Kuritöö ja karistus/Kuues osa/I

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
V
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
II


KUUES OSA

I

Raskolnikovil algas nüüd imelik aeg: nagu oleks udu tema ümber langenud ja ta väljapääsmatusse ning raskesse üksildusse jätnud. Hiljemini seda aega meelde tuletades taipas ta, et ta mõistus siis ajuti nagu tumenes ja et see kestis teatavate vaheaegadega kuni lõppkatastroofini. Ta oli veendunud, et ta nii paljuski eksis, näiteks selleski, mis puutub mõnede sündmuste aega. Vähemalt hiljemini kõike seda meelde tuletades ja püüdes seda seletada, sai ta nii mõndagi iseenese kohta teada teistelt kuuldud sõnumite kaudu. Ühe sündmuse näiteks segas ta teisega, teist pidas ta mingisuguse sündmuse tagajärjeks, mis eksisteeris ainult tema kujutluses. Mõnikord valdas teda haiglane, piinav ärevus, mis muutus mõnikord isegi paaniliseks hirmuks. Kuid ta mäletas ka, et oli minuteid, tunde, võimalik, et isegi päevi, täis teda valdavat ükskõiksust, nagu endise hirmu vastandit, – ükskõiksust, mis sarnaneb mõne surija haiglase osavõtmatu meeleoluga. Üldse püüdis ta nendel viimastel päevadel nagu põgeneda selge ja täieliku arusaamise eest oma seisukorra suhtes; mõned eluliselt tähtsad küsimused, mis nõudsid kiiresti selgitust, vaevasid teda eriti raskesti, missuguse rõõmuga oleks ta kõigest vabanenud ja nende murede küüsist põgenenud, mille unustamine ometi ähvardas teda tema praeguses seisukorras täieliku ja paratamatu hukkumisega.

Iseäranis erutas teda Svidrigailov; võiks isegi öelda, et ta nagu peatus Svidrigailovil. Sest ajast saadik, kui Svidrigailov Katerina Ivanovna surma puhul Sonja korteris liiga ähvardavaid ja selgeid sõnu oli rääkinud, oleks nagu tema mõtete harilik vool olnud rikutud. Hoolimata sellest, et see uus asjaolu teda väga rahutuks tegi, ei rutanud Raskolnikov ometi asja lõpliku selgitamisega. Vahel leides end äkki kuskil kaugel linnaserval, kuskil viletsas trahteris laua ääres mõtteis istuvana, kuna ta ise vaevalt mäletas, kuidas ta sinna oli sattunud, tuli talle ajuti Svidrigailov meelde: äkki taipas ta liiga selgesti ja ärevalt, et peaks kuidagi võimalikult ruttu selle inimesega kokku rääkima ja mis võimalik, lõplikult otsustama. Kord linna taha kuhugi välja minnes näis talle isegi, et ta ootab siin Svidrigailovit ja et nad peavad siin kohtuma. Teinekord ärkas ta enne hommikuvalget kusagil põõsa all ega mõistnud, kuidas ta siia oli saanud. Siiski, selle kahe, kolme päeva jooksul pärast Katerina Ivanovna surma oli ta Svidrigailovit juba kaks korda kohanud, alati Sonja korteris, kuhu ta nagu ilma eesmärgita sisse astus, iga kord ainult silmapilguks. Nad vahetasid ikka paar tühist sõna ega rääkinud kunagi peapunktist, nagu oleksid nad isekeskis kokku leppinud sellest esialgu vaikida. Katerina Ivanovna laip seisis alles puusärgis. Svidrigailov korraldas matuste asju. Ka Sonjal oli väga palju tegemist. Viimasel kohtumisel seletas Svidrigailov Raskolnikovile, et tema olevat Katerina Ivanovna laste asja kuidagi juba õnnelikult lõpetanud; et temal leidunud tutvuste tõttu niisugused inimesed, kelle abil olnud võimalik kõik kolm vaeslast viibimata väga viisakatesse asutustesse mahutada, et nende heaks antud raha aidanud ka omajagu kaasa, sest kapitaliga orbe võib palju kergemini kohale paigutada kui orbe-kerjuseid. Midagi ütles ta ka Sonja kohta, lubas neil päevil ise Raskolnikovi juurde sisse astuda ja tähendas, et «sooviks nõu pidada, et tahaks väga rääkida ja et on niisugused asjad»… See kõnelus toimus kojas, trepi juures. Svidrigailov vahtis ainiti Raskolnikovi otsa ja küsis äkki häält langetades pärast vaikimist:

