Esivanemate ohverdamised/Pühad kivid

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Esivanemate ohverdamised
Matthias Johann Eisen

Pühad kivid.



Uku kivid.

Moondunud kujul esineb Uku vakk Uku kivina ja niisama ohvrikivina. Uku kivi oli tavalisesti suur, lai paas, mõne korra tasane raudkivi, pealpool iseäralise õõnsusega, lohuga. Uku kivil on seesama otstarve kui Uku vakalgi. Mõlemad täidavad Uku ohvrialtari kohuseid. Kus Uku vakk talus puudus, seal astus tavalisesti Uku kivi asemele. Niipalju kui ma tähele pannud, ei esine mõlemad samas talus. Ja mistarviski, kui ju üks ohvrialtar olemas.

Vanasti leidus üksikute talude Uku kiva ja kogu küla Uku kiva. Esimesed olid ainult ühe talu jaoks, viimased aga kogu küla või vallagi jaoks. Vahe nende vahel oli vist järgmine: talu Uku kivile ohverdas talu väikseid ohvrid, küla või valla Uku kivile aga tõi ohvrid küla või vald ühisel nõul, vist ühisel kulul või liisu järele. Enamasti leidusid ühised Uku kivid hiie juures (Jõululeht 1913, l. 12—13).

Iga talu Uku kivi juures hiiepuud ei kasvanud. Kivi seisis niisugusel puhul enamasti aias ehk koplis kõrvalises paigas. Kevadel seemne külvi ajal viidi igast seemnest Uku kivile, niisama sügisel pärast lõikust. Küpsetati leiba ehk pruuliti õlut, ikka viidi kõige enne osa Uku kivile. Mõnes kohas ohverdati kivile iga päev toitu. Pruut viis pärast laulatust leiba ja viina kivile, lapse sünnitaja saatis esimest piima. Ka lehma poegimise järele viidi sinna piima, alles siis tohtisid muud seda tarvitada. Nagu Uku vakalgi, käisid sigimata naised kaks korda nädalas kivil ohverdamas, üks kord tingimata neljapäeva õhtul.

Tapeti talus midagi, pidi Uku kivigi osa saama. Tavalisesti viidi kivile verd, maks, kops, mõnikord natuke lihagi. Ka kukkesid ohverdati talu Uku kivil, nagu näituseks Võnnu Läänistes. Esiotsa heideti vist kogu kukk kivile, hiljemini aga osa kukest. Pererahvas pidas paremaks pehmemat kuke liha ise ära süüa.

Üleüldisele Uku kivile ohverdati sagedamini tallekesi, sikka, harvemini kukkesid, veel harvemini mullikaid ja veiseid, Võru pool vist hobuseidki. Holzmayer ütleb, et Saaremaal Uku kivil inimesigi ohverdatud (Osiliana, l. 34). Igatahes võeti inimese ohverdamine kivide juures ette, kandku need kivid Uku kivide või ohvrikivide nime.

Ohvrikiva leidub hulgakaupa, Uku kiva, vähemalt niisuguseid, mida tänini nii nimetatakse, tuntakse meie päevil vähe. J. Jung räägib Voltveti Jutuse talu Uku kivist (Muinasaja teadus II, l. 53—54). See on lai kivi; keskpaigas kausisuurune õõnsus. Kreutzwald ütleb ennast kaks Uku kivi näinud olevat, ühe Eestimaal, teise Setu külas. Viimasest teab ta, et sinna veel tema päevil (1850) salaja ohvrid viidud, enam aga jaaniõhtul teisal teisele kivile, kus rahvajutu järele Kristus korra istunud (Verhandlungen der Gel. Est. Gesellschaft II, 3, l. 48). Kivide asupaika ei määra Kreutzwald lähemalt ära. Muidu nimetatakse meie päevil veel üht kivi Uku kiviks Alatskivil Uku heinamaal, niisama kivi Endla järve ääres Salu all pika neeme otsas. Viimse Uku kivi kohta liigub veel hämar jutt, et kivi muiste ohvrikivi olnud. Uku kivi ka Liinamäel.

Jõhvi kihelkonnas Kalina hiies oli vanasti Uku kivi. Vennaste koguduse laialilagunemise ajal hakati seda kivi tihti teotama. Kolm meest läinud kivi juurde, kaevanud kivi kõrvale augu, veeretanud kivi auku. Sedaviisi katsunud nad püha kivi Herrnhudi teotusest ära päästa. — Üks Jüri kihelkonna mees teadis kõnelda, nende kiriku ligidal olnud mineva aastasaja esimesel poolel veel Uku kivi. Mõne hea aasta eest tehtud suur tuli kivile, visatud vett kivile ja lõhutud seda moodi kivi ära. Vististi tuleb Uku kiviks ka Püssi süllakõrgust Uguli kivi arvata.



Ohvrikivid.

Uku kividega täiesti ühte laadi on praegu veel palju alal hoidunud ohvrikivid. Võimalik, et neid ohvrikiva vanasti Uku kividekski hüüti, kuid meie ajal nimetab rahvas neid tavalisesti ainult ohvrikivideks nende peale viidud ohvrite pärast. Mõni ohvrikivi kannab rahvasuus peale ohvrikivi veel muud nime. Vana-Vändras näituseks hüütakse ohvrikivi „kurjaks kiviks“, sest rahva arvamise järele teha kivi kurja igaühele, kes kivist ohverdamata mööda sammub. Kivi nõuda peaasjalikult raha; kes raha ei ohverda, saada nuhtluseks haigusi. Viru-Nigula Mallas näidatakse „elukivi“. Ustakse, et see kivi ohverdajatele elu annab, kui „haigus ei ole surmaks loodud“. Kadrinas umbes 8 jala kõrgune, pealt niisama lai „vahakivi“, mille otsa alt astmed viivad. Nime saanud kivi vanasti rohkel mõõdul ta otsa ohvriks viidud vahast. Vaivara Laagnas hüütakse ohvrikivi „tornikiviks“, sest et see natuke torni meelde tuletab; ligi 4 sülda kõrge, paar sülda lai; astmed viivad maast üles. Sellest tornikivist räägitakse, et seal muiste mitte ainult ei ohverdatud, vaid et tark selle kivi otsast rahvale head nõu annud ja osalt tulevikkugi ette kuulutanud. — Tõstamaa Seli maa peal on Türnikärnakivi“ nime saanud sellest, et seal vanasti kärnu ja muid nahahaigusi käidi arstimas. Ohverdajad uskusid, et nad „kärnakivil“ raha, hõbevalge ehk muu ohverdamise järele nahahaigustest vabaks pääsevad.

Jõhvi vallas Tarakuse küla ligidal leidub muist kividest suurem „piimakivi“, kuhu vanasti piimaohvrid viidi. Ohverdati inimeste ja loomade piima. Ohvrist loodeti piimaandjale õnnistust ja tulu. Kuusalu Kõnnu Pärispäävaesekivil“ on istumisease peal, tekkinud rahva ütluse järele vaeselapse istumisest. Sellele istumiseasemele viidi metsamarju anniks.

Kuijõe hiiekivist, Kaldamaa ligidal Suuresoo ääres, kõneleb rahvas, et seal vanasti mitte üksi ohverdamas, vaid ka „kumardamas“ käidud. Kui tahetud sõtta minna, toodud A. Tiitsmanni teate järele ohvriks elus loom, kes ohvrikivi juures tapetud. Langenud loom tapmisel paremale poole, tulnud võit ja kõik läinud rõõmuga sõtta. Kui loom langenud pahemale poole, teatud kaotust ette ära.

Keila Joal näidatakse „tõllakivi“. Tõld moondunud seal kiviks. Kivile ohverdati „hõbetaalrid“ (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 92). Ka Kuusalus tuntakse sarnast tõllakivi. Näib, nagu tuletaks kivi ennem Tõllu kui tõlda meelde. Ehk on Tõllu kivist tõllakivi tekkinud.

Jõelähtme Muuga külas mere rannal leidub kivimürakas „kabelikivi“ paari isesuguse väikse auguga, millest üht soojaks, teist külmaks auguks nimetatakse. Rahvajutu järele pidanud neis seal asunud mungad raha. Igatahes oli see ohvrikivi, kuhu raha ohverdati.

Haanja „kitsekivi“ on nime kitseohvrist saanud, sest kitsa ohverdati sellel kivil. Kitse verd põletati. „Kitsekivil“ anti abi otsides sagedasti tõotusi. Läks abiotsija soov täide, viis ta alati kitsekivile abiotsimise puhul tõotatud ohvri.

Alatskivi Kalevi kivi on Kalevipoja visatud kivi Männiku mäe juures. Seda kivi peeti vanasti pühaks ja viidi talle mõnesuguseid ohvrid. Isegi raha maeti ta juurde maha. — Keila kihelkonna Vääna „kõigi pühade kivi“ peeti iseäranis pühaks; ta juurde rändas palju rahvast ohverdama. Peetri kihelkonnas Leelu talu maal on „taevakivi“, 28 sammu ümber mõõta, ligi paar sülda kõrge. Rahvajutu järele peaks see nagu muhameedlaste kaaba taevast maha sadanud olema ja sellepärast hakatud seal ohverdama. Maha sadades matnud meteoor kündja härgadega enese alla. Vanasti kasvanud selle „taevakivi“ ümber 7 pärna. — Setu piiril Meeksi küla juures on kuulus „Jaani kivi“, mis nime sellest saanud, et püha Jaan (= Johannes) seal maganud ja kivile jäljed jätnud. Veel meie ajal tuleb igal jaanipäeval rahvas sinna kokku ohverdama 8 jala pikkusele, 2 jala laiusele ja jala kõrgusele Jaani kivile. Jaanipäeval peab preester seal jumalateenistustki, kusjuures vahaküünlad kivile põlema süüdatakse; nende kõrvale pannakse aga mõnesuguseid ohvrid, iseäranis palju võid ja mune. Preester võtab poole neist enesele, poole jagab vaestele. Rahva arvamise järele on kõrval oleva jõe vesi jaanipäeval Betesda tiik: igale ujujale annab jõe „püha lätte vesi“ tervise tagasi. Teiste arvamise järele, enam uuemast ajast pärit, avaldab jõe vesi tervekstegevat mõju ainult jumalateenistuse ajal. (Võrdle Wiedemann, Aus dem inneren u. ä. L., l. 415—416.) Meie ajal ei ulata Jaani kivi suurus enam endise suuruse vasta. Meeksis elanud herra, kes seda ei sallinud, et setukesed ta maa peale kokku tulevad. Ta lasknud kivi püssirohuga ära lõhkuda ja kivitükka mõisa lauda ehitamiseks tarvitada. Et ta aga püha Jaani ohvrikivi tükka laudaks tarvitas, hakkasid kõik ta kariloomad ära lõpma. Mõisnikul ei jäänud muud nõu kui kivitükka müürist välja võtta ja endisele kohale Meeksi oja äärde tagasi viia.

Jões ei käi mitte üksi meesterahvad, vaid ka neiud suplemas, või pesemas. Pärast suplemist või pesemist antakse sagedasti vanad riided santidele ja pannakse uued selga; uued on muidugi selleks kottu kaasa võetud. Setud tõendavad, et niisugune suplemine jaanipäeval tervise annab.

