Esivanemate ohverdamised/Preestrid ja targad
Preestrid ja targad.
Tarkade isik.
Kahjuks ei kõnele Läti Hindrek esivanemate usust peaaegu midagi, niisama vähe usu esitajatest. Vähestest tähendustest näib ometi selguvat, et ennemuiste ohverdamine preestrite ametiks oli. Õieti ei tohi me neid sugugi preestriteks nimetada, sest sõna „preester“ tuleb alles hilisema aja laenuks pidada. Esivanemad nimetasid vanemal ajal preestrit vist ainult „targaks“, harvemini ehk ka „nõiaks”. Mõne korra tarvitatud sõna „papp“ on hilisemast ajast pärit. Bonnel tegi 19. aastasaja keskpaigas oma ülesandeks eestlaste aadli- ja preestriseisuse kohta tõendusi tuua (Inland 1852, № 6 ja 7). Bonnel püüab esmalt näidata, et eestlaste vanemad rahu- ja sõjaajal maavalitsejate, väikeste kuningate osa etendasid. Aga ta määrab neile veel suurema tegevuseala. Meelde tuletades, kudas eestlased ja lätlased paljusid looduse vägesid austasid, neist kujutusi enestele valmistasid (Läti Hindrek XXII, 5), neile vereta ja veriseid ohvrid, isegi inimesi ohverdasid ja jumalate tahtmist liisuga teada püüdsid saada, otsustab Bonnel, et kõigi nende kohuste täitjaks iseäralik preestriseisus pidi olema. Preestrite ametiks loeb ta peale selle veel planeetide liikumise tähelepanemist, seda enam, et selle liikumise järele iseäralikka pühi välja rehkendati. Küsitavaks jääb pühade väljarehkendamise lugu, kuid planeetide liikumise tähelepanemise peale ennast toetades tahaks Bonnel preestriseisust päritavaks teha. Seega saaks ühtlasi rahvavanemate seisus päritavaks, sest Bonneli arvamise järele oli rahvavanem ühtlasi ülem preester, pontifex maximus. Edasi targutab Bonnel: „Et paganuse usud sagedasti sõjalist meelt ja saagihimu õhutavad, võtsid preestrid mõnegi korra ise sõjariistad kätte ja astusid sõjaväe etteotsa jumalate nimel, kes oma nime au ja püha elukoha rikastamist ihkasid. Kui tarvis läks paganust kristlaste vasta kaitsta, kui armulikult vaatasid siis jumalad ohverdatud vaenlaste surnukehade peale, kui rõõmsalt priiskasid ja prassisid siis pühas paigas preestrite kannulised!“
Väikesed kuningad olid rahvavanemad ennemuiste tõesti, aga Bonneli väide päritava preestriseisuse poolest seisab nõrkadel jalgadel, veel enam aga teine väide, et preestrid nagu kindralid sõjas sõjamehi juhatanud. Niisuguse väite jaoks puuduvad tõendused, kui ka juhatusevõimalust ei või salata.
Liivlastest räägib Läti Hindrek, et nende tark jumalate arvamist ohverdamise kohta taga küsis (I, 10). Eestlastest jutustab ta, et needki liisku heitsid, tähendamata ometi, kas tark liisku heitis või keegi muu (XXVI, 7). Vististi ometi tark. Kindlaks jääb, et targad ohverdamise ajal tähtsat osa etendasid; kas need targad samas isikus vanemadki olid, jääb hämaraks. Kuna preestrite tegevuse kohta aeg ammu viimsed jäljed kaotanud, on targad endid jaksanud meie ajani alal hoida.
Gutslaff oma raamatus „Kurzer Bericht“ (l. 362—364) jutustab Pikse ehk Uku ohvripreestrist Vihtla Jürist, kelle kohus oli ohvripühal paluda. Russwurm kõneleb järgmise loo: „Mihkli kihelkonnas elas üks vana paganapreestri sugu mees. Noores põlves oli ta korra põllule läinud, kus ta isaisa suure kivi ääres põlvili seisnud. Küsimise peale, mis isaisa teeb, saanud see vihaseks segamise ja salalise jumala-austuse nägemise pärast, annud talle mööda kõrvu ja ütelnud: „Hoia, et sa kellelegi ei kõnele sest, mida siin oled näinud. Tea, et me oleme pühast preestrite soost ja et me sedaviisi peame oma jumalaid austama“ (Sagen aus Hapsal, l. 19).