«Mis see ometi on, Rodion Romanovitš, nagu oleksite arust ära? Tõepoolest! Kuulate ja vaatate, aga nagu ei saaks millestki aru. Julgust! Las me aga räägime; kahju ainult, et niipalju tegemist on oma ja võõraste asjus… Eh, Rodion Romanovitš,» lisas ta äkki juurde, «kõik inimesed vajavad õhku, õhku, õhku… Eelkõige!»

Äkki ta pidi kõrvale astuma, et preestrit ja djakki mööda lasta. Need läksid hingepalvet pidama. Svidrigailovi korraldusel tehti seda kaks korda päevas, täpselt. Svidrigailov läks oma teed. Raskolnikov seisatas, mõtles veidi ja astus preestri järel Sonja korterisse.

Ta jäi lävel seisma. Algas jumalateenistus, vaikselt, korralikult, kurvalt. Surma tunnetamises ja tema läheduse tajumises oli Raskolnikovile alati olnud midagi rasket, müstilist, koledat, ja seda juba lapsepõlvest saadik, pealegi polnud ta juba ammugi hingepalvet kuulnud. Ent siin oli peale selle veel midagi muud – liiga hirmsat ja rahutut. Ta vaatas lapsi: nad kõik põlvitasid puusärgi juures; Polja nuttis. Nende selja taga palvetas Sonja vaikselt ja nagu pelglikult. «Aga tema pole neil päevil kordagi mulle otsa vaadanud ega sõnagi minule lausunud,» tuli Raskolnikovil äkki mõttesse. Päike valgustas heledasti tuba; viirukisuits tõusis pilvedena ülespoole; preester luges: «Ülenda, issand!» Raskolnikov kuulas ära kogu hingepalve. Õnnistades ja jumalaga jättes laskis preester silmad kuidagi imelikult ringi käia. Pärast palvet astus Raskolnikov Sonja juurde. Neiu võttis äkki tema mõlemast käest kinni ja langetas oma pea tema õlale. See neiu sõbralik liigutus hämmastas Raskolnikovi. Isegi imelik oli: kuidas? Mitte vähimatki tülgastust, mitte vähimatki jälkust tema vastu, mitte vähimatki värinat tema käes! See oli juba nagu lõpmatu enesealandamine. Vähemalt nõnda mõistis seda Raskolnikov. Sonja ei rääkinud midagi. Raskolnikov surus ta kätt ja läks välja. Tal hakkas väga raske. Kui sel hetkel oleks võimalik olnud kuhugi ära minna ja täiesti üksi jääda, kas või terveks eluks, siis oleks ta end õnnelikuks pidanud. Kuid asi oli selles, et ehk ta küll viimasel ajal peaaegu alati üksi oli, ometi ei tundnud ta end üksi. Mõnikord läks ta linnast välja suurele teele, kord sattus ta koguni ühte metsasallugi; kuid mida üksildasem oli paik, seda enam tundis ta millegi lähedase ja äreva juuresolu; mitte just, et see oleks hirmus olnud, vaid temas oli midagi, mis tegi ta väga tusaseks, nii et ta ruttu linna tagasi pöördus, rahva sekka läks, trahteritesse, kõrtsidesse astus, Heina- ja Vanakraamiturule sammus. Siin oli nagu kergem ja ka üksildasem. Ühes söögimajas lauldi õhtu eel: ta istus siin terve tunni ja kuulas ning ta mäletas, et siin oli juba väga mõnus. Kuid lõpuks muutus ta ometi jällegi rahutuks, nagu oleks teda äkki südametunnistus piinama hakanud. «Istun ja kuulan laule, aga kas ma vajan seda!» oleks ta nagu mõelnud. Siiski, ta aimas siinsamas kohe, et mitte see ei eruta teda, vaid oli miski, mis nõudis viibimatut otsustamist, kuid seda polnud võimalik mõttega mõista ega sõnadega väljendada. Kõik lõi nagu mingisugusesse kerasse. «Ei, parem olgu juba ükskõik mis võitlus! Parem olgu kas või Porfiri… või Svidrigailov… Ennem jälle mõni väljakutse, kellegi kallaletikkumine… Jah! Jah!» mõtles ta. Ta tuli söögimajast välja ja pistis peaaegu jooksma. Mõte Dunjast ja emast tõi talle äkki ei tea miks kabuhirmu. Sel ööl ärkaski ta enne valget Risti saarel põõsastes üleni värinas, palavikus; ta läks kodu poole ja jõudis sinna varahommikul. Mõnetunnise magamise järel möödus palavik, kuid ta virgus hilja; kell oli juba kaks pärast lõunat.

