prohvet Järve-Jaan, lk. 45).

Mälestuse vigasid ei panda aga ennustuste puhul palju tähele. Kui prohvet, tark midagi ette kuulutanud, aga isik ometi rahva silmas prohveti kuulsuses, jääb kõik, mis täide ei lähe, lihtsalt tähele panemata ehk trööstitakse end täideminekuga alles tulevikus. Ustakse seda, mida soovitakse uskuda. Kuid see usk on ebausk. Juhtumisi on omal ajal mõni Järve-Jaani ennustus täide läinud; kuid niisugune nähtus on põhjust annud oletamisele, nagu peaks Järve-Jaani iga ennustus täide minema. Tahaks meie päevil kohalisi olusid hästi tundev, kauge pilguga varustatud isik ennustada mõnd üldist tuleviku joont, vististi läheks mõni ennustus täide. Kuid üldiselt inimeste või loodusemärkide ennustustesse uskuda, nihutab meid ebausule sammu lähemale.

Mõnesuguste inimese välimiste märkide järele katsutakse ta saatust või iseloomu määrata. Õnnetul inimesel on suured käed, jalad, aga väike pea; õnnelikul väikesed käed, jalad, aga suur pea; emamoeline poeg on õnnelik, isamoeline tütar õnnelik (Põlva). Inimene suurte, pea juurest eemalehoiduvate kõrvalehtedega on helde, heasüdameline inimene; väikeste, pea ligi olevate kõrvalehtedega aga halb; mustade kulmukarvadega tige, niisama punajuukseline. Kel otsaesine palju paljas, sel on hea muusikaline and; kel ninaluu otsani ulatub, elab liiderlikku elu (Viljandi). Palju magajail on palju pattu. Magamise ajal käivad nad põrgus vanapagana juures pattusid üles kirjutamas (Ambla).

Karedajuukseline on kuri, tigeda südamega, pehmejuukseline hea südamega, külmakäeline rikas, teravasõrmeline varas. Kelle juuksed ruttu kasvavad, on tööhimuline; kellele mujale ihu peale rohkesti karvu kasvab, õnnelik mesilastepidaja. Väikesepealine on visa õppima, suurepealine tark, tähelepanija. Vanal kuul sündinud inimene on õnnelik, noorel kuul sündinud elab vaevalist elu (Aliste). Tuleb teatavasti kuri inimene majja, ei tohi pererahvas talle kapast juua anda, — muidu pääseb nälg või mõni äpardus majja. Niisuguse inimese äramineku järel peab ta jälgedesse tuhka visatama (Haljala). Räägitakse elus inimene surnuks, lisatakse talle eluiga juurde (Narva).

Inimene kasvab hästi tugevaks, kui teda enne ristimist kolm korda karurasvaga võitakse (Põlva). Inimene jääb ikka nooreks, kui ta kuuvarjutuse ajal välja minnes ütleb: „Tere, tere, noor kuu, mina noor, sina vana; mina kullakergeeksi, sina rauaraskeeksi“ (Viljandi; vrdl. ka Hiärn, Geschichte, lk. 40).


Abinõud hädaohu vastu.

Kuna ühelt poolt muistist elu kuldseks kiidetakse, kuuldub teisel pool hääli, mis ta õieti viletsaks kujutavad. Muistse inimese meelest varitsesid inimest öösi ja päeva igal pool hädaohud. Kurivaimud üheskoos kõigi vaenuliste vägedega püüdsid inimest kas enesele ohvriks saada või talle vähemalt kahju teha. Varitsevate vastaste kurja nõu hinnates otsib inimene nende vastu abinõusid ja arvabki nad leidnud olevat. Igal pool, kus inimene aimab hädaohtu teda varitsevat, võtab ta aegsasti vajalikud abinõud tarvitusele, samuti niisugusel puhul, kus hädaoht juba kätte jõudnud.

Seesugustest kaitse-abinõudest nimetame allpool mõne üksiku, milliseid vana rahvas usub ikka abi saatnud olevat, eriti kurivaimude vastu, kellega muistsel inimesel oma arvamise järele iga päev tegemist olnud; E. mütoloogia kolmandas osas ülestähendatud abinõud jätan siin nimetamata. Huvitav tähele panna, et niisuguste abinõude hulka on võetud paljusid kristluse esemeid; muidugi kuulub nende appivõtmine ristiusu-aega.


Sõna mõju.

Nagu silmal, arvati juba muiste sõnalgi maagiline vägi olevat, eriti kui sõnaga sooviti ligimesele head või paha. Aga mitte ainult muiste, ka meie päevil kestab niisugune usk edasi. Tuletagem kõige pealt õnnistamist ja õnnesoove meelde! Õnnesoovidest oletatakse, et kuigi mitte kõik, siis ometi osagi neist teostub. Niisama usuvad needjad, kirujad, sajatajad meie ajani, et nende needmine, äravandumine, sajatamine teostub, kuigi needmise alla langenud isikud teostumist alati ei karda.

Needmist, äravandumist, sajatamist võtavad tavalisesti ette isikud, kes mingisugust kurja kannatanud, aga kas ei suuda või ei taha ise teoga kurja kätte maksta. Sõna peab niisugusel puhul korda saatma seda, mida oma käega ei saada või ei taheta korda saata. Sõnna seotakse seda, mida kättemaksuks soovitakse. Vanemal ajal, nagu tähendatud, usti kindlasti, et sõnna pandud soov maagiliselt teostub. Soovi täidesaatjaiks peeti vanemal ajal vaime, jumalaid.

Mitte ainult ilmlikud, vaid ka vaimulikud isikud on muistsest ajast peale needmist tarvitanud ülekohtu karistamiseks. Kristluski omandas enesele paganuse kombe — needmise. Rooma kirik tarvitas agaralt seda abinõu, vähemalt kirikuvande alla panemise näol. Eestiski ei jätnud peapiiskopid ja piiskopid seda abinõu kasutamata. Vaimulikud sundisid kirikuvandega seesuguseid isikuid sõna kuulma, kes muidu ei tahtnud sõna kuulda.

Laialt on muistsest ajast peale viisiks olnud needmine ja vande alla panemine.

Muistsed kultuurrahvad arvasid, et ühekordne needmine alati küllalt ei mõju, vaid et selle edasikestmise eest tuleb hoolitseda. Vanad eestlased ei tunnud niisugust needmise edasikestmist, küll aga romaani tõugu rahvad. Nad kirjutasid ehk kriipsutasid needesõnad mingisugusele tahvlile või lauakesele ja katsusid seda kirjutist siis peita neetava elumajja, mõnikord aga ka mujale. Tacitus kõneleb Germanicuse surma puhul, et maast välja kaevati tinatahvlikesi, millel üks või teine isik määrati maa-aluste deemonite omaks. Ühes Etruski linnas oli keegi kord tahvlikese kõigi linnavanemate nimedega maha matnud, muidugi sooviga, et Mana neid pea enesele nõuaks. Kuid asi tuli ilmsiks ja tegija sai teenitud nuhtluse, ilma et ta soov oleks täide läinud (Stemplinger, Antiker Aberglaube in modernen Ausstrahlungen, lk. 65).

Needmist ainult sõnadega tunti seevastu muiste Eestis küllalt. Selle poolest annab meile „Kalevipoeg“ näpunäiteid. Rahvasuu jutustab, kord pahandanud Kadrina elanikud Kalevipoja ära. Pahandajaile otsekohe kurja mitte kätte maksta soovides tahtnud vägimees ometi, et nad jäädavalt meelde tuletaksid tehtud pahandust. Kalevipoeg neednud sealsete elanikkude ilusa heinamaa ära. Sest saadik ei kanna heinamaa enam rohtu, vaid on soostunud (vrdl. ka Inland 1836, 571).

Nii rahvasuu Kalevipoja needmise kohta.

Kreutzwald oma lugulaulus tunneb rohkem sääraseid needmisi või sajatusi. Soome sepa poja surmamise järel sajatab isa Kalevipoega (VI, 697—706):

Saagu, saagu, ma sajatan,
Saagu sind sõjariist surmama,
Terav raud sind tappemaie!
Saagu sulle salamahti
Mõõgast sündima mõrtsukas,
Valatud verest vaenlane jne.

Need salmid on Kreutzwaldi oma luuletatud, aga ta on nende luuletamisel käinud rahvalaulude eeskuju järele, mis sajatusi sisaldavad.

Kreutzwaldi mõõgale juurdeluuletatud sajatus on igatahes täide läinud, mõõk Kalevipoja mõrtsukaks saanud.

Kalevipoeg ise lisab mõõga varastamise järel omalt poolt mõõgale veel uue sarnase sajatuse juurde. Soovides mõõga vargale vargust kätte maksta kavatseb Kalevipoeg varast sajatada, kuid lausub sajatust nii ebatäpsalt, et sajatus tabab ta enda (XI, 698—702):

Kui aga juhtub käidanessa
Jalakanda pistma jõkke,
Kes sind enne ise kannud,
Siisap, mõõka, sõbrakene,
Murra jalad tal mõlemad!

Salmid kuuluvad küll Kreutzwaldile, aga Kreutzwald väljendab neis ometi rahva mõtteid.

Kolmas Kalevipoja sajatus tuletab Kadrina kihelkonna heinamaa sajatust meelde. Kui Kalevipoja hobune koerakoonlaste maal surma saanud, sajatab Kalevipoeg maad. Meile antakse mõista, et sajatus täide läinud (XVI, 932—951).

Ohtrasti tunneb Tõllugi lugu sajatusi. Hirmuste mäel laste narrimise peale unest ärgates sajatab neid Tõll: „Mulle te valetanud, — selle eest valitsegu valevaim teie suguseltsis põlvest põlveni! Mind te narrinud, — narrigu vale teid ja teie sugu niisama!“ (Eesti muistsed vägimehed, lk. 101.)

Rahva seletuse järele levib sest ajast peale sellest kolgast palju tühje jutte.

Teine kord esineb Tõllu loos vanapagan sajatajana. Nuhtleva Tõllu eest merre põgenedes võtab vanapagan mere põhjast peoga väikesi kive ja viskab maa poole, sajatades: „Palju põrssaid, pisut podi!“ Sellest ajast peale kasvas rannas rahva sigidus, kuid maa muutus kiviseks ja vähe viljakandvaks (Eesti muistsed vägimehed, lk. 115).

Kord kui Tõll ninasõõrme tuulega Kaarma kirikut Karjast tahab ümber tõugata, naeravad Linnaka naised selle üle. Tõll vihastub hüüdes: „Oot, oot, küll ma teile näitan, et teie tulev sugu mind veel meeles peab!“

Tõllu selle sajatamise peale on sealsel külarahval pudikeel (Eesti muistsed vägimehed, lk. 127).

Pärast surma äratatakse Tõllu hauast asjata. Tõll sajatab narrijaid: „Ärgu kadugu narrijate suguvõsast vargus, vale ega muud pahad kombed!“ (Eesti muistsed vägimehed, lk. 131.) Saarlaste arvamise järele ongi Tõllu haua ümbruses asuva rahva keskel need pahed maad võtnud.

Muis rahvajuttudes ei esine sagedasti sajatamist. Ühest Koeru tüdrukust teatakse, et kui teda ilmasüüta mõistetud surma, ta sajatanud: „Kadugu Koeru kiriku kella kõla, Vesise küla vesi ja Rammu küla rohu ramm selle eest, et mind ilmasüüta tapate!“ (Eesti kohalikud muistejutud, nr. 102.) Kuidas tüdruk sajatanud, nõnda sündinudki.

Vitsjärve uputunud neiu isa sajatab järve: „Kadugu see järv siit küla alt!“ (Eesti koh. muistejutud, nr. 9.) Vaevalt on sajatus sõnutud, kui see juba teostub.

