Kalevipoeg/XIII
- Kolmeteistkümnes lugu
Enne küll olin esimene
Külavainul kilkamassa,
Lindu, laulu laskemassa,
Sõnasida seadimassa,
Esimene laulumeesi
Värssisida veeretamas!
Laulin üksi lusti pärast,
Laulin kaksi katsudessa,
Võidu vastu valdasida:
Laulin, et kaljud kargasid,
Metsad mütates mürasid,
Merelained lõhkenesid,
Pilved pikil kärisesid,
Tuulekohin häälta kohkus!
Ei nüüd, väeti, enam jaksa,
Hääl ei anna hella viisi,
Jõud ei kanna kanget viisi,
Sõrm ei paindu kandelilla.
Olen vanaksi vaarunud,
Rammetumaks rauganenud.
Kalevida kuulutelles
Ärkab noorus õitsemaie,
Kallim aega kasvamaie,
Kus ma enne, kuldakägu,
Hõbedane õuelindu,
Kodukoppelis kukkusin,
Meie metsades helkisin.
Juba mina mullu laulin,
Toonamullu murrin keele,
Aasta sõnu asutasin,
Teise taga tasutasin,
Kolmandama keerutasin,
Neljandal kokku sidusin.
Kalevite kange poega,
Kui oli käiki lõpetanud,
Päevatööda toimetanud,
Tõttas jälle õhtu eella
Sinna enne tehtud sängi,
Kus ta kalli mõõga kaotand.
Enne kui heitis puhkama,
Väsimusta vaigistama,
Võttis sängil õhtueinet.
Soolasorts ei näitnud silma,
Polnud näha poegasida;
Võisid veel ehk nõiavihtel
Muhkusida muisutada,
Haavatud keha arstida.
Hommikulla enne koitu,
Vara enne valge′eda
Kargas Kalev kiirusella
Kodu poole kõndimaie.
Täna tallas teista teeda,
Rändas uusi radasida
Sõudval sammul kaugemalle.
Mööda sood ja mööda raba,
Kus ei muud kui hunti käinud,
Metsa paksust põõsastikust
Puges kangelase poega
Virgult läbi V i r u poole.
Sammusida sirutelles
Kadusivad koormakandjal
Jõudsalt pikad penikoormad
Ega olnud enne õhtut
Mehel palju puhkamista.
Vast kui päike alla veeres,
Ladus tema laualasu
Õlapennilt põõsa alla;
Puhkas väsind pihtasida,
Võttis kehakarastuseks
Leivakotist lisandusta,
Lähkrist keelelibedusta.
Siis aga sängi seadimaie,
Küljeaset kohendama.
Liivikulta kantud liiva
Seadis sängiks seisemaie
Ühtekokku hunnikusse.
Viimast rüpetäita viies
Kaotas hõlmast kogemata
Paari pihutäie pillu;
Sest jäi viltu sängiserva,
Teiselt poolelt tasumata.
Sängist mõni sammukene
Eemal seisab varisenud
Liivalasuke lagedal
Kui üks kaunis künkakene.
Öövarju hõlma alla,
Kastevilu karastusel
Puhkas kangelase poega
Vintsund keha väsimusta.
Taevast vaatas ehatähti,
Vaatasivad vardatähed
Sõbrasilmil suikujada.
Kuu kahvatanud pale
Valvas vaikselt sängi kohal,
Kuni tõusev koidukuma
Virku jõudis äratama.
Kui ta teele kohendelles
Linnupetteks võttis leiba,
Kostis kõrgemalta kuuselt
H a r a k a laul tema kõrva,
Kes seal sulgi silitelles
Asja nõnda avaldeli:
"Kui sa teaksid, kange meesi,
Mõistaksid ära mõelda,
Ajudella arvatagi,
Mis sul suikudes sündinud,
Tooksid sa tüve meresta,
Ladvatüki saare laanest,
Valmistaksid vankeriksi,
Seaksid kokku sõiduriistaks,
Raiuks rahnud ratasteksi,
Teeksid teised telgedeksi;
Paneks ette punapaadi,
Hiirekarva hallikese,
Keske′ elle kuldakõrvi,
Vahel′ valged võigukesed,
Kuis on seadus kuningalle.
Tee on pikka tallajalle,
Maa on kauge kargajalle,
Lage laia luusijalle!
Sõbrad ootvad pikisilmi,
Igatsevad isekeskis:
Kuhu on jäänud kuningas?