Tal tuli meelde, et sel päeval pidid olema Katerina Ivanovna matused, ja ta rõõmustas, et ta polnud neist osa võtnud. Nastasja tõi talle süüa; ta sõi ja jõi suure isuga, peaaegu ahnelt. Ta pea oli värskem ja ta ise rahulikum kui viimaseil päevil. Ta isegi imestas pisut oma kabuhirmu hoogude üle. Avanes uks ja sisse astus Razumihhin.

«Aa! Sööb, tähendab, pole haige!» ütles ta, võttis tooli ja istus teisele poole lauda Raskolnikovi vastu. Ta oli erutatud ega püüdnud seda varjata. Ta rääkis nähtava tusaga, kuid pikkamisi ja häält kõrgendamata. Võis arvata, et tal oli mingisugune iseäralik ja võib-olla isegi erakordne kavatsus. «Kuule!» alustas ta otsustavalt. «Kurat võtku teid kõiki, kuid selle järgi, mis ma nüüd näen, taipan ma selgesti, et ma ei saa millestki aru; palun mitte arvata, et ma tulin sind üle kuulama. Sülgan selle peale! Ei taha! Kui sa ka ise praegu avaldaksid kõik oma saladused, siis ka võib-olla ei hakkaks ma kuulama, sülgaksin ja läheksin minema. Ma tulin ainult, et isiklikult ja lõplikult teada saada: esiteks, kas on tõsi, et sa oled hullumeelne? Sinu kohta, tead, on olemas kindel arvamus (noh, seal kuskil), et sa võib-olla oled hullumeelne või väga sinnapoole kalduv. Tunnistan sulle, ma isegi kaldun tugevasti sinnapoole, et seda arvamust pooldada, esiteks, sinu rumalate ja osalt alatute tegude põhjal otsustades (mida on võimatu millegagi seletada), teiseks aga, sinu hiljutise käitumise tõttu emaga ja õega. Ainult nurjatu lontrus või hullumeelne oleks võinud neid kohelda, nagu sina seda tegid; järelikult – sa oled hullumeelne…»

«Nägid sa neid ammu?»

