Kalevipoeg/XVI
- Kuueteistkümnes lugu
Kalevite kange poega
Mõtteida mõlgutelles
Alustanud arvamisi
Tarkusteeda toimetada,
Suure ilma otsa sõita,
Põhja piiri purjetada,
Kus ei enne oldud käidud,
Teed ei iial ette tehtud,
Aga kuhu taevakummi
Maa külge kinnitatud.
Laskis laulu ladusasti,
Sõnasida sõudemaie:
"Kui ma lähen ratsul käima,
Hallil lasen alla õue
Salateeda sõitemaie,
Targa teeda tallamaie,
Lasen läbi lagediku,
Läbi paksu põõsastiku,
Murran üle mägedesta,
Kargan kuristiku kaudu,
Sammun tüki samblasooda,
Kõnnin teise kuivistikku,
Kolmandama kanarbikku,
Neljandama nõmmesida,
Siisap saaksin sihis sinna -
Järved mul ei sõlmiks sammu,
Kui ei meri meesta keelaks.
Kuule, kotkas, kaunis lindu,
Talita mind tiibadella
Üle vete veeremaie,
Üle lainte lendamaie,
Seni kui ma ilma serva
Käsilla saan katsumaie,
Sõrmilla saan sorkimaie,
Kuhu taeva kõrge katus
Räästa maha rajatanud,
Sinisiidil seinakesed
Aluspalke paigutanud,
Kuhu kuu- ja päevakandja,
Pilvede ülalpidaja
Oma kanda kinnitanud,
Varbaid maha vajutanud!"
Kui ta teademata teida
Tahtis minna tallamaie,
Suisa peaga sammumaie,
Kuhu enne ükski käiki,
Rada polnud rajatanud,
Tõstis häälta tarka lindu,
Kaaren sõnad krooksuteli:
"Kus sa silmad sinivetta,
Laialisi laineida,
Kae, kas kaldal kõrkjaida,
Võhumõõku vete ääres;
Parem jalg seal põrutagu
Kanget kanda vastu kallast, -
Siis saab maa sull′ salasuuda,
Varjul hoitud väravada
Laialt lahti tegemaie,
Kust saab ilma otsa kätte."
Kalevite poega kostis:
"Eks ma ole õnnekaupa
Enne seda sada korda
Peipsi järvest pelgamata,
Võrtsu järvest vankumata,
Kaiu järvest kartemata,
L ä ä n e m e r e s t langemata
Koormaga ju läbi käinud;
Eks ma tunne nende teida,
Pikkusmõõdul piirisida,
Laintelangu laiusida,
Salapeidul sügavusi,
Ahti poja haudasida?
Peipsi järv mul puusast saadik,
V õ r t s j ä r v mulle vöödest saadik,
Musta järv mul maost saadik,
Kaiu järv mul kaelast saadik,
Lääne lõualuudest saadik,
Suur meri suudest saadik.
Ilmjärv jäi mul ainuüksi
Keskipaigast katsumata,
Hauakohtelt arvamata,
Sügavusel süldamata,
Salapaigul sammumata."
Meelemõtteid mõlgutelles,
Salasoove sünnitelles
Pani Kalevite poega
Laulusõnad lendamaie:
"Kui mina kiuste võtan käiki,
Sunnin sammud sõudemaie,
Varbad virgalt veeremaie,
Siisap sõuan Soome poole,
Paadi otsa põhja poole,
Vankri juhil vaarumaie;
Küllap leian Kaljumaalta,
Soomemaalta sugulasi,
Turjamaalta tuttavaida,
Saarest vanu sõprasida,
Kes mind teele kohendavad,
Jälgedelle juhatavad."
Siisap sahkas Oleville:
"Võta, O l e v, vennikene,
Linnameister, mõistetarka,
Võta kirves nüüd kädeje,
Raiu maha rajatammi,
Tõuka maha suuri tammi,
Pilluta latva pilvesta,
Kukuta tüvi kännulta;
Võta tammi tarbepuuksi,
Mis see meie õue alla
Kõrge kalda küürusella
Isa enne istutanud,
Ema enne kasvatanud;
Mis seal merekalda pealta,
Laialisti liivikulta
Kõrget latva kõiguteleb,
Laiu oksi lahuteleb,
Et ei päeval paiste mahti,
Kuul ei kumamise mahti,
Tähtel siramise mahti,
Pilvedel ei piiske mahti!
Kukutele, kulla venda,
Tõuka maha kõrge tammi,
Pane päike paistemaie,
Kuu jälle kumamaie,
Pilved piisku pillutama,
Lunda laialt lahutama!
Tee sa tamme tüvikusta
Tugevamad tarbelaevad
Salateede sõudemiseks,
Targa teede toimetuseks;
Tammeladvast sõjalaevad,
Keske′elta kaubalaevad,
Otsapakust orjalaevad,
Laastudesta lastelaevad,
Nurkadesta neitsilaevad!