Tuntakse veel mõnd lugu, mis kõneleb sajatuse täideminekust. Saksa jutud tunnevad ometi sagedamini sääraseid juhtumusi kui eesti omad. Enamasti puudub eesti säärastes juttudes sajatus. Eesti jutud lasevad tihti nõiduse astuda sajatuse asemele. Me kuuleme, et nõid seda teinud, mida mujal arvatakse sajatuse tagajärjeks. Nii näiteks nõiub nõid Voore linna maa alla, kui Voore kuningas nõida pahandanud (Eesti koh. muistejutud, nr. 32). Väinämöinen sajatab Iku-Tursot jäädavalt vete alla (Kalevala XLII, 447—460) ja nii sünnibki.

Niisuguste nõidumistega mingisuguseks kättetasumiseks lähedalt suguluses seisavad tõotused: kui nii ja nii sünnib, juhtugu see ja see õnnetus. Paljudest eesti kirikutest kõneleb rahvasuu, nende ehitamise ajal antud, et ehitus paremini edeneks, tõotus: kui seitse venda korraga kirikusse tulevad, vajugu kirik kõigi kirikulistega maa alla. Niisuguseid maa alla vajunud kirikute kohti tunneb rahvasuu mõnda, näiteks Saadjärves, Viitna järves (J. Jung, Muinasaja teadus III, lk. 152) jne. Paljudest teistest kirikutest usub rahvas, et need maa alla vajuvad, kui neisse ilmub 7 venda korraga. Jälle teine kord antakse tõotus, et mingi ettevõte nurja mingu, kui selle juures nii või nii tehakse, näiteks Jumala või kuradi nime nimetatakse.

Veel tuleks nimetada üht iseäralikku sajatuse või needmise alla kuuluvat viisi, — see on surnukspalumine. Nagu meie päevil venelaste seas ühele või teisele pikka iga palutakse, nii paluti vanasti vihameestele, vaenlastele surma. Eesti rahvaluulest ei ole mulle midagi sellesarnast silma puutunud, küll aga ajaloost, nimelt Herrnhuuti liikumise ajaloost. Kui 1741 Tallinnas Herrnhuuti liikumine laineid lõi ja sel puhul Tallinna kirikuõpetaja Mickwitz vennastekoguduse liikmetega tülli sattus, ei teadnud need vastase jaoks paremat abinõu kui hakkasid teda surnuks paluma. Kuna aga rahvaluule järele sajatustele, äravandumistele jne. alati soovitav tagajärg järgneb, näikse Tallinna vendade palve asjatuks jäänud olevat; nende vastane Mickwitz ei varisenud nii varakult Manalasse, kui soovisid teda surnuks palujad. Teist sarnast surnukspalumist ei tunne ma enam eesti ajaloost, küll aga on saadud rahvasuust muidu teateid, et üks või teine oma vihamehele surma palunud, isegi veel meie päevil.

Välismail juhtus surnukspalumist vanemal ajal sagedasti. Surnukspalumist kardeti nii, et seesuguse palumise vastu Jumalalt abi paluti. Keegi saksa naisterahvas Adelheid Längmann, † 1373, kirjutas oma palveraamatusse: Ich pit dich, daz du mih behüetetest vor flüchen und vor mortpetten mih und alle meine Freunde!

Peale selle lasti mõnikord elusate eest, kellele surma sooviti, surmamessi pidada, muidugi ses lootuses, et nimetatud isik siis rutemini sureks. Surmamessi lasti nimelt terveile isikuile pidada, kui need kellegi viha alla sattunud. Nii näiteks peetud kuningas Henri III pärast 1589 Pariisis 40 surmamessi ses lootuses, et siis kuningast seda rutemini lahti saadaks (Stemplinger, Antiker Aberglaube, lk. 66).

Saksamaal on surnukspalumist juhtunud uuema ajani. (Bächtold, Volkskundliche Untersuchungen, lk. 78). Ida-Preisimaal leedulaste seas on juhtumusi ette tulnud, et isikuid vaimuliku mehe juurde tulnud ja palunud nende vaenlastele raskeid tõbesid kaela paluda. Niisama hästi kui teist inimest võib surnuks paluda, võib teda ka surnuks laulda. Ida-Preisis lauldi surmasoovi laulu aasta otsa igal hommikul ja õhtul või paluti Taaveti 109. või 119. laulu igal hommikul ja õhtul kella 6 ajal ikka samas kohas ja samas asendis. Nimetatud Taaveti laulu tuleb kolm korda tagurpidi paluda, iga kord issameiega lõpetades ja iga salmi järele vaenlase nime nimetades. Vaevalt leiti ometi sedaviisi surnukspalujaid, sest sakslased on surnukspalumisele rasked tingimused juurde lisanud: kui paluja ikka määratud ajast ega kohast täpi pealt kinni ei pea või paludes kogemata ütleb teise sõna, peab ta ise surema.

Kõige parem on keldris kedagi surnuks paluda. Kui aasta otsa õieti palutud, sureb rahva arvates see tingimata, keda surnuks palutud (A. Wuttke, Der deutsche Volksaberglaube, 397). Ida-Preisimaal katsuti varemal ajal vargaid surnuks laulda (sealsamas, 642).

Ülepea leidub Saksamaalt palju enam jälgi sajatamise kohta kui Eestist. Kui kedagi inimest sajatatud, ei või ta haiguse puhul enam terveks saada. Surija needmine mõjub eriti. Nagu Eestis, ustakse Saksamaalgi, et neetud nurmed enam vilja ega neetud rohumaad rohtu kanna. Nagu Eestis, tuntakse Saksamaalgi majasid, millel lasub mingisugune needmine või sajatamine, — neis ei või elada (Wuttke, Der d. Volksaberglaube, 222). Eestis ustakse veel, et kui maja peal on vanne, siis sesse majja ilmub mingisugune vaim, mõnikord selle vaim, kes vande avaldanud. Kuritöö mõjub niisama kui needmine — kuritöö järel käib saatuse vanne. Pole siis ime, et mõnest kohast, kus mingisugune kuritegu korda saadetud, nagu Porkunist, Kiltsist jne., kõneldakse, et seal ilmunud vaim, kes majarahvale rahu ei annud. Kuritegu on lepitamata; sellepärast käib vaim kuriteo kohal viibijaid kollitamas; ta kaob alles siis, kui süü kuidagi lepitatud. Süü lepitamine on mõnigi kord ühendatud kristluse kommete täitmisega.

Niisama võib kuriteo vanne käia maa kohta, ilma et see oleks seotud sõnusse, nagu Kalevipoja sajatus heinamaa kohta. Koht, kus Kullervo oma õe ära naernud, sai tunda niisugust kõlblusevannet: „nurm nuttis, rohi närtsis, õied õhkasid“ ega hakanud hiljemini selles kohas enam midagi kasvama (Kalevala XXXVI, 307—318). Eestist ei ole mulle säärast kõlblise vande tagajärge maa kohta silma puutunud.

Iiri rahvausu järele peab iga sajatus langema selle peale, kellele ta määratud. 7 aastat lehvib ta õhus ja võib igal silmapilgul selle peale langeda, kellele ta määratud. Lahkub kaitseingel inimesest, võtab sajatus õnnetuse, haiguse või kiusatuse kuju ja langeb sajatatud isiku peale (Grimm, Deutsche Mythologie II, lk. 1026).

Eestist ei ole ma jälgi leidnud abinõudest sajatust kahjutuks teha, olgu siis, et tuhka visatakse sajataja jälgedesse. Kuidas tuhk suudab hävitada sajatuse maagilist mõju, selle kohta rahvasuu seletust ei anna. Germaanlased väidavad, et sajatuse mõju võib paralüüsida ainult vastunõidumine, ilma et tavalisesti ometi antaks näpunäiteid, mida niisugusel puhul teha. Igatahes on raske ennast kaitsta sajatuste tagajärgede eest, kuna tõotuste puhul palju vähem raskusi tekib ähvardava hädaohu kõrvaldamiseks.

Mingisuguse kavatsuse teostamiseks ja mingisuguste sihtide saavutamiseks otsitakse abi nõiasõnust. Siin ei ole koht neist pikemalt kõnelda; riivan neid mööda minnes, eriti neid, milles paganus ja kristlus teineteisele kätt annavad.

Ei või nimetamata jätta kolmainsuse nimega ühendatud nõiasõnu, milles vaimulik aine üliloomulise ainega, ütlen parem nõiduse andmetega paari pandud. Need nõiasõnad püüavad midagi iseäralikku korda saata, nagu haiguse puhul tervist tuua, kaitset mingisuguse hädaohu vasta anda või muud sellesarnast. Tõsi on, kõik nõiasõnad ei seisa kristlusega ühenduses, aga paljud neist on ometi kristlikkude ainetega nagu kokku sulanud. Sagedasti esinevad Jeesus ja Maarja, vahel ka Peetrus või muu apostel, kuid tingimata lõpevad säärased sõnad ikka lausega: Jumala Isa, Poja, Püha Vaimu nimel, aamen! Kolmainsusel lastakse nõiasõnadele tavalisesti nagu pitser peale vajutada. Sääraseid nõiasõnu tarvitatakse näiteks nikastuse, verejooksmise, rabanduse, roosi, pisuhänna nägemise jne. puhul, aga ka abiks hundi, mao jne. vastu. Vahel otsitakse abi tule, vee ja maa vigaduste vastu, millisel puhul tule-isakest, tule-emakest, tulevaimukest, vee-isakest, vee-emakest, veevaimukesi, maa-isakest, maa-emakest, maavaimukesi appi hüütakse, kõik ikka Kolmainsa Jumala nimel. Vist arvas endine inimene, et kui muistsed olevused ei suuda aidata, siis ometi Kolmainsus ja niisama ümberpöördult, kui Kolmainsus ei aita, siis paganlikud tule-, vee-, maa-isad, -emad ja -vaimud. Sedaviisi esinevad nõiasõnus tavalisesti kristlik ja paganlik ilmavaade ühel ajal, et koos seda suuremat mõju avaldada.

Nõiasõnadega käsikäes kõnnivad tavalisesti taiad. Üks täiendab tihti teist. Ei suuda nõiasõnad veel oodatud mõju avaldada, katsuvad taiad neid nagu teise astmesse tõsta, neile enam maagiat juurde hankida. Nii näiteks visatakse hundisõnu lugedes ühtlasi pastlad põõsasse; need peavad hundile silmavarjuks olema, et hunt loomi ei näeks ega kallale kipuks. Roosisõnu lugedes tehakse parema käe nimetissõrmega kolm risti haige koha peale. Kalur puudutab konnakoogu-sarnase kooguga kolm korda võrke ja puhub kolm korda sõnu peale lugedes. Palju nõiasõnu ei saa nendega käsikäes käivatest taigadest sugugi lahutada — taiad moodustavad nagu nende teise poole.


Kujud ja pildid.

Juba varakult tekkis arvamine, et mingisuguse vaimlise olevuse iseloom üle läheb ta kuju, pildigi peale. Nii arvati, et jumaluse kuju või pilt sedasama suudab korda saata, mida jumalus ise, seega jumala kuju õieti on jumal ise, nagu venelaste seas veel praegugi seesugust arvamist olemas. Pea hakati iga pilti, iga kuju ta algkujuga identifitseerima. Kristlik kirik võitles küll niisuguse arvamise vastu, ei suutnud seda aga kaotada.

Eestis on pildikultus vähem arenenud kui vahakujude kultus. XVII aastasaja visitatsioonide protokollidest kuuleme tihti, et kirikuisse ja kabeleisse vahaohvreid viidud. Neid pandi harukorral altarile, tavalisesti kiriku akendele. Kirikuõpetajad suuremalt jaolt ei sallinud niisugust vahakujude ohverdamist; sellepärast võidi neid harva altarile viia, kirikuakendele saadi neid aga vabalt panna. Nõo kiriku juurest sai õpetaja kord 2 puuda ohverdatud vaha; mõne kiriku juurest lasksid õpetajad igal pühapäeval pärast lõunat või esmaspäeval korjata ohverdatud vahakujusid. Võnnus nurises 1680 kirikukatsuja, et õpetaja paremini vahaohvrite vastu ei võitle.