Jaani kivi nimetatakse ühes vana Petseri kloostri ajakirjas 1561. a. «теплый камень» nime all rajakivina. Teine tähtis kivi Setu pool on 4 versta Petserist eemal «Титовъ камень», 2 sülda pikk, 1 süld lai, kus vanasti niisamuti palju ohverdati (Truusmann, Живая Старина I, l. 40). Meeksi Nulga küla pühale kivile ohverdasid möödaminejad vanasti leiba, kala, liha j. n. e. Puudus möödasõitjal ohvriaine, siis sidus ta hobuse jalad kammitsasse ja laskis hobuse kammitsas jalgadega kivist mööda minna.

Paar versta Meeksist Petseri poole on Peldsi külas Anne kivi, mille peal omal ajal neitsi Maarja ema püha Ann istunud. Kivi on enam paesarnane, pikem kui lai, sile kui söögilaud. Kuna Jaanikivil jaanipäeval ohverdatakse, viiakse Anne kivile jaagupipäeval ohvrid. Tihti tapetakse ohvriks lammas ja viiakse lambast osa liha ja villu. Jaagupipäeva öösel peetakse selle kivi juures pidu, kuid kuulsuse poolest ei ulata Anne kivi kaugeltki Jaani kivi järele. Anne kivil ohverdavad enam naised. Need usuvad, et ohver nende lammastele villa ja ülepea sigiduse poolest õnne annab.

Setude seas naudib kuulsust Satserino ehk Reede (Riidi) kiriku kivi, umbes paari puuda raskune ristikivi, millel tervekstegev jõud ustakse olevat. On kellelgi käed või jalad haiged, ehk muud viga, võtab ta selle ristikivi ühe käe otsa ja kannab kolm korda ümber kiriku. Niisugusest ümber kiriku käimisest tuleb kandjale tervis. Setukeste arvamise järele muutub kivi tõbesid parandavaks tohtriks selle läbi, et igal aastal augusti lõpul talle suurel mõõdul ohverdatakse, nimelt võid, kohupiima, juustu ja lambaliha. Kerjajad viivad pea kivile pandud ohvrid ära.

Konsistooriumi kirjade järele 1654—1691. aastast oli Mihkli kihelkonnas „mäepealne“ suur kivi, kus tõnisepäeval ohverdati. Vististi esinesid siingi, nagu mujal, sea osad tähtsa ohvriosana tõnisepäeval.

Põltsamaa Kaaveres on „lesknaiste kivi“. Nime saanud kivi kolmelt lesknaiselt, kes korra nälja ajal seal kivil ohverdades nutnud, nii et nende pisaratest „nõiaallikas“ tekkinud. „Lesknaiste kivi“ mõõdab 6 jalga pikuti, 4 jalga laiuti.

Tori „Kundru kivi“ on ohvrikivina nime Kundru nimelisest kohast pärinud, Kundru ise aga nimest Gunter tekkinud.

Veel mitu kivi kannab iseäralikku nime, aga need nimed on kivid ümberkaudsetelt kohtadelt, harukorral kelleltki isikult pärinud. Mõnes kohas, nagu Türi Säreveres, kus ohvrikivi hiies leidus, hüütakse kivi „hiiekiviks“.

Ohvrikivideks võtsid esivanemad pea suuremaid, pea vähemaid raudkiva, selle järele, missuguseid kohal just juhtus olema. Nagu tähendatud, annab tornikivi maast kõrgemale ligi 4 sülda mõõta. Hageri Ruila kivi nimetatakse „sauna suuruseks“.

Palamuse Toomari talu väljal nähakse suur kivi, kausisarnased lohud sees. Neisse lohkudesse viidi vanal ajal ohvrid. Simuna Salla küla Tora ohvrikivi kohta, millel 5 jalakanna moodi auku sees, kõneldakse, Jumal käinud seal ja jätnud need jäljed kivisse. Anna Purdi kivi on 6 sülda lai, 15 jalga kõrge, kolme astmega ja lohkudega. Astmeid mööda päästi muidugi hõlpsamini kivi otsa ohverdama.

Ühes tükis lähevad ohvrikivid tavalistest raudkividest tihti lahku: nende pealt leiame lohkusid, mõnelt ühe, mõnelt mitu. Need lohud tunnistavad, et nad alles hiljemal ajal kunstlikult kivisse tehtud; nad avaldavad oma jao töö-osavust. Harju-Jaani Haljava Hagari maal leiduval kivil on 5 taldriku sarnast õõnsust. Lohud ise mõnes kohas sügavamad, mõnes madalamad. Pöide maalinna sissemineku kohal 1½ jala kõrguse ülevalt sileda ohvrikivi lohud on 1½ tolli sügavaks puuritud. Tumula ohvrikivil mäe otsas Orisaare tee ääres on koguni 47 poole kuni 2 tolli sügavust auku (Osiliana, l. 71). Kihelkonna Kureveres nimetatakse hulka kiva ringis „tondikivideks“. Ülepea on neid tükki 14, enamasti ühe ehk kahe auguga, ühel on ometi 14 ja ühel koguni 42 auku. Ka Kirbla Lautna ohvrikivi on pealt väikseid auka täis. Pilistvere Võrtsjärve külas ohvrikivi niisama; augud nagu jalakannaga keerutatud (Jung, Muinasaja teadus II, l. 187). Jõelähtme Saunja küla maa sees on viie ümarguse auguga kivi. Augud on madalad, tolli kolm läbi mõõta ja näevad nii välja, kui oleks neil jalakannaga niiskes maas keeratud auk sees. Kaks auku on praegu veel selged, kolmel aga ainult põhjad järel. Jaanitule tegemise pärast on see kivi kannatanud. Selle ohvrikivi ligidal oli vanasti hiis. Samasugune nähtus puutub meil Hageri kihelkonnas Adila vallas Mikuri põllul silma: kivi täis väikseid puuritud auka. Rahvasuu nimetab neid auka seal Vanapagana jälgedeks. Härjanurme ohvrikivi seisab hiiemäe ligidal; ohvrikivil on ohvrite pealepanemiseks lohk sees. Võnnu Korista Linguste kivil hulk auka.

Läänemaalt leitakse rohkesti ohvrikiva. Neid kutsub rahvas tihti „nõia“ ehk „riski kaotamise“ kivideks. Veel meie päevil käiakse kividelt tihti abi otsimas vistrikute ja muude nahahaiguste vasta. Mõne kivi juurde tullakse mitmekümne versta pealt abi otsima ja viiakse nende lohkudesse ohvrit. Kottu võetakse pudeli täis vett, valatakse vesi kausi sisse ja pestakse haiget kohta; siis valatakse vesi jälle pudelisse tagasi, nii et ühtki tilka üle ei jää; vastasel korral ei pääse haigusest lahti. Selle järele viiakse vesi ohvrikivile, kuhu veel soola või raha juurde lisatakse; viimasel ajal ainult soola. Koju minnes lausub haige: „Jääge te siia, mina lähen koju!“ teatab Salme Pruuden.

Hanila kihelkonnas Virtsus on sarnane lohkudega kivi, kust professor A. M. Tallgrén veel suvel 1921 nõelu, riidehilpusid ja muid värskeid ohvrianda eest leidis, mis tunnistab, et sinna praegugi veel ohverdatakse. Hanila kiriku ligidal Peedu talu maa sees oli enne kaks „viske“[1] kivi, üks suur, teine väike. Suurem ohvrikivi lõhuti mõne aasta eest ära, väiksem on alles. — Sepamaa külas tänava aias lohuga ohvrikivi, niisama Mõisaküla mõisamaal; lohku kogunud veega pestakse silmi.

Varbla kihelkonnas Vaiste mõisa lähedal on Tedremaa talu heinamaal suur „nõiakivi“, S. Pruudeni teate järele 9 jalga pikk, 7 jalga keskelt läbi mõõta, umbes 5 jalga maa peal, kivi külje sees täisnurkne auk, umbes jalapikkune, 5—6 tolli laiune. Näha on, et inimesed selle lohu teinud. Vett lohus peetakse pühaks. Kivi kõrval on kuhi pudeli tükka, mis kivilt abiotsimisest tunnistust annavad. Teine lohuga „nõiakivi“ on Saulepi vallamaja lähedal maantee ääres Kulli talu piirides. Koiri külas Juhani talu tänavas leiduvat laia, madalat kivi kutsutakse ka „viske kiviks“. Vana Varbla mõisa lähedal Seljandi talu koplis ja Kilgi metsas on niisama lohuline ohvrikivi.

Paadermaa soo keskel soosaarel on „litrekivi“; see olnud enne hiies, kus talle ohverdatud. Kas põletamiseohvri tagajärjel ehk jaanitule pärast on kivi üks külg kobedaks põlenud ja killustunud.

Keila kihelkonnas Klooga järve ääres viidi Hiiealusele ohvrid ja niisama seal leiduvale Hiiealuse kivile. Puud ja kivid said korraga mõlemad oma osa. Ohvri kaudu loodeti head käekäiku, aga mõne korra ka rohket kalasaaki järvest. Ruila ohvrikivist kõneleb rahvasuu, et muiste kivi otsas hõbetaldrik seisnud. Hõbetaldrik langeb vististi luuleehete hulka, aga praegugi jääb järele kivi otsa kunstlikult tehtud lohk. Viljandi Kuude ohvrikivil leidub peale selle veel rist, kuid seda risti tuleb hilisema aja mälestuseks arvata. Mujalgi on ohvrikividele hilisemal ajal ristid sisse raiutud, et ristidega ära võõrutada seal ohverdamas käijaid.

Ambla Albu heinamaal leiduv ohvrikivi öeldakse altarinäoline olevat. Kivile viidud vanasti kõige paremad lambad, haned ja kanad ohvriks, enamasti suurte pühade ajal. Haigeid viidud kivile terveks saama; ei saanud nad terveks, tulnud surm. Kivis või kivi all usti vaimusid asuvat, kes peale muu rätsepagi tööd teinud. Kõige rohkem tuletab altarit meelde Võnnu Teriketsi ohvripaik, kus muiste mõnesuguseid loomi ohverdatud. See on tänini tuntud ohvrikohtadest kõige tähelepanemiseväärilisem. Vanasti seisid siin tiigi ümber suured ohvrikivid, keskel kausisarnase lohuga, kust kivisse raiutud jooned nagu ratta kodarad laiali läksid. Kivide ümber kasvas kena hiis. Ohvriloomade liha pesti esmalt kivide vahel olevas tiigis ja pandi siis ohvrikividele, kus veri kivisse raiutud sooni mööda lohku valgus. Aja jooksul kadusid ohvrikivid; ainult tiigi asemest jäi väike mälestus järele.

Salumäel olnud koguni neli kivialtarit, altariks lai kivi. Uku vaka ja Tõnni vaka kõrval tundsid vanad eestlased mõnes kohas muidki ohvrialtarid. Põltsamaa Kaaveres oli vanasti hiiepuu ees hallist kivist väljaraiutud altar, paar küünart kõrge ja pikk, vaevalt küünra laiune, ülevalt tasane, ümargune, äärega, mis umbes kolm sõrme üle jala ulatas. Altaril oli jalg all, alt terav, et seda maa sisse võis pista ja kinnitada. Rahvajutu järele oli see altar paganuseajast pärit. (Hupel, Topographische Nachrichten I, l. 155.)

Otepää Paluperas oli vanasti püha hiis, hiie ligidal nelinurkseks raiutud kivi, alt laiem kui pealt. Kivis nähti mõnesuguseid vist sinna sisse raiutud kujusid, teab J. S. Boubrig (Verh. d. G. E. G. I, 2, l. 92).