«Just praegu. Aga sina pole neid sest ajast saadik kohanud? Kus sa nüüd kolad, ütle mulle, ole hea, olen juba kolm korda sinu pool käinud. Ema on eilsest saadik tõsiselt haige. Ta seadis end sinu poole tulema; Avdotja Romanovna hoidis teda tagasi; ei taha teine aga sellest midagi kuulda. «Kui ta on haige,» ütleb ta, «või kui tal mõistus segi läheb, kes teda siis aitab, kui mitte ema?» Tulime kõik siia, sest me ei võinud teda ometi üksi jätta. Palusime ja palusime teist rahustuda, nõnda sinu ukseni. Astusime sisse, sind ei ole; siin ta siis istuski. Istus kümme minutit, meie seisime vaikides. Siis tõusis istmelt ja ütles: «Kui ta kodust väljas käib, siis tähendab, on terve ja on ema unustanud, tähendab, emal on sündsusetu ja häbi tema lävel seista ja tema hellusi nagu armuandi paluda.» Läks koju tagasi ning heitis voodisse; praegu on palavik. «Näen,» ütleb teine, «tema jaoks tal leidub aega.» Ema peab Sofja Semjonovnat sinu omaks, sinu mõrsjaks või armukeseks, ei tea milleks. Ma pidin kohe Sofja Semjonovna juurde minema, sest ma tahtsin, vennas, kõik teada, – lähen, näen: seisab puusärk, lapsed nutavad. Sofja Semjonovna proovib neile leinariideid selga. Sind ei ole. Vaatasin, vabandasin ja tulin välja ning teatasin kõigest Avdotja Romanovnale. Tähendab, kõik on lollus ja pole siin mingit oma, kõige tõenäolisem, et on – hullumeelsus. Kuid sina istud siin ja õgid keedetud loomaliha, nagu poleks kolmel päeval söönud. Noh, ütleme, ka hullumeelsed söövad ja ehkki sa mulle veel sõnagi pole öelnud, kuid sa… pole hullumeelne! Selle peale võin vanduda. Kõigepealt mitte hullumeelne. Nõnda siis, kurat võtku teid kõiki, sest siin on mingisugune saladus, salaasi; teie saladuste üle ei mõtle ma aga hakata pead murdma. Astusin ainult niisama sisse, tulin sõimama,» lõpetas ta püsti tõustes, «südant kergendama, aga nüüd ma tean, mis ma pean tegema!»

«Mis sa siis nüüd tahad teha?»

«Mis sul sellega asja, mis ma nüüd tahan teha?»

«Vaata, et sa jooma ei hakka.»

«Kust… kust sa selle peale tulid?»

«Kuidas siis muidu!»

Razumihhin vaikis hetke.

«Sina oled alati väga arukas inimene olnud ja mitte kunagi pole sa hullumeelne olnud,» tähendas ta äkki palavalt. «See on nõnda: ma hakkan jooma! Jumalaga!» Ja ta tahtis hakata minema.

«Razumihhin, me rääkisime õega sinust, vististi tunaeile.»

«Minust! Aga… kus sa teda tunaeile võisid kohata?» peatus äkki Razumihhin. Ta isegi kahvatas pisut. Võis aimata, et ta süda hakkas rinnus tugevasti peksma.

«Ta käis siin, üksi, istus siin, rääkis minuga.»

«Tema!»

«Jah, tema!»

«Mis sa siis rääkisid… ma tahan öelda, mis sa minust rääkisid?»

«Ma ütlesin temale, et sa oled väga hea, aus ja töökas inimene. Et sa teda armastad, sellest ma temale ei rääkinud, sest seda teab ta isegi.»

«Teab isegi?»

«No muidugi! Kuhu ka mina ei peaks minema ja mis ka minuga ei sünniks, sina jääd igatahes nende kaitseingliks. Ma annan nad nii-öelda sinu hoolde, Razumihhin. Räägin seda sellepärast, et ma päris kindlasti tean, kuidas sa teda armastad ja kui puhas su süda on. Tean pealegi, et ka tema sind võib armastada ja võib-olla armastabki juba. Nüüd otsusta ise, mis parem on, kas hakata jooma või mitte?»