Enam vadjalaste ja ingerlaste kohta käib piiskopp Makari kaebus 1534, et „tshuudlased“ tavalise inimese peavad eneste juures papiks; teda hüüavad nad arbujaks (arbui) ja see toimetab kõik petlikul viisil ja annab nimed lastele. (Suomi 1848, lhk. 174—175; V. Salminen, Länsi Inkerin häärunot.) J. Krohni väite järele (Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 124) on meil siin targa, püha paiga järelevaataja ja ohvri vastuvõtja amet ühendatud.
Tarvastust kaevatakse 1683, et Vooru Angria Hindrek rahval ülema preestri kohuseid täita. Pilistvere õpetaja hädaldab umbes selsamal ajal, et Rodse Hindrekul Rõstlas enam pealtkuulajaid olla kui õpetajal (Kõpp, Sirvilauad 1903, l. 14—15).
Setukeste Pekol olid iseäralised papid, kes Peko pidusid korraldasid ja tarviliku ohvri eest hoolt kandsid. Truusmann teatab, et endisel ajal üks vanamees kaua Peko papi ametit pidanud (Живая Старина, I, l. 39). Muidu pidid Peko papid ometi iga aasta oma ameti Peko pidul kellelegi teisele andma.
Rahva seas elas meil küll paganus, aga iseäralik preestriamet kaotas aja jooksul ikka enam oma tähtsuse. Ohvrid ohverdati edasi, aga neid ei viinud ohvrisaajatele enam iseäralikud seks määratud ohverdajad. Oletada tuleb, et alguses preester ehk vanem üleüldist ohvrit toimetas, väike ehk kodune igapäevane ohverdamine aga igaühe pereisa tegevusepiiri kuulus. Üleüldised ohverdajad kadusid siis aja jooksul, järele jäi igaüks oma ette ohverdama. See tähendab: tavalisesti ei ohverdanud talus ometi igaüks, vaid taluisa ohverdas tarbekorral kõikide eest ja kõikide nimel. Ohvrite suur osa ei puutunud ometi sugugi talus teenijaid, vaid talu üleüldist head käekäiku, viljasaaki, karjaõnne. Kõige selle eest pidi pereisa ohverdama.
Siiski iseäralikkudel kordadel astusid naisterahvadki ohvrialtarile, nimelt kui küsimus nende ala, nende head käekäiku puutus. Lammaste, mõne korra lehmadegi pärast ohverdamine seisis enamasti naisterahvaste hoole all. Niisama viis perenaine hingedele, tulihännale j.n.e. toitu. Ka iseäralikkudel pühil oli tihti perenaise asi ohvrit viia.
Siin ja seal astusid naisterahvad koguni meeste asemele. Pilistvere kirikukatsumise-protokoll 1680 ütleb: „Vana Rodse (= Rootsi) Peetri naine on neil preestriks.“ Nagu näha, etendas sel ajal Pilistvere Rootsi talurahvas jumalateenistusel tähtsat osa. Ka Soomest kuuleme, et seal naisterahvas ohverdaja-ametit pidanud (J. Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 36).
Aga tütarlapsed ja poisidki käisid ohverdamas, nimelt niisugusel korral, kui nad mingisugust abi tarvitasid, näituseks põdesid. Niisugusel puhul viisid nad enamasti paelu, lintisid, lõnga, helmeid, vahast kujusid, hõbevalget, raha ja muud sellesarnast. Sarnase ohvriga lootsid nad kas tervise tagasi saada ehk muidu soovitud sihile pääseda. Ülepea võis iseenese eest igaüks ohverdada, kuna peremees, harvemini perenaine, kogu talu eest ohverdas.
