Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Krantsi ja Tuksi kirjad
KRANTSI JA TUKSI KIRJAD.
KRANTS TUKSILE.
Armas Tuks! Täna on mu süda õige kurb sees, kallis sõber ja tädipoeg. Sa ehk tunned seda meie majaproua sülekoera Dianat, kellel kollane-valge lapiline selg ja punased kõrvad on, ma arvan, et Sa teda minu viimasest kirjast saadik tunned. Nagu ma juba Sulle siis kirjutasin, on see poisikene — see sõna ajab alati ta südame täis, sest ta ei salli seda hää meelega, et ta väike on — selle pääle väga uhke, et ta armulise proua süles istub, kooki sööb ja patjadel magab. Kui ta vahest hoovis minule vastu juhtub tulema, siis ei teretagi ta mind, ei, mitte ei vaata otsagi. No hää küll. Täna hommiku tuleb ta minu juurde, pühib taskurätikuga silmi ja räägib mulle ühte lugu, mis meile koertele väga valus on kuulda. Sa tead, et ta oma emanda süles istudes mõndagi asja kuuleb, mis isand vahel räägib, — Sa tead, et minu peremees nii mõnestki asjast kõige enne teab. Asi on nimelt nii: Meid koeri tahetavat pääraha alla panna. See ei puutuks nüüd meile suurt ühtegi, sest meie kassad on tühjad, kust midagi võtta ei ole, aga meie peremehed? Sa jumalukene! Nüüdki saime sagedasti söökide asemel löökisid, mis saab siis veel edaspidi. Vaesemad ajavad meid maksu pärast minema, uulitsale, ja sääl kipuvad „koerapüüdjad“ meile naha pääle. Kui meid kätte saadakse, pannakse kolmeks päevaks vee ja leiva pääle istuma. Ja kui meie peremehed meid säält otsima ei tule, siis laseb meid linnavalitsus oma kuluga armu pärast surnuks. Aga see ei ole veel kõik. Meie suguseltsist on viimasel ajal mitmed mopsid, õue- kui ka jahikoerad hulluks läinud, sellepärast hoitakse meid ahelates või pannakse päitsed pähe. Mõlemate otsuste vastu andsin ma viimasel koosolekul oma hääle, aga häälteenamus oli minu vastu. Ah, see seadus on üks valus löök meie koerasoole. Sõge! Lase oma nina ära rautada, või mine ahela otsa! Väike Diana, kes oma kreeka nime pääle iseäranis uhke oli, nutab aina, sest ka temasse hellitatud loomakesesse puutub see seadus. Tema silmist langesid valusad koerapisarad. Aga ei, kõik ei ole veel kadunud. Ma kirjutan täna ka teistele tädi- ja onupoegadele, kutsume kõik kokku ja teeme palvekirja, et seadus maha jääks. Meie naabri Piitsu on osav sikedar, temal laseme palvekirja kirjutada — julgust! Kui ka süda valutab — käpp südame pääle ja kannatust. — Nõnda siis, tädipoeg, on asjad. Kirjuta mulle kohe!
P. S. Tänase kirja saadan sõbra Muriga Sulle kätte, sest et Koodi-kogukonna post just mitte korras ei ole.
TUKS KRANTSILE.
1. lindude poegimise päeval.
Oh mu kallis Krantsikene! Ka maa suguvendade elu on kibe. Palju sõpru on haigevoodis, sest palavus on suur, mõned on juba hulluks läinud. Sa kallis aeg, missugune mõistlik koer ei lähekski ka nüüdsel sandil ajal hulluks! Aga oh — suurem õnnetus rõhub meid! Eile pandi meile 2 jala pikkused, 3 tolli paksused kolgud kaela, nagu kontrahis kästakse. Sa tead kalendrist — või loete Teie aega väljamaa kalendri järele — et esimesel jäneselihahimukuu päeval igal aastal meil sarnane puuhalg kaela köidetakse — esimesed käekesed hõõrume nii sagedasti veriseks, ilma et apteegist rohtu võiks minna küsima, sest kolkudega meid tuppa ei lasta. Sa tead, ehk küll linnas elad, et meie ninakesed maal väga rahutumaks saavad, kui nad linnu haisu tunnevad — igal koeral on sarnane nõtrus —, ja siis hüppame kõige kolguga järele — enese õnnetuseks. Täna hommikul, kui ma parajasti karjamaal Päitsikule vastu tahtsin hüpata, sest sõge läks opmanni heinamaale, — läheb noor jänes kõlkat, kõlkat minust mööda. Mu süda lõi sees nagu talle saba, kui ma talle järele ladusin — põmm! üks kärakas, suits, suitsu taga mees rohelise mütsiga — pagana metsasaks! Krants, pane putket mängima! hüüdis Karja-Juku, ja ma hüppasin kui hull. Põmm! põmm! pandi mulle veel järele, aga ükski kuul ei tulnud külge. Üks läks just minu kõrva äärest mööda, millele ma veel „hääd teed!“ hüüdsin, siis olin ma päästetud. Nii oli minu lugu. — Kui Sa mulle veel kirjutad, siis kirjuta aadress: Tuks Tuulissabale pr. Riiumägi, sest ma elan nüüd sääl.
KRANTS TUKSILE.
