Esivanemate ohverdamised/Palved

Allikas: Vikitekstid
Esivanemate ohverdamised
Matthias Johann Eisen

Palved.

Ohverdamisega käsikäes käis palumine, vähemalt tähtsama, üleüldisema ohverdamisega. Paraku on palveid vähem säilinud kui teateid ohverdamise kohta. Ainult mõnd üksikut palvet tuntakse veel meie päevil. Olgu allpool osa neist ära trükitud.

Haritlaste hulgas võib tuttavusega hoobelda õp. Gutslaffi 1644 kellegi Erastvere mehe suust üleskirjutatud Pikri palve, mis juba varemini „Veiseohvri“ all tähelepanemist leidnud. See Pikri palve on sakslastegi seas tuttav.

Teise, enam haiguse puhul tarvitatud palve piksele kirjutas Hargla õpetaja R. Hollmann umbes 1841 üles (Verhandlungen der Gel. Est. Gesell. I, 2, l. 37).

Pühha Pikse nimmi sago nimmitetus se häddalisse innimesse
ihhoverre mannu;
Arma pühha kolme üttesama taiva Vanna Essa nimmi sago
nimmitetus se häddalisse innimesse ihhoverre mannu;
Oh pühha kolme üttesamma Pikse arma Jummala nimmi sago
nimmitetus se häddalisse innimesse ihhoverre mannu;
Pühha kolme üttesamma Tenno-Jummala tervis olgo selle
innimessele;
Kolme pühha pühha üttesama Armo-Õnne-Jumala õigus
olgo selle innimessele!

Pikri palvetest tuntakse Emajõe mail veel järgmist appihüüdmist härja ohverdamisel:

Tuli-Pikker, ande anname, härja saadame,
Tuli-Pikker, saada pilve kõrbe, sohu,
Tuli-Pikker, hoia tulda, soola (? saada) vette!
Kange Kõu (teisend Pikker), hoia nooli põllu külvist,
Kange Kõu (Pikker), hoia nooli põllu künnist ja külvist, kodu
härjast ja lambast, majast ja puudest!

Võnnust on veel üks sarnane palve üles kirjutatud:

„Püha Pikker, hoia meie põldu õitsen ja teran,
Püha Pikker, hoia rahed laanes ja soos,
Püha Pikker, hoia põuda ja rassed vihma,
Püha Pikker, õhva anname, eesikud toome,
Püha Pikker, olgu põldu, hõppo kui kuld!“

Tõnnile ohverdades kanti talle ühtlasi palveid ette. Neist tunneme mõne lühikese.

„Oh sa püha Tõnnike! Õnnista meie leivakannikat, õnnista meie liharaasukest, õnnista meie õllemärjukest!“ (Lill, Rohtaias).

Ehk jälle: „Tõnn isake, Tõnn emake, ära vaeva meie loomi, olgu sarvekesed ülespidi, sõrakesed alaspidi, sündimine õieti!“

Teele minnes paluti Tõnnilt õnnistust:

„Ma lähen teele! Tõnnikene, hoia mind kõige häda ja kahju eest!“

Laudas paluti mõne korra Tõnni järgmist viisi:

„Tere, tere, sa püha Tõnnike! Oled sa mind selle aja üles pidanud, siis pea see aasta veel!“

Kahtlaseks jääb, kelle kohta järgmine palve ilmade pärast käis:

„Ehi, ehi, ilmakene,
Päädi, päädi, päiväkene,
Ehi nõide ehtilä,
Päädi nõide päätilä
Toona oli ehte ilosa,
Pääte päiväl valosa!“

(Viedemann, Aus dem inn. u. ä. L., l. 407).

Püha Jüri paluti järgmisi:

„Püha, kallis Jürike,
Metsa kullane kuningas,
Metsa eite, emanda,
Hoidke mu utekest,
Kaitske mu karjakest,
Sigitage mu sea põrsakest. Aamen.“

(Oma Maa 1886, nr. 7.)

H. Neus tutvustab meid teise palvega pühale Jürile (Estnische Volkslieder, 19):

„Pühha Jürri Jörgovits,
Lass mo karri kaugel käia!
Kela ommad kennad kutsikad,
Et ei pudu punnast pulli,
Et ei kissu kirjud lehma,
Et ei murra musta mullika,
Ei võtta vaevast vassikad,
Ei järrel jänud tallekest
Egga obbo-varsakest!“

Püha Jüri kohta käib ka Dr. M. Veske üleskirjutatud palve E. K. S. aastaraamatus 1884/85, l. 4.

„Metsa ulpi, metsa alpi,
Kuule metsa alli-parda,
Metsa kuldane kuningas,
Metsa kardane kasukas,
Püha Jüri poisikene!
Võta kätte kulda keppi,
Vääna vitsusta ahelad,
Keela omad kurjad koerad,
Suru omad suured koerad, —
Keela susi soovikusse,
Kaitse karu kaasikusse!
Su koerad soos magagu,
Mu kari arul karaku.
Löön kepikse tee ääre,
Jumala rahu teie juures. Muuuhh, maaahh!“

Teises, sealsamas ilmunud karjapalves puudub püha Jüri nimi, kuid sisu poolest ei lähe see eelmisest palju lahku:

„Metsa urgu, metsa argu,
Metsa kuldane kuningas,
Metsa eldene emanda,
Kase kallis neitsikene!
Hoia mu loomakest ilusti:
Sõrakesed alaspidi,
Sarvekesed ülespidi!“

Selle palve lõpp sulab enne nimetatud Tõnni laulu lõpuga ühte.