Mis on jäänud, jäta jälle,
Jäta jätmed raiskamata:
Jätmetest saab Järva linna,
Riismetest saab R i i a linna,
Laastudest saab Lääne linna,
Varjukohta Virumaale,
Harjusse redusepaika,
Põltsamaale peidupaika!
Mis jääb üle, jäta jälle,
Jäta jätmed raiskamata,
Jäta riismed rikkumata,
Kõhetumad korjamata:
Riismetest saab rahukoda,
Vaestelaste varjutuba,
Leskedelle leinakamber,
Kurbadelle kurtmiskamber;
Sealt saab Viru vihmavarju,
Talurahvas tuulevarju.
Mis jääb üle, jäta jälle,
Jäta jätmed raiskamata,
Jäta riismed rikkumata,
Kõhetumad korjamata:
Et sealt vaesed leidvad varju,
Lesed leinamise paika;
Kellel tuul on teinud toa,
Vesi palke veeretanud,
Rahe katust kallutanud,
Udu teinud uued uksed,
Lumi vikkind valged seinad.
Mis jääb üle, jäta jälle,
Jäta raod raiskamata,
Oksad uhked hukkamata:
Oksadest saab orjakambri,
Raagest vaestel′ rõõmukambri,
Neitsidelle naljakambri,
Lustituba lastelegi!"
Olev oskas, kostis vastu,
Laulis aga ladusasti:
"Küll mina teaksin, mis ma teeksin,
Teaksin, teeksin, vennikene,
Kui oleks meesta meie maalta,
Tugevada teadevalla,
Kes see tamme raiuks maha."
Kaaren kuulis kuuse otsas,
Tarka lindu tähendama:
"Minge meesta otsimaie,
Tugevamat tabamaie,
Võimsat kaugelt kuulamaie,
Kes see tõukaks tamme maha,
Kukutaks tüve kännulta."
Mindi meesta otsimaie,
Tugevamat tabamaie,
Kes see raiuks rajatamme,
Tõukaks maha suure tamme,
Pillutaks ladva pilvesta.
Toodi mehi T u r j a m a a l t a,
Sõnatarku Soomemaalta.
Targad mehed tähendama,
Sõnatargad seletama:
"Kallis Kalevite poega,
Kangemeeste kasvandikku!
Kui sa tahad tõesti minna
Ilma otsa otsimaie,
Kuhu Vanataadi käsi
Taeva servad sõlmitanud,
Maaga kokku kinnitanud,
Laia ääre langutanud,
Pööra põhja piiridelle,
Kääna Põhjanaela kohta,
Vana Vankri valgusella!
Tõukad sina seda teeda,
Rändad põhjaradadelle,
Siis ei püsi puine paati,
Tammetüvest tehtud laeva.
Virmaliste vägev voli
Vehklemisi välgutelles
Paneks paadi põlemaie,
Laevakese lõkendama;
Seal peab laeva rauast soetud,
Paati karrasta painutud,
Teraksesta saama tehtud,
Vanast vasesta valatud."
Kalevite kange poega
Laskis teha kena laeva,
Uhke lodja ehitada,
Mis ei puusta painutatud
Ega luusta ehitatud
Ega vasesta valatud,
Teraksest ei olnud tehtud.
Kalevipoeg, kange meesi,
Laskis lodja valmistada,
Laeva teha hõbedasta,
Kallimasta hõbekarrast,
Õhukestest hõbelaudest.
Laevalagi hõbedasta,
Hõbekarrast laeva põrand,
Laevamastid hõbedasta,
Hõbekeedest laevaköied.
"L e n n u k" pandi laeval′ nimeks,
Et ta lendes lõhkus laineid.
Siisap käskis kuldse kuue
Eneselle kehakatteks,
Käskis laevameestelegi
Tublid riided toimetada:
Hõbekarrast ülemaile,
Rauakarrast rahva′alle,
Vasksest karrast vanemaile,
Teraksesta tarkadelle,
Sest et ilma otsa ligi
Põhjanaela piiridella
Virmaliste vehklemine,
Tulilaste tuiskamine
Rauda ei saaks rikkumaie,
Karrast kuube kulutama.
Kui siis käsku annetie
Kallist laeva koormatada,
Moona viia meeste võrra,
Rohkest′ vara rahva tarvis,
Käskis Kalevite poega
Sõna viia sõpradelle,
Kalli kasuvendadelle,
Teadusida tarkadelle,
Keda kaasa kutsutie,
Abimeesteks arvatie.
Seal ju laulsid ilmatargad,
Ilmatargad, maakavalad
Õnnelaulu hõisatelles,
Et neid kaasa kutsutie,
Abimeesteks arvatie.
Aga kes jäid kutsumata,
Kurba laulu kuulutasid:
"Meie, kullad, kuulasime,
Meie, vaesed, vaatasime,
Kas meid kaasa kutsutakse.
Ei meid hulka hõigatudki
Ega kaasa kaevatudki;
Sundi viidi Suleville,
Armast kutsu Aleville,
Kästi tulla kannupoissi
Teedekäiki toimetama."