Mis tal sammusid sidumas,
Mis tal käiki kütkendamas?
Sea sa sammud sõudevalle,
Jalakannad kargavalle!
Kulda saatvad sammukesed,
Hõbe jälgedel õnneksi.
Kes see kulda korjamaie,
Hõbedat maast võttemaie?
Vend saab siidi sammudesta,
Õde haljasta hõbedat,
Sugulased saavad kulda,
Aruleidu astmetesta.
Kui sa teaksid, kange meesi,
Mõistaksid ära mõelda,
Ajudella arvatagi,
Kuidas sammust kulda saada,
Kuidas hüppest hõbedada,
Siis sa sammud sirutaksid,
Lennates koju läheksid!
Sortsisõna sõlmitusel,
Unerohu uimastusel,
Kaetisrohu kammitsusel
Viibisid sa, vennikene,
Pikalisti puhkemaie,
Magasid seitse nädalat,
Enne kui unesta ärkasid.
Hommikul on õnnekudu,
Päeva keskel kuldakangas,
Õhtul hõbedane ilu,
Ööl ei õnne ilmumassa."
Haraklinnu avaldused,
Kirjukuue kuulutused
Kalevida kiirustasid;
Ladus selga lauakoorma,
Seadis sammud sõudsamasti
Metsateesid mõõtemaie,
Lagedaida lõhkumaie.
Kui ta käinud tüki teeda,
Tüki teeda, marga maada,
Kus ei kuskil kinnitusi
Ega sammul sidendusi,
Jõudis vastu I l ma j ä r v i.
Kaldal mõtles kangelane:
"Kas ma loigukese kohkel
Käiki lähen kõverdama,
Kallist aega kulutama?
Pääsin õnnelt Peipsist läbi,
Sõudsin üle S o o m e m e r e,
Mis siin viitu mudalombist?
Küllap pääsen kõntsa kütkest,
Veeren läbi virtsukese."
Mõtteid nõnda mõlgutelles
Tõstis tema viibimata
Kaldast jalga üle järve,
Astus sammu, astus kaksi,
Hakkas kolmat astumaie,
Sealap kippus sügav vesi
Kaenlaid mehel kastemaie,
Kippus nina niisutama.
Kalevite kange poega
Silmapilku seisatelles
Võõrast lugu vaatamaie,
Pahandusel pajatama:
"Toho! tondilaste loiku,
Musta vähi mudalompi!
Peipsi puutus p...se′ eni,
Kippus kastma kellukesta,
Lokutusi loputama;
Sina, häbemata sõge,
Kipud kaenlaid kastemaie,
Mehe kaela märjastama!"
Pajatelles pööranekse
Tuldud jälile tagasi,
Kuni jõudis kuivikulle.
Kaldal käiki kinniteli,
Raputeli mudaräntsa,
Kõntsa pika koibadesta,
Siis aga jälle sammusida
V i r u poole veeretama.
Äge päikese palav
Südapäeva sünnitusel
Piinas mehel pihtasida,
Raugendeli keharammu;
Sammul siiski polnud seismist
Ega käigil kinnitusta:
Haraklinnu avaldused
Kodu poole kihutasid.
Kui ta käinud tüki maada,
Mis siis käiki kütkendelles
Võõralikku juhtus vastu?
Vastu juhtus vanaeite,
Soolasortsi sugulane,
Mana targa vanamoori.
Eite istus pajupõõsas,
Laskis laulus laususõnu,
Vägevaida valu vastu,
Võimsaid ussiviha vastu
Tuuleõhku lendamaie,
Miska valu vaigistada,
Nõelamista nõrgendada.
Kalevite kallis poega
Sammusida seisateli
Põõsa äärde puhkamaie,
Memme laulu märkamaie.
Vanaeite, sõnatarka,
Pajupõõsast pajatama:
"Mida karva, Leenakene?
Kuule, armas Leenakene,
Suure soo saksalane,
Paemurde prouakene,
Kulu kuldane emanda,
Ehk oskan sind ära arvata!
Sarapuukarva, sinikakarva,
Sisaliku silma karva,
Oidukarva, orasekarva,
Mäekarva, männikarva,
Sookarva, kanarbikarva,
Kirev sa, kivitagune,
Põõsa alta piigakene?
Võta valu vähendada,
Paistetusta painutada!
Musta madu, mudakarva,
Kooljakarva tõugutigu!
Kas arvid puisse hammustada,
Pajukoorta ehk pureda,
Kui sa inimest ihkasid,
Nõrka looma nõelasid?
