Kuritöö ja karistus/Viies osa/V

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
IV
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
I

V

Lebezjatnikovil oli erutatud nägu.

«Tulen teie juurde, Sofja Semjonovna. Andke andeks… Ma arvasin kohe, et teid siit leian,» pöördus ta äkki Raskolnikovi poole, «see tähendab, mitte midagi ei arvanud ma… selletaolist… kuid ma just nimelt arvasin… Katerina Ivanovna on hulluks läinud,» pahvatas ta äkki Sonjale, Raskolnikovi kõrvale jättes.

Sonja karjatas.

«See tähendab, vähemalt näib see nõnda olevat. Siiski… Asi on selles, et me ei tea, mis teha. Tuli teine tagasi – kusagilt on ta nähtavasti välja aetud, võib-olla teda on pekstudki… vähemalt näib see nõnda… Tema olevat jooksnud Semjon Zahharovitši ülemuse juurde, pole kodust leidnud: too söönud kellegi teise kindrali juures lõunat… Mõelge, tema läinud sinna, lõunasöögile… selle teise kindrali juurde, ja mõelge ometi, – käinud seni peale, kuni Semjon Zahharovitši ülemus välja kutsuti, vististi veel laua tagant. Võite ette kujutada, mis seal sündis. Mõistagi, et ta välja aeti. Katerina Ivanovna ise räägib, tema sõimanud ülema läbi ning visanud teda millegagi. Seda võiks isegi oletada… Miks teda kinni ei võetud, seda ei mõista ma! Nüüd räägib ta kõigile, ka Amalia Ivanovnale, ainult raske on midagi aru saada, karjub ja vaevleb teine… Ah jaa: tema räägib ja karjub, et kuna nüüd on kõik teda maha jätnud, siis võtab ta lapsed ja läheb nendega tänavale, leierkasti mängima: lapsed laulavad ja tantsivad, ning tema ise ka, korjab raha ja läheb iga päev kindrali akna alla… Ütleb, et las näevad, kuidas ametniku suursugused lapsed kerjustena mööda tänavat käivad. Ta peksab lapsi, need nutavad. Leenat õpetab «Talukest» laulma, poissi tantsima, Polina Mihhailovnat ka, käristab kõik riided puruks; teeb neile mingisugused mütsid, nagu näitlejatel; ise tahab teine kaussi kanda ja seda peksta, muusika asemel… Ei kuule midagi… Mõelge ometi, mis see on? See on lihtsalt võimatu!»

Lebezjatnikov oleks ehk jätkanud, kuid Sonja, kes oli teda seni hinge kinni pidades kuulanud, haaras äkki mantli ja kübara ning jooksis toast välja, jooksu peal riietudes. Raskolnikov läks talle järele ning tema kannul Lebezjatnikov.

«Tingimata on hulluks läinud!» rääkis ta Raskolnikovile, ühes temaga tänavale minnes. «Ma ainult ei tahtnud Sofja Semjonovnat hirmutada ja ütlesin sellepärast «näib», kuid kahtlust ei ole. Räägitakse, et on olemas niisugused kühmud, mis tiisikushaigetel ilmuvad peaajule; kahju, et ma arstiteadust ei tunne. Siiski, ma katsusin teda uskuma panna, kuid tema ei võta kuulda.»

«Teie rääkisite talle neist kühmudest?»

«See tähendab, mitte just kühmudest. Sellest poleks ta muidugi midagi aru saanud! Kuid mina räägin sellest, et kui inimene loogiliselt uskuma panna, et temal pole põhjust nutta, siis ta ka nutmise jätab. See on selge. Aga teie arvate, et ei jäta?»

«Siis oleks liiga kerge elada,» vastas Raskolnikov.