Niipalju kui teada, ohverdati eesti kirikute juures vahast loomi ja inimese vahast liikmeid, ikka tervise pärast. Looma haiguse puhul ohverdati haige looma vahakuju, inimese haiguse puhul tihti haige kehaosa vahakuju; ei kannatanud eriti üks kehaosa haiguse käes, ohverdati kogu inimese kuju. Haigusest paranenud isikul näib vahakuju kirikusse viimine ennemini olevat lubatud (Eesti mütoloogia III, lk. 104 jj.).

Vahakujude ohverdamine ei põlvne Eestist, vaid ulatub klassika rahvasteni tagasi, kuulub rahvusvaheliste kommete hulka. Laialt tuttav on meilgi H. Heine laul „Die Wallfahrt nach Kevlaar“, mis kõneleb säärasest vahakujude ohverdamisest. Niipalju kui teada, ei omandanud Eesti ometi vahakujude kultust kurjategevaks otstarbeks, nagu sarnaseid juhtumusi muilt rahvailt kuulda.

Juba kreeklastest ja roomlastest kuuleme kujude valmistamisest kurjategevaks otstarbeks. Plato teab seda Tessaalia nõidadest. Ovid jutustab, et vahakuju valmistatud, seda nõelaga torgitud ja pärast põletatud. Seda tehtud kindlas usus, et isik, kelle kujuga nii tehakse, kõike niisugust piina tunneb, kui oleks ta keha torgitud ja põletatud. Keskajast tuntakse mõndi lugusid, mis jutustavad, vahakuju põletatud tules, et sedaviisi ta algkuju tappa. Vabamüürlastest kõneldakse, nende kooskäigu-kohtades leiduda nende ühingu liikmete pildid; saada keegi liige äraandjaks, pistetavat pildile südamesse, lootuses, et siis pildi algkuju sureb.

Kuigi vahakujude kurjastitarvitamisest Eestis teated puuduvad, tuntakse meil ometi teist viisi, kuidas vanasti püütud kaugema maa peale vihamehele kahju teha. Joonistatakse vihamehe ehk ülepea vihatud isiku kuju ukse või seina peale ja ammutakse püssist seda kuju, just nagu teised puu külge pandud altarileiba ammuvad. Ajaloolisi andmeid niisuguse teguviisi kohta ei ole mulle Eestist silma puutunud, küll aga teavad rahvajutud niisugustest juhtumustest kõnelda. Mõnikord räägitakse koguni, et vanapagana kuju kuhugi joonistatud ja seda ammutud. Joonistatakse kellegi kuju uksele verega ja ammutakse kujule püssiga südamesse, sureb kujutatud isik kohe, arvatakse Sõrves. Mujalgi Eestis ustakse, et niisugune joonistatud isiku ambumine isiku enese tapab.

Rahvamälestuste järele leidunud vanasti Tartu ühel väraval Jumala, teisel kuradi kuju. Mälestust endisest Jumala ja kuradi kujust tuletavad nüüd veel meelde Toome mäel kaks silda: inglisild ja kuradisild; Jumala asemele on astunud ingel, kuradi nimi on jäänud sillale. Jumala ja kuradi kuju otstarvet Tartu väravail ei tea rahvasuu enam seletada. Ka Ulila parve otsas olnud vanasti kuradi kuju. Oletan, et Tartus kui ka Ulilas leidus kellegi pühaku kuju ja see kuju ristiti hiljemini kuradi kujuks. Katoliiklased võisid Ulila parve juurde asetada „veepühaku“ Nikolai kuju abipalumise esemena õnneliku üle jõe pääsmise pärast ja hilisem aeg nimetas kuju ehk kuradiks, just nagu paganuse jumalad kristluseajal kõik kuraditeks nimetati. Riiga Väina jõe äärde oli üles seatud Kristoforuse kuju. Õige kuradi kuju võis Tartus ja Ulilas vaevalt küsimusse tulla, sest et Eestis kuskil kuradit ei austatud. Sakslased teavad, neil peetud vanasti Reinimail Gladbachi kirikus kuradi kuju, millest ehmumise tagajärjel loodetud vaimuhaigeid paranevat (Schell, Sagen des Rheinlandes, 58).


Punane lõng.

Eesti hiitest teame, et need olid aiaga varustatud, mõnes kohas kiviaiaga, teisal jälle teivas-aiaga. Aed igatahes pidi takistama, et ei päästud püha paika rüvetama. Aga mitte ainult Eestis ei kaitsnud nad püha paika rüvetamise eest; mujaltki kuuleme samasuguste kaitse-abinõude tarvitamist. Kui norralased Thore Hund ja Karl läksid Bjarmasse Jomala kuju juurde röövretkele, puutusid nad kõige pealt lukustatud väravaga varustatud aiaga kokku, millest nad pidid üle ronima, et pääseda Jomala kuju ümbrusesse (K. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, lk. 15). Upsala pagana-aegsest templist teab Breemeni Aadam, et seda katuse all koguni kuldahelad ümbritsenud (Mannhardt, Germanische Mythen, lk. 675 jj.). Muidugi ei võinud kuldahelad kurjategijat keelda templisse pääsmast, palju enam võisid nad kurjategija just ligi ahvatleda, kuid säärane mingi eseme ümbritsemine ei tähendanud alati kaitset, vaid ühtlasi eseme pühadust ja puutumatust. Veel meie ajal nähakse mõnikord lihtsalt traadiga, aga ka nööriga, köiega ümbritsetud alasid märgiks, et on keelatud üle selle traadi või köie astuda. Vanemal ajal tarvitati rohkem niisugust sümbolset piiramist, iseäranis kohtadel, kuhu igaüks ei pidanud pääsma. Liebrecht väidab, niisugune piiramine tähendavat ka sümbolset vangistust (Zur Volkskunde, lk. 305).

Mitte ainult aed ei pidanud takistust tegema keelatud alale pääsmiseks, vaid ka nöör, köis, isegi lõng. Lõngast arvati punasel iseäranis maagiline jõud olevat takistust teha keelatud alale kippujale. Niipalju kui teatakse, katsutud katku puhul punase lõnga varal üht või teist kohta kurja vaenlase eest varjata. Paraku ei kantud igal pool küllalt hoolt, et punane lõng jääks puutumata, üles tõstmata, katkestamata. Niipea kui silmapilgukski punast lõnga üles tõsteti, et alt läbi pääseda, ehk lõng kogemata katki tehti, kadus punase lõnga maagiline vägi, katk pääsis talle keelatud alale ja murdis seal maha, keda tahtis. Katk varitses päevade kaupa niisuguse punase lõngaga piiratud ala taga, kuni viimaks varjulolijad ettevaatuse unustasid ja selle tagajärjel katkule saagiks said.

Tuntakse ometi juhtumusi, mil punase lõnga taga varjul olijad silmapilgukski ettevaatust ei unustanud ja sedaviisi katku küüsist pääsid. Säärane koht on Suure-Jaani Olustvere Õnniste küla. Külaelanikud tõmmanud naabruses katku puhkemise puhul punase lõnga küla ja küla juures leiduva hiie ümber. Küll katsunud katk pääseda punasest lõngast mööda keelatud alale, küll meelitanud inimesi punase lõnga takka väljapoole tulema, küll moondanud mitmeti kuju, aga küla elanikud tunnud vaenlase kavalust; nad hoolitsenud lõpuni selle eest, et vaenlane sisse ei pääsnud. Nii jäänudki nad katkust puutumata. Ümberkaudsed elanikud hakanud neid õndsaks pidama ja küla ennast hüüdma Õnniste külaks, millist nime kannab küla tänapäevani (Eesti kohalikud muistejutud, lk. 69—70).

Kuna katku ja muude nähtavate vaenlaste eest punane lõng varjab, aitab vaimude kallaletungimise puhul kallaletungitava ringiga piiramine, mõnikord enese piiramine kolmekordse ringiga.

Nimelt tarvitatakse seda abinõu kallalekippumise puhul kurivaimu poolt, isegi kirikus altari ees. Mõnikord võetakse veel rist appi. Säärane piiramine kas söega või kriidiga tõmmatud kriipsude varal kaitseb niisama kui teisal punane lõng, olgu siis, et ringisolija tõstab käe või jala üle ringi, millisel puhul ringi taga varitsev vaenlane ta kohe käest või jalast kinni haarab ja ringist välja kisub.

Veel tuntakse Eestis juhtumusi, et mingisuguse suurema ala ümber, kus võimatu nööri tõmmata või nähtavat joont vedada, lihtsalt käiakse ja sammudega see ala nagu ümber piiratakse. Niisugusel puhul tuleb vähem küsimusse sissepääs kui väljapääs. On näiteks mõni mets sedaviisi ümber sammutud, ei pääse sellest ümbersammutud metsast loom vähemalt välja; inimeste kohta puuduvad selles suhtes teated. Nimelt olen kuulnud huntide, karude jne. tagaajamisel säärasest ettevõttest; isegi madu ei pääse piiratud alast üle. Ümberpiiratud alast ei saa metsloom kuhugi mujale põgenema. Kas metsloom enese ees niisugusel puhul mingisuguse võitmata takistuse näeb, jääb hämaraks, kuid inimeste ja isegi hobuste kohta teatakse mõnel puhul rääkida, et nende ette ilmub kas tuld või vett või midagi muud.

Kui kogematagi kolm korda ümber lapse käiakse, jääb lapse kasvamine kängu. On niisugune äpardus juhtunud, tuleb täiskuu ajal käia kolm korda vastupidises suunas, — siis hakkab laps jälle kasvama (Boecler-Kreutzwald, Der Esten abergl. Gebr., lk. 61).

Piiramine kas lõngaga, nööriga või muud viisi langeb igatahes rahvusvaheliste kommete hulka. Juutide vana jutt kõneleb, et vaarao nõuandjad ja peanõiad Iiob, Ietro ja Balaam kogu Egiptuse nööriga ümber piiranud, nii et keegi sealt ei pääsnud põgenema; kui keegi nööri juurde tuli, ei pääsnud ta nöörist üle; ainult Iisraeli lastel õnnestus üle pääseda (Eisenmenger, Neuentdecktes Judenthum II, 439). Ühes taani rahvalaulus kõneldakse maa ümberpiiramisest raudahelatega, et tollita keegi sisse ega välja ei pääseks (Grundtvig, Danmarks Gamle Folkeviser III, 281). Teisis taani rahvalauludes köidavad kangelased punaseid siidpaelu elu kaitseks oma kiivrite külge.

Mitmed saksa muinasjutud tunnevad säärast kaitsvat lõnga või nööri, näiteks Kuhn, Westphälische Sagen I, 116 nr. 124; II, 42 nr. 110; Rochholz, Deutscher Glaube und Brauch II, 204 jj.

Nagu linna või kantsi ümberpiirav müür ehk vall linnale ehk kantsile peab kaitset pakkuma sõjaväe vastu, niisama ka maagiline lõng või nöör vaimliste vaenlaste vastu. Punane lõng või nöör muudab ümbritsetud ala taabuks, mille külge puutumine või rüvetamine oleks raskestikaristatav kuritegu, millist isegi kurivaimud ei tahaks teha.

Grimm teab eestlastest veel, et naisterahvale kohe pärast kihlust punane lõng ümber kõhu seoti; seda lõnga katsus ta pärast laulatust kõhtu täis puhudes katkestada (D. Mythologie III 487). Niisugusest lõngast loodeti sünnitusele kergitust.

Lõnga tarvitatakse mingisuguse käe- või jalahaiguse puhul käe või jala ümber sidumiseks; alati ei panda niisugusel juhtumusel rõhku punase värvi peale. Soolatüükaid arstides seotakse lõng soolatüüka ligidale liikme ümber ja maetakse siis maha. Niisuguse arstimisega loodetakse saavutada soolatüügaste kadumist. Tihti tehakse soolatüügaste arstimisel sõlmi lõnga. Tavalisesti püütakse niisugust lõnga verega osaltki punaseks värvida.