Kalevite kange poega
Laskis tulla laevamehi,
Teiste seltsi sõjamehi,
Kolmandama kasumehi,
Perepoegi peenikesi.
Tarkasid veel tahetie,
Sõnamehi sunnitie,
Tuuletarku tarvitati,
Manatarku meelitati
Uku kivil ohverdama,
Teele õnne toimetama.
Kui siis laeva enne koitu,
Paadikene enne päeva,
"Lennuk" lausa valge eella
Vesiteel läks veeremaie,
Lainte kiigul lendamaie,
Keeritati kübaraida,
Lasti laulu ladusasti:
"Peast ma keeritan kübara,
Alta keeritelen laeva;
Sõidan teeda triibulista,
Veeren võõrast vesirada,
Mis ei marjavarrelista,
Hõbelõnga loogelista,
Kuldalõnga keerulista."
Laeva seati lainetelle,
Seati nokal Soome poole,
Põhjapiiri pööruselle,
Vastu Vana Vankerida.
Kalevite kange poega
Istus ise ülemaksi
Targa tüürimehe kõrva,
Sundis sõbrad sõudemaie,
Poisikesed purjetama,
Sellid köisi seadimaie,
Kablukesi kohendama.
Kui siis laeva lustilikult
Lainte kiigul lendamassa,
Hakkas Kalevite poega
Lustilugu lahutama:
"Kehitelen kübarada
Peasta päeva pealikulle,
Kes see litrid lainetelle
Kuldakirja külvanekse,
Et kui laeva lõhub laineid,
Kuldapeenar kerkinekse,
Hõbevagu vahtunekse.
Kehitelen kübarada,
Kummardelles kuude poole,
Teretelles tähtesida,
Kes need kangust kasvatavad,
Teeda meile tähendavad.
Lähme lugu laulemaie,
Vanu sõnu valmistama,
Jõgesida jälgimaie,
Meresida mängimaie,
Kaljusida kündemaie,
Suuri saari sahkamaie,
Mereääri äigamaie,
Kaldaalust koristama,
Kuhu kulda külvatie,
Hõbedada istutati,
Taara tarkust tipitie.
Ükskord, ükskord ilmus ilma,
Ilmus ilma ilusana!
Ükskord, ükskord tehti taevas,
Tehti taevas targalisti,
Tähtedega täpilisti,
Pilvedega pilulisti."
Siisap laulis pikka lugu
Algusilma ilmumisest,
Kuidas kuule kooti koda,
Pesa tehti päikeselle.
"Lennuk" oli laintekiigul
Mõnda päeva purjetanud,
Päeval päikese juhilla,
Öösel tähte õiendusel.
Paati veeres põhja poole,
Ilma otsa ligemalle;
Kaasavõetud keeletarka
Seadis tüürilt laeva sõitu;
See′p see mõistis kõiki sõnu,
Kõiki keelekõlksumisi,
Teadis kuuldud linnukeeled,
Teadis elajate hääled
Targa viisil tähendada.
Soome sortsilaste sunnil
Möllasivad tuulemarud
Vihas vetta vahutama;
Pilvepime peitis päeva,
Peitis uttu päikese,
Kattis kinni taevatähed
Üleüldsalt udusompu,
Kastekarva kuubedesse,
Et ei teadnud tüürimeesi
Ega kippar laeva käiki.
Keeletarka küsimaie
Lindudelt, mis lainetelta
Leidis laeva ligemalta.
Kui ta otsust kätte saanud,
Laskis laulu lõksatelles:
"Veljed noored, vennikesed,
Kallid kangelaste pojad,
Läki võõrast vaatamaie,
Soomest sala sahkamaie,
Nurmedelta noppimaie,
Kanarbikust katkumaie,
Merepõhjast pühkimaie,
Lainte alta laastamaie,
Kivikildest kergitama,
Mägedesta kangutama,
Mis nad sala varjutavad,
Kallimada kuulutavad!
Nurmeilud nuttelevad,
Kanarbikud kaebelevad,
Kaljurünkad karjatavad,
Mereurkad ohkelevad,
Laintekiigud leinelevad,
Kus nad kallist enne kuulnud,
Muistesõnu enne mõistnud."
Lainte kiigul kerkis laeva,
Kerkis vahel kõrge′ elle,
Kippus vahel kukkumaie,
Lainte alla langemaie,
Et ei teadnud tüürimeesi
Ega kippar laeva käiki.
Päike läinud salapeidul
Õhtu hõlma puhkamaie,
Ööde pime ümberringi
Kattis Kalevite laeva.
Seitse ööd ja seitse päeva
Vankus laeva väsimata
Tuulemaru tuisatusel
Laintel kui üks laglekene;
Siisap väsind Soome sortsid
Puhumisel puhkamaie.
Päike pääses paistemaie,
Laia ilma valgustama;
Viimaks hakkas vete veerult
Kallas kaugelt kasvamaie,
Kõrgemaksi kerkimaie.
Keeletarka kuulutama:
"Võõras rand mul, vennikesed."