Karjapalve teisendis, Wiedemanni poolt üles kirjutatud, astub püha Jüri asemele Peeter, püha sulane (Aus dem inneren u. ä. L., l. 404):

„Metsa ulli, metsa halli,
Metsa kuldane kuningas,
Metsa ojarmu emanda!
Oh Peeter, püha sulane,
Pane koerad kaaleeie,
Hurdad umbe rõngaeie,
Saada soieje minema,
Küüned kütkije vajuta. Aamen.“

Nagu püha Jüri poole, pöördi püha Toomagi poole palvetega (Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 78—79):

„Pühä Toomas, pühä rist — korge kumarus — kuu ma kumarda — põlvil ma pallõ — ega voori oma laste, perrega — õdagult ilda — nii ummugult varra — oma kodo, maja päräst — oma jilma jello päräst — oma täve tehrä päräst, — oma karja, tõpra päräst, oma künnü, külbü päräst — kasvada Issand Jumal — mu põllu kolga pääle — mu nurme nulga pääle. — Saatke suvvvi, päästke pällvi, — — olge te hoiitma, nii armatsema — tõprakeze mõttsa lasskma — nii ku’u ajama — hoitke luunõnast, lontkõrvast — kipeküüzüst, vaavist hambist — katke kannu takka, litske lihe ala — — selle teile tõi puhta ollega — kauni kahaga — kirivä kikaga — teile orik tapetu — teile vere tellü — teile vatsk küdzet — teile sõir sõkat — tulke sööma, nii juuma — mu leiva manu, mu soola manu!“

Nagu näha, tuletab püha Tooma palve kohati püha Jüri palvet meelde.

Teine püha Tooma palve kuulub nii:

„Püha Toomas, korge kumarus — maajumalakeze, pühä puuzlikaze — aitüma armale Jumalalõ — katstõistkümme perre püha rist — olge te hoitma mu tõprakeist — hummugult varra, õdagult ilda — mõtsa minneh, ku’u tulleh!“

Dr. Kallas on mitu palvet pühale Toomale kirja pannud, aga need esinevad veel enam katketena kui eelmised. Palvekatked on ka ohvripalved Kraasnamaalt puuslikule:

„Jumal, hoia künnügä, külbügä, levaga, soolaga, — Jumal, hoia jeiega (= jäädega) pesmist, — Jumal anna hüvvä suvve — vii mööda suure pilve, vii vihma Viromaale, sagarikku Saaremaale — — kun kikas kiri ei, ei pini haugu — — sinna vii pilve — — suurde sohu“ (Kraasna Maarahvas, l. 80).

Peko palvetest on paar vähe pikemat tuttavad:

„Peko, oh Pekokõnõ,
Hoia sa meie villakeist
Kaids a mie karõkõist,

Varja mie maija, elämist
Peko, oh Pekokõnõ,
Saada sa suvvi, päästä päivi,
Eka luodud loomakest,
Peko, oh Pekokõnõ!“

Teises palves Pekole ei nimetata Pekot nimepidi. Palve ise tuletab Kraasna puusliku palvet meelde:

„Jumal hoidku räüsä eest,
Viljand iks vihma mi villüle,
Kastet kaara orassele,
Muile mingü musta pilve,
Sinnä mingü sinipilve,
Meile tulgu mesipilve,
Vala vaha arvuline!
Mine iks vihma Viromaale,
Sagarikku Saaremaale!
Jumal hoidku räüsä eest,
Armas Jumal halla eest!

Peale karjaõnne ja viljakasvu paluti Pekolt ka tütarlastele mehele minemise õnne:

„Püha Peko, kallis Peko!
Kata mu NN. karvast pääd!
Ma anna sulle, Pekokõnõ,
Sada sällä painatust,
Kuuskümmend kumarust,
Kui sa selle nägü näütäs,
Kes mu NN. päädä katt.“

Maa-alustele ohverdati mitmet moodi vistrikute kadumise pärast. Ohverdades lausuti lühikesi palveid: „Maaisakene, maaemakene, kui oled mulle selle haiguse annud, siis võta ka (ära)!“ Ehk: „Isandad, emandad, kuldsed kuningad, võtke haigus, andke tervis!“ Ehk jälle: „Maaisandakesed, maaemandakesed, andke tervis tagasi, ma annan teile hõbevalget!“

Jaanipäeva ohvriks piima lüpstes hüüdsid setud püha Jaani appi: „Puhas, pühä Jaanikene, hoia mino karja tõbrast kodu tullen, karja minnen! Õpeta sa puhma taaden karja haljast haina söömä, hoia mõtsan kahju eest, mõtsan kurja eläjä eest! Puhas, pühä Jaanikene, luba lehmile piima! (Wiedemann, Aus d. inn. u. ä. L., l. 416). Satserinas lüpsti ohvripiima järgmise palvega:

„Oh pühä puuzlikeze, oh hellä englikeze! Oh hiidake ja hirmutage puhmatagast ja puutagast puu ja puhma varjutagast! Hoitke ja varjake hellä englikeze! Looge ja lunastage pühä Reedi Satserina püha Reedikene! Hoitke ja varjake pühä Reedi halvast sõnast, liiast silmast ja kurjast mõttest!“ (Wiedemann, Aus d. inn., l. 417).

Annemäe ohvrite jaoks loomi tappes hüüti püha Anne appi, kusjuures hämaraks jääb, kas Anne ohvrisaajaks tuleb arvata. Palve sisu järele võib seda ometi oletada. Palve ise on ennem juba „Lambaohvri“ all ära trükitud. — Tarbekorral paluti veel muid palveid. Igatahes olid palved sagedasti ohvritega ühendatud.