Ka Kraasna maarahval esinesid iseäralikud papid vahemeestena inimeste ja jumalate vahel. 1901. aastal tabas Dr. O. Kallas sealt Anna Kiriljevna, kelle vend papiametit pidas. See naisterahvas jutustas uurijale nuttes, kui raske tal olnud jätta maajumalaid söömata ja joomata. Soomes nimetatakse vahel tarkagi „maajumalaks“ (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, lk. 35), Eestis sellevasta pole mulle niisugust targa nimetust silma puutunud. Meil esineb „maajumal“ ikka kas kõrgema olevuse ehk püha isiku tähenduses.
Kraasna maarahvast kuulutab üks vana teade, et nad ohverdamise ajal puu ümber tantsinud, puu ümber, milles nad arvanud jumaluse (teisendi järele kurja vaimu) asuvat.
Mõne iseäraliku haiguse puhul ei arvatud ometi, et häda kandja ise ohverdamisega toime sai, vaid tuli tarvis tingimata targa ohverdamisest abi otsida. Niisugusel korral pidi abiotsija ohvriained targa kätte viima ja tark ohverdas need oma teadmise järele. Näituseks paisete ja mõnesuguste nahahaiguste puhul võis ainult targa ettevõetud ohverdamine täielikku mõju avaldada. See tänini veel valitsev arvamine toetab omalt poolt väidet, et muiste üleüldine ohverdamine vististi iseäralikkude isikute, preestrite ehk tarkade asi oli.
Samojeedlastest teame, et neil oli targa „tadibe“ amet päritav: poeg sai alati isa asemele “tadibeks“ (Castrén, Nordiska resor I, l. 199—207, Reiseerinnerungen, l. 191). Samasugune lugu kordus votjakkide “tunogagi“ (Krohn, Suomen suvun pakanallinen jumalanpalvelus, l. 101). Tuno täidab neil prohveti kohuseid; tuleviku ja teadmata asjade teadasoovijad pööravad alati tunolt nõu küsima (Holmberg, Permilaisten uskonto, l. 204). Niisama esineb laplaste „noaidde“ = nõid prohvetina, aga ühtlasi ka ohvripapina. Vanad soomlased tundsid niisama tarku, teadjaid = tietäjiä. Teadjaks saadi, kui ema enne lapse sündimist kolm neljapäeva sõi kuke ajusid. Veel paremal teadjal olid sündides juba hambad suus ja juuksed peas (Krohn, Suomen suvun p. j. p., l. 126). Kas Eesti targad ametit teistele pärandasid, jääb küsitavaks. Igatahes vaatasid vanad eestlased suure aukartusega tarkade peale, uskudes, et nende võimuses seisab muile surelikkudele teadmata asju teada saada ja tarbekorral järeleküsijatele avaldada. Meeleheaga, annete viimisega tarkadele püüti neilt muile salatud asju teada saada.
Iseäralikkudel kordadel kuulutasid targad suuremale rahvahulgale tulevikku ilma sellekohase palvetagi ette, nimelt kui mõni hädaoht ähvardas. Ka head nõu katsusid targad rahvale anda, niisamuti üksikutelegi hea nõu küsijatele.
Leiti mõnesuguseid tarku: soolatarku, sõnatarku, tuuletarku, manatarku, Kreutzwald tunneb isegi kivitarku (Verhandlungen der Gel. E. Ges. VIII, 3, l. 45).
Ülepea esinevad vanaaegsed kodumaa targad sagedasti preestritena, prohvetitena ja kuningatena ühes isikus; nad juhatavad ja saadavad rahvast häil ja kurjil päevil ja hoolitsevad igapidi rahva hea käekäigu eest. Rahvas peab neid oma kõige tähtsamateks isikuteks.