Paistus kõneldi vanasti palju hiiealtaritest.. Neil puudusid ometi altarikujud. Neid võis palju varem kivivaremeteks hüüda.

Ei teata enam, kellele need altarid olid määratud, kas Ukule või mõnele muule ohvrisaajale. Igatahes viidi neile altaritele mitmesuguseid ohvrid.

Kuulus, iseäralik ohvrikivi leidus Rõuge Kõrgepalul Oina veski juures. Seal ei seisnud ohvrikivi maa peal, nagu mujal, vaid maa ja taeva vahel, kolmeharulise suure pedaja harude vahel. Pedaja ümberringi oli lage maa, kus ohverdama tulnud rahvas kividel istus, mis mõne arvamise järele seks sinna kokku veetud. Kaugemal ümbritses kohta kaunis mets. Ohvrikivina pedaja harude vahel esines siin sile lauasarnane kivi, mille peale ohvrid viidi. Kudas kivile üles päästi, selle kohta puuduvad teated; vist võeti redel appi. Kivile pandi jaanipäeval, lauritsapäeval ja mihklipäeval tõrvaksed ehk vahel muidu tulukene põlema. Ohvripedaja tuli paistis mäelt kaugele. Pedaja ümber istuv paluma ja ohverdama tulnud rahvas tegi ka tule üles, ohvrid tullegi visates. Häil päevil peeti pedaja ümber rõõmupidu, sõja ja viletsuse ajal nuteti ja kaevati. Kõvasti kanti hoolt, et ükski loom selle püha hiiepuu ligi ei pääsnud. Umbes 100 aasta eest sai Oina veski pedajas tule läbi otsa ja pedajaga ühes ohvrikivi.

Ka Kanapää Ristijärve ääres ohverdati vanasti kahe kasvava puu vahele paigutatud kivile. Niihästi puid kui kivi peeti pühaks. Anded pandi tavalisesti kivile maha. Ristiusu kuulutajatele, vististi munkadele ja preestritele, ei meeldinud niisugune paganlik ohverdamine: nad seadsid kivile risti, rahvasuu teab kuldse risti. Vana viisi ohverdati ristigagi kivile edasi. Et Ristijärve ääres palju rohkem käidud palumas ja ohverdamas kui kirikus jumalateenistusel, otsustanud õpetaja hiiepuud maha lasta raiuda. Keegi ei julenud käsku täita. Õpetaja hakanud ise raiuma; teised jatkanud tööd, kuni hiiepuud maha langenud. Ohvrikivi kõige ristiga veeretatud järve. Sestsaadik kannab järv Ristijärve nime.

Peale Kõrgepalu ohvrikoha leidus P. Lensini teadete järele Rõuges veel teine kuulus ohverdamisekoht, nimelt endise Paidra veski juures saare peal. Suurem jagu kivi on meie ajal maa sisse vajunud, osalt ohvritule läbi ära tükeldatud. Iga aasta sügise poole tapeti seal kivil valge oinas, keda ümberkaudsed elanikud korra järele omast käest pidid ohvriks andma. Veri põletati ohvrikivil; ohverdajad küpsetasid liha vardal ohvritules; küpsetatud liha söödi. Ohvripidul rõõmustus rahvas ja laulis. Uuel ajal on Paidra endise ohvrikoha ligidale ristiusu palvemaja ehitatud. Umbes samasugune ütlus maksab Paistu Koduoru Tani ohvrikoha ja kivi kohta, kus rahvas vanasti niisama suure hulga kaupa käis pidusid pidamas ja kivil ohverdamas. Sealgi ohverdatud tihti lambaid, kelle verd ja ehk osa lihagi ära põletati. P. Lensini teadete järele leidis professor Grevingk 1878 selle ohvrikoha juurest palju süsi ja poolpõlenud lambaluid.

Ohvrikivide lohkudesse kogub sajusel ajal alati vett. Mõnest, nagu Võlla Easalu kivist, arvatakse, et seal vesi alati iseenesest sees seisab. Tõsine asjalugu kuulutab muidugi niisuguse väite eksitust. Teisal tõendatakse ettevaatlikumalt, et vesi enamasti alati ohvrilohkudes püsib. Igatahes usub rahvas ohvrikivide lohkudesse kogunud veel imettegeva jõu olevat. Ohvrikivide lohkude vesi parandab rahva arvamise järele mõnesuguseid haigusi. Võetakse rohuklaas või väike pudel kaasa, lusikas ka, minnakse ohvrikivile, ammutatakse lohust vett, pannakse rohuklaasi või pudelisse, viiakse koju. Seda vett võetakse kas sisse ehk võitakse sellega haiget kohta. Mõned tõendavad, et niisugune vesi iga haiguse enam-vähem parandada, teised aga, et üksikuid haigusi. Ustakse, et Jüri kihelkonna Lehmja ohvrikivi vesi soolatüükaid ja maa-aluseid parandab, Hanila Mõisaküla ohvrikivi ainult vistrikka (Jung, Muinasaja teadus III, l. 186). Ükskõik, mida kivi imejõust usti, ikka pidi kivile meelehead viidama, kui ta veest abi oodati. Isegi kodust vett viidi mõnes kohas kivi oma vee asemele lohku. Enam aga kui kodust vett kivile ohverdati, sai püha kivi abiotsijalt muid ohvrid, väga tihti raha.

Kassaare kivist arvati, et selle kõrval lohus olev vesi haigusi arstib. Sealt võetud veega pestud haiget selles lootuses, et pesemine tervise tagasi annab. Augu põhjast võeti peale selle muda ja muljuti mudaga paiseid ja luuvalu kannatavaid liikmeid. Ohvriks viidud raha topiti muda sisse, muud ohvriannid pandi kivile.

Võisiku Vasksaare kivile, kesk raba, umbes 5 jalga suur, lohk sees, ohverdati hiljemal ajal enamasti raha. Seal käidi ilma kuulamas. Kudas kuulati, selle kohta puuduvad teated. Aru saades, et halvad ilmad, ikalduseajad tulemas, ohverdati kivile. Ohvriga loodeti paremaid ilmu saada. Vanemal ajal ohverdati vististi muilgi põhjustel.

Lihula Rõkandi kivil pidi ikka raha seisma. Võttis keegi rahatüki sealt ära, tekkis iseenesest teine asemele. Paremaks ohvriks kui vaskraha arvati hõberaha. Ei jõudnud mõni abiotsija hõberaha ohverdada, kaapis ta vähemalt hõbevalget lohu imet-tegevasse vette; see kaapimine kasvatas rahva arvamise järele vee tervekstegevat jõudu. Jõukamad igatahes viisid raha kivile ja peale raha haiguse puhul veel mõnesuguseid muid aineid. Pärnu-Jaagupi Vahenurme ohvrikivile viidi näituseks maa-aluste arstimisel peale hõberaha veel üheksat tõugu viljateri ja nartsuga soola. Albu ohvrikivist arvati, et selle vesi ohvri viimise järele haiguse tingimata parandas, ehk vastasel puhul oli haigus „surmaks loodud“. Sellel kivil usti veel koguni iseäralik imet-tegev jõud olevat. Soovis keegi enesele uusi riideid, viis riidetüki kivile, ja ta võis julge olla, et uued riided sai. Järva-Madise Kurisoo kivil pidi haige tervekssaamist ootama; tervis tuli, kui haige tarviliku aja seisis.

Elistvere Välgi küla kivist ustakse, et kui sellele jaaniõhtul ohverdatakse, siis ohverdaja imeilusat laulu kuuleb. Vanasti olnud selle kivi kohal kirik, aga vajunud 7 venna kirikusse mineku pärast maa alla. Sealt maa alt kirikust kostab jaaniööl imeilus laul ja mäng ohverdajale kõrvu. Aga muulgi ajal käidud vanasti kivil ohverdamas.

Kihelkonna Päli männiku suurele kivile ohverdati iseäranis palju jaani laupäeva õhtul ja jõulu laupäeva õhtul ja peeti seda kivi väga pühaks. Pühale kivile taheti vanasti kirik ehitada, kuid ettevõte jäi pooleli.

Saaremaal Paadla mõisa karjamaal on mõnda ohvrikivi; igaüks neist sai varemal ajal ohvrid, kui ka mitte igalt ohverdajalt. — Kuresaarest 10 versta eemal Kiiratse küla juuresolevale Kalevi kivile visati nagu reomaale ainult puu oks ohvriks. Sarnane koht näiks ka Ranna-Lülle tee ääres olevat, kus kaks kivi sinna maetud kombevastalise omavahelise elu pärast surmatud venda ja õde meelde tuletavad.

Ülepea ohverdati ohvrikivile kõiki neid aineid, mida muidu Uku vakka, Tõnni vakka ja hiitele ohverdati. Õieti ohverdati kivile rohkem kui vakkadesse. Nimelt tapeti ohvrikividel loomi ja ennemuiste ehk inimesigi. Kividesse puuritud lohkudesse valgus ohvrilooma veri. Mõnes kohas põletati verd, mõnes jäeti veri niisama kivile. Paistu Koduoru Tani ohvrikivi ligidalt leitud söed ja lambaluud tunnistavad, et seal luidki põletatud. Niisama tunnistavad Põltsamaa Pajusi ja Rõuge Paidra ohvrikivi ärapõlenud kivikorrad ja kivitükid ohvrite põletamisest.

Läänemaal on hiljuti alles mõnelt ohvrikivilt tühja-tähja leitud, Ridala Kilsi Andrese kivilt näituseks süsi, klaasitükka ja nartsa, Räpina Maarjamäe otsast Linte küla juurest ja Jaanikeste külast Võu jõe äärest piima ja mune, niisama Meeksi kivilt, nagu enne nimetatud. Vähemalt ei ohverdatud mineval aastasajal enam igal ohvrikivil ühteviisi ega ühesuguseid anda; ülepea olid anded rohkuse ja mitmekesisuse poolest, võrreldes endise ajaga, koguni kokku kuivanud: ainult mõni harv kivi sai veel ohvrid.

Vähem teatakse meil ohverdamisest ristikividele ja kohtukividele. Otsekohe neist ei kõnelda, aga oletan, et neist ometi Eestis jälgi leidub. Viljandi lähedal Võidu mõisa maal on kesk põldu suur sööt. Kõneldakse, et seal vanasti kohut peetud ja inimesi läbi lipu aetud; iseäralik kivi ometi puudub. — Kavilda „Kantslikohtu“ mäe kohta teatakse, et seal vanasti vaimulikud mehed Siidri lossist käinud rahva peale kohut mõistmas. — Haiba Riiumäel leidub veel mitu kivikuhja, seal riieldud vanasti ja veeretatud riiuohvrite haudadele kivikangrud. Siin ei kõnelda küll otsekohesest kohtumõistmisest, aga riidlemine eeldab omast kohast arupidamist.

Soomes selle vasta tuntakse palju kohtukiva või kohtupidamise paiku = „tuomarinympyrä“, nagu näituseks Eurajoel, kus „Käräjämäki“ nimeline kohtupaik mäeharjana olemas.. Kohtukiva leidub veel Kokemäel (13 kivi), Rengos, Kakskerras, Ülaneel, Lohjas, Münämäel j.n.e. (A. M. Tallgrén, Suomen Kiinteät muinaisjäännökset, l. 81).