«Lubage, lubage; muidugi, Katerina Ivanovnal on raske mõista; aga kas teie teate, et Pariisis on tõsiseid katseid tehtud hullumeelseid arstida ainult loogilise veenmise kaudu? Üks sealne professor, suri teine hiljuti, tõsine õpetlane, arvas, et nõnda võib arstida. Tema põhimõte on see, et hullumeelsete organismis ei ole olemaski erilisi häireid ja et hullumeelsus on nii-öelda loogiline viga, viga mõtlemises, ebaõige vaade asjadele. Tema lükkas vähehaaval haige arvamused ümber ja, mõelge ometi, nagu räägitakse, olevat saavutanud häid tagajärgi! Et ta aga sealjuures ka dušši tarvitas, siis kaheldakse muidugi selle ravimeetodi tagajärgedes… Vähemalt näib see nõnda…»

Raskolnikov ei kuulanud juba ammugi enam. Oma maja juurde jõudnud, nikutas ta Lebezjatnikovile peaga ja pöördus võlvialusesse. Lebezjatnikov virgus, vaatas ümber ja jooksis edasi.

Raskolnikov läks oma tuppa ja jäi keset põrandat seisma. «Milleks ta siia tuli?» Ta vaatas neid kollakaid hõõrdunud tapeete, seda tolmu, oma sohvat… Hoovilt kostis mingisugune terav, kestev kopsimine; kuskil taoti nagu naela sisse… Ta astus akna alla, tõusis kikivarvule ja silmitses kaua ning väga tähelepanelikult hoovi. Kuid hoov oli tühi ja kopsijaid polnud näha. Vasemal pool, tiibhoones, paistsid kuskil avatud aknad; aknalaudadel seisid potid nääpsukeste konnarehadega. Akende taha oli pesu kuivama riputatud… Seda kõike teadis ta peast. Ta pöördus kõrvale ja istus sohvale.

Ei kunagi, mitte kunagi polnud ta veel end nii kohutavalt üksikuna tundnud!

Jah, ta tundis veel kord, et tema võib-olla tõepoolest hakkab Sonjat nüüd vihkama, ja nimelt nüüd, mil ta tema veel õnnetumaks oli teinud.

«Milleks läksin ma temalt pisaraid paluma? Milleks on vaja tema elu pureda? Oh alatust!»

«Ma jään üksi!» rääkis ta äkki otsustavalt. «Ja tema ei hakka vangimajja käima!»

Umbes viie minuti pärast tõstis ta pea ja naeratas imelikult. See oli imelik mõte. «Võimalik, et sunnitööl on tõesti parem,» turgatas tal korraga pähe.

Ta ei mäletanud, kui kaua ta oma toas oli istunud, peas ebamääraste mõtete summ. Äkki avanes uks ja sisse astus Avdotja Romanovna. Ta jäi uksele peatuma ja vaatas venda lävelt, nagu see ennist Sonjaga oli teinud; siis astus ta sisse ja istus venna vastu toolile, oma eilsele kohale. Raskolnikov vaatas teda vaikides ja nagu millelegi mõtlemata.

«Ära pane pahaks, vend, tulin ainult silmapilguks,» ütles Dunja. Tema näoilme oli mõtlik, kuid mitte karm. Pilk oli selge ja vaikne. Raskolnikov nägi, et ka see tuli armastusega tema juurde.

«Vend, nüüd tean ma kõik, kõik. Dmitri Prokofjitš seletas ja rääkis mulle. Sind kiusatakse taga ja piinatakse rumalate ja alatute kahtlustustega… Dmitri Prokofjitš ütles mulle, et pole mingit hädaohtu ja et sa asjata kõige selle peale niisuguse hirmuga vaatad. Ma ei mõtle nõnda ja mõistan täielikult, kuidas sinus kõik on vihale aetud ja et see meelepaha võib igaveseks sinusse jäljed jätta. Seda kardan ma. Sellepärast, et sa meid maha jätsid, ei mõista ma sinu üle kohut, ei julgegi mõista, ja anna mulle andeks, et ma enne sulle etteheiteid tegin. Iseendas tunnen ma, et kui minul oleks niisugune suur mure, siis jätaksin ka mina kõik maha. Emale ei räägi ma sellest midagi, kuid räägin sinust ometi vahetpidamata ja sinu nimel ütlen talle, et sa tuled õige pea. Ära piinle tema pärast, mina rahustan teda; kuid ära ka sina teda piina – tule kordki; pea meeles, ta on ema! Nüüd tulin sulle ainult ütlema (Dunja hakkas istmelt tõusma}, et kui ehk juhtumisi sul mind tarvis on või kui ehk vajad… kogu mu elu või midagi… siis kutsu mind, ma tulen. Jumalaga!»