Lõnga punase värvi ühendab Wuttke Donari värviga (Der deutsche Volksaberglaube, 180). Hämaraks jääb ometi, miks punane värv müristamisjumaluse värv peab olema. Minu meelest näib, et punase värvi ja vere vahel tuleb otsida kokkupuutumist: punane lõng peab verd sümbolima, veri esineb aga ohvrina kõrgemale olevusele. Punase värvi — vere — andmisega on punasega varustatud koht nagu pühendatud, nagu taabuks tehtud, taabukstegemise eest on nagu maks makstud ja punase värviga piiratud koht võib nautida taabu õigusi.


Rist.

Rist on tõhus abinõu kurivaimu ja kõige ta seltskonna vastu. Jõulu- ja vana-aasta õhtul tehakse ristid väravate, uste ja akende peale, sest kurivaimud on sel ajal eriti liikvel. Aga muulgi ajal varustatakse hooneid ristidega, sagedasti raiutakse rist kirvega seina sisse. Kirik ja kirikutorn varustatakse niisama kaitseks ristiga. Torni tipul astub meie kodumaal risti asemele tihti kukk, keda kurivaimud niisama kardavad kui risti. Kristlus tarvitab kirikuteenistuses risti, aga mitte palju vähem ametitalitustes väljaspool kirikut, nagu ristimise, laulatuse ja matmise puhul. Igatahes esineb rist alati kristluse sümbolina. Kreeka ja rooma-katoliku usk tarvitavad seda sümbolit palju rohkem kui evangeeliumi usk. Veneusuline kannab alati kaelas risti ja ühel või teisel juhtumusel lööb ta risti ette. Varemini lõid evangeeliumi-usulisedki iseäralikkudel kordadel risti ette; nüüd on järele jäänud veel kõnekäänd: Isa pojuke, püha ristike! (E. R. M. aastaraamat II, lk. 85).

Kuigi tavalisesti risti kristluse tunnuseks peetakse, ulatub ta tarvitamine ometi paganusse tagasi; seda tunnistab juba see asjalugu, et suuri süüdlasi risti löödi, mitte ainult Kaananis, vaid ka mujal, sest näiteks teame Neerostki, et ta laskis inimesi risti lüüa. Endised ebausu-kombed on Eestis sagedasti läbi põimitud kristluse tunnusega. Olgu kuidas on, ikka peab rist kurivaimu eemale hoidma. Juba vastsündinud lapsele tehakse rist kätki peale kaitseks lapse vahetamise vastu vanapagana poolt (vrdl.: Der Esten ab. Gebr., lk. 61). Viljasalves tehakse vilja peale rist kaitseks tulihänna vastu. Toiduainete anumate põhi varustatakse ristiga, et vanapagan jätku ära ei viiks (Wiedemann, Aus. d. inn. u. äuss. Leben, lk. 490). Leivalabidale tõmmatakse samal otstarbel käega rist peale, enne leibade ahjupanemist, niisama küpsenud poolekslõigatud leivale.

Karjalaske-päeval tehakse veistele ristid käega peale, Kreutzwaldi teate järele tõrva kastetud pulgaga (Der Esten, lk. 116). Teisal moodustatakse vikati varal rist värava kohale, kust kaudu karja välja aetakse, ja riputatakse sellesse risti soola karja kaitseks. Jääb hobune teel seisma ega taha mingil kombel edasi minna, seisab teel mingisugune kurivaim ees. Tehakse hobuse ette rist, kaob vaim, ja hobune pääseb edasi.

Kui luupainaja oherdi-august tuppa tulnud ja ristiga varustatud punn augu peale pannakse, ei pääse luupainaja enam toast välja. Kui madu auku põgenenud, tehakse lepapulkadest rist ja pannakse augu peale, — siis tuleb madu august välja.

Kaevuraketesse raiutakse rist abinõuks vee äranõidumise vastu.

Seinapalki lüüakse kirvega rist, kui midagi meelest ununud: rist aitab unustatud asja meelde tuletada.

Küüsi lõigates tehakse küüntele rist peale kaitseks vanapagana vastu.

Satuvad peerupilpad, raod või õlekõrred risti, arvatakse see kellegi surma ennustavat.

Kipub kurivaim kellegi kallale ja põgenetakse ta eest risti küntud põllule, ei pääse ta inimese kallale. Ristikünd kaitseb ka nõiduse eest. Nõiutud põllult kitkutakse kolm vagu ristamisi, — siis kaob nõiduse mõju (E. Kirjameeste Selts 4°, 543). Külvaja teeb seemne kaitseks jalakannaga risti põldu ja ka põllu kolme nurka risti. Viimased ivad visatakse kolm korda põllule ristamisi (Rantasalo, Der Ackerbau, lk. 64).

Nõiasõnu haiguse ajal lugedes tehakse rist; Pärnumaal tõmmatakse rist haava ümber verejooksu takistuseks. Ülepea kuulub haiguse arstimisel rist nagu arstirohuks.

Riste on mitmesuguseid. ☓ – Andrese rist, T – Antooniuse rist, † – Kannatuse rist, + – kreeka rist, – Peetruse rist, ǂ – kahekordne rist (Theologisches Universallexicon, lk. 501).

Ristteel puutub hõlpsasti vanapagana kokku (vrdl. Eesti mütoloogia III, lk. 111). Ristteel oli suur tähendus juba paganuse ajal (Wasserschleben, Bussordnungen, 644).


Kirikuleib.

Altarisakramendi aineil arvab ebausk maagilise väe juures olevat. Kuna kristlik kirik usu teeb tingimuseks altarisakramendi mõjule, mõjuvad ebausklikkudel selle sakramendi ained mehaaniliselt, maagiliselt. Kirikuviina peetakse tihti kõige paremaks arstirohuks. Boecler teab, et laualised suud pühkides lasevad mõne tilga viina rätiku peale sattuda; sellega arstivad nad hiljemini haigeid silmi, kõrvu ja muud (Der Esten abergl. Gebr., lk. 62). Ikka ei panda rõhku sellele, et see viin oleks altaril õnnistatud. Ustakse, et viin juba mõjub, kui ta kiriklikuks tarbeks määratud. Selles suhtes ei puudu mul kogemusi. Mu enese juures käis isikuid haigeile kirikuviina palumas, selles kindlas lootuses muidugi, et kirikuviina nautimise järel haigele tervis tagasi tuleb. Jälle teised kutsuvad samas lootuses õpetaja andma haigele jumala-armu.

Kristliku kuju all elab ebausklik kirikuviina nõudmine veel Eestis edasi. Aga ka kirikuleib, hostia, ei ole ebausu-kommetest Eestis vabaks pääsnud, kuigi neid kombeid nüüd palju vähem esineb kui endisel ajal. Endisel ajal juhtus tihti, et armulaual kirikuleib kohe pärast selle saamist suust välja võeti ja koju viidi ebausu-kommete kordasaatmiseks või õigemini nõiduse abinõuks. Hanijast leidub teateid, et veel hiljuti kirikuleiba kirikust koju toodud ja sellest karjalaske-päeval natuke loomade joogi hulka pandud selle lootusega, et siis loomadele suvel ei juhtuks mingisugust äpardust. Teisal jälle toodi kirikus suust väljavõetud kirikuleiba inimeste arstimiseks koju. Loomade või inimeste arstimiseks kirikuleiva toojad langevad tavalisesti naisterahvaste hulka; mehed võtavad niisuguse sammu ette sel puhul, kui naisterahvas puudub toojaks. Säärast kirikuleiva suust võtmist tunneb Boeclergi (D. E. ab. Gebr., 63).

Jälle teisal toodi armuleiba kirikust salamahti koju, hõõruti puruks ja riputati suurel reedel risti põllule, lootuses, et põud niisugusel puhul suvel viga ei teeks. — Kaardimoorid võtsid altarisakramendile minnes kaardid kirikusse kaasa, kus nad neid südame kohal hoidsid; jumala-armu vastu võttes mõtlesid nad aina kaartide peale, lootuses, et siis kaardid neile alati tõtt kuulutavad.

Kirikuleiva kojutoomist arstimiseks ehk mingisuguse vea parandamiseks ei või me mingil kombel pidada eestlaste ebausu leiuks. Sakslased usuvad, et kui neil on altarilt toodud kirikuleiba kodus, see leib neile alati õnne toob ja nad selle leivaga palju haigusi võivad arstida. Loomahaiguste puhul puudutavad nad loomi kirikuleivaga (Wuttke, n. k. 193).

Mõnel puhul tõid Eestis ometi mehedki kirikuleiba kirikust ära otseses nõiduse mõttes. Selles suhtes avaldasid iseäralikku agarust metsastajad. Usti nimelt, et kirikuleiva varal võib saavutada alalist jahiõnne. Rahvasuust saadud teadete järele tõid saagi soovijad kirikuleiva koju, panid kuskil puu külge ja ambusid siis Õnnistegija kuju leival püssist. Niisuguse teoga oli jahimehe jahiõnn kindlustatud. Jahimees võinud metsa minna mil tahes, ja ta toonud sealt koju niipalju linde kui iganes soovis. Iialgi ei lasknud kuul märgist mööda. Sarnaseid teateid on Kreutzwaldki omal ajal saanud Harjust ja Võru poolt (Der Esten ab. Gebr., lk. 63).

Aga ka metsloomi tabanud kütt soovi järele alati, olgu metskitsi, hirvi, rebaseid, hunte, üldse igasuguseid metsloomi, mida meel ihaldanud. Tuntakse lugusid, et mõnele kütile ometi keeldud parve ninameest ambuda, kes enamasti vanapaganat ennast esindab.

Mõned teated teevad kirikuleiva ambumise keerulisemaks. Kirikuleiva laadis kütt selja taga püssi sisse ja laskis seepeale selja taga püssi lahti, ise üteldes: „Kurat, tule! Õnnistegija, mine!“ Ambujat keelati kõvasti tagasi vaatamast. Astunud keegi ometi üle keelu, siis näinud ta ingleid nutvat ja Õnnistegijat risti käes hoidvat. Igatahes arvati, et Kristuse kuju peale kirikuleival ambuja enese selle teoga Jumalast täiesti lahti ütleb ja ennast kuradi omaks annab (Kuusalu, 16557).

Mõne teate järele pidi Eestis nõiaks õppija järgmise tembutamise läbi tegema. Vana nõia käsu järele pidi nõia õpipoiss kirikust kirikuleiba kaasa tooma, sellega kesköösi metsa ristteele minema ja selle seal püssiga puruks laskma.

Ärgu arvatagu ometi, et niisugune sakramendi teotusviis on Eestis ellu tekkinud. Ei, seda viisi tuntakse laialdaselt. Sakslased väidavad oma jahimeestest just sama. Saksa jahimehed teevad sagedasti kuradiga lepingu jahisaagi saamise pärast, ja niisuguse lepingu põhjal nõuab kurat neilt just altarileiva äratoomist. Leib pannakse puu külge ja ammutakse kuuliga läbi. Saksa teated väidavad, pärast ambumist olla leival näha veretilku; Eesti sellekohastest juttudest ei ole mulle veretilku silma puutunud. Teisal teavad sakslased, leivast tulla kolm veretilka välja, need pühitakse valge rätikuga ära, rätik põletatakse savipotis; tuhk aga segatakse kuulideks valatava tina sekka. Brandenburgis kõneldakse niisama kui Eestis, et kirikuleiba tuleb püssi laadida. Sakslaste arvates ei tarvitse kirikuleiba ambunud kütt metslooma saavutamiseks muud kui seda enese ette kutsuda, ja kohe ilmub kutsutud loom (Wuttke, n. k. 382).