Veel tuleks Kuusalu nelja kuninga kivi nimetada. Sellel kivil leidub 4 ühesugust risti ja nummer 134. Rahvajuttude järele söönud sellel kivil korra 4 kuningat lõunat; nende söömise mälestuseks raiutud kivisse 4 risti. Vististi tuleb kivi vanaks ohvrikiviks arvata. Ohverdamise kõrvaldamise mälestuseks raiuti ristid kivisse. Nummer 134 on aga mingisugune maamõõtjate nummer. Võimalik, et sel kivil kuningad kohut mõistsid. — Kas Nuia alevis seina sisse müüritud iseäralikkude kirjadega varustatud kivi ohvrikivide hulka langeb, on võimata enam kindlaks määrata.

Peale juba nimetatud kivide tuleks veel järgmisi ohvrikiva tähele panna: Virumaal Palmse mõisa väljal nõia toodud kivi; hiljemini põletatud sellesama kivi otsas see nõid ära; teine kivi Palmses Vatku külas. Kadrina vallas leidub veel mõnda rahvale tähtsat kivi, nagu Odakivi, Painuva kivi ja Turbaneeme suur kivi, Soomest sinna visatud. Neile kividele ohverdamisest puuduvad teated, küll aga tuntakse seda suurele kivile Võhma ja Tammispea vahel. Selle kivi otsas käinud muiste metsajumal oma lendava hobusega; niihästi ühe kui teise jäljed jäänud kivisse. (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 155.) Kivi igatahes peeti vanal ajal pühaks, niisama ka ohvrikivi Jõhvi Saku küla ligidal ja teist Vaivara kihelkonnas Utria ja Mereküla vahel. Selleski kivis on mõnda jalajälge näha. Ohvrikivi „hiiekivi“ on Ubja mõisa ligidal. Kaarliküla kivile viisid naised iseäranis tõnisepäeva öösel sigade sigimise pärast ohvrid.

Harjumaal oleks veel Madise kihelkonna Põllküla Lauga küla metsa neljakandilist kivi meelde tuletada, niisama Ranna mõisa oma.

Läänemaal võib Kullamaa kihelkond muistsete mälestuste rohkusega hoobelda. Liivi mõisas kannab kivi hiiekivi nime, — märk, et kivi juures muiste hiis olnud, niisama ka Koluvere Lauknal, kus kiviprakku ohvrid pandud. Viimasel kivil käidi agarasti palumas. Väikse Kullamaa Lepiku heinamaal lohuga ohvrikivi. — Martna kirikuvallas on 2 säärast kivi; ühel on kaks jälge peal; suurem neist öeldakse Kristuse oma olevat. Sama kihelkonna Ranna vallas ka kaks kivi; teine neist ohvrite vastavõtmiseks lohuga. Ridala kihelkonnas Võnnus 2 ohvrikivi, teisel Härjamaa küla ligidal Kalevipoja jälg sees; seal arstitakse maaaluseid ja sügelisi; jälg sai muidugi selle eest ohvrid. Kilsi Uha talu kivil maaaluste arstimise koht; Ridala kiriku juures kahe lohuga suur ohvrikivi ja Sinalepa Hiievälja talu põllu sees niisama ohvrikivi. — Noarootsi kihelkonnas Sutlepa mõisa põllul suur ohvrikivi.

Varblas, Voosus ja Ridase küla väljal veel hiiekivi, suur mürakas künka otsas.

Põltsamaa kihelkonnas tuntakse peale lesknaiste kivi veel Kanavere ohvrikivi. Sulustvere Hundiaugu mäel seisnud vanasti kuue jala pikkune ohvrikivi. (J. Jung, Muinasaja teadus II, l. 203.) Suure-Jaani Õnniste külas oli hiies ka ohvrikivi, niisama Viljandi kihelkonnas Kuude külas, Saaretohvri põllu sees; hiljemal ajal sellele kivile rist sisse raiutud. (J. Jung, Muin. t. II, l. 110.) Paistus Ahimäe kõrtsi ligidal 2 jala laiune, 5 jala pikkune ohvrikivi, pikse purustatud. Paistu Aidus tee ääres ohvrikivi, kus tihti lambaid ohverdati, aga isegi leent viidi sinna; ohverdati veel 50 aasta eest. — Koorküla Pikrimäel on ohvrikiva, kus Pikrile vanasti mõnesuguseid ohvrid ohverdatud niihästi viljasaagi kui ka ilmade pärast.

Pärnumaal leidus Saarde kihelkonnas Jäärja Pihlaksu talu marjapuuaias vanasti suure pihlaka all lai ohvrikivi, Karksi kihelkonnas Pöögle Leisil teine niisama, alt õõnes, vist hilisemal ajal kummuli pöördud; Pollis Remsi külas kaks kivi.

Karula Jaanimäe ligidal oli varemini 6 lohuga ohvrikivi; sai hiljemini lõhutud ja müüriks tehtud.

Tartumaal veel nimetada ohvrikivi Pedja jõe ääres Reasvere hiiealuse heinamaal, ja Tähkvere Kodismaa külas Jaagupi talu karjamaal. Tähkvere Kadrina kivil käease 5 sõrmejäljega sees. Äksi Maramaa vallas Erala külas ohverdati ohvrikivile sulgloomi, kui rahe vilja maha lõi ehk viljale muud äpardust juhtus.

Ristikivile ohverdamist tuntakse Saaremaal Kiratsi külas. Selle kivi toonud vanapagan põlles sinna. Möödaminejad ohverdasid sellele ristikivile raha, aga ka puupulke. (Osiliana I, l. 34).

Kodumaa kivide rohkuse pärast ei suudetud iga kivi pühaks pidada ega igale kivile ohverdada. Suured kivid seisid vänemalt lugupidamises, kui ka igaühele ohverdamisest ei teata, näituseks Kalevipoja ja vanapagana või hiiude visatud kividele. Kuusalu ja Kadrina rannas leidub palju sääraseid suuri kiva, nagu Odakivi, Painuva j.n.e., aga neile ohverdamise kohta puuduvad teated. Kudas ülepea mingisugune kivi ohvrikiviks sai ehk miks ta juures ohverdama hakati, selle kohta ei tea rahvasuu enam seletust anda. Vist on selleks mingisugune fetishi sarnane asjaolu kaasa mõjunud. Oli kivil midagi iseäralikku juhtunud, algas talle ohverdamine.

Väiksed kivid seisavad väljaspool austamist. Rahvateadetest ei selgu enam, kas üsna väikestel kividel arvati haldjas olevat. Vististi tuleb asja nii mõista, et siin lugu niisama on kui metsaga ehk ütleme paremini võsastikuga, kus üks haldjas kogu võsastikku esitab.

Hulk väikseid kiva, väikeste kivide vare, sai mõnes kohas ometi ohverdamisepaigaks, näituseks Iru ja Rihu ämm, kellest eelpool kõne.

Leidub veel mõni kivi, kus ehk vanemal ajal ohverdati, aga selle ohverdamise mälestused hiljemini ununesid. Üks säärane kivi on Kurnal Mõisaküla Tõnumardi põllul maantee ääres. Sel kivil on kaks ratast peal, 10—12 tolli läbi mõõta. Rahvajutu järele leidub kivi all rahaauk. 1912. aastal laskis Tõnumardi peremees kivi purustada, ei leidnud aga kivi alt midagi. Ei ole see ohvrikivi, on see vist mingisugune vana piirikivi.

17. aastasaja lõpul algas agaram sõda ohvrikivide, hiite, kabelite ja kõigi vana usu jäänuste vasta. Tartu Toome peal olevast ohvrikivist jutustatakse, see maetud sel ajal maha, et keegi enam seal ei saaks ohverdada. Möödaläinud aastasajal, mil ohverdamisel käimise kartus kadunud, kaevatud kivi maast välja ja pandud limonaadimajakese juurde praegusele kohale, kus lapsed kivile iga päev liiva ohverdavad, endist verd vastavõtvat lohku nüüd mänguliivaga täites. Lustivere ohvrikivi viidi omal ajal kohalikku mõisa, kus ta ära tarvitati. Suure-Jaani Kaansoo ohvrikivi viidi jõe äärde ja visati sügavasse hauda. (Jung, Muinasaja teadus II, l. 223.) Kambja Oriku üks ohvrikivi veeretati järve, teine on praegu alles.

Laialt ustakse, et kui keegi ohvrikivi ehk osagi sellest mingisuguseks mitteohverdamise ettevõtteks tarvitab, see enesele alati õnnetust valmistab. Nii räägib rahvas, et Meeksi külas korra lauda ehituse ajal Jaani kivist tükk võetud ja lauda seina müüritud. Laut saanud valmis, iga aasta lõpnud 2—3 elajat ära. Jaani kivi tükk võetud seinast välja, viidud endisele kohale tagasi; sedamaid loomade lõpmine otsas. (Võrdle ka Truusmann, Живая старина I, l. 40.)

Kividel arvati oma haldjas olevat, keda mõne korra ka „kivialuseks“ nimetati. Iseäralikkudel kordadel ilmus see haldjas ehk kivialune nähtavale. Näib, et mõne korra ohverdati ohvrikividel kivi all asuvale haldjale; sagedasti oli ohver kellelegi muule pühendatud. Mõni vana jutt teab kellestki pahast vaimustki kõnelda, kelle pihta Vanataat ehk keegi muu kivi visanud ja ta seega kivi alla matnud.

Soomes tuntakse niisama kivide austamist ja kivide haldjaid. Kuulus on Ruskelas Immose kivi, kuhu mõnesuguseid ohvrid viidi. Haiguse puhul ohverdati puust või riietest tehtud põdeja kuju kivile. Selle kivi heitnud kas teised hiiud või jumal muiste kahe riidleva hiiu peale ja matnud need selle alla (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, lk. 91). Nagu viimsest märkusest selgub, seisab siin kivihaldjas surnutega lähedas ühenduses.

Lohkudega ohvrikiva leitakse Soomest mõndagi. Münämäe Raimelas on kaks säärast kivi, ühel 24, teisel 45 lohku, umbes tolli sügavused, 6 sentimeetri läbimõõduga. Kalvolast toodi mõne aja eest Soome rahvamuuseumisse kivi, 140 s. pikk, 100 s. lai, 40 s. ümarguse tassisarnase lohuga. Kangasnieme ohvrikivi on üheksa lohuga, teistel tuntud ohvrikividel vähem lohkusid. Uue Karlebii lähedal on Fläsksten, 6 sülda kõrge; sees suur lohk, kuhu 5 meest mahub. Neile kividele ohverdati hilisema ajani vaskraha, nööpnõelu ja muud. Venemaal tuntakse koguni vähe sääraseid ohvrikiva. Valdaimail kuuluks neid tükki 5 olevat, kaugemalt Venemaalt ei ole neid tabatud, peale Lõuna-Venemaa.

Nagu professor A. M. Tallgrén väidab, ulatavad vanemad säärased ohvrikivid tingimata kiviaega tagasi. Skandinaavias on kiviaja haudade kattekivides mõne korra samasuguseid lohkusid ohvrite vastavõtmiseks. Seal vähemalt on niisuguseid lohkusid vist rauaajalgi veel tehtud. Ajaloolisel ajal on ehk lohkusid ainult süvendatud; teated puuduvad, et niisuguseid lohkusid oleks ajaloolisel ajal tehtud. Skandinaavias on ohvrikivisid võiga või verega võitud. (Suomen kiinteät muinaisjäännökset, l. 69.)