Paju alla ma paneksin,
Võsandikku võõrutaksin!
Tule viga vihtlemaie,
Haavasida arstimaie,
Hambaraigu ravitsema,
Puretamist parandama!
Küllap tunned hambaarmid,
Igemete ilapaigad,
Keele nälpamise kohad.
Küll ma tunnen sinu tõugu,
Taotan sinu suguda,
Kust sind viidud, kust sind saadud,
Kust sind, kurja, korjatie,
Salalikku sigitati.
Küllap arvan su suguda,
Korjamise kodadasi:
Sul on sugu sõnnikusta,
Kärnaskonnade kohusta,
Kolgakonnade kudusta,
Hukkaläinud udusta,
Karja jälil kaste′ esta.
Issand õhkas õhkudasa,
Vanaisa hingekesta,
Sest sai tigu tihassilma,
Vaglasilma vaarikusta.
Keele ostsid odaotsast,
Hambad tapperi terasta;
Kuub sul kukepuu-karvane,
Pea painupuu sarnane.
Sõmerakarva, savikarva,
Kanarbiku-, kulukarva,
Oleksid ehk ilmakarva,
Taeva-, pilve-, tähekarva,
Siiski tunnen sinu tõu,
Sina minu väest ei pääse!
Ole laia kivi alla,
Keerus puukännu alla,
Käharas ehk loogetie
Mööda mättaid mängimassa,
Kõnni põllupeenderailla,
Põõsapaksus, metsa vahel:
Sulane sina, ma isanda!
Leian sinu ligimailta,
Karistan sind kaugemalta,
T o l l a - h o l l a ! p i l l a - v i l l a!
Nüüd sa oled valu saanud.
Suusta sile, peasta villa,
Lõualuudki villadesta,
Villast viisi hammastagi,
Villakarv sul keelekene,
Villane sinu kübara,
Villast võetud üleüldse."
Kalevite kallis poega,
Kui ta salatarkust saanud,
Ussisõnu pähe õppind,
Tõttas teeda tallamaie,
Seadis jõudsalt sammusida
V i r u poole veeretama.
Metsavarjul võttis meesi
Päevapalavat puhata.
Küljeaset kohendelles
Puistas metsa pilla-palla,
Murdis maha mändisida,
Katkus maha kuuskesida,
Tugevaida tammesida,
Pikemaida pihlakaida,
Laiemaida leppasida;
Ladus puida lademesse,
Kokku kõrgelt hunnikusse,
Langes ise lademelle
Leiba luusse laskemaie,
Kurnand keha karastama.
Sai ta puhu suikunud,
Päevapalavust puhanud,
Ladus selga lauakoorma,
Siis aga jälle sammumaie.
Käänas teelta kurakäele
Otse E n d l a j ä r v e äärde,
Sammus siis silmasihilla
Piki sooda edaspidi.
Punetelles päikene
Veniteli varjusida
Õhtu hõlmal pikenema.
Juba jõudis ehavilu
Koormakandjat karastama,
Kui ta kaugelt künka tagant
Suitsu juhtus silmamaie,
Mis kui kütiskõrvetuse,
Miiliaugu musta suitsu
Pilvepaksult üles paisus,
Taevast tahtis tumendada.
Sammusida sirutelles
Tõttas Kalev künka poole.
Ligemalle minnes leidis
Künkakese kõrval koopa;
Sealtap läikis tuleleeki,
Mis siin suitsu sünniteli.
Kindlalt ahelate kütkes
Rippus kaunis keedukatel
Suitsu keskel koopasuussa.
Paja ümber tulepaistel
Istusivad kükakili
Kolme meesta, tahmapalet,
Kes seal tulda kohendasid,
Vahtu võtsid leemepajalt.
Käigist väsind kangelane
Koopasuussa seisatelles
Mõtteid nõnda mõlgutama:
"Õnneks leian öömaja,
Parajada puhkepaika,
Sooja rooga õhtusöögiks,
Mis ju kaua pole maitsend."
Noored mehed tule ääres
Isekeskis irvitama,
Tulijada tunnistama,
Kes neil kehasta ja koormast
Üsna võõravääraline,
Imekomblik ilmumine.
Kalevite kange poega
Viskab lauakoorma maha,
Astub sammu ligemalle,
Siisap sõnu sahkamaie:
"Mida rooga, mehikesed,
Kattelassa keedetakse?