A. Saal jagab esivanemate targad kolme liiki. Kõige alamal seisid sõnatargad, soolapuhujad, lausujad, pobisejad, sortsid. Sõnatark korjas öösi kuuvalgel 9 seltsi rohtu ja keetis neist arstirohtu. Sõnatarkadest kõrgemal seisid tuuletargad, tuule-ema pojad, kes tuule tiivul ümber rändasid. Kõige kõrgemal seisid manatargad, kes kõiki nõidusi võisid nurja ajada ja korda saata, nii kudas neil tahtmist oli (Isamaa ajalugu, l. 74). Tarkade liigitamises toetab A. Saal ennast peaasjalikult Kalevipoja nõjale. Me teame ometi, et Kalevipoeg savistel jalgadel seisab ja ta ütlused vähe suudavad tõendada. Väga küsitavaks jääb ühe tarkade liigi kõrgemaks tõstmine teistest. Tuuletarku tuule-ema poegadeks tembeldada nõuab liig palju julgust. Praegune kasin materjaal ei luba meid tarku iseäralikkudesse liikidesse jagada ega vahekorda ühe ja teise liigi vahel põhjalikumalt seletada.
Ohverdaja välimus.
Vana rahva arvamise järele pidi ohverdaja tarviliku jao rõhku oma välimuse peale panema, vähemalt suurema, tähtsama ohvri ohverdamise puhul. Igapäevaste, väikeste ohvrite viimisel ohverdaja välimusest vist lugu ei pidanud. Näpunäiteid leidub, mis sinnapoole juhatavad, et muiste, kui ka mitte alati, ohverdaja sagedasti oma ohvri alasti olles ohvrisaaja ette kandis. Vaba kõigist köidikutest, tahtis inimene paljalt, puhtuse sümbolina, nagu elust veel rikkumata laps jumaluse ehk ohvrisaaja ette astuda. Kudas muistne eestlane enesele ette kujutas jumalust, on raske ütelda; oletada tuleb, et vist riides. Näkk igatahes esineb veest välja tulles paljalt. Näib, nagu oleks riideta ohverdaja enam ohvrisaaja meele pärast kui riidesolija. Tulevikku teada tahtjad, meest igatsevad neiud peavad veel meie päevil väikse anni andmise järele endid riidest vabastama ja alasti olles tulevikku vaatama.
Võnnu kirikukatsumise-protokollis kaevatakse 1680. a., et inimesed jaagupipäeval enne päeva tõusu ümber kiriku alasti käivad ja vahast tehtud loomi ohverdavad. Õpetajale antakse kõva käsk niisugusele ohverdamisele lõpp teha.
Tarvastu ahikotustele ohverdati suvisel ajal tavalisesti alasti (Eesti Üliõp. Album, VI, l. 88).
Naised käisid tihti alasti olles allikaid rookimas, niisama ka alasti olles allikatel ohverdamas. Jaaniõhtul otsisid mitmed alasti olles õnnelilla ja arstirohtu ja ohverdasid neid alasti olles.
Tõnni vaka tegijad võtsid endid riidest lahti, kui oma tööd hakkasid tegema.
Alasti ohverdamise mälestusena esineb Hupeli kirjeldatud komme Vanamõisa Risti kiriku juures 1774. a.: „Nähakse sigimata naisi alasti olles kiriku müüri ümber tantsivat; teised söövad, joovad; teised hulguvad metsas“ (Topographische Nachrichten I, l. 156).
Niisuguse alastioleku peale ohverdamise ajal tähendavad jaaniöised suplemised ja kastmised. Jaaniöise kaste imeväe sisse uskudes kastavad mitmed endid, muidugi riideist lahti võttes, sellesse kastesse, et tervist ja kosumist saada. Vastseliina Jaama jõele tuleb juba jaaniõhtul hulgakaupa inimesi kokku jaanikivile ohverdama. Selle peale lähevad nad jõkke suplema, lootes, et jõe vesi neile sel puhul õnne ja õnnistust annab (Wiedemann, Aus dem inneren und äusseren Leben, l. 415). Kui ka fakt iseenesest tähtsuseta näib olevat, tuletab ta ohvriga käsikäes käies ometi alasti ohverdamist muistsel ajal meelde.