Kalevite kange poega,
Kui said kalda ligemalle,
Kargas laevalt lainetesse
Usinasti ujumaie,
Kalda poole kiirustama;
Siis ta vedas sõprasida
Laevas köitel kalda′ asse.
See ei olnud Soome serva
Ega tuttav T u r j a randa,
Ei ka enne käidud kohta.
Keeletarka küsimaie:
Kuidas randa kutsutakse?
Linnukesed lõõritasid,
Pääsukesed pajatasid,
Vana vares vastanekse:
"See on lahja L a p u r a n d a,
Kehvaliste kaldakene."
"Lennuk" aeti lahe sisse,
Hõbepaati parve äärde,
Kinnitati kividella,
Vangistati vaiadella,
Et ei paigast pääseneksi
Lainetelle lendamaie.
Kalevite kallis poega
Kutsus juhiks keeletarga,
Sundis seltsiks sõprasida
Võõrast kohta vaatamaie.
Nemad käisid neljakesi
Tüki teeda, marga maada,
Mööda nõmme nõtkutelles,
Mätastikku mütatelles,
Mööda laia lagendikku,
Sammusivad samblasooda,
Kõndisivad kanarbikku
Mööda raatmaa radasida:
Kas ehk kuskil kogemata
Talu silma tõuseneksi.
Mis seal vastu veerenekse,
Silma ette sirgunekse?
Tõusis silma üksik talu,
Peidust väike perekene.
Ukse eessa istus neidu,
Murupingil piigakene,
Kedervarrel keerutelles
Lõuendisi lõngakesi;
Näpud ketra keeritasid,
Suu aga seadis sõnasida,
Laskis lustil laulukesta:
"Oli üksi naine noori,
Lüpsis lehmad koidu eella,
Lüpsis lehmad lepikussa,
Kurnas piima kamberie;
Siis aga karja saatemaie.
Saatis karja kaasikusse,
Lehmad alla lepikusse,
Vasikad põõsa varjule.
Mis ta leidis karjateelta?
Leidis kana karjateelta,
Väikse kuke vainiulta;
Kana siblis siidisida,
Kukke kuldanarmaida.
Noorik kana püüdemaie,
Kukekesta kiusamaie;
Kukke lendas üle metsa,
Üle laia lagendiku,
Kanake sai naise kätte,
Kanti rüpessa koduje.
Särgi rüpes kantud kana,
Põues toodud pojukene
Viidi viljakamberie,
Seati salve serva peale
Kasukanaks kasvamaie,
Vaka alla vajumaie.
Kasvas kana katte alla,
Paisus peidul pojukene,
Kasvas kuu, kasvas kaksi,
Kasvas kortli kolmat kuuda,
Nädala veel neljat kuuda,
Peale paari päevakesta.
Noorik aita vaatamaie:
Mis sest kasukanast kasvab,
Peidus pojukesest paisub?
Kanast kasvas neitsikene,
Kena kuningate tütar.
Käisid neitsil kosilased,
Piigal palju peiukesi,
Viied, kuued viinakruusid,
Seitsesada sõnumida;
Üks oli kuu, teine päeva,
Kolmas - "
- - "Kalevite poega,
Pikil koivil peiukene!"
Pajatas Kalevipoega
Üle läve astudessa.
Piiga kohkel põgenema,
Hädas appi hüüdemaie.
Tütre pillil tõttas taati
Võõralista vaatamaie,
Mis siin kisa kasvatanud.
Kalevite kallis poega,
Kui oli taati teretanud,
Lapu targaks tunnistanud,
Kohe otsust küsimaie:
"Kukutele, võõras kägu,
Laula, laula, linnukene,
Vasta mulle, kulla venda,
Kust see käiki kohemalta,
Sihil ilma otsa sõuab,
Et ei teisi teeradasid,
Hõbelõngal loogelista,
Kuldalõngal keerulista
Ette tuleks eksitama,
Käigil sammu kinnitama!
Juhata mind joonelt sinna,
Kuhu taevakummikene
Alla serva kinnitanud,
Sinisiidil seinakesi
Lagedalle langutanud,
Kuhu kuu kustunekse,
Päike läheb puhkamaie,
Kui nad seatud vahikorda
Ööl ja päeval lõpetanud!
Kaaren kodus kuuluteli,
Tarka lindu andis teada:
"Kui sa silmad sinivetta,
Laialisi laineida,
Kae, kas kaldal kõrkjaida,
Võhumõõku vete ääres,
Parem jalg seal põrutagu
Kanget kanda vastu kallast:
Siis saab maa sull′ salasuuda,
Varjul hoitud väravada
Laialt lahti tegemaie,
Kust saab ilma otsa kätte."
Juhata mind sinna serva
Kõrkjakalda kihutama!"
Tarka kuulis, kostis vastu:
"Siit ei tõuse teida sulle,
Rändamise radasida
Kusagilta ilma otsa;
Merella ei ole määra,
Lainetelle lõpetusta
Seal, kus Vanaisa tarka
Taeva katust kallutanud,
Räästa maha rajatanud,
Sinisiidil seinakesi
Lagedalle langutanud.