Peab teil pikki pidusida,
Saaja suuri ehk tulema?"
Mehed mõistsid, kostsid vastu,
Pajatasid tulepaistelt:
"Katel keedab kallist rooga,
Keedab isa õhtusööki,
Tagurpäri-taadi toitu,
Vastuoksa-eide rooga,
Pööraspea-piigade putru,
Lustileenta langudelle.
Kui meil pidu peetanekse,
Suuri söömi tehtanekse,
Siisap tõuras tapetakse,
Suuri härga surmatakse;
Sada tuleb surmamaie,
Viissada veristama,
Tuhat meesta tappemaie.
Täna keemas kehva katel,
Keemas vaese mehe vara,
Pole muud kui põdrapoolik,
Vana kuldi küljekesed,
Karu maks ja kopsukesed,
Noore hundi neerurasva,
Vana karu kamarada,
Põhjas kotka pesamuna -
Sest saab S a r v i k õhtuservet,
Vanamoori mokakastet,
Koer saab laket katlapõhjast,
Kassi kausi riismeida;
Pühkmed jäävad kokkadelle,
Jäävad osaks orjadelle.
Linapead on iseleival,
Neitsid noorukesed koogil,
Mis on teinud vanamoori,
Sortsitulel küpsetanud:
Sealt saab saia sõsaraile,
Närvatoitu neidudelle."
K a l e v i p o e g pajatama:
"Toho, tondilaste kokad,
Solgileeme sobitajad!
Kes see hullemada kuulnud,
Imedamat unes näinud!
Kentsakamat leemekeetu
Ei võind sortsi sobitada,
T u u s l a r ise toimetada!"
Üks neist meestest mõistis kohe,
Kavalasti kostis vastu:
"Meie katel keetanekse
Võõrast rooga valmistelles
Neljapäeval nõidadelle
Rammukosutavat rooga,
Keedab kehatugevusta
Targa tuuslar-taatidelle,
Sortsi poegadelle sööki;
Keedab vihavõttijada,
Kadeduse kergendajat,
Kurja silma kustutajat,
Keedab nooremate kasuks
Armumeele alustajat,
Südamete sütitajat."
Kalevipoeg pajatama:
"Kui on katlal kümme keetu,
Pajal palju valmistusi,
Siis ei maksa õhtusööki
Tühjal kõhul oodatagi.
Juhatage, kulla vennad,
Kus te peremehe koda,
Tagurpäri-taadi tuba,
Vastuoksa-eide vari,
Pööraspea-piigade paika!
Karedamal kaunakesel
Vahest magus ivakene,
Koredamal koorukesel
Vahest sile sisukene."
Pajahoidjad poisikesed
Pilkamisi pajatama:
"Kui sa astud kamberini,
Tallad teeda tubadeni,
Vaata enne, vennikene!
Aja siis silmad avali,
Et ei eksi jälgedelta,
Kaota käesta kodurada:
Libe hiirel lõksuminek,
Paha väljapääsemine."
Kalev mõistis, kostis vastu:
"Meest ei jõua müürid hoida
Ega kaljud kammitseda!
Tugevus ei kaota teeda,
Rammul rohkesti radasid."
Pajahoidjad poisikesed
Joonelt teeda juhatama:
"Käi sa otse koopakurku,
Vaata, seal leiad värava;
Kummardele selga küüru,
Lase alla libamisi
Pugedes urgastee põhja!
Veere sammul, vennikene,
Käsikaudu katsudelles,
Küllap leiad toaukse!"
Kalevite kange poega
Hakkas rada rändamaie,
Tuisul teeda tallamaie,
Kõndis tüki küürakili,
Teise tüki käpakili.
Pajahoidjad poisikesed
Isekeskis irvitama:
"Karu läks kassi pesasse,
Lõvi lingupaeladesse,
Kuhu naha kaotanekse!"
Kalevite kange poega
Tõttas teeda tüdimata,
Ehk küll käiki küürakili,
Roomakili mehel raske;
Umbekitsas pime urgas
Tegi teele tõkkeida.
Kaugelt hakkas tulekuma
Pimedasse paistemaie;
Silma võis nüüd selitelles
Jalga jälle juhatada.
Urgastee läks laiemaksi,
Kasvas ajult kõrgemaksi,
Kuni Kalevite poega
Püsti pääses kõndimaie.
Kõrge koopa keske′ ella
Lae küljes rippus lampi,
Valgustelles vaatajalle
Kõik, mis silma kukkunekse.