Ülepea tuntakse Lääne-Euroopas palju sääraseid ohvrikiva. Rohkesti esineb neid Inglismaal. (O. Montelius, Der Orient und Europa, l. 27.)

Sakslased pidasid niisama kiva pühadeks; nende juures anti tõotusi ja tunnistati eksitusi üles. Piirikivid olid jumalatele pühendatud; neile viidi ohvrid ja nende juures peeti kohut. Mõnda kivi usti imet tegevat. Palju kõneldi tarkade kivist, mida arvati võivat kulda teha. Ülepea on sakslastel kivid nagu hingelised: nad halastavad inimeste peale ja nutavadki tarbekorral. Kividel anti tõotusi (vota ad lapides). Sakslastelgi oli kohtukiva. Sakslaste preestrid mõistsid ühtlasi ju kohut. (Simrock, D. Mythologie, l. 497.)

Õpetlaste seas on mõtteid avaldatud selle kohta, kellele niisugustel kividel ohverdati. Ühe arvamise järele viiakse ohvrid kivihaldjaile, kes eluhoonete ligidal kivide all elavad ja mõne korra sealt väljagi tulevad. Nagu näha, ohverdati mõnel ohvrikivil õige sagedasti ja rohkesti. Sellepärast tekib kahtlus, kas tõesti kivihaldjaid nii tihti ohvritega austatud. Iseasi oleks, kui ainult haiguste puhul ohverdati ja ohverdamisest parandust oodati.

Rootsi õpetlane Ekholm tunnistab surnud ohvrisaajateks (Ymer, 1916 l. 307). Tõsi on, surnud said mõnesuguseid ohvrid ja mõnes kohas, aga iga ohvri kohta ei või ometi tunnistada, et see surnutele määratud. Laplaste seidad igatahes seisavad surnute austamisega lähedas ühenduses. Kindlaks jääb, et meilgi kivile viidud ohver sagedasti surnule oli arvatud.

Soome ohvrikivide kohta väidab prof. A. M. Tallgrén, et need on lääne-kultuuri voolu tooted. (Suomen kiinteät muinaisjäännökset, l. 7011.) Sama väide maksab Eesti ohvrikividegi kohta. Tallgrén peab neid vanema kui Soome sugu asutuse mälestusmärkideks, sest Soome-Ugri rahvaste usundites ei tunta jooni, mis ohvrikivide lohkudesse liituksid. Niisugused viisid on omased Germaani ja Skandinaavia mütoloogiale, kust need Soome jõudnud.

Kivide austamine ja kividele ohverdamine ulatab Palestiinassegi tagasi. Juba Jakobist kuuleme, et ta kivi õliga võidis (1. Moos. 28, 18) ja teise korra kivi sambaks püsti pani (1. Moos. 31, 45). Vist käis Jakob oma jagu Kaanaani rahva jälgedes, kelle kohta uuemad uurimised nende kivikultust katsunud tõendada. Macalister leidis Geseris hulga suuremaid kivisambaid, millest uurijad oletavad, et Kaanaani rahvas neid austanud ja neid õliga võidnud (Thomsen, Palästina und seine Kultur, l. 33 je.).



Kiviristid.

Kiviristide poolest on Järvamaa iseäranis rikas ja seal jälle Ambla kihelkond, kus neid vanasti enam kui tosin leidunud, nüüd neid aga palju juba hävinud, nagu näituseks Raka metsas, kus neid enne 4 tuntud; rist on mõisa väljale veel järele jäänud; niisama hävinud on Linnapea Ojaküla Kõrveallika talu põllu ristid. Säilinud on Soonurme Suuga karjamõisa väljal rist, niisama Koigi mõisa lähedal, Lehtse Otsa talu põllul ja Kaalepi mõisa heinamaal. — Peetri kihelkonnas tunti varemini enam kui tosin kivirista, neist Müüsleri Kaaravere Toomajuhani talu, Müüsleri Sakasti talu ja Huuksi mõisa põllu rist kellegi sõjaülema, Alasti põllu rist verise lahingu mälestuseks, niisama ka Väike-Kareda Juhani talu põllu 3 risti kividega täidetud alusel. Teised kiviristid on Väike-Karedal Kääri-Hansu talu põllul, Kahala külas Soka talu põllul, Sargveres Terase talu põllul, Prandi mõisa põllul, Müüsleri magasiaida juures ja Koigi mõisa põllul; viimne rist kadunud, kuna teine veski juures säilinud.

Järva Jaani kihelkond esineb 7 kiviristiga; neist Kuksemaa Leisu, Kuksemaa aia ja viinavabriku ristid kadunud, alles veel Kuksemaa Soo kõrtsi, Selliküla mõisa ja Võhmuta rist. Ammuta küla rist on maa seest välja kaevatud.

Koeru kihelkonnas näidatakse Raigu mõisas 3 ja Ärvita mõisa põllul 4 risti, kõik rahvateadmise järele sõjaülemate mälestused. Kiriku juures leidus vanasti ka rist, aga see on ammu kadunud.

Madise kihelkonnas 4 risti: Albu Soosalu külas Välja talu põllul, Ahula mõisa maa sees, Kaalepi mõisa maa sees ja Kurisoo Paistevälja küla vahel.

Harjumaa avaldab kiviristide poolest kehvust peale Tallinna, kus Pärnu maantee ääres paar kiviristi, esimene neist 1560 venelaste vasta võitlemises langenud Tallinna kodanikkude mälestuseks. Teine niisamasugune mäletuserist endises Blumverki aias. — Kuie mõisa väljal kivirist.

Virumaal tuntakse umbes kümmekond kiviristi. Jõhvis on rist Pagari mõisa põllul, Simunas Avanduse mõisa juures sõjaülema haual, teine Selil täis kirja, ammu lõhutud; Kadrinas Ulja vallas kaks risti. Lüganuse Kõru külas ajalooline rist pealkirjaga et seal Vassili Raslavlev 1590 surma saanud. (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 143.) Vaivara Lagenal seisab kivirist kellegi sinna surnud kapteni mälestuseks. Aseri Kõrkülas kuulutab kivirist ühe kindrali hauda.

Läänemaal leidub vähe kivirista. Vigala Nurtus on vanasti üks olnud, kuid ammu juba jõkke veeretatud. — Hanila kihelkonnas leidub praegu veel peale tapetud pruudi ristide kaks risti; teine neist on rahvajutu järele viljavarga pärast püsti pandud. Varas maetud elusalt maha ja küntud siis adraga ta pea otsast. Rist pidanud inimesi hoiatama põllult minema vilja varastama. — Keblaste Võitramatsi rist on ammu endiselt kohalt kiviaeda viidud. — Rist veel Virtsu Esiveres, Kasel ja Vooses.

Pärnumaal Tõstamaa Kastna kivirist pandud rahvajutu järele sinna püsti, kus tüdruk teda enesele tõmbava nooremehe sirbiga tapnud. Tapja maetud kaelast saadik maa sisse ja küntud adraga ta pea niisama otsast ära kui Hanila viljavargal. (J. Jung, Muinasaja teadus II, l. 100.) Rikas on Aliste kiviristide poolest, kuid mõnda neist on ju hävitatud. Vana Kariste Saapa talu maal leidus neid varemal ajal kolm, niisama Ülemõisa juures, aga kaks neist on aeg enesele ohvriks nõudnud. Voltvedi Kärsal oli vanemal ajal kivirist, nüüd kadunud.

Viljandi Suure-Jaani kihelkonnas Kerita külas leitud mõne aja eest maa seest kivirist. (J. Jung, Muinasaja teadus II, l. 218.) Põltsamaa Kaavere mõisa välja 2 kiviristi on juba hävinud; mõlemad vist langenud sõjameeste mälestuseks sinna varemal ajal püsti pandud, sest seal on maast leitud luude järele otsustades vanasti sõjaväli olnud. Tuhalaane 2 kiviristi tuletavad vana matusepaika meelde. Kodu-oru mõisa õues seisab ka kivirist. Vana-Suislepi kivirist tuletab endist matusepaika meelde.

Tartumaal puutume Varal soo ääres Põhjasõjas langenud Rootsi kindrali mälestuseks pandud kiviga kokku.

Räpina Kuuksis kuulutavad kaks kiviristi sõjamälestust, niisama Põlva Päri Alakülas ja Vana-Koiola kõrtsi juures.

Rõngus oli paar versta Rõngu kirikust eemal Ristimäel rist; selle alla olla keegi ordumeister maetud; nüüd rist ammu kadunud. Rannu mõisa nurme rist tuletab rahva teate järele sinna maetud sõjaülemat meelde. Puhja Tännasilma küla Kaarli talu lähedal Ristimäel — vanal kalmel — endisel ajal ka rist; nüüd hävinud. Puhja Kavilda Juhu aias 3½ jala kõrgune kivirist annab teateid vanast matusekohast. — Puhja Reku metsas kuulutasid veel hiljuti mitu risti endist kalmet. — Palamuse Redulaastikus oli varemalt kivirist sinna surnud mõisnikupreili mälestuseks; rist lõhuti 1907 ära; ka Pikkjärve kõrtsi juures, veel Pääliku metsas ja Kaarepere koolimaal.

Kiidjärve Kassi kõrtsi ligidal tee ääres rist; risti peal veel väike rist; niisama kivirist Varnja Pöörandi talu maal. Laiuse Vaimastvere Päde talu maal, kuhu kindral maetud, ja Päde küla Pärtjaani talu maal. Puurmanni Tammikul Väägvere küla maal. Rannu küla põllul, Kirepi Kõduküla põllul, Palupera mõisa heinamaal ja Otepää kiriku juures niisama.

Muhumaal Villa külas kivirist — vana matusekoht. Linnuse ligidal olnud vanasti mõnda kiviristi. Rahvajutu järele sinna Daani kuningas kahe tütrega maetud.

Iga risti juurest ei ole ohverdamisemärka leitud, küll aga mõne üksiku juurest. Nende üksikute juurest leitud jälgede järele võime oletada, et vanasti muilegi ristidele niisama ohvrid viidi.



Kivisambad.

Peale kiviristide austati puuristide kõrval veel kivisambaid ja ohverdati neile. Kõige tuttavam neist on Poola kuninga kivisammas Lääne-Nigulas. Seal saanud sõja ajal Poola kuningas surma. Kuninga mälestuseks pandud sinna kõrge kivisammas püsti. (Eesti kohalikud muistejutud.) Selle teate järele võiks oletada, et sammas tavaline hauasammas, kuid tõepoolest on ta ometi ohvrisammas. Rahva arvates sisaldab sammas otse maagilise väe: ohvrit saades avaldab ta kohe tasu saadud ohvri eest, iseäranis haiguse või põdemise puhul. Nahahaigusi viheldakse seal kodust kaasa võetud vihaga ja visatakse selle järele viht sambale maha, rahatükk kõrvale. Teised kaabivad kivi küljest puru, viivad koju, arstivad selle puruga. Kolmandad lõhuvad kivi küljest kilda ja teevad kodu niisama kildudega kui teised puruga. Kildude võtmise tagajärjel on sammas palju endisest kujust kaotanud.