«Rodjake… Mõistad… Noh… Ah, kurat! Aga kuhu siis sina tahad minna? Mõistad: on see kõik saladus, siis las olla! Kuid mina… ma saan saladuse teada… Ma olen veendunud, et see on kindlasti mingisugune lollus või tühine asi, ja et sina ainuüksi oled selle välja haudunud. Siiski, sa oled suurepärane inimene! Suurepärane inimene!…»

«Ma tahtsingi sulle öelda, aga sa segasid mind, nimelt, et ennist otsustasid sa väga õigesti, kui sa lubasid kõik need saladused sinnapaika jätta. Esialgu las olla, rahustu. Omal ajal saad kõik teada, nimelt siis, kui vaja. Eile ütles mulle keegi, et on õhku vaja, inimesele on õhku vaja, õhku! Tahan kohe tema poole minna ja teada saada, mis ta selle all mõistab.»

Razumihhin seisis mõttes ja ärevuses ning pidas millegi üle aru.

«Ta on poliitiline vandenõulane! Kindlasti! Ja ta seisab mõne otsustava sammu eel – see on kindel! Muud ei või see olla ja… ja Dunja teab…» mõtles ta äkki endamisi.

«Ah siis Avdotja Romanovna käib sinu pool?» lausus ta sõnu toonitades. «Ja sina ise tahad kokku saada inimesega, kes kinnitab, et on rohkem õhku vaja, õhku ja… ja, tähendab, see kiri… see peab siis ka midagi sellesarnast olema,» lõpetas ta nagu endamisi.

«Missugune kiri?»

«Avdotja Romanovna sai täna kirja, see erutas teda väga. Väga. Isegi liiga. Ma hakkasin sinust rääkima – palus vaikida. Pärast… pärast ütles, et võib-olla me lahkume varsti, pärast hakkas mind millegi eest palavalt tänama; siis läks oma tuppa ja sulges ukse.»

«Tema sai kirja?» küsis Raskolnikov mõttesse jäädes.

«Jah, kirja; aga sina ei teadnud? Hm!…»

Mõlemad vaikisid üürikeseks.

«Jumalaga, Rodion! Mina, va vennas… pidin kord… siiski, jumalaga, mõistad, oli kord aeg… Noh, jumalaga! Ka minul on aeg. Jooma ei hakka. Nüüd pole vaja… luiskad!»

Ta tõttas; kuid peaaegu juba väljas olles ning enda järel ust kinni pannes avas ta selle uuesti ja ütles kuhugi kõrvale vaadates:

«Ah jaa! Mäletad seda tapmist, noh, Porfirit ja… vanaeite? Noh, siis tea, et mõrtsukas on leitud, ise tunnistas üles ja esitas ka kõik süütõendid. See on üks neist töölistest, värvijaist, mäletad, mina kaitsesin veel neid. Mõtle ometi, kogu selle riiu- ja naerujandi seal trepil oma töökaaslasega, sel ajal kui need teised, kojamees ja kaks tunnistajat, üles läksid, korraldanud ta meelega ja nimelt just selleks, et tähelepanu kõrvale juhtida. Missugune kavalus, missugune julgus selles kutsikas! Raske uskuda; aga ise seletas, tunnistas kõik üles! Ja kuidas mina küll sisse kukkusin! Minu arvates on see silmakirjalikkuse ja leidlikkuse suurvaim, juriidilise varjamise geenius – seega pole siin ometi midagi imestada! Kas niisuguseid ei või olla? Et ta aga vastu ei suutnud pidada ja üles tunnistas, siis usun teda veel enam. Tõenäolisem!… Aga kuidas mina, mina sel korral sisse kukkusin! Ronisin nende eest kas või mööda seina üles!»

«Ole hea, ütle, kust sa seda teada said ja miks see sind nii huvitab?» küsis Raskolnikov nähtava erutusega.

«Noh, või veel miks! Miks see mind huvitab? Küsib veel!… Teada sain seda Porfirilt, muuseas. Siiski, temalt kuulsingi peaaegu kõik…»

«Porfirilt?»