Virumaal minnakse alasti olles jaaniööl võõralt väljalt päid korjama, igast viljast isesorti väike vihukene. Ei ole selgelt teada, kellele need vihukesed ohverdatakse. Igatahes loodetakse, et sedaviisi võõra välja vilja kasv väheneb ja oma välja vilja kasv edeneb. Niisama käisid alasti naised vanasti jaaniööl võõralt väljalt kastet korjamas. Kaste korjamiseks sidusid naisterahvad mõne korra enestele ainult põlle ette, mõne korra läksid nad aga ilma ühegi hilbuta korjama, ainult kauss käes, kuhu kastet vilja pealt katsusid tilgutada. Niisuguse korjatud kaste viisid nad ohvriks oma põllule, õigemini mingisugusele põlluhaldjale. Alasti korjavad eided jaaniööl karjamaalt loomakarvu, keedavad neid pärast, annavad keedist loomadele juua, karvad aga visatakse lauta ohvriks maha.
Ei või nimetamata jätta, et vanade juttude järele nõiad, kes kuhugi ohverdama läksid, tihti alasti endid selle teekäigu vasta valmistasid. Ikka ei toonitata ometi alasti ohverdamisele minemist.
Sigimata naisterahvad ohverdasid mõnele kabelile vahakujusid ja jooksid kolm korda alasti ümber kabeli, pärast selle pugesid veel kaks korda kõvera puu alt ehk mingisugusest kitsast kohast läbi. Ohvrid, alasti jooksmine ja puu alt läbipugemine pidi mõju avaldama. Vahakuju ohverdamist toimetati just alasti olles.
Hilisemal ajal näikse alastioleku asemele ohverdamisel poolalasti olek astuvat. Ajaloolised teated kuulutavad, et ohverdajad sagedasti paljastel põlvedel ohverdamise puhul ohvrikoha ümber roomanud. Näituseks ütleb Võnnu õpetaja 1634, ta ise näinud Kaugositsis (= nüüdses Kauksis), kudas seal inimesed lauritsapäeval paljastel põlvedel roomanud ja ohvrid ohverdanud.
Paljajalu pidi ohverdaja tingimata ilmuma, vähemalt soemal ajal. Talvel ei vaadanud ohvrisaaja vist nii valju pilguga ohverdaja riiete peale.
Uueaegsed ohverdajad on ohverdamise ajal tihti iseäralikku ülikonda kannud. Kraasnamaa meestel olid peas kõrged kübarad, nagu neid meie ajal enam ei kanta, ja puhtad riided seljas; pikad valged, kandadeni ulatavad valged särgid muude riiete peale tõmmatud (Dr. Kallas, Kraasna Maarahvas, l. 89). Niisugune valgete riiete kandmine tuletab elavalt ohverdajaid votjakkisid meelde. Valged rüüd annavad ohverdajatele igatahes asjakohase väljanägemise.
Helmes kogusid inimesed jaanitulele varemalt valgeis riideis ja käisid kolm korda ringi ümber tule, et Jaan neid hoiaks ja nende lapsed hästi sigineksid (Hurt, Vanavara III, Nr. 668). Reinsi kabelisse ja Saarde ohvrikohale tuli niisama vanasti inimesi öösi valgeis riideis ohverdama, tihti võtsid nad seks palakad ümber. See ei sündinud hirmutuseks ega tontide tegemiseks muile, nagu õpetaja V. Reiman oletab („Postimees“ 1899, nr. 65), vaid see oli vana pruuk. Nagu ohverdajad arvasid, et ohvriks iseäralikul puhul ainult valged loomad — puhtuse sümbolid — kõlbavad, nii pidi ohverdaja isegi puhtuse sümbolina katsuma esineda, kas alasti ehk vähemalt valgeis riideis. Aegajalt juhiti riiete värvi peale ikka vähem tähelepanemist, kuni viimaks ohvrid tavalistes riietes hakati viima (Pihlaka Jõulu Album 1916, lk. 9—12).