Harju Jaani kihelkonnas Haljavas Hagari talu põllu sees oli vanemal ajal kivisammas ümarguste lohkudega ja viguritega, aga nüüd ammu kadunud. (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 67.) Märjamaa kihelkonnas Limandu Kükita kõrtsi ligidal seisab kahe kiviposti otsas umbes 20 jala pikkune ja 10 jala kõrgune raudkivi. Kivi näiks välja raiutud olevat; ennem sisaldanud ta eneses kirju, kuid nüüd on need kirjad kustunud. Vanemal ajal viidud sinna mõne korra ohvrid. Selle vasta ei seisa Keila kihelkonnas Moraste hiiemetsas kaks kivisammast otsekohe ohverdamisega üheduses, küll aga kaudselt. Selles hiiemetsas ohverdatud varemal ajal. Ohvrikohale lasknud kohalik mõisnik hilisemal ajal need kaks kivisammast endise ohverdamise mälestuseks püsti panna. Puuduvad teated, kas nende kivisammaste juurdegi ohvrid viidud.

Karuse kihelkonnas oli Saastamaal vanasti kivivare, mille juurde paavstiusulised mere äärde samba püsti panid, et möödaminejad seal aukartust sellele avaldaksid. Pärast usupuhastust purustati küll see sammas, kuid ohverdamine kestis veel ikka edasi. (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands, V, l. 36.)

Jõhvi kihelkonnas Mäetaguse mõisa põllul tee ääres 4½ jala kõrgune ja jala paksune kivisammas; selle ostarve teadmata.

Keila kihelkonnas Murastes olnud vanasti sambakujuline kivijumal, keda rahvas austanud. Aja jooksul pudenenud samba küljest tükka maha. Mõisnik koristanud vana samba ära ja lasknud kohalikkudele elanikkudele meelehead teha soovides uue samba asemele teha. Uus sammas on samasugune kui kõik muud kivisambad.

Põhjamail oli ülepea muiste viisiks mälestusesambaid püstitada. Niisuguseid mälestusesambaid kutsutakse „baudakivideks“. Neid püstitati kas surnuaiale, aga ka mujale mingisuguse iseäraliku juhtumise meeldetuletamiseks, näituseks kas mingisuguse tee või silla valmissaamise puhul, võõrsil langenud isiku mälestuseks j.n.e. Rootsis varustati niisuguseid sambaid hilisemal ajal iseäralikkude kirjadega.

Soomes leidub niisuguseid baudakiva mõnda Ahvenamaal; need ulatavad viikingi aega tagasi. Untamala kivi juures on Kalevipoja vikati luisk, mis omast kohast obeliski meelde tuletab. Nagu Eesti Laiuse soos Kalevipoja vikati luisku tuntakse, nii Soomes ülemal nimetatud kivi juures. Soome luisku peetakse hauakiviks. Ka kahel kalmul Laitilas on niisuguseid sambaid. (A. M. Tallgrén, Suomen Kiinteät muinaisjäännökset, l. 78—80.)

Soomes tuntakse peale selle veel nii nimetatud jadulisambaid, teineteise otsa sammasteks pandud kiva just kui Vigala hirveaia veskikivisammas; seal on tiigi saarele enam kui tosin veskikiva teineteise peale sambaks laotud. Soome jadulisambad ei ole ometi veskikivi sarnased, vaid enam nelinurksed, tuletavad elavalt linna jalgteede paekiva meelde. Jadulisammaste teineteise otsa laotud kivid on ometi aja jooksul rohkesti pudenenud, murenenud, just kui mõned lossivaremed. Kemi Tornimäe tipul on kaks niisugust kivisammast, kõrgem umbes sülla kõrgune. Mõned peavad neid looduse sünnituseks. (A. M. Tallgrén, S. kiinteät muinaisjäännökset, l. 80.) Prof. J. E. Rosberg tunneb niisuguseid sambaid Lapimaalgi ja nimetab neid loomulikkudeks. (Lapin maakunta, l. 80.) Jadulisammastega lähedalt sugulased on laplaste jumalad seidad.

Kuna puusambad enam-vähem maailmasamba poole tähistavad, näiks kivisambad kõik mingisuguseks mälestuseks olevat püsti pandud.



Sajakiwid.

Sagedasti leidub rista, mis rahvateate järele surnud pruudi või peiu mälestuseks püsti pandud. Vanal ajal ilmus suur osa mehi pulma mõõkadega. Pulma õlu ja viin ajasid meeste pead kihama, mõõk võeti ühel või teisel puhul tekkinud tüli seletajaks. Võis juhtumisi ette tulla, et mõõk mõne mehe elu pulma ajal lõpetas. Säärastest juhtumistest ei tea rahvasuu kõnelda, küll aga mõõga tegudest pulmasõitudel. Rahvateate järele tõusis alati tüli teel kahe pulmarongi kokkupuutumise puhul. Varsti pandi mõõgad tegevusesse, kuni ühelt või teiselt poolt peig või pruut langenud. Harukorral tarvitatud kivagi. Tavalisesti langeb ühest pulmarongist peig, teisest pruut. Võitlevad sajad ei jää muidu rahule, kui sunnivad elusse jäänud peiu ja pruudi paari heitma, nende nõusolemist küsimata.

Sääraseid pruudi ja peiu tapmise lugusid jutustatakse mõnda. Metsla kahe saja tapetud pruudid moonduvad kivideks, niisama ühe teisendi järele Kaarli Raudlepa pruut; neile ei ole tarvis kivimälestussammast või risti püsti panna, nad on ju ise kivid. Mujal aga pannakse tavalisesti kivirist langenud pruudi või peiu mälestuseks. Sääraseid mälestuserista tuntakse Viru Nigula Koilas, Jõhvis Pühtitsa tee ääres, Kuusalu Rummus 2 risti kahe langenu mälestuseks; ristidel kahe saapa jäljed peal; Hanila Vooses, kus kaks risti kaht tapetud peigu esitavad, Aliste Veelikse vallas, Paistu Tuhalaanes nelja ristiga kivid tähenduseks kahe peiu ja kahe pruudi langemisest (vd. Eesti kohalikud muistejutud, 24), Holstres Harjakoormal Mustlase mäel, kus pruut ja peig langenud, kelle mälestuseks iseäralik rist püsti pandud; Tarvastu kiriku ligidal, Kägaral, Jakobi mõisa juures kivirist langenud peiu ja mõrsja mälestuseks. — Võrumaal Pausti külas, kus kaks pruuti tapetud. Kodavere Tedreküla ligidal langenud peiu pärast. Saaremaal on Kaimri põllule 48 kivi langenud pulmaliste mälestuseks pandud. Hiiumaal Kärtla ligidal sattusid Eesti ja Rootsi saja vastastikku; mõlemate peiud langesid. Kohale tehti küngas ja pandi rist püsti. Rist on kadunud, küngas püsinud.

Ei ole tõenäolik, et nii sagedasti, kui rahvas kõneleb, peigmehe või pruudi tapmist pulmasõidu ajal juhtunud. Siiski pean mööndama, et oma jagu alust neil rahvajuttudel ei puudu, kui ka alati nii ei sündinud, kuidas rahvas kõneleb. Vististi tuleb säärast pruudi või peiu tapmist „tõmbamisega“ seletada. Vanal ajal rööviti väga sagedasti pruutisid. Mõnigi neiu sattus niisuguse peiu küüsi, keda neiu ise ega ta vanemad ei sallinud. Märgates, et neiu röövitud, võtsid tõmmatud neiu vanemad või vennad mehi kaasa ja kihutasid röövlile järele. Üksi ei ilmunud peigki röövima, vaid võttis mitu seltsilist kaasa. Jõudsid röövitud neiu tagaajajad röövijatele järele, algas kohe vihane võitlemine. Tagaajajad tahtsid neiu tagasi saada, röövijad ei tahtnud anda. Niisugusel puhul pandi mõõgad tegevusesse ja mõõk võis ühel või teisel pool kohut mõista pruuti või peigu ohvriks nõudes, pruuti muidugi enam niisugusel puhul, kui röövijad teda enam ei suutnud tagasiviimise eest kaitseda. Langenud ohvrite mälestuseks pandi langemise kohale kivirist püsti.

Sedaviisi tuleb igatahes suurem hulk sajade kokkupõrkamisi seletada, kui ka mõnel üksikul juhtumisel tõesti kaks päris pulmarongi võisid võitlusesse sattuda ja veriseid tagajärgi enesest järele jätta.

Säärasedki kiviristid muutusid ohverdamisepaikadeks, kuhu raha, linta, paelu ja muid väikseid asju vanal ajal viidi. Raha vähemalt on uuema ajani mõne risti ümbrusest leitud.

Ühe nimetamata koha kivistunud pulmaliste kohta teatakse järgmist lugu: kolme kivi ümber tantsiti, söödi, joodi, peeti pidu. Õpetaja hakkas asja järele kuulama ja sai vastuseks, et need kivid kuiva ja märga ilma võida sünnitada; vihma hakata sadama, kui neid kiva pikuti pannakse; põuda tulla, kui kiva püsti pannakse seisma. Need kivid tekkinud pulmasajast; peigmees, peigmehe isa ja pruut moondatud suurteks kivideks, muud pulmalised väikesteks. (Etwas über die Ehsten, besonders über ihren Aberglauben, Leipzig 1788). Eelmistest teadetest selgub, et neile kividele pidu pidamise ajal ühtlasi ohverdati. Iseloomulik see teade, et neist kividest ilmade muutmist loodetud. Muidu teame, et allikad ilmade kohta mõju avaldanud, kas põuda või sadu toonud.



Jumalakujud.

Vanad kultuurirahvad ehitasid oma jumalatele toredaid templid, kuhu jumalate kujud asetati ja kus neile ohverdati. Soome sugu rahvastel puuduvad säärased kunstlikud templid, mis jumalust pidid nagu vangistama; nad mahutasid oma jumalaid, õigem teenisid oma jumalaid suures loodusetemplis, kus jumalus kogu laotuse enese alla mahutas. Ainult Bjarmast teatakse, et seal muiste laanes suur tempel olnud, kus Jumala kuju altaril seisnud, kaelas kallihinnaline rõngas, peas kalliskividega ehitud kuldkroon. Jumala põlvil nähti hõbekauss, täis kuldraha, nii suur, et neljal mehel oleks küllalt tööd olnud, kui oleks tahtnud seda joogiriista tühjendada. Papi ametit templis pidas Bjarma kuninga oma ema Kolfrosta, kelle kaitsjaks oli üks ori ja kaks nõiutud looma, härg ja kotkas. Need tapsid igaühe, kes usaldas templile läheneda. Templis oli maaalune käik ja selle lõpul salauks. Veel toredamalt kirjeldab seda templit Sturlaug Starfsame muinasjutt. See tempel oli Dvina jõe läänerannal, kaetud nii rohkesti kullaga ja kalliskividega, et kogu ümbrus säras ja hiilgas. Seespool läve oli mürgil täidetud haud, eelpool Thori kuju, hõbelaud ees; laual kuulus kullast läikiv metshärja sarv, seegi täis mürki. Kümmekond nõiamoori valvas templit; templit hoidis naishiid. (J. Krohn, Suomen suvun pakan. jumalanpalvelus, l. 14.)

Luule on teateid toredasti ehtinud, aga luuleehteid teadetest laasides jääb ikka mingisugune püha koda järele ja Jumala kuju selles jumalateenimise hoones. Kaugemale lääne poole tulles kaovad Soome sugu rahvaste seas kõik templi jäljed, küll aga leiame neid jumalakujudest.

Sagedasti arvatakse Eestis, nagu oleksid meil kõrgemate olevuste kujud täiesti puudunud. See oletamine ei vasta tõeoludele. Läti Hindrek annab meile vastapidiseks väiteks näpunäiteid.