Tagaseina oli tehtud
Kaunis laia toauksi.
Uksepiida kõrval seisid
Kaksi ämbrit kõrvutie,
Mõlemates oma märga,
Isesugusta vedelat;
Üks oli valge, piimakarva,
Teine tõmmu, tõrvakarva.
Toaukse tagant tungis
Vokikeste rattavurin,
Värtna veeremise virin,
Ketrajate kena helin,
Piigakeste lustilaulu.
Kalev sala kuulamaie.
Piiga laul aga laksateli:
"Õekesed hellakesed,
Käharpeaga kaunikesed,
Linalakad linnukesed!
Igavuse ikkekene
Vaevab vaeseid voki taga
Kuldalõnga keerutelles,
Hõbeheideid venitelles.
Eks meid enne olnud hulka,
Eks meid paikus käinud parvi,
Eks meil olnud pidupõlvi,
Eks meil õitsend parem aega
Enne isa õue pealla,
Vanemate vainudella?
Eks me ehtind õhtu eella,
Plettind puna paeladesse,
Kuldakarva kirjadesse,
Läinud külakiige peale
Õhtulusti hõiskamaie?
Seljas olid siidisärgid,
Kroogitud käiksed käessa,
Helmekorrad ümber kaela,
Suuri sõlgi rindadella,
Kuldasõrmuksed sõrmessa,
Poortidest pärjad peassa,
Kuldatressid pärgadella,
Siidirätikud kaelassa,
Siidisukad jalgadella.
Eks me enne tunnud õnne,
Eks me enne näinud ilu,
Rohkest′ pidul rõõmusida!
Nüüdap leina kaotab lusti,
Nüüdap kurbus võtab karva,
Puna neiu palgeilta.
Vangis võõra voli alla
Kanakesed kamberissa,
Tuvid üksi tubadessa,
Kus ei kaugelt kuulajaida,
Hüva õnne soovijaida,
Ega käimas kosilasi.
Igavuses hallitame,
Kurvastuses kolletame
Voki taga, vaesekesed!
Või ei vaata armukesta,
Teretada tuttavada,
Kätt ei anda kalli′ille!
Tuleks kaugelt teinepooli,
Tuleks täkulla tantsides
Enne valget alla õue
Leinajaida lepitama,
Kurvastusi kahandama,
Pisaraida pillutama!
Tuleks p ä i k e-peiukene,
Piigasida päästemaie;
Tuleks k u u kui kosilane
Neiukesi naljatama,
Leinapõlvest lunastama,
Tuleks t ä h t i-poisikene
Tuvikesi tahtemaie,
Vangist välja aitamaie;
Tuleks, kes ta ise tahes,
Tuleks üks tuulest tuisatud,
Tuleks vilets või vigane,
Kui aga oleks isane!"
Kalevite kallis poega,
Kui oli kuulnud neiu lugu,
Püüdis ukse lahti päästa,
Tabast lahtie tõugata,
Piitadesta painutada.
Kaljuseina kindlusella
Seisis värav vankumata,
Uksepiidad paindumata.
Kalevite kange poega
Püüdis häälta pettelikult
Madalamaks moonutada,
Peenemaksi painutada,
Hakkas laulu laskemaie,
Sõnasida seadimaie:
"Läksin lustil kõndimaie,
Mööda metsi hulkumaie,
Meeletuju tuulutama,
Murekoormat kergitama;
Talv oli läinud tänavast,
Nurmed alles noorusella.
Mis ma leidsin lepikusta,
Kogemata kaasikusta?
Laidsin neiud neljakesi
Madaraida kiskumassa,
Puujuuri puistamassa,
Turbaida tuhnimassa.
Pead valged, põsed punased,
Sitikmustad silmakulmud.
Ei ma julgend juurde minna,
Ei olnud südant sülle võtta.
Läksin koju leinatessa,
Ukse ette nutte′ essa.
Taati minulta küsima,
Eite asja nõudemaie:
"Miks sa nutad, poega noori?
Miks sa kurdad kevadella?"
"Mis ma nutan, taadikene!
Mis ma kurdan, eidekene!
Läksin lustil kõndimaie,
Varaselta vaatamaie;
Mis seal leidsin lepikusta,
Kogemata kaasikusta?
Leidsin neiud neljakesi
Madaraida kiskumassa,
Puujuuri puistamassa,
Turbaida tuhnimassa,
Pead valged, põsed punased,
Sitikmustad silmakulmud.