Valgeid riideid kandsid ohverdamise ajal võõramaa ohverdajadki. Nii teatakse gootlaste ja tsimberlaste preestrite valgetest riietest. Gootlaste preestrid tuletasid omalt kohalt Kraasna ohverdajaid meelde; nad esinesid kõrgete teravate kübaratega, mispärast neid ka „pileati“ hüüti (Meyer, Altgermanische Religionsgeschichte, l. 437).
Ohvri viimise kohta leidub vanus kirjus veel järgmine teade: Kui vanal ajal ohvrimoona viidi, siis veristati nimetissõrmest verd ja üteldi: Mina nimetan sind oma verega ja kihlan sind oma verega ja tähendan oma majad õnnistamiseks: hobuste tallid, veiste laudad ja kanade õrred. Võta sina neid õnnistada minu vere ja sinu väe läbi! Ole mulle rõõmuks, sa kõige vägevam, minu vanemate ülespidaja, minu hoidja ja elukaitsja! Mina palun sind ka liha ja vere väest; võta see roog, mis ma sulle toon, oma ülespidamiseks ja minu liha rõõmustamiseks. Hoia mind kui oma head last ja mina kiidan sind tänades. Mis ma hooletuse pärast midagi puudulist sinu vasta olen teinud, see unusta! Siis pea seda tõesti meeles, et mina oma anded ausal viisil oma vanemate auks ja tasumiseks olen toonud! Pealegi kolm korda põlvili langedes maale suud annan. Ole minuga usin tegemas ja jäägu rahu sinuga seni saadik! (Kreutzwald-Neus, Mythische und magische Lieder der Esten, l. 15—16). Kogu see palve kannab ometi uueaegse sepitsuse märki eneses, nii et me sellele palvele väärtust ei või anda.
Tõotused.
Alati ei ohverdatud kordaläinud ettevõtte saavutuse puhul ega lootuses mingisugust head saavutada, ei, ettevaatlikuna varanduse kokkuhoidjana andis muistne eestlane mingi asja kaalu peal oleku ajal aegsasti tõotusi alles siis ohverdada, kui ettevõte tõotaja soovi järele õnnestunud, soov täide läinud. Tõotus pidi selle, kellest õnnestumine rippus, tõotaja nõusse meelitama, kuna tõotuse andja tõotusega midagi ei riskeerinud. Ei saavutanud tõotaja midagi, ei tarvitsenud ta midagi ohverdada. Vastasel korral täitis tõotaja tingimata oma tõotuse; meest sõnast, härga sarvest! see vanasõna seisis täies aus. Ülepea täitsid tõotused vanal ajal kõigi meieaegsete kontrahtide ja kirjalikkude tunnistuste aset; korra antud pidulik tõotus oli asjale kõige paremaks pandiks ja nagu kinnitavaks pitseriks eelkäinud sõnadele.
Mingisugusel ettevõtmisel esitas tõotus ikka tähtsat osa. Mõne korra ohverdati juba ettevõtte algusel, aga anti peale selle veel tõotus iseäralikkudel juhtumistel uuesti ohverdada. Kirikute ehitamise lugudest kuuleme, et tõotus antud, kirik vajugu maa alla seitsme venna ühel ajal tulemise puhul kirikusse. Kui ka maahaldjale ehituse algusel ohverdatud, tõotatakse talle raske koorma kandmise eest tulevikus veel kogu kirik rahvaga ohvriks.
Ehk tuletagem jälle rahaaugu-juttu meelde. Raha antakse mahamatmise puhul maahaldjate hoiu alla. Oma vaeva eest peavad haldjad muidugi palga saama. Tihti kuuleme, et neile tagasisaamise puhul tõotatakse 7 venna verd ohverdada. Jälle tihti tõotatakse pool kirikule ja santidele, ehk suntidele, santidele jagada. Raha kättesaamise puhul kipub mammon ometi tavalisesti võõrale varandusenõudjale kiusupaelu panema: ahnus võtab aset südames, otsija tahab tõotuse murda, kuid jääb juba silmapaistvast varandusest ilma.