Ebavere mäest ja hiiest kõneledes, kus saarlaste suur jumal Tharapita sündinud ja kust ta Saaremaale lennanud, kirjutab Läti Hindrek edasi: Üks preester läks ja raius sinnatehtud jumalate pildid ja kujud maha ja imestlesid need (= maaasunikud), et verd ei voolanud, ja uskusid preestrite kõnet seda enam. (Ajaraamat XXIV, 5). Oletada tuleb, et Hindrek veel rohkem jumalate kujudest kõneleb, kui ta ka neid selgelt ei nimeta. Muhu kindluse äravõtmise puhul kirjutab ajakirjanik, saarlased palunud puud (= nemus) appi, kristlased Jeesust. Vististi tähendab „nemus“ siin mingisugust puusse lõigatud kuju, siis jumala kuju. Raamatu lõpul rõõmustab Hindrek, et nüüd Tharapita välja visatud. Siingi tuleb Tharapita väljaviskamisega vist Tharapita kuju väljaviskamist mõtelda.

Kui Läti Hindrek jumalate piltidest kõneleb, võib seda vaevalt sõna tõsises mõttes mõista. Võimata uskuda, et vanad eestlased pilta meieaegses pildimõistes oleksid tunnud. Läti Hindreku pilta tuleb palju enam ikka puu oksa, puutüve ehk aga ka lahtise puutüki otsa lõigatud või nikerdatud kujudeks pidada. Ei tahaks uskuda, et nikerdamise kunst meil kuigi palju välja oli arenenud, palju enam esitab ta algastmeid Iooduselapse esimesel säärasel tööl, umbes niisama kui karjalapsed veel meie ajal oma taiet nikerdamises avaldavad.

Need puukujud ei võinud muidugi ajahambale vasta panna ega kauemaks ajaks kestma jääda. Kui ka ristiusu toojad paaris paigas Läti Hindreku teadete järele jumalate kujusid hävitasid ehk austamise kohast välja viskasid, suutsid nad seda vaevalt igal pool teha. Vististi ei ehtinud jumalate kujud ainult Ebavere hiit, vaid veel muid sarnaseid kohti. Igal pool ei puutunud kujud ristiusu toojate silma. Võimlik, et esivanemad kujusid niisugusest kohast, kus ristiinimeste, s. o. preestrite või munkade silm neid juhtus nägema, varjulisesse paika viisid.

Võhma Vanamõisa küla hiietänava otsas olnud rahvajutu järele vanasti hiis jumalakujuga, kus ohverdatud. Missugune jumalakuju see olnud, ei teata enam. — Ka Palamuse Kujumäel olnud muiste kuju. Võimalik, et see Maarja kuju oli. Sooru Tuulemäe hiietammiku kuju oli igatahes Maarja kuju, mille katoliiklased sinna püstitasid paganuse ohvrikoha asemele. Sääraseid Maarja kujusid seadsid need hea meelega sinna-tänna üles.

Mitte ainult puust jumalakujusid ei austatud muiste, vaid ka kivist kujusid. Kreutzvald kirjutas omal ajal: Vanadel eestlastel olid ohvrikivide kõrval veel teised, mida jumalate nähtavatena kujutustena austati. Need kandsid nime „kivimal“ ehk lihtsalt „mal.“ Niisugused hiitesse või küngastele püsti pandud „mal“ kivid olid pikergused kivipakud, „neitsikivide“ sarnased ja neid peeti igal pool suures aus. — Oletamine on ligidal, et meie ajani alal hoitud „neitsikivid“ katoliku ajal ebajumalatest tehtud pühad neitsid on. Pühitsemata vanad jumalate kivid kaevati eestlaste jutu järele kas sügavasse maa sisse ehk veeretati jõgedesse ja järvedesse, et roojased käed neisse ei puutuks. Mahamatjad ja vette veeretajad tõotasid vandega isegi kõige lähematele sugulastele mitte ilmutada, kuhu niisugune kivi maetud. (Der Esten abergl. Gebräuche, l. 13—14.)

Kreutzvaldile teeb sõna „kivimal“ seletamine raskusi. Neist raskustest saame ometi pea jagu, kui sõna „kivimal“ teise sõnaga võrdleme. Nagu tuttav, tekkis tänamisest „aita Jumal“ aja jooksul „aitumal“, aitimal, aitima, aitüma, aitäh j.n.e. Sedasama viisi sai lühenduse teel sõnast „kivijumal“ = „kivimal“. Ei ole teateid saadud, kas meie ajal veel sõna „kivimal“ kusagil tarvitatakse. Viedemann tunneb Pärnumaal „kivisaksu“, mis umbes sama kui Kreutzvaldi „kivimalid“ = „kivijumalad“ tähendavad (Aus dem inn. u. äus. Leben, l. 412). J. Jung tunneb Muinasaja teaduses mõnenimelisi ohvrikiva, aga nimed „kivimal“ ja „kivisaks“ puuduvad seal. Niisama ei ole minagi nende kohta rahvasuust teateid saanud.

Palamusel leidub Kujumägi, kus muiste kumardamiseks tammikus kuju seisnud. Seda kuju tuldud vanal ajal kaugema maa pealtki kumardama, kuni sõja ajal kuju rahvajutu järele Harjumaale peitu viidud. Ei selgu, kas kuju puust, kivist või muust ainest olnud. Niisama teab rahvasuu, Kambja Ristikiriku järve ääres hiietamme all seisnud kivilaud „kuldkujuga“, selle kuju ette viidud igasugu ohvrit.

Kreutzvaldi väide „neitsikivid“ olla ehk ebajumalatest „neitsi Maarja kivideks“ ristitud, ei kuulu võimatana, kuid nende nimi võiks paganusessegi tagasi ulatada. Selle vasta näiks teine Kreutzvaldi väide kivijumalate hävitamise kohta vähe tõenäolik olevat. Ei ole mingisuguseid jälgi selle kohta leida, et eestlasi sunnitud vanduma ei kellelegi kivijumalate ärahävitamise kohta avaldada. Preestrite ja munkade eest võisid eestlased küll kivijumalaid ära hävitada, kuid see ärahävitamine ei tähendanud muud kui varjule viimist kõrvalisesse paika, kus ristiusu esitajad neid enam ei näinud. Kõrvalises paigas võisid eestlased oma vanu kivijumalaid edasi austada. Kui keegi kivijumalaid vette veeretas, olid need tavalisesti preestrid ja mungad ise. Munk Ilja leidis Ingeri hiites 1534 mõnda pühaks peetud kivi ja veeretas nad kõik vette. (I. Krohn, Suomen suvun pak. Jumalanpalvelus, l. 63).

Eestis on ometi mõni kivi säilinud, mis enam-vähem inimese kuju meelde tuletab. Rahvasuu kõneleb nende kohta, need olnud korra inimesed, kuid moondunud mingisuguse sündmuse tagajärjel kivideks. Neist kivistunud inimestest ei saa me tähelepanemata mööda minna.

Kõige suurema tutvusega niisugustest kivistunud inimestest võib Kaarlimõisa Raudlepa välja kivi hoobelda. Kreutzvald kõneleb sellest, välk löönud seal Toolse mehe tütre maha, kes kiviks moondunud. Kivi otsas on mitu vööti; rahvas seletab neid helmete ridadeks. Teisendi järele sattunud seal väljal kaks pulmarongi kokku; pruut tapetud; ta mälestuseks pandud sinna hiljemini kivi püsti (Narvast Tallinna lhk. 17—18). Teise teisendi järele on tähendatud kivi Toolse kaupmehe tütar, kes pulmas teise pulmasajaga kokku puutub; keegi nõid moondab kaupmehe tütre kiviks.

Umbes samasugust lugu kõneldakse ka Koeru kihelkonna Metsla küla Mäe talu kivi kohta. Pulmarongide kokkupuutumisel tapetakse peigmees. Pruut õhkama: „Eks Jumal võinud mina ennem kiviks luua!“ Kohe teostunud soov: pruut moondunud kiviks. Umbes samuti sünnib Metsla Saarikalusel, ainult selle vahega, et pruut kiviga võõra peiu tapab. Hirmutuseks muile pruutidele moondab Jumal pruudi kiviks. (Narvast Tallinna, lhk. 16).

Viru Jaagupi Rägavere Kantkülas on koguni kaks inimese sarnast kivi. Rahva teate järele moondanud keegi nõid pulmasõidul pruudi ja peiu kivideks. — Keila Vanamõisa tee käänu ääres leidub ka inimese sarnane kivi. Rahva teate järele on see mahajäetud peigmehe poolt kiviks nõiutud pruut. Teisendi järele ei nõidunud ometi peigmees pruuti kiviks, vaid pruut õhanud, et mittemeeldiva mehe naiseks saada: Oh oleks Jumal mind ennem kiviks loonud kui inimeseks. — Poisid löönud hiljemini sel kivil teise käe otsast ära.

Rahvasuu tunneb veel mitu pulmaliste kivideks moondamist, aga et niisugusel puhul kividel inimese mood puudub, jätame nad siin tähele panemata.

Tuntakse veel niisuguseid juhtumisi, mil mõni isik oma palve peale kiviks moondub. Säärane kivi on Viru Nigula Koila Atrika küla juures. Halbu päivi kannatades läinud korra naisterahvas, laps süles, pühale kivile nutma ja õhkama, et Jumal ta kiviks moondaks. Sedamaid moondanudki Jumal ta kõige lapsega kiviks. Teisendi järele moondanud Jumal naise sellepärast kiviks, et naine pühapäeval marju noppinud.

Koeru kihelkonnas Ramma külas palunud üks naisterahvas sõja ajal, et Jumal teda laseks ennem kiviks moonduda kui sõja jalgu sattuda. Jumal moondanudki naise selsamal silmapilgul kiviks.

Leitakse veel muid kivistunud inimesi, nagu Äksi kihelkonnas Vedu mõisas, Helme Umuli vallas j.n.e., aga need on vähem iseloomulikud ega suuda käesolevat küsimust selgitada. (Eesti kohalikud muistejutud, l. 39—40.) Seni nimetatud kivid tuletavad enam-vähem inimest meelde ja mis peaasi, igaühest on teateid olemas, et neile kividele vanasti ohverdatud.

Küll ei ole kusagil selgesti öeldud, aga oletamine on ligidal, et need kivistunud inimesed midagi muud ei ole kui muistsed, kõrgematest olevustest tehtud kivikujud. Paljudel vanaaegsetel rahvastel oli jumalate kivikujusid. Greeklaste ja roomlaste omad oli taidetööd; taidurid raiusid kivist niisuguse jumaluse välja, et see inimest nii esitas, kui oleks jumal inimesena elanud ehk ütleme parem, inimene jumalana. Kultuurist enam maha jäänud rahvad ei osanud puust ega kivist niisuguseid töid teha, kuid katsusid kõrgemaid olevusi siiski kividena nii hästi kujutada kui iganes oskasid. Neil ei tekkinud mingisugust taideteost, vaid nad lõid ainult katseid jumalust silmale nähtavaks teha. Tingimata püüdsid muistsed eestlasedki selles suhtes muude rahvastega sammu pidada, katsusid kivisid niisugusteks raiuda, et need mingisugust kõrgemat olevust esitasid.