Kes need enne sel on käinud
Tühja tuulta tallamassa,
Saivad Sädemete saarel
Suurest julgusesta surma.
Kodukaarna kuulutused
Tähendavad põrguteeda,
Vanapoisi väravada.
Kui sa käiki kodumaale,
Sõber, soovid toimetada,
Luban sulle lusti pärast
Teedejuhiks kaasa tulla."
Kalevite poega kostis:
"Koju jõuan juhtimata
Tuldud teeda tuttavada.
Võta vaevaks, vennikene,
Vii mind võõra vainudelle,
Ilma otsa ukse ette,
Vanataadi väravasse!"
Lapu tarka küsimaie:
"Mis mull′ palgaks paisatakse,
Veovaevaks visatakse?"
Kalevite poega kostis:
"Mis sa soovid, sõbrakene,
Küsid hinda, kullakene,
Peab sull′ palgaks paisatama,
Veovaevaks visatama.
Võta pooli varandusta,
Küsi kulda kümme kotti,
Hüva hulka hõbedada!
Vii mind aga, vennikene,
Ilma otsa ukse ette,
Vanataadi väravasse!
Mere sügavusemõõdud,
Põrgu piirid pikkusella -
Neida tunnen nööri mööda;
Suure ilma otsaseinad
Tänini veel teademata,
Käsilla mul katsumata."
Lapu tarka laulis vastu:
"Lisa peale lusti pärast,
Pane palgaks peale hinna,
Mis sul kodu kütke′essa
Seina küljes seisenekse!"
Kalevite kallim poega
Tõoteli kõike täita,
Külamehel′ kütkendatud
Ahelate-arvulise
Meeleheaks veel peale panna.
Lapu tarka laulemaie,
V a r r a k nõnda vastamaie:
"Sündku sinu soovimine,
Mingu täide tahtemine.
Sest ei tõusku mulle süüda,
Võõral mingit vastamista,
Kui sa kogemata kurja,
Hädaohtu, äpardusta
Teedekäigist peaksid tundma;
Süü jääb üksi sundijalle,
Vastus nõu võttijalle."
Lapuline võeti laeva,
Viidi Varrak tüürimaie,
Laevasõitu seadimaie.
Lainte kiigul langedessa,
Tuuletiivul tuisatessa
Lõhkus Kalevite laeva
Vahus veele vagusida,
Mitu ööd ja mitu päeva
Põhja poole purjetelles.
Laeva juhtus laintelangul
Kogemata neelukohta,
Võind ei aerud avitada
Ega purjed välja päästa
Kallist laeva vete kurgust;
Neelu kippus neelamaie
Koormat koormakandijaga.
Lapu tarka võttis tündri,
Võttis V a r r a k vaadikese,
Kattis punakaleviga
Väljaspoolse vaadikere,
Punus punapaelasida
Vitsa viisil vaadi ümber.
Köitis teda kütkedega
Laeva külge rippumaie,
Et kui kala silmaks sööki,
Varmalt tuleks võttemaie.
Veesta tuli valaskala
Punast sööki püüdemaie;
Ahmas suhu vaadikese,
Pistis ise punumaie,
Vedas laeva neelust välja,
Päästis paadi põrgusuusta,
Allilma ukse eesta,
Vana vaenu väravasta,
Kuhu mitu enne kukkund,
Hädas mõni äpardanud.
Lainte kiigul langedessa,
Tuuletiivul tuisatessa
Lõhkus Kalevite laeva
Vahus veele vagusida,
Mitu ööd ja mitu päeva
Põhja poole purjetelles.
Kalevite kange poega
Seadis sõnad sõudemaie,
Laskis laulu lõksutelles:
"Nõu ei viska meesi nurka,
Pane mõtteid parte peale;
Äparduste ähvardusi
Laulusõnad lepitamas,
Targad sõnad talitsemas."
Laeva oli lainte lennul,
Vetevooge veeretusel
Palju aega purjetanud
Põhja piiri pöörusella,
Sealap S ä d e m e t e s a a r e
Tulisambad tõusemaie,
Suitsupilved paisumaie.
Kalevipoeg kippumaie
Sädemesaart silmamaie;
V a r r a k vastu vaidlemaie,
Koledat teed keelamaie.
S u l e v i p o e g sõnaldama:
"Laske minda minemaie
Tuliteeda tallamaie,
Suitsulista sammumaie,
Kuhu, kes seal enne käinud,
Nõrgematest palju nõrkend,
Väetid läinud viletsusse!"
Aeti laeva lainetelta
Sädemete saare serva,
Kus see mägi mängis tulda,
Teine suitsu sünniteli,
Kolmas keetis kuuma vetta;
Suland kive sügavusest
Orgu saatsid ojadena.
Sulev sammus suitsu juhil,
Tallas tule tähendusel
Põrgu lee ligemalle,
Imelikku ilmumista
Salalikult silmamaie.
Tulekivi kildusida
Sadas suitsus sagedasti,
Tuiskas aga tuhkadessa
Lumehange lagedalle,
Rohkest′ raatmaa radadelle.