Kirikuleiva rüvetamisi tunnevad vanad kirjad veel mitu. Viiks liiga kaugele neist siin pikemalt kõnelda. Nimetan ometi ühe juhtumuse, mis seisab ühenduses Pärnu mehega. Keegi Pärnu mees Paul From varastas 1510 Pommeris monstrantsi kahe hostiaga, millest ta teise müüs juut Saalomonile. Nime järele otsustades põlvnes see Pärnu mees From muidugi saksa vanemaist, sest eestlane oleks sel ajal vaevalt Pommerisse pääsnud. Kuid Fromigi lool ei puudu muinasjutuline maik. Juut katsus hostiat purustada, aga ei suutnud. Viimaks andis ta sellele tugeva hoobi, üteldes: „Kui sa oled kristlaste Jumal, siis tunnista seda tuhande kuradi nimel!“ Seepeale lagunes leib kolmeks veriseks tükiks. Juudi leiva-purustamine tuli ilmsiks; varas Paul From põletati ja temaga ühes 37 juuti; kahel juudil, kes oma usku salanud, raiutud pead otsast (Moehsen, Geschichte der Wissenschaften in der Mark Brandenburg II, lk. 508).

Ajaloolisi andmeid kirikuleiva ambumisest küttide poolt jahiõnne saavutamiseks ei ole mulle Eestist silma puutunud, aga saksa allikate järele on mujal leidunud seesuguseid isikuid, kui nimelt tohib uskuda vanu allikaid (Malleus maleficarum II, I, 16). Alati ei öelda neist küttidest, kuidas nad oma osavuse omandanud, vaid väidetakse lihtsalt, et nende kuulid alati märki läinud. Muidugi võis kütt säärase osavuse saavutada ainult pikaajalise harjutuse varal, kuid rahvas otsis osavuse põhjust kirikuleivasse ambumisest. Mõni kütt võis, enne kui harjutuse varal niikaugele jõudis, kirikuleiva ambumisest asjata abi otsida. Üksikud vürstid võtsid niisuguseid osavaid kütte oma teenistusse, kellest rahvasuu väitis, et Kristuse kuju pihta ambumine neile selle osavuse hankinud.

Kõigiti valitses vanasti Eestis ja mujal usk, et altarileiva äratoomine kirikust ja leiva-ambumine ambuja enam kui Nimrodiks moondab, ja see usk andis tingimata mõnele saagiahnele põhjust sakramendi rüvetamise teel enesele niisugust osavust omandada. Säärase teo järel ei võinud rahvas muud kui tegijat kuradi omaks tembeldada. Ebausklik ei hakanud uurima, kas on niisugust rüvetamist iga kord tõepoolest ette tulnud; usk kirikuleiva ambumisse oli olemas ja selle varal arvustati kütte.

Soomlasedki tarvitasid altarileiba ebausklikuks vahendiks, nimelt para tegemiseks; nende para vastab umbes meie puugile. Para pea tehti lapse mütsist, täideti kirjude hilpudega ja peideti mütsi kirikuleib, mille keegi vanamoor armulaua jagamise ajal suust välja võtnud ja hiljemini koju toonud. Kirikuleivast arvati, et see annab parale hinge (Castrén, Finnische Mythologie, lk. 166).


Raamatud.

Piiblid ja lauluraamatud võetakse nõidumise puhul sagedasti tarvitusele. Piibli esimesel trükil peab suurem mõju olema kui piibli järgmiste trükkide tarvitamisel nõiduse otstarbeks. Sagedamini tarvitatakse ometi lauluraamatut. Lauluraamat astub arbutamise puhul tegevusse. Ristilise keelega võti pannakse lauluraamatu vahele, võtme pära külge seotakse nöör, võetakse nööri ots sõrmele ja lastakse sõrme küljes rippuva nööri otsas siis lauluraamatut ennast keerutada. Keerlemise ajal küsitakse üht ja teist. Jääb lauluraamat mingisuguse küsimuse ajal seisma, siis on arp otsuse annud, et lugu on nii kui küsitud. Sedaviisi uuritakse vargust, tõve paranduse abinõusid ja palju muid asju, millele muidu ei teata vastust. Arbu antud vastus peetakse õigeks. Säärast arbutamist võtsid targad tihti ette. — Arbutamisel on ülepea kristlus jällegi paganusega ühte sulanud. Arbutamist tunti juba paganuseajal, kuid kristluseajal püüdis ta pugeda kristluse ehetesse; endise sõela, kääride, sõle või muu arbutamis-abinõu asemele võeti lauluraamat või muu pühakirja raamat; seega esines arbutamine täiesti kristlikul moel.

Lauluraamatut tarvitatakse ka arstimis-abinõuks. Esmalt loetakse mõned salmid, seotakse raamat punase lõngaga kinni ja heidetakse punasele lõngale 9 sõlme ette.

Tuleviku teadasaamisekski arvatakse lauluraamatul niisama suur mõju olevat, nimelt vana-aasta õhtul. Istutakse peegli ette, seatakse lauluraamat tagurpidi peegli ette ja hakatakse peeglist lauluraamatut lugema. Niisugusel puhul ilmuvad — nii ustakse — kõik tulevase aasta juhtumused lugeja selja taha ja neid võib peeglist lugeda. Rahvajutt teab, kord ilmunud lauluraamatu lugejale selja taha vanatühi ise, pistnud sarved üle lugeja õla peegli poole ja vahtinud ise peeglisse.

Veel tarvitati „taevakirju“: neist allpool.

Issameie-palve peab olema mõjuv abinõu nõiduse ja kurivaimu kallaletungimise puhul. Iseenesest ei võiks niisugust palvet laita, kui teda mitte täiesti loitsuks ei muudetaks. Rahvausu järele avaldab siis issameie iseäralikku maagilist väge, kui seda palvet tagurpidi loetakse, seega aameniga alustatakse ja issaga lõpetatakse. Rahva väite järele on häda ajal sagedasti nii palutud ja iga säärane palve abi saatnud. Rääkimata abisaatmisest tuleb palve enese tagurpidi-lugemise võimise suhtes kahtlust avaldada. Tagurpidi lugeda võiks issameiet ainult raamatust. Rahvateated ei tea ometi raamatust lugemisest midagi, vaid lasevad abitarvitajaid palvet peast lugeda. Uskumata, et vanasti, kui inimesed palveid ülepea vaevaliselt oskasid, issameie-palvet tagurpidi osati peast lugeda. Isik, kes seda palvet iga päev palub, ei saa selle tagurpidi-lugemisega toime, kui palju vähem võis muistne mees sellega toime saada. Kui ka rahvas palju räägib tagurpidi- issameiest, võidi vanemal ajal sellega ainult katseid teha, ilma et oleks suudetud otsani paluda.


Tagurpidi.

Maagilist jõudu avaldavad mitmed tegevused, kui neid ette võetakse tavalisest korrast vastupidises korras, seega tagurpidi. Hädaohu kõrvaldamiseks või mõne pahe parandamiseks tuleb, nagu tähendatud, issameiet tagurpidi lugeda.

Otsisid koerakoonlased kedagi taga, ühtlasi jälgi nuusutades, oli vanal ajal ainus abinõu nende käest pääsmiseks pastlaid, viiske või kingi tagurpidi jalga panna ja nii edasi minna, ehk aga ülepea paljajalu tagurpidi käia. Sedaviisi saatis tagaotsitav tagaotsija eksiteele: tagaotsija läks tagaotsitavat vastupidisest küljest otsima. Mõnd vaimlist olevustki, kelle tagakiusamist kardeti, juhiti tagurpidi käies vääradele jälgedele.

Eksimise puhul jõuab eksija õigele sihile, kui rõivad ümber pöörab, pahempidi, seega nagu tagurpidi selga paneb, just niisama kui mardisandid vahel karu esitades teevad, kasukat selga pannes pahempidi, karvad välja, sile pool sisse. Eksimisnõidus, mis nagu rõivaste välimusse hakanud, ei suuda seespool enam nagu mõju avaldada: ülepea selgivad eksija silmad niisuguse teo kaudu, mis toonud muutust korralikku olukorda, ja ta leiab hõlpsamalt väljapääsu-tee. Mõnel puhul käändakse peale jalavarjude ja rõivaste isegi sukad ümber. Peakatte — mütsi, kübara — ümberpöörmisest rahvateated ei kõnele, aga tuleb oletada, et kui abi täieline pidi olema, neidki oli vaja ümber pöörda.

Tuleviku teadasaamiseks peab tihti abi andma mingi ettevõtte tagurpidi kordasaatmine. Vana-aasta õhtul — vahel mõnel muulgi õhtul — vaadatakse tagurpidi üle õla peeglisse, kus soovitavat isikut loodetakse näha. Niisama visatakse kinga: Seistakse kas püsti ja visatakse king selja taha või aga heidetakse pikali, pannakse võõras king jalga ja visatakse siis üle pea — seega tagurpidi — ukse poole. Kinga seisukorra järele pärast mahakukkumist ennustatakse tulevikku. — Vana-aasta õhtul pannakse sõel, ka rangid, tagurpidi pähe ja käiakse 3 korda ümber kaevu, siis nähakse kõik uue-aasta õnned ja õnnetused ära. — Jaaniöösi ristteel 9 korda tagurpidi üle õla vilistamine toob tulevase teisepoole nähtavale. — Pärast lõikust viskavad neiud sirbid üle õla. Kelle sirp kõige kaugemale ulatub, saab veel sel aastal mehele.

Arstimiste puhul tehakse mõnd taiga tagurpidi. Külmatõve põdemisel minnakse allikale ja visatakse kolm kivi üle õla allikasse. Lehmi harjutatakse uue koduga sedaviisi, et neid tagurpidi aetakse õue, võetakse õuest kivi, piiratakse kiviga möödapäeva 3 korda ja visatakse kivi toobrisse või kaevu, kust loom joonud. — Loomahaigust arstib omanik, minnes tagurpidi hommikupoolse akna juurde ja sõrmust või preesi aknast välja visates.

Võtab neiu pahema jala suka, pöörab pahempidi, — näeb ta unes tulevast teistpoolt.

Tagurpidi, üle õla, antakse 9 korda kellelegi suud, — siis paranevad suu kärnad (Hanila).

Hobuserangid pannakse kaela tagurpidi ja sõidetakse külmatõve pealetulekul ristamisi mööda tuba, — siis kaob tõbi (Jüri).

Tagurpidi ei tohi käia, — isa jääb haigeks (Tõstamaa).

Üle vasaku õla ei tohi tagurpidi vaadata, — muidu nõiub vaataja nähtud looma ära. — Pannakse kogemata rõivad tagurpidi selga, saab sel päeval tapelda.

Tagurpidi jalgapandud pastla külge seotakse kilk, minnakse aknast tagurpidi välja ja sammutakse naabri piirini, — siis kaovad kilgid (Rõuge).

Kui tüdrukud hagusid vastuoksa ehk tagurpidi paja alla panevad, saavad nad tagurpidi mehele, s. o. noorem enne, vanem pärast (K.-Jaani).

Võõrsilt toodud lehm või hobune lükatakse väravast tagurpidi õue, — siis ei jookse loom endisesse kohta tagasi (Tarvastu).

Nääri-õhtul paneb peremees kirve läve alla, tera väljapoole, toob ise pangetäie vett ja langetab preesi vette; kui prees pahempidi või tagurpidi pange põhja langeb, sureb uuel aastal keegi talust (Tarvastu).

Kui tütarlapsel rõivassepanekul nööp juhtub kogemata lahti jääma, armastab keegi teda salaja.

Kui nõid ära ei sure, pannakse hobusele rangid tagurpidi kaela ja aetakse 3 korda vastupäeva ümber toa, et hobune märjaks läheb, võetakse siis rangide alt hobuse higi ja antakse nõiale sisse, — siis sureb nõid (Tamsalu).

Kui jõulu-laupäeva öösi sõel vastuoksa (tagurpidi) silmade ette seotakse, nii kolm korda vastupäeva ümber maja käiakse ja siis aknast sisse vaadatakse, nähakse tulevast teistpoolt (Sõrve).

Sakslasedki usuvad, et tagurpidi-käimine või mingisuguse rõiva pahempidi selga panemine nõidust kaotab ja halva tähenduse kõrvaldab (Stackerjan, Aberglaube II, 274).