Saarlased võtsid tõotusi tavalisesti kivide juures ette. Niisuguseid kiva kutsutakse tõotusevaredeks. Tõotaja viib omalt poolt nagu tõotuse kinnituseks kivivaremele kivi kaasa. Suurel maal ei ole mulle teateid niisugustest tõotusevaredest silma puutunud.
Pärimistelgi pandi tõotuste peale rohkesti rõhku. Loodeti kelleltki varandust pärida, tõotati kohe midagi ohverdada. Ülepea ohverdati vanemal ajal tõotuse puhul Uku vakale, ohvrikivile, hiiele ehk muule ohvrikohale, uuemal ajal aga, mil paganalist ohverdamist taga kiusati, kirikule, santidele. Tõotuse aine muutub, ohvrisaajad jäävad ikka neikssamuks. Uuemal ajal on komme maad võtnud, et paljud tõotuse annud igal pihilemineku ajal tallekese tappa ja pätsi leiba santidele viia. Tallekese tapmine on muidugi kaja muistsest loomaohvrist kellelegi kõrgemale olevusele.
Kevadel seemendamise ajal ohverdas põllumees teadupärast vilja kasvamise pärast. Ühtlasi tõotas mõnigi tulevikuski ohvrit: vanemal ajal tallekese tappa ja ühe määratud päeva aastas täiesti pühaks pidada, uuemal ajal santidelegi ohverdada; isegi viina muretsemine ja õlle keetmine kuulus mõne korra niisuguse tõotuse hulka.
Teelemineja tõotas vanasti, mil teekäijat mitmesugused hädaohud teel varitsesid, õnnelikult päralepääsmise ja kojujõudmise puhul kirikule ja santidele ohverdada. Sagedasti tõotati alles teel hädaohtu jõudmisel. Mõnestki kabelist teatakse jutustada, selle lasknud keegi rikas mees, kes laeval merehädasse sattunud ja seal tõotanud ärapääsmise puhul oma kulul kiriku või kabeli ehitada, tõotuse täitmiseks valmistada. Kabeli ehitamise tõotajad täidavad tavalisesti tõotused, aga küünalde tõotajad püüavad sagedasti tõotustest maha tingida. Näituseks tõotab keegi merehädaline kirikule — harukorral pühale Nikolaile — käejämedused vahaküünlad põlema süüdata, aga kui täitmise-aeg käes, arvab tõotaja, et lihtsad igapäevased rasvaküünlad selle ülesande niisama hästi täidavad kui jämedad vahaküünlad. Kas tõotajad oma jesuiitliku südametunnistusega pärast ristiriidu satuvad, jätavad rahvateated enamasti seletamata, niisama ka, kas Nemesis neid selle teo eest kodu ei otsi.
Tõotusi andsid ohtralt noored mehedki, keda soldatisinel ähvardas. Vabadust kodusel koldel maitsma jäädes olid mehed valmis sunta ja santa meeles pidama. Paraku aitasid nekrutikohuste kandidaate harukorral toredad tõotused. Enamasti jäid sundid, sandid ja kirikud kõigist tõotustest ilma, ei tõotaja sõnamurdmise pärast, küll aga tõotaja soovide mittetäidemineku pärast.
Mehelemineku-ealised viljeldasid vähemalt vanemal ajal tõotusi; kudas lugu ses suhtes meie päevil, ei julge ma ütelda. Soovis keegi tütarlaps kedagi noortmeest enesele jäädavaks eluseltsiliseks, tõotas ta tihti palve täitjatele — ükskõik kes need olid, kas kosjakauba sobitajad ehk muistseaegsed kaitsevaimud — suuremaidki ohvrid. Tavalised surelikud said tõotatud ained isiklikult kätte, muul puhul viidi ohver ohvripaika. Muidugi jäid mõnegi korra tõotatud ohvrid andmata, kui soovitud peig kosja ei ilmunud. Öeldakse, et tütarlapsed vahel õnnelikul soovi täideminekul koguni rohkem ohverdanud kui nad esialgu tõotanud.