Raudakuube raksatelles
Kippusivad kivitunglad
Sulevida surmamaie.
Õnnetusest hoolimata
Kõndis kangelase poega
Põrgu leeaugu poole,
Kuni kuubi kõrvetelles
Keha kippus küpsetama,
Ripsmekarvad läksid krimpsu,
Kõrbe hiuksed, kulmukarvad.
Sulevipoeg pajatama:
"K u r a t võtku tuleküngast,
Kust ei kasu kellelegi!
Kodu võiks ta rehekütjaks,
Saunameestel küljesoojaks
Mitmes kohas mõnus olla,
Kus üks süld ehk pere kohta
Armu poolest annetakse.
Praegu pole mul paremat:
Pistan piibu põlemaie."
Siisap sammu sulgemaie,
Tuliteelta taganema.
Vaevalt pääses laeva peale
Haigeid külgi arstimaie,
Põlend viga parandama.
Kalevipoeg küsimaie:
"Kas ehk nägid kannupoissi,
Kes sul jälil jooksenekse?"
Sulevipoeg salgamaie;
Teised kadund kannupoissi
Ühel suul hüüdemaie.
Vaata, ilus valge lindu
Laskis maha laeva peale;
Keeletarka kuulamaie,
Kas ehk kadund kannupoissi
Sulgiline silmanenud.
Valge lindu vastamaie:
"Teisel pool jäämägesida,
Lumelisi lagedaida
Kenam kevadine kohta,
Soojem ala suve paika;
Mullas munad keedetakse,
Liivas liha küpsetakse:
Sinna poissi eksinenud
Näkineitsi meelitusel,
Ühtepuhkust iluaega
Õnnelikult elamaie.
Minge teele, mehed targad,
Kannupoiss ei tule kaasa!"
Mehed jõudsid sinna maale,
Kus need kuked sõivad kulda,
Kuked kulda, kanad karda,
Haned haljasta hõbedat,
Vareksed vana vaskeda,
Pesilinnud penningida,
Targad linnud taalerida,
Kus need kasvud kasvasivad,
Kapsad kuuse kõrguseni.
Kalevite kange poega
Sulaseida sundimaie,
Alamaida ajamaie
Võõrast kohta vaatamaie;
Käskis minna keeletarka
Salasõnu seletama,
Linde tarkust lunastama,
Heitis ise laeva peale
Suleviga suikumaie,
Päeva paistel puhkamaie;
Andis käsu Aleville
Vahikorral valvel olla.
Keeletarka kõndimaie,
Sulastega sammumaie
Tüki teeda, marga maada,
Kus ei kuulda linnulaulu
Ega leida loomakesi.
Päike juba veeres looja,
Langes merelainetesse.
Käigist väsind vennikesed
Sirutasid selilie
Põõsa varju puhkamaie.
Teise päeva palistusel
Ärateli enne koitu
Magajaida mehepoegi
Tugevama tütar noori,
Kes see tulnud kapsaaeda
Lehmadelle lehtesida
Kapsa küljest kitkumaie.
Tütar noori võttis mehed,
Pani poisid põlle rüppe,
Kandis neid süles koduje.
Isa kodus küsimaie:
"Mis sa toonud, tütar noori,
Mis sa korjand kapsastesta?"
Piiga põlle raputelles
Puistas mehed põrmandalle:
"Tähendele, taadikene,
Mis ma naljamängitusel
Kapsaaiast koristasin,
Kus nad, kirbud, kuuekesi,
Kastevilul kohmetanud,
Kapsapea all põõnutasid!"
Taati tarka tunnistama
Mõistatusel mehikesi:
"Kes see kõnnib kõrta mööda,
Astub aiaääri mööda,
Piirab pilliroogu mööda?"
Keeletarka kostemaie:
"Mesilane, linnukene,
See′p see kõnnib kõrta mööda,
Astub aiaääri mööda,
Piirab pilliroogu mööda."
Tarka taati tunnistama
Mõistatusel mehikesi:
"Mis sealta jõesta jooneb,
Katsub külakaevudesta,
Kivikildude keskelta?"
Keeletarka kostemaie:
"Vikerkaar jooneb jõesta,
Katsub külakaevudesta,
Kivikildude keskelta."
H i i g l a t a r k a tunnistama:
"Mõistke, mõistke, mehikesed,
Mis tuleb ammudes arusta,
Singudes sinisalusta?"
Keeletarka kostemaie:
"Vihm tuleb ammudes arusta,
Singudes sinisalusta."
Sellest tundis Hiiglatarka
Mõistelikke mehepoegi.
"Pane, piiga, põllerüppe,
Vii nad jälle viibimata
Sinna, kus nad enne seisnud;
Need on pealtmaa naiste pojad,
Kes need käivad tarka teeda,
Õpetusi otsimassa."
Tütar käsku täitenekse:
Kandis võõrad kuuekesi,
Kust neid põlle koristanud.
Keeletarka mõistis kõne,
Hakkas piigat palumaie:
"Vii meid, neitsi, naljapärast
Kanna merekalda′ alle!"