Ei ma julgend juurde minna,
Ei olnud südant sülle võtta,
Läksin koju leinatessa."
Taati mõistis, kostis vastu:
"Ole vaita, poega noori!
Küll panen ammu püüdemaie,
Nooled pikad noppimaie."
Poega vastu pajatama:
"Oh mu armas taadikene!
See pole ammupüüdemine
Ega noolenoppimine;
See on kulla ostemine,
Hõbeda lunastamine,
Kallima kauba ostetava.
Küll lähen linnast tooma kaupa,
Poekambrist poortisida,
Leti tagant lintisida,
Seina pealta siidisida -
Seega petan neiukesed."
Võtsin hoielda hobuda,
Ratsukesta ravitseda,
Kõrvikesta kosutada;
Siis panin ratsu rakke′esse,
Sametise sadulasse,
Hõbedase helmestesse,
Vaskiselga valjaisse;
Läksin kaugelt kosimaie,
Neiukesi otsimaie:
Veerin teie väravasse,
Tulin teie ukse taha."
Neiu kuulis kamberissa,
Laulis vastu lõksutelles:
"Külapoiss mul, kulla venda,
Kaugelt tulnud kosilane!
Õnnetunnil oled tulnud
Piigakesta püüdemaie;
Peremees on kodunt läinud
Asjasida ajamaie,
Eite kooki küpsetamas,
Laste leiba vaalimassa,
Õde noorem hanekarjas
Lestajalgu lepitamas,
Teine kulda küürimassa,
Hõbeasju haljastamas;
Mina üksi, kurba lindu,
Leinaikkes lõokene,
Vokivärtnaid veeretamas,
Kuldalõnga ketramassa,
Hõbeheideid korrutamas.
Kuule, kallis külapoissi,
Petiskeelil peiukene!
Kasta oma käppasida
Ukse kõrval ämberisse,
Kussa märga tõmmut karva,
Tugevuse toetaja:
Siis su käpal kasvab võimu,
Raudarammu rusikalle,
Miska kaljuseinad murrad,
Lõhud raudased väravad,
Teraksesta tehtud tornid.
Kui peab kangus kahanema,
Liiga-rammu rammestama,
Võimus käesta võõrdumaie,
Kasta käsi teise ämbri,
Kussa märga piimakarva,
Tugevuse taltsutaja,
Kange väe kustutaja, -
Muidu tugev käsi murrab
Pihuks kõik, mis ette puutub."
Kalevite kange poega
Tõttas käsku täitemaie,
Kuidas piiga pajatanud,
Neitsi noori õpetanud.
Käppa kastes tundis kohe
Tugevusta tõusemaie,
Käes rammu kasvamaie.
Kui ta võttis uksest kinni,
Põrkas kõigi piitadega
Prantsatelles põrmandalle.
Kui ta üle lävepaku
Jalga tõstnud tubadesse,
Kanna pannud põrmandalle,
Kargas neitsi kohkudessa
Kärmeil kannul voki tagant,
Pistis tuulil putkamaie,
Lendas üle läve kambri.
Neitsikene noorukene
Kanget käppa karte′ essa
Neitsipillil palumaie:
"Kallis kange mehe poega,
Tuulest tulnud peiukene!
Ära pista raudakäppa,
Näpukesta neitsikesse,
Enne kui võimu vähendad,
Enne kui kangust kahandad,
Nõiaväge nõrgendad.
Kasta käppa teise ämbri,
Kussa märga piimakarva,
Kange rammu kahandaja!"
Kalevite kallis poega
Pani naeruks pajatusta,
Noore neitsi kohkumista,
Mõtles ise omas meeles:
Ega käsi hellitelles
Kahju ei või kasvatada.
Neiukene noorukene
Pisarpillil palumaie:
"Ära veere, vennikene,
Ära astu ligemalle!
Määratuks sind Taara loonud,
Vanaisa valmistanud,
Tugevamaks nõidus teinud,
Sortsimärga sünnitanud.
Vist sa oled, kallis võõras,
Kuulus Kalevite poega,
Kangelaste kasvandikku,
Sulevite sugulane,
Alevite armas sõber?
Sellest, kui ma kodu kasvin,
Lilleke eide lepikus,
Orjavitsa alla õue,
Angervaksa aia ääres,
Kullerkuppu koppelissa,
Imelikke ilmutusi
Sadadena kuulda saanud,
Tuhandeilla enne tulnud."
Piigakese pärimised,
Sõbrasõnal soovimised
Jäävad joonelt vastamata.