„Tagurpidiga“ on lähedalt sugulane vasak, kura, pahem pool. Pahema jalaga midagi alustada, kuulutab ette äpardust, mitte-kordaminekut. Theodorichi ohverdamise puhul astub hobune pahema jalaga üle oda; sellest otsustatakse, et ohver jumalale ei meeldi (Läti Henrik I, 10). Tõustakse hommikul voodist välja pahema jalaga, kuulutab see päeva jooksul mingisugust äpardust astujale. Satub parem käsi pahemasse käisesse, on halbust oodata. Pahema käega midagi kellelegi anda, tähendab saajale äpardust, pahandust kaela saata. Ülepea näikse kõik kurapoolne kuradi poole viitavat ja seega ühtlasi mitte-kordaminekule olevat määratud (Am Urquell IV, lk. 106).


Arvud.

Arstimise ja taigadest abiotsimise puhul pandi vanasti rohkesti rõhku arvudele. Loodetakse ettevõttest tõesti tagajärge, tuleb seda korrata, nimelt kaks korda korrata. Kui kardetakse, et nõiasõnad ühe lugemise järele veel ei mõju, loetakse neid kolm korda järgemööda. Niisama toimetatakse mõnd taiga kolm korda. Kolm neljapäeva-õhtut tehakse tulihända, kolm neljapäeva-õhtut käiakse ristteel vanapaganat tabamas. Külvates viskab põllumees linaseemneid kolm korda üle õla selja taha, et linad hästi kasvaksid, viljateri aga 3 peotäit jalgade vahelt läbi, et vili hästi kasvaks. Lõikuse ajal lõikab peremees kolm kõrt, lööb sirbiga kolm korda vastu maad, teeb nii kolm korda: säherdune tegu ei lase selga lõikusel haigeks jääda. Laulatuselt koju tulles tõstetakse mõrsja kolm korda üles: seesugune tõstmine toob õnne majja. Kolm korda visatakse seitse sütt vette: niisugune tegu kaotab kurja silma mõju. Jaani-öösi aetakse kari kolm korda ümber tule: see taig annab karjale kosu. Niisama kolm korda sirbiga niitmine kolme peremehe heinamaalt ja selle rohu andmine lehmadele kasvatab lehmade piima-andi. Uus lehm viiakse kolm korda ümber kaevu, — siis ei kipu ta endisesse kodusse tagasi. Painaja peletatakse lehmast kolmekordse pihelgaste vitstega löömise varal eemale. Kolm küünalt keerutatakse ümber lamba pea: see taig kaitseb lammast hundi eest. Ei sigi lambad, tuleb neid vanal kuul kolm korda niita. Põrsas tõstetakse kolm korda ahju äärele, — siis kasvab ta ruttu suureks. Sahast, vankrist ja loogast — seega kolmest asjast — võetakse kolm kildu ja suitsutatakse nende põlemisel hobust — siis saab hobune tugevaks. Kanapoeg lastakse kolm korda läbi rattarummu pugeda, — siis ei saa kanapoeg hukka. Kui püss linde ei tapa, suitsutatakse püssi kolla-okstega ja kaetis-rohuga, seepeale puhastatakse hoolsalt ära ja võetakse kolm korda jalgade vahelt ristamisi läbi, — siis saab püss endise jõu tagasi. — Veise röögatist arstides sülitatakse kolm korda keha peale. Nikastuse arstimisel seotakse nikastunud koht pajukoorega kinni, tehakse viiskand peale ja öeldakse kolm korda: Nikastused mingu tondile!

Kuulsaks saada sooviv tütarlaps viib kolm neljapäeva-õhtut oma pesuvee kolme teeharu peale. Poiste meele pärast olla sooviv neiu viib pesuvett õunapuude juurtele, ise kolm korda ringi käies päripäeva ja üteldes: nõnda heaks ja armsaks meeste meelest nagu õunad laste meelest. Ilusaks võib saada, kui kolme kaevu vett pudelisse pannakse, kolm keerdu päripäeva ümber pea keerutatakse. Lehmadele antakse kolm korda nõia-võileiba, et mingi viga külge ei hakkaks. Lühidalt: põllutöös, karjakasvatamises, majapidamises, arstimisel — igal pool esitab kolmekordne tegemine tähtsat osa.

Setu mõrsja kummardab iga pulmalise ette kolm korda põlvili laskudes. Venelastelgi on samad arvud suures tähtsuses. Rääkimata mitmesugusest kolmekordsest tegemisest tuletan meelde nende kõnekäändu: Бог троицу любит.

Iseäralikkudel kordadel tuleb kolm korda kolmest abi otsida. Suurema maagilise väe kui kolm avaldab kolm korda kolm. Üheksa korda süüakse jõuluöösi; niisugune üheksa-kordne söömine hoiab järgmisel aastal sööja priske ja tugeva. Peiud ja neiud söövad vana-aasta õhtul 9 silku ära ja joovad vett peale; magama heites ilmub neile tulevane eluseltsiline. 9 korda sööb külvimees uue-aasta öösi ja vastlapäevalgi, — siis saab ta suvel hea lõikuse. 9 seltsi rohtu korjatakse jaaniöösi: need rohud toovad korjajale õnne majja. Teisele paha teha soovides keedetakse 9 muna, pannakse villasesse kotti ja viiakse selle õue peale, kellele soovitakse paha teha. — Leivapuudust hoitakse eemale, kui vilja sügisel aita pannes pahema jala kannaga üle aida põranda tõmmatakse. Niisama tehakse aida uksele 9 risti, et tulihänd aidast vilja ära ei kannaks. Maa-aluseid arstitakse 9 tõugu keedetud marjapuude veega. — Kohtus saab alati õigust, kui 9 lamba seljast kolmest kohast villu niidetakse, neist kindad tehakse ja kindad kohtu minnes kätte pannakse. — Lehma piima arstitakse kadakapõõsast 9 kohast võetud okstega ja marjadega; neid keedetakse ühes piimapüttidega pajas. Mõnikord loetakse nõiasõnu kolm korda kolm korda usus, et nad siis tingimata mõju avaldavad. Ülepea, kui iseäralikkudel juhtumustel tagajärg peab olema kindlustatud, otsitakse kolm korda kolmest abi. Tuttav on, et targad oma sõnu ei taha kellelegi avaldada. Nad kardavad, et nende sõnad niisugusel puhul maagilise väe kaotavad. Kui targad iseäralikkudel kordadel ometigi oma sõnu avaldavad, jätavad nad kolm sõna oma teada. Seesugusel puhul jääb sõnadele ikka esialgne jõud.

Teine sarnane mõju avaldav arv kui kolm on seitse. Seitse Moosese raamatut suudavad kõiksugust imet teha. Seitset sugu sõnu loetakse Kalevipoja mõõgale peale: need sõnad annavad talle iseäraliku väe. Seitse peotäit heinu visatakse jõkke, — siis ilmub maarjahein jaani-öösi nähtavale. Seitse korda pestakse vastlapäeval juukseid, — siis kasvavad nad hästi pikaks. Seitse tulist sütt visatakse loomadele söögi sisse, — siis saavad nad hea söögi-isu. Seitse musta ussi pead tuuakse majasse, et hästi head, ilusad hobused kasvaksid.

Lühidalt: mingisuguse asja või ettevõtte edendamiseks tuleb abi otsida kui mitte kolmest, siis ometi seitsmest, Nagu kolm, avaldab seitsegi maagilist jõudu. Ühel juhtumusel on ometi seitsmega hädaoht ühendatud: kui seitse venda pühapäeval korraga kirikusse lähevad, vajub kirik kõigi kirikulistega maa alla, nagu rahvasuu niisuguseid lugusid mõnestki kirikust jutustab.

Olgu veel tähendatud, et mõnel juhtumusel 4 õnnenumbriks peetakse. Neljaosaline ristikheina-leht, niisama neljaosaline sireliõis peavad leidjale õnne tooma.

Samasugune arvudest lugupidamine esineb Soomeski, kuid ulatub veel kaugemale. See on rahvusvaheline nähtus. Juba piiblis seisavad kolm ja seitse tähtsal kohal. Kolmainsus tõstab kolme pühade arvu hulka ja samale astmele kerkib vahel seitsegi. Vaatame kuhu vaatame, iga rahva elus nõuavad kolm ja seitse enestele tähelepanemis-väärilise auastme. Nad saavad rahva elu kohta sügavat muljet avaldavaiks tegureiks (Stackerjan, Aberglaube II, 270—272).

R. G. Kallas armastas oma filosoofilisi harutusi iseäranis 7 osasse jagada. Ta „Armulaud“ ja „System der Gedächtnisslehre“, eriti lk. 426 jj., annavad ta 7-süsteemi kohta elava tunnistuse. Ka Eesti Üliõpilaste Seltsi 5. Albumis käsitles ta seda küsimust, niisama J. Hurt Tallinna laulupeol peetud kõnes.

R. Kallas otsis omal ajal „Kalevipojast“ kõik selle 7-d kokku, kuid suurem jagu neist ei ole otse rahvaluulest pärit, vaid palju enam Kreutzwaldi omast sulest.

Sakslased peavad 13 eriti õnnetuks arvuks. Eestlaste hulka on niisugune usk vähe tunginud. Võõramaalastel on veel 77 ja 99 tähtsad arvud. Eestlased ei tee nendega kuigi palju tegemist.


Pastlad ja küünal.

Vana rahva teadete järele nülitud muiste inimesil mõnikord nahk seljast. Kreutzwald näiteks laseb raudrõiva-meest Pontust lausuda: „Lasksin sõjas surnud meeste nahad seljast nülgida, parkalil parkida ja neid siis hobuste ja lojuste nahkade asemel tarvitada, nõnda et minu majas muid nahkasju ei leitud kui pargitud inimesnahkadest tehtuid. Saapad mul jalas, vammus ja püksid, mis mul raudrõivaste all seljas, niisamuti hobuse sadul, valjad ja muud rihmad, mis sa siin praegu näed, on tehtud pargitud inimesnahkadest. Enne surma jäi veel hulk pargitud nahku järele.“ (Eesti r. ennem. jutud, lk. 306.) Olgu Pontusega lugu, kuidas on, vanal toorel ajal näib olevat inimeste naha nülgimist igatahes ette tulnud. Rahvajutud tunnevad mõnd juhtumust inimesnahast pasteldestki. Keegi mõisnik näiteks teeb kauba, et teda mees niikaua teenib, kuni paar pastlaid läbi kulutatud. Mõisnik annab uuele sulasele inimesnahast pastlad. Neid kannab sulane 20 aastat ega jõua läbi kulutada, kuni tark õpetab, et neile õhtul vaja mulda peale pannes ütelda: amaas daep skallum, duteõv delo tsallum[1]! Hommikul pastlad mädanenud (14229). Inimesnahal arvatakse see omadus olevat, et kandes ei kulu. Niipea kui nahk aga mullaga kaetud, hakkab ta kohe mädanema. Teisel puhul kannab sulane 7 aastat pastlaid ega jõua neid kulutada. Sulast kästakse pastlaid kolmeks päevaks maha matta. See abinõu aitab.