Ilmas on ka truid südameid, kallis Tuks. Eile tuleb tõistre Hektor — siin linnas on kõigil saksa nimed — minu juurde ja ütleb: „Auhh, auhh, anna, anna!“ Ma küsin: mida? Ta vaene on näljas, nagu ta mulle seletab. Tema peremees, luuletaja ja kirjanik — „Raudtee laulik“, „Teatri laulik“, „Rahva laulik“, „Tasku laulik“, „Püksitasku laulik“ ja „Morandiini Marietta“ jne. on kõik tema peremehe tööd —, see tema peremees ei anna talle ka kunagi õieti süüa. Mina lõikan talle oma kannikast paar pala, mis ta isuga ära sööb ja selle eest mulle parem sõber olla lubab — ta õpetas mulle eile luulejalgade ja sõnasilpide tundmist. Nüüd käib tema käsi juba paremini, sest üks härra on tema peremehe käest Piitsu tulevaks sündimisepäevaks pidulaulu tellinud ja hästi maksa lubanud, mispärast ka tema peremees sellepääle võlgu on võtnud. Hektoriga oleme paremad sõbrad. Tema loeb mulle oma laulusid ette ja mina haugun temale omasid — teadagi, et minu omad veel värsimõõdu poolest vigased on. Hektor oli ka tubli juhtkirja „ühendusest“ kirjutanud ja selles on väga selgesti näha, kuidas kümnekesi ühte konti võib närida, ilma et tarvis purelema oleks hakata. Juhtkirja motoks oli sõna: „Mu vennad, jätkem kiusukära, Ma sõidan sõtta, alt — eest ära!“ Nii palju Hektori kirjatööst. — Kirjuta mulle õige pea!
KRANTS TUKSILE.
Armas Tuks! Oled Sa haigeks jäänud, või mis viga see on, et Sa mulle enam ei kirjuta? Tead Sa ka, et ma sellepärast Sinuga pahane olen. Kui me kuue silma all kokku saame — anna andeks, sest Sinul on neli silma —, siis tahan ma Sind selle eest kord sõbralikult hammustada. Mõtle ometi, mina elan ju linnas, kuulen saksa keelt ja Sina, rumal talupoja karjakoer tohid minu kirja vastamata jätta! Sa ikka ka sugugi peenikesi kombeid ei tunne. Sinusugune tölbats ei oska veel õigesti istuda või „sitsidagi“, muud kombed, nagu jalaga „komplimendi“ tegemised, kummardamised ja „utsinad“ olgu nimetamata. Kas Sa tead ka, mis otsuse meie omakeskis tegime? Aga mis Sina, talupoja koer, küll sellest võid teada? Meie tahame eneste keskel üht kondikassat asutada. Asi on nimelt nii. Saunapidaja koer Saku on ühe kena kondikese leidnud, mis ta põhikapitaliks pani, selle sooviga, et igaüks oma leitud kondi siia juurde toob ja nõnda üks kondikogu asutatud saab. Need kondid saavad sellele antud, kes kõige kõvema kondi katki jõuab hammustada, aga ilma hammasteta. See on see uudis, mis mul täna Sulle teadustada oli. — Hektoriga oleme pahased. Mina laitsin tema uuema laulu „Paleused“ ära ja sellepärast on ta mu pääle pahane. Ah soo! See kiri, ühendusest, mida ma sulle minevases kirjas kiitsin, ei olevatki Hektori töö, vaid ta olla selle kuskilt käpanud, nagu mulle Saku seletas. Noh, Hektor teab seda ja ta liputab saba, teeb naerulise näo, laseb kõrvad longu — ikka sellepärast, et ma sest saladusest kellelegi sõna ei lausuks. Ta tõi mulle täna hommikul kaks mesikooki, mis ta ei tea kust köögist näpanud ja mulle mokamäärdeks pakkus. Ma ei võtnud vastu — koogid said Sakule — tema räägib asja muidugi igale mopsile ja kabukoerale. — Et Sa mulle nüüd kirjutad!
TUKS KRANTSILE.
Mitte sõnakestki ei saa ma Sinu kirjast aru, kallis Krants. Ma näen, et Sa rohkesti klassika-mõttetarkust oled uurinud, millest meie karjakoerad midagi ei tea. Sa kirjutasid mulle korra Homerosest, Anaksagorasest ja Tsiitserost — ma pean tunnistama, et ma oma naaberperedes mitte ainust sellenimelist koera ei tunne. Või tähendavad need nimed midagi muud? Minu kadunud ema ei õpetanud mulle millalgi sarnaseid sõnu, vaid tema õpetas mulle, nõnda, kuidas minu praktiline tegevus seda nõuab, ainult järgmisi teadusi: auhh, auhh, või: kliuhh, kläuhh, või: urr, õrr, või: uu, uu — see on minu teadus. Aga näha on, et Sa linnas hoopis enam teadusi oled omandanud. Et Sa ka moodidest mõndagi kuulnud oled, sellepärast teata mulle, kas kantakse nüüd longus või kikkis kõrvu, kas peetakse saba rõngas või veetakse järele, kas pruugitakse maniskisid või kaelarättisid? Kõigi nende küsimuste peale vasta mulle, sest kui ma linna Sind vaatama tulen, siis tean ennast ka „moe järele“ pidada. Suhkari Suli ütleb kuulnud olevat, et praegu madala apsatiga küüned moes olla, kas on see tõsi? Hää oleks, kui Sa ühe sarnase lehe või raamatu avaldaksid, kus sarnased asjad kõik küsitud ja kostetud sees seisaksid. Mina peaksin küll, aga Sa tead, et ma osav kirjanik ei ole — sulg ei taha kuidagi varvaste vahel seista, kui Sinulegi kirjutan. Edaspidi kuula ka järele, kas kondihinnad tõusnud on, sest minul on neid hää kogu tagavaraks. — Ela siis hästi ja kirjuta ka mulle, kuidas käpad käivad.
P. S. Tervita ka Hektorit minu poolt — katsu temaga ära leppida!