«Porfirilt!»

«Mis siis… mis siis tema?» küsis Raskolnikov hirmunult.

«Tema seletas seda mulle väga hästi. Seletas psühholoogiliselt, omal viisil…»

«Tema seletas? Ise seletas sulle?»

«Ise, ise! Jumalaga! Pärast räägin sulle veel midagi, aga praegu on mul üks asi ajada. Siis… oli kord aeg, kus ma arvasin… Noh, aga mis sellest; pärast!… Milleks nüüd jooma hakata? Sina panid mu viinatagi purju. Ma olen ju joobnud, Rodjake! Ilma viinata joobnud, noh, jumalaga siis; astun varsti sisse.»

Razumihhin väljus.

«Ta on poliitiline vandenõulane, kindlasti, kindlasti!» otsustas Razumihhin endamisi lõplikult, kuna ta pikkamisi mööda treppi alla läks. «Ja kiskus ka õe sekka; see on Avdotja Romanovna iseloomu juures väga, väga võimalik. On hakanud teised kokku saama! Avdotja Romanovna andis ju ka mulle mõista… Paljude tema sõnade ja… ja märkuste põhjal, kõik näib just nõnda olevat! Või kuidas muidu kogu seda segadust seletada? Hm! Mina aga kippusin mõtlema… Oh issand! Mis ma küll pidin mõtlema. Jah, see oli pimestus ja mina olen tema ees süüdi! Tookord lambi all, koridoris, saatis ta mulle ise pimestuse. Ptüi! Missugune halb, jäme ja alatu mõte minu poolt! Mikolka on tubli poiss, et süü üles tunnistas… Nüüd on ka kõik endine seletatav! Nii tema haigus kui ka imelikud teod, isegi enne, enne, veel ülikoolis, kus ta oli nii tusane ja sünge… Aga mis tähendab nüüd see kiri? Ka siin on vististi midagi. Kellelt on see kiri? Ma kahtlustan… Hm! Ei, selle uurin ma välja.»

Ta tuletas meelde üksikasju kohtumistest Dunjaga ja neid läbi arutades hakkas tal süda kloppima. Äkki kargas ta paigalt ja pistis jooksma.

Niipea kui Razumihhin oli läinud, tõusis Raskolnikov istmelt, kõndis akna juurde, läks ühte nurka, siis teise, nagu oleks ta oma toakongi vaiksuse unustanud, ja… istus lõpuks jällegi sohvale. Kogu oma olemuses sai ta nägu äkki uueks; jällegi võitlus – tähendab, on leidunud pääsetee!

«Jah, tähendab, on leidunud pääsetee! Muidu oligi kõik juba liiga ummikus. See asi piinas ja rõhus teda, isegi mingisugune hullustus kippus võimust saama. Mikolka stseenist saadik Porfiri juures hakkas ta kitsikuses hingeldama, kuna polnud väljapääsu. Pärast Mikolkat, samal päeval, oli tal stseen Sonja juures; siis toimis ta hoopis teisiti, kui ta varemini oli endale ette kujutanud: tähendab, ta oli äkki väga nõrgaks jäänud! Korraga! Ja ometi leppis ta tookord Sonjaga kokku, ise leppis; oli oma südames nõus, et nõnda üksipäini ei suuda ta selle asjaga elada! Aga Svidrigailov? Svidrigailov on mõistatus… Svidrigailov erutab teda, see on tõsi, kuid nagu mitte sellest küljest. Ka Svidrigailoviga seisab võib-olla võitlus ees. Svidrigailov ise on ehk juba terve pääsetee; kuid Porfiriga on teine asi.