Ta pöördus järsku ümber ja läks ukse poole.

«Dunja!» peatas teda Raskolnikov, tõusis sohvalt ja astus tema juurde. «See Razumihhin, Dmitri Prokofjitš, on väga hea inimene.»

Dunja punastas pisut.

«Noh!» küsis ta üürikese ootamise järel.

«Ta on asjalik, töökas, aus ja ta suudab tugevasti armastada… Jumalaga, Dunja!»

Dunja lõi üleni punaseks, pärast aga äkki erutus:

«Mis see ometi on, vend, kas tõesti lahkume siis igaveseks, et sa mulle… niisuguse testamendi teed?»

«Ükskõik… jumalaga…»

Ta pöördus kõrvale ja läks akna juurde. Dunja seisatas, vaatas rahutult venda ning läks erutatult toast välja.

Ei, Raskolnikov ei olnud õe vastu külm. Oli üks silmapilk (kõige viimane), kus ta oleks tahtnud tugevasti õde kallistada ja temaga jumalaga jätta ja isegi öelda, kuid ometi ei söandanud ta temale kätt anda.

«Hiljemini võib-olla võpatab, kui meelde tuleb, et ma teda kallistasin, ütleb, et varastasin tema suudluse!»

«Aga kas see teine kannatab välja või ei?» lisas ta mõne minuti pärast endamisi juurde. «Ei, ei kannata välja; niisugused ei kannata! Niisugused ei kannata kunagi välja…»

Ja ta mõtles Sonja peale.

Aknast hõõgus jahedust. Hoovil ei paistnud enam nii hele valgus. Äkki võttis ta mütsi ja läks välja.

Muidugi ei võinud ega tahtnudki ta oma haiglase seisukorra eest hoolitseda. Kuid kogu see kestev ärevus, kogu see hingeline koledus ei võinud ilma tagajärgedeta mööduda. Ja kui ta veel päris palavikus ei lamanud, siis võib-olla nimelt just sellepärast, et see sisemine, alatine ärevus teda esialgu jalul ja mõistuse juures hoidis, kuigi kuidagi kunstlikult.

Ta hulkus ilma eesmärgita. Päike loojenes. Viimasel ajal hakkas temas avalduma mingisugune eriline tusk. Selles polnud midagi eriti purevat, põletavat; kuid temast hõõgus midagi alalist, igavest, temas oli tunda ette selle külma, surmava tusa lõpmatuid aastaid ja mingisuguse «arssinapikkuse ruumi» igavikku. Õhtusel tunnil hakkas see tunne teda iseäranis tugevasti piinama.

«Just niisuguste kõige rumalamate, puhtkehaliste võimetuste puhul, mis olenevad mingisugusest päikese loojenemisest, hoidugi rumalusi tegemast! Mitte et lähed Sonja juurde, vaid Dunja juurde!» pomises ta vihkavalt.

Teda hüüti. Ta vaatas ringi, Lebezjatnikov tormas tema juurde.

«Mõelge ometi, ma käisin teil, otsin teid. Mõelge ometi, Katerina Ivanovna teostas oma kavatsuse ja viis lapsed ära! Meie Sofja Semjonovnaga leidsime nad vaevalt üles. Ise peksab teine panni, lapsi ajab tantsima. Lapsed nutavad. Seisatavad tänavaristidel ja poodide ees. Nende järel jookseb rumal rahvas. Lähme!»

«Aga Sonja?» küsis Raskolnikov ärevalt Lebezjatnikovile järele tõtates.

«Lihtsalt meeletu! See tähendab, mitte Sofja Semjonovna, vaid Katerina Ivanovna on meeletu; siiski, ka Sofja Semjonovna. Aga Katerina Ivanovna on täiesti meeletu. Ütlen teile, lõplikult hullumeelseks läinud. Neid viiakse politseisse. Võite ette kujutada, kuidas see mõjub… Praegu on nad kanali ääres, -i silla juures, Sofja Semjonovna korterist mitte kaugel. Selle ligidal.»