Emad tõotasid õnneliku lapsesünnituse puhul seda ehk teist ohverdada. Teised jälle tõotasid kas poja ehk tütre sündimise puhul suurema ohvri, selle järele, kas sünnitaja enesele poega ehk tütart ihaldas.
Haiguse puhul olid tõotused vanemal ajal päevakorral. Oletades, et tõbi maast saadud ehk tuulest tekkinud, tõotati peatsel tervekssaamisel kohtadele, kust arvati haigus tulnud olevat, raha, söögiaineid, isegi riideid ohvriks. Aga niisama tõotati, kui ei teatud tõve tekkimise kohta kindlaks määrata; niisugusel korral viidi tervekssaamise järele ohver kas hiide ehk muule ohvripaigale. Võrumaal ja Setumaal tõotati, vähemalt uuemal ajal, tervise tagasisaamise puhul iga aasta määratud päeval Petseri rännata püha Maarja kuju ette palvetama. Ei või nimetamata jätta, et isegi arstidele, s. o. maa-arstidele — lausujatele, soolapuhujatele tõotusi anti. Mõni haige tõotas „targale“ magamisekoti, palaka ja teki, teine raha, kolmas toiduaineid, nagu jahu, tangu, herneid, ube, isegi liha; jälle teised riideid, nagu sukki, kindaid, rätiku, riideid jne. Tuli tervis tagasi, täideti tõotus.
Isegi surma pärast anti tõotusi. Vaevas taud kedagi haiget liig kaua ja soovisid omaksed talle vaevast ärapäästmist, tõotasid nad haige surma puhul midagi ohverdada, uuemal ajal ikka kirikule ja santidele. Niisama tehti, kui kellegi elu ümberolijatele ja vanaduse ehk muu põhjuse pärast ristiks, vaevaks oli. Tõotati, kui surm selle isiku ära koristab, kedagi iseäraliku anniga meeles pidada.
Lühidalt: tõotustele anti esivanemate päevil laialdane mänguala ega ole nende andmine meie ajalgi hoopis lõpnud.
Tõotused olid germaanlastegi seas väga moes. Joomise puhul anti tihti tõotusi aasta jooksul mingisugust tähtsat tööd teha. (Tacitus, German. 22). Jõulu ajal, aga ka muil pühapäevil tõotasid germaanlased hea meelega midagi korda saata. (Simrock, D. Mythologie, l. 512.)
Ülepea viljeldasid kõik vanaaegsed rahvad tõotusi. Juba Piiblist kuuleme sagedasti tõotusi. Näituseks Jakob tõotas kodumaale õnnelikult tagasi jõudes Beeteli jumalakoja ehitada (1. Moos. 28, 20—22). Tuttavaks tuleb niisama Jehvta lugu pidada. Jehvta tõotab võidu puhul selle, kes ta tagasitulekul kodu koja uksest vasta tuleb, ohvriks anda (Kohtum. 11, 30—31). Tütar tuleb Jehvtale vasta. Isa tõotust kuuldes nõuab see, et isa tõotuse järele teeks. Jehvta tõotuse motiiv kordub tihti Eesti ennemuistsetes juttudes. Neis tõotab ometi enamasti ikka keegi äraeksinud isik õigele teele jõudmise puhul teejuhatajale selle omaks, kes talle kodu kõige esmalt vasta tuleb. Tõotaja mõtleb koera peale, kuid kojuminekul võtab teda vasta — vaheajal sündinud laps emasüles. Teejuhatajana esineb vanapagan, kes hiljemini last, olgu poega ehk tütart, tuleb kätte saama ja selle tõesti ära viib; kuid vanapagana juurest pääseb see pärastpoole põgenema.
Agamemnon tõotab tütre Ifigineia jumalatele ohvriks ja täidabki tõotuse, kuid siin antakse ohver enne, kui veel see täide läinud, mille pärast ohverdati. Ohver igatahes saatis Agamemnoni sihile.