Nõnda siis, Porfiri ise seletas seda Razumihhinile, seletas psühholoogiliselt! Jällegi on ta oma neetud psühholoogiaga peale hakanud! Porfiri? Et Porfiri silmapilgukski peaks Mikolkat süüdlaseks, pealegi veel pärast seda, mis nende vahel oli enne Mikolkat tol korral silm silma vastu seistes sündinud ja mille kohta pole peale ühe ainustki õiget seletust? (Juba mitu korda välgatas neil päevil Raskolnikovi peas tükati kogu tema tookordne stseen Porfiriga; tervikuna ei oleks suutnud ta seda kuidagi meelde tuletada.) Tol korral rääkisid nad isekeskis niisuguseid sõnu ja tegid niisuguseid liigutusi ning žeste, vahetasid niisuguseid pilke, rääkisid niisugusel häälel, jõudsid niisuguse piirini, et pärast seda ei suutnud mingisugune Mikolka (keda Porfiri juba tema esimese sõna ja liigutuse puhul läbi nägi) tema veendumust kõigutada.

No mis sa ütled! Isegi Razumihhin pidi kahtlustama hakkama! Tähendab stseen koridoris, lambi juures ei möödunud mõjuta. Sealt tormas ta muidugi Porfiri juurde… Kuid milleks hakkas see teda nõnda ninapidi vedama? Mis eesmärk tal on, kui juhib Razumihhini tähelepanu Mikolka peale? Ei, tingimata on tal siin oma mõte; siin on kavatsus, kuid missugune? Tõsi, sellest hommikust saadik on palju aega möödunud – liiga, liiga palju, aga Porfirist pole kippu ega kõppu kuulda. Noh, see on muidugi halvem!…» Raskolnikov võttis mütsi ja läks mõtteisse vajunult toast välja. Täna esimest korda kogu selle aja jooksul tundis ta end vähemalt täieliku aru juures. «Vaja Svidrigailoviga lõpetada,» mõtles ta, «ja seda maksku mis maksab, võimalikult rutem; ka see ootab nähtavasti, et mina ise tema juurde läheksin.» Ja sel silmapilgul tõusis tema vaevatud südames niisugune viha, et ta võib-alla oleks ühe või teise – Svidrigailovi või Porfiri – tapmisega toime saanud. Vähemalt tundis ta, et kui mitte nüüd, siis suudaks ta seda hiljemini teha. «Eks vaatame, eks vaatame,» kordas ta endamisi.

Ent niipea kui ta ukse avas, põrkas ta Porfiri endaga kokku. See tuli tema poole. Raskolnikov kangestus silmapilguks, kuid ainult silmapilguks. Imelik, nii väga ei imestunudki ta Porfiri tuleku üle ja peaaegu ei hirmunudki. Ta ainult võpatas, kuid ruttu, silmapilkselt oli ta kõigeks valmis. «Võib-olla leidub lahendus! Aga kuidas ta nii tasa tuli, nagu kass, et ma midagi ei kuulnud? Kas tõesti ta ehk kuulatas?»

«Ei oodanud külalist, Rodion Romanõtš,» hüüdis Porfiri Petrovitš naerdes. «Tahtsin juba ammugi sisse astuda, lähen mööda, mõtlen – miks mitte viiekski minutiks kaema minna. Mõtlesite ehk kuhugi minna? Ma kinni ei pea. Ainult üks pabeross, kui lubate.»

«Istuge ometi, Porfiri Petrovitš, istuge,» pani Raskolnikov niisugusel rahuldatud ja sõbralikul näol oma külalist istuma, et ta tõepoolest isegi oleks imestanud, kui oleks võinud end vaadelda. Kaabiti välja riismed, pära! Nõnda kannatab inimene mõnikord pool tundi surmahirmu röövli käes, aga kui nuga lõpuks kõrile pannakse, kaob hirm sootuks. Ta istus otse Porfiri ette ja vaatas talle silmi pilgutamata otsa. Porfiri hakkas pilusilmil paberossi süütama.

«Noh, räägi ometi, räägi,» oleks nagu tahtnud Raskolnikovi südamest välja karata. «Noh, miks, miks, miks sa ei räägi?»