Kanali ääres, silla lähedal, kaks maja edasi sellest majast, kus elas Sonja, oli summ inimesi. Iseäranis olid siia poisid ja tüdrukud kokku jooksnud. Katerina Ivanovna kähisev ja rebenev hääl kuuldus juba sillale. Tõepoolest, see oli imelik vaatepilt, mis tänavale tulnud rahvast võis huvitada. Katerina Ivanovna oli siin oma vanade riietega, villase salli ja mõlgitud õlgkübaraga, mis inetu kägarana viltu löödud. Ta oli tõepoolest täielikus hullustuses. Ta oli väsinud ja hingeldas. Tema tiisikusest piinatud näo ilme näis halvem kui kunagi enne (pealegi paistab tiisikushaige tänaval päikesepaistel ikka haigemana ja inetumana kui kodus); kuid tema erutus ei lakanud ja iga hetkega ärritus ta ikka rohkem. Ta kargas laste kallale, karjus nende peale, manitses ja õpetas neid siinsamas rahva ees, kuidas tantsida, ja mida laulda, hakkas neile seletama, milleks seda vaja, langes nende mõistmatuse tõttu meeleheitesse, lõi neid… Pärast, ilma et oleks lõpetanud, tormas rahva juurde; kui ta seal mõnd pisutki paremini riietatud inimest nägi, kes vaadates seisatas, tõttas ta silmapilk temale seletama, et vaadake, kui kaugele on viidud «suursuguse, võiks isegi öelda, aristokraatse perekonna» lapsed. Kuulis ta rahva seas naeru või norivat sõna, siis kargas ta kohe ülbete kallale ja hakkas nendega sõimlema. Mõned naersid tõepoolest, teised vangutasid pead; üldiselt oli kõigil huvitav vaadata hullumeelset ja tema hirmunud lapsi. Panni, millest rääkis Lebezjatnikov, ei olnud; vähemalt Raskolnikov ei näinud seda; kuid panni peksmise asemel hakkas Katerina Ivanovna oma kuivetanud käsi taktis laksutama, kui ta sundis Poljat laulma ja Leenat ning Koljat tantsima; ta katsus isegi kaasa laulda, kuid juba teisel noodil katkestas piinav köha ta hääle, mis ajas ta uuesti meeleheitele, ja ta needis oma köha ning nuttiski. Kõige rohkem vihastas ta Kolja ja Leena nutu ja hirmu pärast. Tõepoolest, ta oli püüdnud lapsi tänavalauljaina riietada. Poisile oli millestki punasest ja valgest turbanitaoline peakate tehtud, et ta kujutaks türklast. Leenal polnud erilist riietust; ainult pähe oli talle pandud õndsa Semjon Zahharõtši punane korrutatud lõngast kootud müts (või õigemini – narrimüts), selle sisse aga torgatud tükk valget jaanalinnusulge, mis oli juba Katerina Ivanovna vanaema oma olnud ja oli alal hoidunud kastis perekondliku haruldusena. Poljake kandis oma harilikke rõivaid. Ta vaatas pelglikult ja nõutult ema, ei läinud temast eemale, varjas oma pisaraid, aimas ema hullumeelsust ja vahtis rahutult ringi. Tänav ja inimesed ajasid talle koleda hirmu peale. Sonja käis Katerina Ivanovna kannul, nuttis ja palus teda härdalt koju tagasi minna. Kuid Katerina Ivanovna oli järeleandmatu.