Ristiusk ei sallinud enam niisuguseid kivijumalaid, vaid sundis neid enese eest taganema. Osa neist hävitati vist ära, nagu enne juba nimetatud, osa aga jäi järele, kuid ristiti inimesteks ümber. Hakati seletama, et need enne inimesed olnud ja pärast kivistunud. Kuna preestrid ja mungad jumalate kujusid taga kiusasid, ei võinud nad kivistunud inimeste vasta vaenu avaldada. Need jäid seisma ja neile ohverdati salaja edasi.

Nagu näib, ristiti Viru Nigula kivi vanasti vist neitsit Maarjaks ümber. Seda oletan sellest, et kivil väike kivi — laps — süles olnud. Laps muidugi pidi Õnnistegijat tähendama. Kas kivijumalal juba algusest laps süles olnud, selle poolest kahtlen ma. Niipalju kui teada, puudub eestlaste usundis igasugune lapse austamine. Laps kivist ema süles ei või siis paganusesse tagasi ulatada. Paganuse kivijumalale pandi aga väike kivi — laps — sülle ja nüüd oli kivi täiesti õigustatud paigal seisma ja austust vasta võtma, sest neitsi Maarja ja ta lapse austamist nõudis ju katoliku kirik alati.

Koila Atrika küla naiskivi kohta teab rahvasuu meie ajani jutustada, kivi ümber olnud pühapaik ja kivi ennastki peetud pühaks, kivi juures palutud jumalat ja ohverdatud. (J. Jung, Muinasaja teadus, III, l. 132). Ohverdamise lõpetamiseks viidud kivi hilisemal ajal pühalt kohalt mujale ja võetud pärastpoole lapski ta sülest ära.

Vaevalt võime oletada, et Viru Nigula kivistunud ema ja laps alles paavstiusu ajal kivideks nikerdatud, teiste kivijumalate algus jääks siis seletamata ja vaevalt oleks jutt tekkinud, et need kivistunud inimesed olla. Kui ka vastavaidlemata tõendusi ei ole olemas, et kivid paavstiusu ajal tekkinud, on ometi tõenäolisem, et meil siin muistsete jumalate kujudega tegemist, seda enam, et neile ohverdamine mineva aastasajani edasi kestnud. Kui korra rahvas kõrgematest olevustest puukujusid tegi, võis ta ju ka kivist kujusid valmistada. Kindlaid teateid leidub, et kõrgematest olevustest juba ka vaha, metalli ja muid kujusid tehti. Seega ei keela mingi asi kivikujude olemasolemist tõeks pidada. Ja ei olekski kivikujud paganusest pärit, esitavad nad ometi ikka kõrgemat olevust katoliku ajal.

Näpunäited tähistavad sinna poole, et meie kivistunud inimestel üliinimlikku väge usti olevat. Kohalt ära viidud Saarikaluse kivi ei lase äraviijat öösel enam rahulikult magada seni kui ta endisele paigale tagasi viidud. Niisama teeb Metsla pruut äraviijale seni luupainajat, kuni vanasse paika tagasi pääseb. Kaarli kivi röövib mehelt rahu, kui mees kivi rahu rikub. Ülepea kuuleme väga mitmest kivistunud inimesest, et nad üliloomulikku väge nagu kõrgemad olevused avaldavad. Seegi ilme toetab meid, neid kivijumalateks pidama. Kui korra see kivi ümber lükatakse, hakkab surm kohe külas lõikust pidama. Kivile ohverdamise järele lõpeb surma lõikus. Korra teotab keegi kivi; kohe teotaja ihu kärnas. Pääseb kärnast alles pärast ohverdamist.

Hupel teab (Top. Nachrichten I, l. 154), et Tallinnas Oleviste kiriku raamatukogus muude haruldaste asjade hulgas ka üks sõrmepikkune ebajumala kuju paganuseajast säilitakse ja see kuju inimest väga halvalt esitab. Ühtlasi peab Hupel võimalikuks, et see ebajumala kuju kellegi vägimehe mälestuseks pühendatud. Kahjuks ei nimeta Hupel, missugusest ainest see ebajumala kuju valmistatud. Väga võimalik, et see ebajumala kuju Tõnni esitab, kellest ju, nagu tuttav, väikseid kujusid tehtud.

Väike-Maarjast Vao mõisa juurest on titesarnane kivi maa seest leitud, mida Eesti rahva muuseumis Tartus säilitakse. Vististi tuleb seda kivinukku mingisuguseks jumalakujuks pidada.

Kivikujude kõrval tunneme Eestis veel muid kõrgemate olevuste kujusid. Uuema ajani on säilinud Tõnni, Peko ja Metsiku kujud. Tõnni kuju tehti kas vahast, küünlast, puust või metallist. Ikka püüti kujule inimese moodi anda. Vändras pandi kujule riidedki ümber ja ohverdati talle mõne aja pärast jälle uusi riideid. Tõnn ise omandas enesele „kodujumala“ aunime.

Pekost tehti, nii palju kui teada, ainult vahast kuju, tavalisesti väikse lapse suurune. Kuju riidesse ehtimise peale ei pannud setud rõhku. Seda enam hoolitseti aga mujal Eestis Metsiku riidesse panemise eest. Ühel aastal kandis see meeste, teisel naisterahva riideid. (Eesti mütoloogia, l. 128—132.)

Ei või puuslikku jätta nimetamata, kelle kohta teated erinevad. Wiedemann nimetab puuslikku jumala kujuks, vist Uku emaks; hiljemini nimetati neid inglikesteks (Aus dem in. u. ä. Leben, l. 417). Teise korra peab ta puuslikku pühaliste kujuks. Dr. O. Kallas kuulis Kraasnamaal, et puuslikku Õnnistegijaks ja Jumalaks peeti. (Kraasna maarahvas, l. 79—80.)

Näib, nagu tuletaks jõuluaegne õlgedest tehtud kingsepp, kelle silma tahetakse pista, mingisugust mälestust endisest kõrgemast olevusest, lõikuse haldjast meelde. Võimalik, et kristlaste jõul endist paganuse esitajat tahtis välja visata, teda pimedaks teha, kuid midagi kindlamat ei tohi niisuguse oletamise kohta ütelda.

Liivlastest teab Läti Hindrek, et sakslased puu oksa otsa inimese pea nikerdanud, keda esimesed sakslaste jumalakujuks pidanud. (Ajaraamat II, 8). Teise korra jutustab üks liivlane oma unenägu: Nägin liivlaste jumalat, kes meile tulevikku ennustas. Puust kasvas pilt välja rinnust ja ütles mulle, homme tulla lettonlaste sõjavägi (Ajaraamat X, 14). Dondangi lähedalt Puishekalnist on jumalakuju leitud, öeldakse, ohver meest igatsevate tüdrukute poolt. (Kruse, Necrolivonica, l. 7.)

Meie kivistunud inimesed tuletavad elavalt laplaste seidasid meelde; need kannavad tihti ka kivijumalate (kedge ibmel) nime ja neile antakse jumalikku au. Kividele raiuti tihti inimese sarnane kuju. (U. Holmberg, Lappalaisten uskonto, l. 29.) Mõne korra nimetatakse seidadeks väikseid lumemehe sarnaseid kivivaresid: iga keha osa oli neil isekivist, viimaks suurem kivi peaks peal. (J. Krohn, Suomen suvun pakan. jumalanpalvelus, l. 74.) Jälle teisal on seidaks üks kivi ja selle ühe ümber mitu väiksemat.

Ülepea valitseb laplaste seas arvamine, et seida on kivistunud inimene, määratud pere või suguvõsa haldjaks. Kivi esineb õieti seida asupaigana, seida ise on nägemata olemine. Seidale ohverdasid laplased sagedasti; sagedam ohverdamine tegi seida ohverdajale lahkemaks. Enamasti esineb kivi ümbrus pühana paigana ja seida ise vägevana abimehena, esitab ülepea jumalust. Seidad kipuvad vägisi meie kivistunud inimestega ühte sulama.

Laplastest kõneldakse, et Thorist nii mitu kuju tehti, kui mitu looma talle ohverdati. Thoril oli kujudel vasar käes. (J. Krohn, Suomen suv. pak. jumalanpalvelus, l. 76). Ostjaklaste ja vogullaste kodujumalad tuletavad meie Tõnni kuju meelde, esimestel on ühiseid kujusid, mida kogu hõimkond austab ja ehib. Ainult Wolga soomlaste seast ei ole jumalate kujusid leitud, niisama ei või neid Soomes kindlalt tõendada. Küll kõneldakse 1559 korra, et soomlased püstitanud ehitatavate majade kohale nikerdatud kujusid, kuid need nikerdatud kujud ei tarvitse otsekohe jumalakujud, vaid võivad niisama hästi olla pühaliste kujud.

Muudki põhjamaa rahvad nimetavad inimesekujulisi kiva jumalateks. Samojeedlased austavad Waigatshi saarel inimesesarnast kivi jumalana. Castrén kuulis, et samojeedlased selle kivi kuju järele enestele kaua puust jumalaid valmistanud. (Finnische Mythologie, l. 223.) Teine Waigatshi saare kivijumal seisab ühel neemel; sel jumalal öeldakse veel kolm venda olevat. (Иславинъ, Самоѣды, l. 118—119.) Castrén teab, et samojeedlased kõiki iseäralikka, imelikka kiva ja kaljusid jumalatena austavad, neid rahva kaitsjateks peavad ja neile ohverdavad. — Jumalikku au andsid tatarlasedki oma kividele, mis rahva arvamise järele endised hiiud olnud, keda aga vastuhakkamise pärast kivideks moondatud. Neile kividele ohverdatigi. (Finn. Mythologie, l. 23.)

Vanad germanlasedki austasid kivijumalaid ja ohverdasid neile. Selleks võeti enamasti niisuguseid kiva, mis kudagi inimese kuju meelde tuletasid. Tihti teadis neist ennemuistne jutt rääkida, need kivid olnud muiste inimesed. (R. Meyer, Altgermanische Religionsgeschichte, l. 66.)

Germaanlastel tunneb juba Tacitus jumalakujude algust. (Hist. IV, 22.) Hilisemal ajal leiti palju jumalakujusid. Roomlastest ja greeklastest ei maksa selles suhtes kõneldagi; nende jumalakujud ulatavad koguni vanasse aega tagasi.

Isegi Kaanaanist tabame kivijumalate jälgi. Uuemad väljakaevamised on mullapõuest välja toonud mitu kivisammast, mis õpetlaste väite järele muistse Kaanaani rahva jumalaid esitavad. Vanemad kivisambad on ainult kivipakud, uuemad kannavad inimese kuju. (P. Thomsen, Palästina, l. 40.) Nagu näha, hakkas kivikultus Israeligi külge. Jakob nimetab kivi Jumala majaks, Bet—Eliks (1. Moos. 28, 18.) Kestis mõnda aega, enne kui Jahve kultuur jaksas kivide jumalastamist hävitada. Mujal paganuse maailmas kestis kivikultus veel aastasadasid edasi. Ligidal ja kaugel arvati inimesesarnast kuju jumalust esitavat.

Ülepea leiti vanemal ajal iga vähegi arenenud rahva seas jumalakujusid, kellele sagedamini või harvemini ohvrid viidi. Mida kõrgemale kultuuri astmele keegi rahvas pääsnud, seda taidelisemaid jumalakujusid ta enesele valmistas. Kõige kõrgemale selles suhtes jõudsid vanad greeklased, kelle meistritööd meie päevini imestlemist äratavad. Eestlased selle vasta astusid alles esimesi lapse sammusid.

  1. Nimi „vistrikust“ lühenduse teel tekkinud.