Maagiline vägi arvati inimes-rasvalgi olevat, kui sellest näiteks küünal valmistati. Niisugust küünalt tarvitasid vargad ja röövlid vanasti tihti. Põles inimesrasvast küünal, ei kuulnud magajad midagi; vargad võisid niipalju varastada kui tahtsid. Rasva oskasid kurjategijad ühel ja teisel teel hankida. Kord kaevasid nad alles maetud surnuid hauast välja, kord jälle lõikasid nad poodud inimeste kehadest rasva. Saadud rasvast tegid nad küünla ja läksid sellega saagile. Just sama lugu tunnevad sakslased. XVII sajangul tapetud mõrtsuka viisil inimesi selle otstarbega, et nende verd ja rasva saada. Nõiaprotsessidest kuuldakse mõnd korda, et surnuid hauast salaja välja kaevatud. Sakslased, aga eestlasedki uskusid, et põlev nõiaküünal ühtlasi nägematuks teeb. Sakslased lootsid peale selle veel, et nõiaküünal sõjaväe-teenistusest vabastab (Wuttke, Der deutsche Volksaberglaube, 184). Eestis ei ole kuulda säärast vabastamist, küll aga teavad muistendid inimesrasvast tehtud küünla kasutamisest varaste poolt. Kord jäänud varas ometi nõiaküünlaga kimpu. Varas läinud keldrisse varastama, kuid peremees olnud veel üleval. Peremees äratanud magajaid, aga keegi ei ärganud; visanud mulda küünla peale; kohe kustunud küünal, magajad ärganud, varas võetud kinni (3132). Muld kaotab niisama inimesrasvast tehtud küünla kui inimesnahast tehtud pastelde maagilise väe.


Raha.

Tuttav on, et mõnesugused haldjad enestele tihti inimkuju võtavad, ilma et tõepoolest inimesiks saaksid. Rahaaugu haldjad harrastavad meeleldi inimkujul esinemist, pea naiste-, pea meesterahvana. Mulle on silma puutunud üks juhus, mil raha ise inimkujul esineb. Keegi teekäija kohtab ilusa naisterahva, kes teda palub piitsaga lüüa. Mees ei taha naisterahvast lüüa, kuid lööb naisterahva korduva palve peale viimaks ometi. Silmapilguga kaob naisterahvas ja ta asemel leidub veel suur rahahunnik. Teekäija kogub rahad — vist hõberahad — kokku ja saab nii rikkaks meheks. Näib, nagu oleks raha ennast inimeseks moondanud, vähemalt inimkuju omandanud. Säärane inimraha tegi mehe rikkaks, õnnelikuks.

Raha avaldab ülepea maagilist mõju inimese kohta. Tihti muudab ta inimese täiesti oma orjaks. Inimene ei mõtle enam millegi muu kui raha peale. Raha hankimise teel ei kohku ta mõnikord isegi kuritegevuse eest tagasi. Säärast maagilist mõju avaldas raha muiste, avaldab praegugi.

Vanasti usti, et leidub erilise maagilise võimuga raha, mis omaniku ilma selle vaevata võib rikkaks teha.

Vanarahva usu järele on seesugust raha olemas, mis alati omaniku tasku tagasi tuleb, kui sagedasti teda ka välja antagu. Sedaviisi ei lõpe omanikul iialgi raha otsa. Säärast raha saadakse järgmisel viisil: pannakse must kass kotti ja seotakse kott saja sõlmega kinni. Siis minnakse niisugusesse kirikusse, kus risttee ligidal. Kirikus tuleb vanapagan varssi kotikandja juurde küsima: „Mis kaup sul müüa?“ Kotikandja vastab: „Vasikas!“ Vanapagan ostab arvatava vasika rubla eest ära. Vanapagana antud raha ongi aina taskusse tagasitulev raha. Vanapagan tahab näha, kas tõesti vasikas kotis, ja hakkab sellepärast koti sõlmi harutama. Müüja peab aga sedamaid kirikust välja üle risttee jooksma. Pääseb ta üle risttee, ei või vanapagan talle enam viga teha; saab vanapagan aga müüja enne ristteed kätte, sööb ta müüja ära. Poest aga, mille lävesse hobuseraud löödud, ei pääse õnneraha enam tagasi; hobuseraud aga lüüakse kaupluste lävele, et ta õige palju ostjaid kokku meelitaks (V Rahvaraamat, 28). Niisugust tagasitulevat raha hüütakse õnnerahaks, õnnerublaks, nõiarahaks, jooksurahaks.

Säärast raha saadakse ka järgmisel viisil: võetakse rublatükk kirikusse kaasa ja lastakse sel silmapilgul, kui õpetaja jutluse viimase sõna ütleb, 3 tilka verd selle peale. Kui vähema kui rubla eest midagi ostetakse, tuleb see raha tagasi, ostetakse aga kogu rubla eest, ei tule ta tagasi (Kose, 28570).

Võitakse raha nahkhiire-verega, tuleb raha alati omaniku tasku tagasi (Ambla).

Teisendite järele saadakse niisugust õnneraha, kui vanapaganale ristteel kiriku juures kotis must kass jänese pähe müüakse (43720). Niisugust õnneraha tunnevad peaaegu kõik Euroopa rahvad. Venelased müüvad vanapaganale kägistatud hane (Zeitschrift f. d. Mythologie IV, lk. 155), sakslased musta kassi jänese pähe (Simrock, Deutsche Mythologie, lk. 461) Viimased kõnelevad veel, et vanapaganat tuleb läbi kiriku võtmeaugu kolm korda kutsuda jänest ostma. Sakslastel kannab niisugune õnneraha nime Hecketaler, poolakatel ja väikevenelastel aga inklus ja nuklus (Am Urquell IV, lk. 109).

Mõne arvamise järele võib kogu õnneraha korraga välja anda, mõne arvamise järele tuleb teda välja andes ikka vahetada, nii et omanik õnneraha eest uuelt omanikult osa tagasi saab. Säärasel puhul tuleb õnneraha maagiliselt alati endise omaniku juurde tagasi. Lüüakse aga õnneraha naelaga laua külge või mujale kinni, ei pääse õnneraha enam tagasi endise omaniku juurde.

Arvatakse, et õnneraha andja vanapagan mõne aja pärast antud raha eest rahasaaja hinge enesele nõuab. Sellepärast katsutakse tihti, kui juba küllalt rikkust kogutud, õnnerahast lahti saada. Lahti ei saa muidu, kui et raha sinna tagasi viiakse, kust ta saadud (49394).

Raha kohta üldse valitseb Eestis veel järgmine usk:

Mahamaetud raha saadakse kätte, kui ta kohal must loom ohverdatakse. Seisab ülepea raha või muu varandus 7 aastat maa sees, ei saa teda enam heaga kätte.

Rahaaugu põlemist nähes tuleb kolmetahuline kinganõel tulle visata, 3 korda pahema jala kannaga peale lüüa ja tagasi vaatamata koju minna: teisel hommikul leitakse sealt raha (Kose).

Raha kadumise puhul arvatakse tavalisesti vanapaganat süüdlaseks. Raha leidmiseks keeratakse muruheinte ladvad kokku ja pannakse kivi peale. Arvatakse, et nagu heina ladvad kokku keeratakse, nii murtakse vanapagana kael kahekorra. Kivi jäetakse seni heintele, kuni raha käes (Võnnu).

Jõulu- või vana-aasta õhtul kirikusse minnes pannakse kõik raha tasku, — siis saab selle raha eest uuel aastal hästi odavat kaupa (Risti).

Ei anta uue-aasta päeval raha välja, lööb raha aasta jooksul ikka ette; saadakse aga sel päeval raha, on kogu aasta hea rahasaak.

Jõulus võtab peremees kaevust pange vett ja paneb hõberubla sisse: selle veega pesevad kõik nägu, et haigused jääksid tulemata.

Kopik raha ja sooja leiva kooruke pannakse kohtusse minnes rinna peale, — siis saab Tartumaa rahva arvamise järele alati õiguse. — Võrumaal paneb iga sugulane surnule mõne kopika rinna peale „kõrtsirahaks“.

Uue maja ehitamisel pannakse hõberaha nurga alla, — siis ei lõpe raha majast.

Kes metsas käies valget nõelussi näeb, torgaku teda kolm korda raudoraga, — siis leiab torkaja sealt kohalt rahaaugu (Risti).

Hõberaha pannakse lapse ristimisvette, et laps ikka terveks jääks ega midagi paha ta peale hakkaks.

Läheb noorik esimest korda kaevust vett tooma, viskab ta raha kaevu (Tõstamaa).


Saun.

Suurest tammest tehakse pärast maharaiumist peale muu saungi (Kalevipoeg, VI, 897—903). Saun oli muistse esivanema elus õieti kõige tähtsam koht: saunas sündis ta ja niisama suri ta seal. Lugulaul „Kalevipoeg“ laseb Linda sauna minna sünnitama. „Külaeided kütvad sauna, orjad kandvad kaevust vetta. Teised sängi säädimassa, pere pinki paigutamas.“ Nurganaine käib sada korda sauna vahet ja saadab palveid Rõugutaja poole, et see hädaajal abi tooks (II, 478—621). Hilisemad laulud ei tunne enam nurganaiste aitajat Rõugutajat, vaid ta asemele astub Maarja; Kreutzwaldile ei meeldinud kristlik Maarja; ta asetas Maarja asemele paganliku Rõugutaja. Sellekohased nurganaise-laulud põlvnevad kõik kristlikust ajast (võrdl. Neus, Estnische Volkslieder, 28).

Lugulaul „Kalevipoeg“ laseb oma kangelase kuningaks vihelda (III, 499—523), ilma et ometi üteldaks, kus kohas viheldi. Meil tuleb muidugi oletada, et see saunas sündinud. Rahvasuu niisugust vihtlemist ei tunne; selle on Kreutzwald ilustuseks juurde lisanud. Küll aga teab rahvasuu muidu kõnelda, et saarlaste vägimees Tõll Hiius venna Leigri juures saunas käinud. Et aga Hiiussekäik aega nõudnud ja aeg tal tihti puudunud, otsustanud Tõll ise Haudlasse enesele sauna ehitada. Ehitanudki. Sauna kerisekivide kohaletoomise puhul saanud Tõllu naise Pirita jalg viga. Saun, õigemini saunaskäimine meeldinud saarlastele nii väga, et nad pea igaüks enesele sauna ehitanud (R. Kallas, Eesti Üliõpilaste Seltsi Album II, lk. 170). See väide ei vasta muidugi reaalsusele. Kuidas saun mujale Eesti levis, selle kohta puuduvad teated.

Igatahes kuulub saun vanimate eesti ehitiste hulka. Vanasti oli saun pealegi Eestis palju suuremas lugupidamises kui meie päevil; igatahes käidi palju sagedamini vihtlemas. Nii tihti meil saunas ei käidud kui Soomes, kus ometi igal pool ühteviisi sauna ei harrastatud. Huittistest kaevatakse 1759, et seal vanemad inimesed, aga isegi lapsed liiga palju saunas käivad, nimelt igal õhtul. Kui kaks või kolm püha teineteise järele olnud, käidud esimese püha õhtulgi saunas. Isegi pidu ajal saadetud kõik pidulised sauna. Eestis lepiti nädalas ühe- või kahekordse vihtlemaskäimisega, olgu siis, et külmetamise puhul oli vaja arstimist vihtlemisega kohe ette võtta. Talvisel ajal oli ülepea hõlpus vihtlemist saada: ahju kütmise järel mindi ahju peale, — kütmise ajal soojutati koldes vett — ja viheldi, ahju peal niipalju kui sooviti. Alati seega saunas ei käidud, vaid toimetati vihtlemist toaski ahju peal.

Saun oli muistsele esivanemale nagu püha paik, nagu tempel. Siin maksis sõna: Võta kingad jalast, — siin on püha paik! Veel enam: sauna kohta maksis ka ütlus: võta rõivad ümbert, — siin on püha paik! Ohverdama ja mõnele müstilisele ettevõttele, nagu rahaaugu kaevamisele, mindi muiste tihti alasti; nii ka sauna, kus vihtlemise puhul nagu mingisuguse müsteeriumi teel inimest tervendati, maagilise väe mõjul uuesti sünnitati.

Enam kui sauna ennast arvati seda tervendavat, uuestisünnitavat väge sauna leilist välja minevat, mis nagu mingisuguse haldjana esineb, kuigi teda otsekohe haldjaks ega vaimuks ei nimetata. Vanema kirikukeele looja J. Hornung keelab oma „Önsa Luterusse Laste Öppetuses“, 1694, lk. 9, saunaleili pühaks pidamast. See hoiatus viitab sinnapoole, et leili muiste pühaks peetud. Wiedemann ütleb, et tuleb saunaleiliga aupaklikult ümber käia (Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 491). Igatahes on leil talumehe tohter ja saun maarahva arstimismaja. Niisugust tohtrit, kes tõepoolest õieti mingisuguse kõrgema olevuse asupaik, tuleb aus pidada. Veel meie päevil ülistatakse leili kõige paremaks haigusearstijaks ja külmetuse kaotajaks.