Kalevite mõttekäigid
Teisel tuulel tuiskamassa,
Teisel luhal luusimassa.
Lävest üle astudessa,
Võõrast tuba vaadatessa
Oli kohe kogemata
Mõnusama mehe mõõga
Tagaseinassa silmanud.
Varnas rippus kallis vara,
Teises varnas mõõga kõrval
Väike pajuvitsakene,
Kolmandamas suvikübar,
Vana kaabulotikene.
Kalevite kange poega,
See ei kuulnud neiu kutsu
Ega vaatnud vitsakesta,
Pidand lugu kübarasta;
Mõtted käisid mõõga peale,
Soovisivad sõjariista.
Seda olid salasepad,
Maa-alused meisterid
Salakojas sünnitanud,
Varjupaigas valmistanud.
Kui ta mõttes mõõka mõõtnud,
Pärast nõnda pajatama:
"Siin on, mis ma unes nägin,
Magadessa ette mõistsin,
Arudel enne arvasin:
See′p see mõõka mulle tehtud,
Salakojas sünnitatud
Kadund mõõga kohatäitjaks,
Mis on Kääpasse maetud."
Piiga kambrist palumaie:
"Kuule, kulla vennikene!
Jäta mõõka võttemata,
Sõjariista Sarvikulle;
Võta pajuvitsakene,
Võta varjukaabukene:
Pajuvitsa päästab põrgust,
Kübar kurja kiusatusest.
Mõõga võid sa mõnusama
Sepal lasta sobitada,
Mõõka oskab meister teha,
Selli tarka sünnitada;
Aga kallist kaabukesta,
Pajuvitsa väetikesta
Või ei ilmas kuskil leida.
Kübaral on kümme väge,
Vitsal seitse saladusi,
Üheksa veel isevoli.
Soovimiste sõuendusel,
Tahtemiste täitemisel
Vitsakene väga vägev,
Kübar kangem abimeesi,
Targem asja toimetaja."
Kalevite kange poega
Mõistis kohe, kostis vastu:
"Küllap jõuan soovimisi
Tahtemisel talitada
Ilma sortsikübarata,
Nõiavitsa aitamata.
Tuuslarite tuulesõidud,
Sortsilaste sünnitused,
Tühja-taadi tembutused
Saa ei meesta eksitama,
Kangelasta kütkendama;
Tugevus teede tegija,
Rammu radade rajaja."
Neitsikene noorukene
Vaidlemista vaigistelles
Võttis kübara varnasta,
Võttis kätte kaabukese,
Mis ei vildist vanutatud,
Villast olnud valmistatud
Ega karvadest kogutud;
Kübar oli küüntelaastust,
Korjatud küünte kildudest
Targal kombel ise tehtud.
Piigakene pajatelles
Kübarada kiitemaie:
"See′ p see kübar maksab kallis,
Maksab määratuma hinna,
Kallima kui kuningriigi,
Sest ei teista sarnalista
Suures ilmas pole saada,
Laias ilmas iial leida.
Mis sa soovimiste sõudel,
Igatsuste ihkamisel
Iial peaksid himustama:
Kaapu kohe kasvatamas,
Tahtemista täitemassa."
Naljapärast pani neitsi
Kaabukese oma pähe,
Sõnul ise soovimaie:
"Kasva, kasva, kulla neiu!
Sirgu, sirgu, sinisilma!
Kasva Kalevi kõrguseks,
Sirgu sõbra suuruseksi!"
Silmanähes sirgus sõsar,
Kasvas küünra, kasvas kaksi,
Sirgus sülla, sirgus kaksi,
Kasvas Kalevi kõrguseks,
Sirgus sõbra suuruseksi.
Kalevite kallis poega
Neitsi naljamängi nähes,
Kiire′ esti kasvamista,
Silmapilgul sirgumista,
Võttis kaabu neitsi peasta,
Pani endale päheje,
Siisap soovil sõnaldama:
"Vaju, vaju, vennikene!
Kärssu, kärssu, kange meesi!
Vaju sülda väiksemaksi,
Mõni sülda madalamaks,
Kärssu kokku kera kombel,
Sõsara noore sarnaseks!"
Kalev hakkas kahanema,
Vajus vaksa, vajus kaksi,
Kahanes veel mõne küünra,
Vajus piiga vääriliseks,
Sõsaralle sarnaliseks.