Tütar palveid täite′ essa
Kandis mehed kalda′alle.
Nii kui suitsupilve sammas
Taevakummilt ripakille
Pikkerpillil liikunekse,
Tulda taevast puistanekse,
Tuli Hiigla tütar noori
L e n n u s sammul laeva poole,
Kärinaga merekalda;
Puistas põllest mehepojad
Hõbelaeva serva peale.
Piiga lõõtsuv hingepuhin
Puhus laeva lainetelle
Penikoorma kauguselle.
Imelugu ilmumine
Pani kõiki kohkumaie.
Kalevite kange poega
Pilvepiigat pilkamaie:
"Ole terve, tütarlapsi!
Pesid silmad palumata,
Küllap ise kuivatelles
Pühin piisad palgeilta."
Kalevipoeg andis käsu
Laevapurjed lahutada,
Tahtis kohe kaugemalle
Põhja poole purjetada;
Ehk küll külma väga käre,
Jää seal kattis jälgesida,
Kõrge jää küngastesta
Lõikas "L e n n u k" lustilikult
Purjetelles põhjateeda.
Vaata! virmaliste vaimud
Taeva alla taplusessa
Hõbeoda välgutelles,
Kuldakilpi kõigutelles
Paistsid laeva punetama.
Juba kadus meestel julgus,
Poistel püksid püülimassa.
Aga Kalevite poega
Tulist nalja naerateli:
"Laske virmaliste vehid,
Hõbeoda välgatused,
Kuldakilbi kõigutused
Tulekaarta meile teha,
Kust me valge kumendusel
Kaugemalle näeme käiki!
Kuu ei tahtnud kaasa tulla,
Päike läinud ammu peitu;
Armuanniks pannud U k u
Virmalised vehklemaie."
Viimaks veeres võõras randa,
Tõusis rahvas tundemata
Meie sõpradelle silma;
Poistel poolelt koera kehad,
Pikad penisabad taga,
Tempudesta tondilased,
Näosta nii kui inimesed.
Penisabalised sellid
Kurjast′ vastu kiusamaie,
Tulijaida tonkimaie,
Et ei keegi kallastelle
Saanud laevast sammumaie.
Kalevite kange poega
Kargas laevast kalda′alle
Penilasi pillutama,
Vaenulasi virutama;
Surmas neida sadadena,
Tappis teisi tuhandeida.
Õnnekombel leidis hobu,
Tugevama täkukese,
Kargas kõrvi laudijalle
Sõjateeda sõitemaie,
Penilasi puistamaie.
Võõras väike mehikene
Vaenuköita kinnitama
Ristiks ratsu sammudelle.
Hüva hobu hüpateli
Vaenuköita kohkudessa,
Komisteli kogemata,
Langes laia lagedalle
Surnult maha samblasoosse.
Kalevipoeg kahetselles
Hüva hoosta ohkamaie,
Võrgutajat vandumaie,
Sidujada sajatama.
Siisap võttis suisapäisa,
Tõmbas maasta tüvikuda
Tugevamast tammepuusta,
Miska sooda sahkamaie,
Kuivikuida kündemaie,
Et ei põhja põllukesed
Kasusid peaks kasvatama,
Viljaivi valmistama.
Sealtmaa tarka sõitlemaie,
Künnimeesta keelamaie:
"Miks sa vihas, vennikene,
Kurjas lähed kündemaie,
Meie maada moondamaie,
Samblasooksi sajatama,
Kust ei kallist karjamaada
Ega lastel leivamaada?"
Kalevipoeg kostemaie:
"Vaenuköis mul võtnud hobu,
Suretanud sõidujala,
Enne kui ma tarka teeda
Õnnelikult lõpetanud."
Tarka taati tähendama:
"Kuidas võid sa, kulla venda,
Tarkusteeda toimetada,
Kui sa rahvad raske käega,
Nõuandjad nurmedelta
Eesta ära hävitanud?"
Kalevipoeg kahetsema
Vihastuse vandumista,
Miska surmand sigidused
Põhja põllupeenderalta.
Hüüdis hädas Uku poole:
"Anna kasvu kaladelle,
Sigi Soome silkudelle,
Ülerohkust hüljestelle,
Sulgislinnu sugudelle!
Lase puida lainetelta
Vetel kalda veeretada,
Et nad tulevpõlve tuluks
Kasu saaksid külvamaie!"
Tarka mõistis, kostis vastu:
"Sõber, et sa õnne soovid,
Tahan sulle tõelikult
Hüva nõu ja otsust anda,
Kuidas teed saad kaugemalle."
Kalevite poega kostis:
"Kaaren kodus kuulutanud,
Tarka lindu annud teada:
"Kus sa silmad sinivetta,
Laialisi laineida,
Kalda veeres kõrkijaida,
Võhumõõku vete ääres,
Seal saab varjul hoitud värav
Ilma otsa sulle näitma."
Tarka taati kostis vastu:
"Kaarnalind on kuulutelles
Pettust sulle pajatanud.