Leili ega vihta ei tohi kellelegi keelda; neile, kes saunaleili ja vett jagavad, antakse põrguski aega puhastamiseks ja vett keele kastmiseks (Põlva). Sauna mõju ulatub seega koguni põrguni.

Leilil on maagiline mõju isegi temaga kokkupuutuvaisse asjusse: kui uueaasta-öösi leiliheitmis-kapaga 9 korda ristati õue peale vett visatakse, kasvab sinna suvel kena muru (Sõrve). Silmi ei tohi leilis kuivatada, — siis kaob näopuna.

Iga koht ei sobi ühte viisi nõidumiseks, taigade ettevõtmiseks, vaid selleks vajatakse iseäralikke kohti, mis omalt poolt aitavad ettevõtte mõju suurendada. Taiad, mida ilma teiste nägemata, vaikuses tuleb korda saata, õnnestuvad kõige paremini saunas. Saunas tehakse halli, lendvat, luupainajat, pisuhända, kratti kolmel neljapäeva-õhtul, kuid sauna asemele võib ka risttee astuda (Võnnu).

Saunas arstitakse mõnesuguseid haigusi.

Haiguste arstimiseks köetakse neljapäeval sauna, vihtlemiseks aga reedel või laupäeval (Kreutzwald, Der Esten abergl. Gebräuche, lk. 101). Arstitakse sagedasti vihaga. Koeranaelte ehk paisete puhul lüüakse kolm korda jalatalla või kontsa alla ja öeldakse: „Rohi välja! Rohi välja!“ Seepeale lüüakse vihaga kolm korda haigele kohale. Paiseid parandatakse ka vana vihaga muljudes, viht ise aga visatakse „laudi alla“. Arvatakse laps nõiutud olevat, viheldakse teda laval, lausudes: „Sopp, sopp soone peale, vihalehed (nõiutu) vere (veere?) peale!“ (Võnnu.) Kange köha puhul kästakse saunas külma vett juua, siis kaduda köha (Sõrve).

Voolmeid arstitakse kuumas saunas järgmist viisi: Arst ja arstitav lähevad sauna. Saunas raiub arst puust kirvega haiget kohta. Ukse tagant küsib keegi: „Mida raiud?“ — „Voolmeid raiun!“ vastab raiuja. „Kui raiud, raiu hästi!“ hüütakse väljast. Nii tehakse kolm korda.

Haiguse puhul viheldes võetakse veel mitmeid taigu ette. Näiteks tõmmatakse laps ühes vihaga 3 korda läbi kartsapulkade ja viht ise 3 korda vasaku jala alt läbi.

Saunas arstitakse isegi silmi: vasaku jala alt visatakse vett saunakerisele ja pestakse keriselt ahju tagasi jooksva veega silmi. Juhtuvad aga silmad saunast haigust saama, võetakse saunast sammalt ja suitsutatakse selle samblaga silmi. — Ema vihtleb meheleminemis-ealisi tütreid rebasesabaga, — siis saavad nad ruttu mehele. Saun on hambategemisel lapsele kõige parem rohi. Muiste ütelnud laps emale hammastetegemise puhul: „Kui sa teaksid, kui suur valu mul on, kütaksid sa koonlalauad ja kedervarred ära ja valmistaksid mulle sauna.“ Ka võetakse saunas lapse harjaseid.

Vihtleb naisterahvas pärast lapsevoodit esimest korda saunas, ei tohi keegi pärast teda enam vihelda: vihtleja keha hakkab kihelema. — Vihtlemisel tõstetakse laps kõrgesse üles, — siis kasvab laps ruttu suureks. Haavapuudega köetud saunas hakkab ihu pärast vihtlemist pea sügelema.

Saunavihtade peale pannakse rohkesti rõhku: need ei tohi olla tehtud noortest lehtedest, vaid vanadest; noored toovad kärni; ei tohi olla ka sookaskedest ega tilgas olevatest kaselehtedest, millest niisama kärni sigib, just kui sõmeratest ja ränikividest kerisel.

Paarisvihtu ei tohi sauna viia, — siis sünnivad naistele kaksikud (Aliste, Vigala).

Saunavihaga ei tohi midagi pühkida, et vistrikke ihule ei tekiks (Sõrve).

Kaht korda ei tohi saunavihtu hautada, et kärni ihule ei tekiks (Viljandi).

Vihale tehakse saunas rist peale, — muidu tuleb vanapagan vihtlema.

Hautamata vihaga ei tohi vihelda: siis tekivad kärnad, mis väga visad kaduma (Laiuse).

Laupäeva-õhtul pärast päevaloodet ei tohi enam sauna vihtlema minna, nii soovitav kui vihtlemine muidu ka olgu. Laupäeva-õhtune pimedas vihtleja vihtleb ennast vitsakimbuga ja peseb verega. — Laupäeva-õhtul hilja ilmub vanapagan meeleldi sauna ja tülitab vihtlejaid, viib mõnikord vihtleja enesega koguni kaasa või tapab kange leiliga. Veel arvatakse, et libahundid mõnikord õhtul sauna tulevad vihtlema. Jäetakse iste vihtlemise järele ahju peale, arvatakse, et vanapagan tuleb oma lapsi vihtlema.

Vihtleja viskab enese ümber 3 korda soola, et eelmisist vihtlejaist mingisugust haigust ta külge ei hakkaks (Aliste); sülitatakse 3 korda sauna põrandale (Vigala).

Vihtlemise ajal keeldakse Harjumaal paha haisu lasta, et paised külge ei tekiks. — Tartumaal kästakse talvel lavalt vihtlemast tulles lumme püherduma minna, et selg ei sügeleks, suvel aga jõkke suplema, et sügelised külge ei hakkaks. — Vihtlemise ajal ei tohi süüa ega juua, — muidu jäävad hambad haigeks. Vihtlemise ajal ei tohi süsi koldes laiali ajada, — siis saaks saks vihaseks. Viheldakse kõige pealt taldu, ei hakka saksa viha peale.

Sauna minnes öeldakse: „Jumal sisse, saunakene!“ (Otepää.) Ehk jälle: „Jumal sekka!“ Selle ütluse peale vastatakse: „Jumal hea mees!“ (Võnnu.) Lutsi maarahvaski tunneb sarnast ütlust.

Veel mineval aastasajal tänasid vanemad inimesed vihtlemise ajal Jumalat: „Aituma Jumal Isale, Pühale Vaimule, Kolmainule Jumalale! Aituma Kristusele! Halastagu Issand ise mu, patuse inimese, peale ja andku armu; jälle sai ihu kõigest roojast puhtaks. Aituma saunakütjale, ja veetoojale, aituma hametegijale ja pesijale! Aituma kõigile häile inimestele!“ — Viheldavat lastki õpetati saunas nii tänama.

Saun aitab inimest isegi viinast ära võõrutada. Seks võetakse lavalt lahkudes ihu külge hakanud vihalehed ja süüakse ära. Varssi selle järele kaob inimesel viinajoomis-himu. — Öeldakse, et sinnamaale, kuhu leht ihu külge jäänud, on inimene patune (Paistu).

Saunast lahkudes vaja veel leili visata, — siis tuleb Jeesuse ema Maarja oma lapsi vihtlema. Ühtlasi vaja Maarjale ja ta lastele ka pesuvett ja viht jätta. Maarja ja ta laste vihtlemine on muidugi katoliku ajast pärit; varemini arvati kas surnute hingi või aga saunavana, saunaeite vihtlema tulevat. Saunavana ehk saunaeit esineb saunahaldjana Saaremaal. Teisal Saaremaal teretatakse saunaminekul sauna ennast, saunanaisukest, saunaleilikest (Hurt II, 57, 773). Mujal kõneldakse mõnikord saunavaimustki (Loorits, Liivi r. usund, lk. 80). Koerus arvatakse, et koguni maa-aluste emand tuleb sauna vihtlema.

Lätis ja Liivis esinevad saunaema, saunaisa ja ka Jeesuse ema Maarja (Loorits, nagu eespool). Venelased tunnevad saunas asuvat банник'ut (Афанасьев, Поэт. воззр. II, lk. 69).

Saun peab isegi tütarlastele mehelesaamist ennustama. Kus mehed enne saunas käivad, jätavad nad välja tulles vihad lavale. Kui naisterahvad sauna lähevad ja neiu võtab poissmehe viha, tähendab see neiu mehelesaamist käesoleval aastal. Jätavad tütarlapsed viha enne vihtlemist uhtmata, tuleb neil aasta jooksul mõnesuguseid äpardusi (Võnnu).

Hingede-ajal on saun koht, kuhu kojutulnud surnud kokku kogunevad. Selleks ajaks köetakse neile saun soojaks, visatakse tublisti leili ning pannakse vesi ja vihad käepärast valmis, et haruldased külalised võiksid vihelda. Peale seda katab perenaine laua, toob mõnesuguseid roogi lauale; peremees avab ukse ja kutsub nimepidi kõiki lahkunud perekonnaliikmeid võõrsile. Hingede-ajal ei tohi inimene sauna pühadust ja hingede rahu saunaminekuga rikkuda.

Hingede-ajal on lubatud saunaust avatuks jätta, muul ajal aga keeldud. Ust avatuna pidades võivad „kontvõõrad“ sauna tungida, „püha paika“ rüvetada ja saunavaimude rahu rikkuda. Sauna maagiline vägi mõjub nii ukse praokile või pärani lahti jätjasse, et lahtijätja silmad või suu pärast surma lahti jäävad (Põlva). Öösi või muul keeldud ajal kägistavad vaimud sauna mineva inimese.

Nagu muiste sai elu saunast alguse, nii kustuski ta saunas. Inimene, kelle päevad loetud, viidi tavalisesti sauna, kus talle ase valmistati ja kus teda õlil seni lasti viibida, kuni ta eluküünal kustus. Ehk kui keegi saunas ei surnud, viidi ta varssi pärast surma sauna ja alles sealt hiljemini hauda.

Sauna ehitamisel on vaja kerise jaoks õigeid kive valida, — muidu satub sinna vingukive. Kui neid kerisel, olgu saun ja ahi nii hea kui tahes, tükib ikka ving sauna. Sauna kerisekivid peavad valged olema, — need ei anna vingu (Avinurme). Selge ilmaga alustatud saun on vinguta; umbse ilmaga — vingune (Risti). Uut sauna ei tohi esimest korda noorel kuul kütta, sest sel puhul ei pea saun iialgi sooja (Sõrve). Noorel kuul vihtlemine paneb üldse keha kihelema (Haljala).

Nääri-laupäeva hommikul varakult pannakse saun küdema ja käiakse enne valget saunas. Kes külas sel puhul kõige enne saunas käinud, saab varemini kui muud heina ja muu tööga valmis (Risti).

Saunas ei tohi muidu istuda kui peab enne alla sülitama.

Saunas ei tohi pesemisvett kerisele visata, — muidu hakkavad viskajale koeranaelad külge (Risti), — tekib ihule rakkusid (Tarvastu). Külas viheldes tuleb tingimata enne vihtlemist kerisele soola visata (Sõrve).

Tuleb koer vihtlemise ajal sauna, saab vihtleja sammaspooliku (Tapa).

Kui saunas kerisekivid leiliviskamisel lõhkevad, saab sündimist kuulda (Võru).

Saunas ei tohi ütelda kuum, palav, vaid soe, sest põrgus on kuum, palav (Võru).

Kes saunas suud pühib, läheb ruttu vanaks (Kose).

Saunas ei tohi halba rääkida, — siis ei saa ihu puhtaks (Tartu).


  1. Sõnu tagurpidi lugeda.