Neitsikene noorukene,
Küll sa võtsid kübarada,
Võtsid kaabu peiu peasta,
Panid endale päheje,
Sigitasid soovimisi,
Et sa saaksid endiseksi,
Loodud looma kohaseksi.
Silmapilgul vajus sõsar,
Kärssus kokku kullakene
Loodud looma radadelle.
Kalevite kallis poega
Neitsi nalja naeratama,
Pärast nõnda pajatama:
"Sinu pärast, sõsar noori,
Tahan täna titekeseks,
Pisukeseks poisiks jääda,
Tahan kui tammetõruke,
Kenakene kurnitappi
Väikselt põrandal veereda."
Soovituste sõudetäitjat,
Küüntest tehtud kübarada
Käest ei raatsind kaotada,
Mõtles aga omas meeles:
Kui tuleb tüli kogemata,
Veereb viletsuse vihma,
Rahesadu raskemada
Äkitselta ähvardama,
Küllap kübar kiireline
Kangemada kasvatamas,
Suuremada sünnitamas.
Pisukese poisi põlves
Pidas tema lustipidu,
Naljamängi neitsiga.
Kahekesi kallid lapsed
Tantsil tuba talla′ avad,
Põrandalla pööritavad,
Kui oleks tuba toomingane,
Pähkelpuista tehtud põrand,
Pihlakasta uksepiidad,
Vahterasta vaheseinad,
Kui oleks kullassa kutsutud,
Hõbedas neid hõigatud
Laulusida lõksutama,
Mis ju meelest mitu läinud,
Mitu kenamat kadunud.
Neitsikene noorukene
Palus tuppa teise piiga,
Kes see kulda küürimassa,
Hõbedada haljastamas,
Vaski oli vaalimassa;
Kutsus õe kolmandama,
Kes see käinud hanekarjas
Lestajalgu lepitamas,
Kutsus õed kahekesi
Võõrast venda vaatamaie.
Piigakesed pajatama:
"Lukutagem köögiuksed,
Pangem ette pöörakesed,
Tabad kindlad ukse taha,
Et ei vanaeite pääse
Meie pidu pillamaie!"
Köögiuksed pandi kinni.
Eite kooki küpsetelles
Läind kui hiirekene lõksu,
Võind ei enam välja päästa
Lustipidu lühendama.
Kalevite kallis poega
Tegi nalja neidudelle,
Ajaviitust armsatelle,
Lubades neid lunastada,
Põrgupõlvest päästaneda:
"Küllap viin teid kolmekesi
Päikese paiste′elle,
Püüan teile peiukesi,
Kosilasi kasvatada,
Sugulastest soovitada;
Soovin ühe Suleville,
Annan teise Aleville,
Kolmanda kannupoisile.
Mina ise, noori meesi,
Kasupoisike, ei kosi,
Või ei väeti naista võtta:
Pean veel sülla sirgunema,
Paari vaksa paisumaie,
Tüki saama targemaksi,
Teise tüki taltsamaksi,
Enne kui võin välja minna
Kodukana kosimaie.
Nüüdap, kulli kõvernokka,
Lendan, kägu, lepikusse,
Lendan lustil luhtadelle
Õnnepidu otsimaie."
Mitmeida lustimänge
Võeti ajaviite′eksi:
Kulli puistas kanapoegi -
Kalev kulli, piigad kanad;
Sõidetie sõgesikku,
Hakati sõrmust otsima,
Naabrimängi naljapärast,
Peitusmängi pidamaie,
Mis ei laulik jõuaks laulda,
Keelil kõike kuulutada.
Meelest läinud laulud kenad,
Peast pulmapillikesed,
Käest kuldsed kuulutused,
Meelest mõned magusamad.
Kui kord lõpeb lustipäeva,
Õnneööde hõiskamine,
Kui saab noorus närtsimaie,
Puna palgeilt kahvatama,
Siis on lõpul lauluaega,
Kaotab kägu kukkumise,
Ööbik iluhüüdemise,
Lõokene lustitralli,
Neitsi noorta häälekese.
Kui ei pika ilu peale
Peiupillil tantsidessa
Piigal tõuse pillikesta,
Kahetsuse kurvastusi,
Lustipidult leinamisi,
Siis võib pidu pajatelles
Luike lustikeelel laulda.
 |
KALEVIPOEG |
| Soovituseks | Sissejuhatuseks I | II | III | IV | V | VI | VII | VIII | IX | X XI | XII | XIII | XIV | XV | XVI | XVII | XVIII | IXX | XX |