Kui sa silmad sinivetta,
Laialisi laineida,
Kalda veeres kõrkijaida,
Võhumõõku vete ääres,
Sealtap leiad salasuuda,
Varjul hoitud väravada,
Mis sind põrgu pettenekse,
Surmasuhu sundinekse."
Kalevite kallis poega
Kodu poole kippumaie,
Sõpradelle sõnaldelles
Laskis laulu ladusasti:
"Lähme, lähme, lustivennad,
Käime, käime, kullakesed!
Lähme jälle lõuna alla,
Käime kiirest′ kodu poole,
Kus meid tundvad kodukoerad,
Tuttavamad teretavad!"
V a r r a k kohe küsimaie:
"Vennike, kes veovaeva,
Palka mull′ saab paiskamaie,
Kui sa kodu poole käänad?"
Kalevite poega kostis:
"Kõik peab sulle keelamata
Palgahinnaks paisatama,
Kuidas kaupa sobitime.
Sa ei ole eksind sammult,
Teelt ma ise taganesin."
Läksid mehed laeva peale
Kodu poole purjetama.
Laintekiigul langedessa,
Tuuletiivul tuisatessa
Lõhkus Kalevite laeva
Vahus veele vagusida.
Paati veeres V i r u poole,
Laeva lustil lõuna alla.
Kalevite kallim poega
Seadis sõnad sõudevalle:
"Ei või tarkust enam tulla,
Mõistust olla meestellagi,
Kui on loodud loomadella.
Tühi tee meil läinud tuulde,
Ilma ots jäi otsimata,
Kätella jäi katsumata.
Laske "L e n n u k" Lalli alla,
L i n d a n i s a lahe peale,
Kuhu O l e v teinud hooned,
Kõrged tornid kasvatanud!"
Keeletarka kostemaie:
"Kes see pärast seda käiki
Tahab minna tallamaie,
Ilma otsa otsimaie,
Toimetagu targemalta
Enne käiki asjad käima:
Pangu andeid kivi peale
Õnneandjale U k u l e,
Viigu värsket vahtidelle,
Ohverdusi hoidjatelle,
Lepitusi lindudelle!"
Kalevipoeg koste′essa
Laulis vastu ladusasti:
"Tulles tõuseb suurem tarkus,
Mis ei minnes mehikesel.
Tuisa tõtsin tühja teeda,
Tuulelista tallamaie,
Läksin lustil lainetelle,
Tahtsin taeva tagaseina
Käsil minna katsumaie,
Ilma otsa otsidelles
Sõrmedella sorkimaie.
Ärgu tehku teised mehed,
Tehku teised naisepojad,
Mis ma tühja olen teinud
Kallist aega kulutelles;
Lootsin kasu kasvamaie,
Pidin kahju kahetsema.
Ei olnud isa õnnistamas,
Eite armul hellitamas,
Sõsaraid ei soovitamas;
Külma kalmu keske′elta,
Sõmerliivade sülesta
Ei saand taati tõusemaie,
Eite armu andemaie.
Kahetsusta, kullad vennad,
Käigist ei või kasvaneda!
Ülemaks kui hõbevara,
Kallimaks kui kullakoormad
Tuleb tarkus tunnistada;
Eks me leidnud eksiteelta,
Valevainu radadelta
Tõelikke tunnistähti,
Et ei suurel ilmal otsa,
T a a r a tarkusel ei rada
Kusagille kinnitatud,
Tõkkeida pole tehtud.
Mis ma muidu võõralt maalta
Kasulikku olen künnud,
Salalista sahkanenud,
Sellest saab elu otsani
Mehel meeles mõtlemista.
Kellel Looja õnneks loonud,
Põue ise peitu pannud,
Vaimu võimel vägevamaks,
Tarkusella terasemaks,
Keharammul kangemaksi
Teiste üle lasknud tõusta,
Veerenegu võõramaale
Suurt maailma silmamaie,
T a a r a tarkust tunnistama,
Jumalikke imeasju
Valvsail silmil vaatamaie!
Aga teised, äbarikud,
Nõdremate naiste pojad,
Jäägu koju kasvamaie,
Oma kopli õitsemaie!"
Lasti "Lennuk" Lalli alla,
L i n d a n i s a lahe peale,
Kuhu O l e v teinud hooned,
Kasvatanud kõrged tornid.
Paati aeti parve äärde,
Laeva kalda ligidalle.
Mehed läksid murudelle,
Veeresivad vainiulle,
Astusivad alla õue.
Lindu laulis lepikusta,
Kägu kuldakuusikusta:
"Omal maal õitseb õnni,
Kodus kasvab kasu parem!
Kodus tundvad õuekoerad,
Tuleb tuttav teretama,
Sugulane soovimaie;
Paistab lahkelt päikene,
Paistvad taevatähekesed."
 |
KALEVIPOEG |
| Soovituseks | Sissejuhatuseks I | II | III | IV | V | VI | VII | VIII | IX | X XI | XII | XIII | XIV | XV | XVI | XVII | XVIII | IXX | XX |