«Jäta järele, Sonja, jäta järele!» karjus ta kiiresti, tõtates, hingeldades ja köhides. «Isegi ei tea, mis sa palud, nagu laps! Ma ju ütlesin sulle, et mina enam selle joobnud sakslase juurde tagasi ei lähe. Las näevad kõik, terve Peterburi, kuidas suursuguse isa lapsed armu paluvad, kuna isa kogu oma elu usus ja tões teenis ja, võib öelda, teenistuses surigi. (Katerina Ivanovna oli jõudnud juba seda endale valmis luuletada ja seda luulet pimesi uskuda.) Las näeb, las näeb see kõlvatu kindral. Ja rumal oled sa, Sonja: mis me nüüd sööma hakkame, ütle? Oleme küllalt sind piinanud, enam ei taha! Ah, Rodion Romanõtš, see olete teie!» hüüdis ta Raskolnikovi nähes ja tema juurde tormates. «Seletage, palun, teie sellele lollikesele, et mitte midagi targemat ei või praegu teha! Isegi leierkastimehed teenivad, meist aga tunnevad kõik kohe ära, et oleme vaene, suursugune perekond, kes kerjusteks on muutunud, aga see kindralike kaotab oma koha, küll näete! Meie läheme iga päev tema akna alla, aga kui keiser mööda sõidab, langen ma põlvili, lükkan need kõik ette ja näitan neid: «Kaitse, isa!» Tema on vaeslaste isa, tema on armuline, kaitseb, küll näete, selle kindralikese aga… Leena! Tenez-vous droite![1] Sina, Kolja, hakkad kohe jälle tantsima. Mis sa nuuksud? Jällegi nuuksub teine! Noh, mis sa ometi kardad, lollike! Issand, mis ma nendega pean tegema, Rodion Romanõtš? Kui teie teaksite, kui arulagedad nad on! Noh, mis niisugustega teha!…»

Ja peaaegu nuttes (mis ei takistanud teda vahetpidamata ruttu edasi rääkimast) näitas ta nuuksuvaid lapsi. Raskolnikov katsus teda koju minema manitseda ja isegi ütles tema enesearmastusele mõjumiseks, et pole viisakas mööda tänavaid käia, nagu teevad seda leierkastimängijad, sest tema valmistub ju saama suursuguste neitsite pansioni juhatajaks…

«Pansioni juhatajaks, hahahaa! Kaugelt kägu kuulus!» karjus Katerina Ivanovna ja hakkas kohe peale naeru köhima. «Ei, Rodion Romanovitš, see õhuloss on läinud! Kõik on meid maha jätnud!… See kindralike aga… Teate, Rodion Romanõtš, ma andsin talle tindipotiga, seisis teenijatetoas parajasti laual, paberilehe kõrval, kuhu kõik oma nimed kirjutasid ja ka mina kirjutasin, viskasin ja jooksin ära. Oh neid alatuid, alatuid! Aga sülitan selle peale, nüüd hakkan ma neid ise toitma, ei kummarda enam kedagi! Teda oleme juba küllalt piinanud (ta näitas Sonja poole). Peljake, palju oleme juba saanud, näita siia! Kuidas? Kõigest kaks kopikat? Oo, alatud! Mitte midagi ei anna nad, jooksevad ainult meile järele, keeled suust väljas! Noh, mis see taignapea seal naerab? (Ta näitas kellelegi rahva hulgast.) See on kõik sellepärast, et Kolja on nii mõistmatu, nendega on häda! Mis sul viga on, Poljake? Räägi minuga prantsuse keelt, parlez-moi francais[2]. Ma ju õpetasin sind, sa ju tead mõned ütlused!… Kuidas siis muidu teid kui suursuguseid teistest eraldada ja näidata, et olete hästikasvatatud lapsed ja koguni mitte nagu kõik leierkastimängijad; ega me ometi mõnda «Petruškat» siin tänaval mängi, vaid laulame suursugust romanssi… Ah jaa! Mis me peaksime laulma? Segate mind järjest, aga meie… näete, Rodion Romanõtš, meie peatusime siin, et laulu valida – niisugust, et Kolja võiks ka tantsida… sest mõelge ometi, see kõik tuli meile ette valmistamata; peab kokku rääkima, nii et kõik oleks enne selgeks õpitud, pärast läheme Nevskile, kus on palju rohkem inimesi kõrgemast seltskonnast ja kus meid kohe tähele pannakse. Leena mõistab «Talukest»… Ainult aina «Talukest» ja «Talukest», kõik laulavad ainult seda! Meie peaksime midagi palju suursugusemat laulma… Noh, mis sa oled valmis mõelnud, Polja, kui sinagi oma ema aitaksid! Mälu, mälu ei ole mul, muidu tuletaksin ise meelde. Ega ometi pea laulma «Husaari, kes mõõgale toetub»? Ah, laulame prantsuse keeles «Cinq sous[3]»! Ma ju õpetasin teid, õpetasin ju. Ja peaasi, et see on prantsuse keeles, siis nähakse kohe, et te olete mõisniku lapsed, ja see on palju liigutavam… Võiks isegi laulda «Malborough s’en va-t-en guerre», sest see on päris lastelaul ja seda lauldakse kõigis aristokraatseis majades, kui äiutatakse lapsi magama:

Malborough s’en va-t-en guerre,
Ne sait guand reviendra…[4]

katsus ta laulma hakata. «Aga ei, parem juba «Cinq sous»! Noh, Kolja, käed puusa, ruttu, sina aga, Leena, keerle teistpidi, meie Poljaga laulame ja lööme käsi kokku!

Cinq sous, cinq sous,
Pour menter notre ménage.[5]

Köhköhköh! (Ta hakkas läkastades köhima.) Kohenda oma riideid, Polja, õlad on paljaks läinud,» tähendas ta läbi köha hingeldades. «Nüüd peate iseäranis viisakalt ja peenelt käituma, et kõik näeksid, et olete mõisniku lapsed. Ma ju ütlesin siis, et selle talje peaks pikema lõikama ja pealegi veel kahes riidelaiuses. See olid sina, Sonja, kes tuli siis oma nõuandmisega: «Lühem ja lühem», nõnda see siis tuligi, et laps tehti näotuks… Noh, jällegi nutate kõik! Mis te ometi, rumalad! Noh, Kolja, hakka ruttu peale, ruttu, ruttu, – oh, missugune väljakannatamatu laps!…

Cinq sous, cinq sous…

Jällegi soldat! Noh, mis sul vaja?»

Tõepoolest, läbi rahvahulga puges politseinik. Kuid samal ajal lähenes ka keegi umbes viiekümneaastane mundris ja sinelis härra, soliidne ametnik, aumärk kaelas (viimane meeldis Katerina Ivanovnale iseäranis ja mõjus ka politseinikusse), ja andis vaikides Katerina Ivanovnale kolmerublase rohelise paberraha. Tema näos avaldus tõsine kaastunne. Katerina Ivanovna võttis raha vastu ja kummardas viisakalt, isegi viisipäraselt.

«Tänan teid, armuline härra,» lausus ta kõrgilt. «Põhjused, mis meid sundisid… Poljake, võta raha. Näed, leidub ka suursuguseid ja suuremeelseid inimesi, kes kohe valmis on mõisniku lesele hädas appi astuma. Armuline härra, teie näete siin suursuguseid vaeslapsi, võib isegi öelda, kõige aristokraatsemate tutvustega… Aga see kindralike istus lauas ja sõi metspüüd… põrutas jalga vastu põrandat, miks ma teda tülitasin… «Teie ekstsellents,» ütlesin ma, «kaitske vaeslapsi, kuna te ju õndsat Semjon Zahharovitši väga hästi tundsite ja kuna kõige alatum lontrus tema lihast tütart isa surmapäeval laimas…» Jällegi see soldat! Kaitske!» hüüdis ta ametnikule. «Mis see soldat minu juurde ronib? Meštšanskajalt põgenesime juba ühe eest siia… noh, mis on sinul asja, lollpea?»

«Sest et tänaval on keelatud. Ärge rikkuge korda!»

«Teie ise olete korrarikkujad! Mul on samasugune õigus kui leierkastimehel, mis on sinul asja?»

«Leierkasti kohta peab luba olema, aga teie juba ise oma käitumisega meelitate rahvast kokku. Kus te elate?»

«Kuidas luba?» karjus Katerina Ivanovna. «Täna matsin oma mehe maha, mis luba siin vaja?»

«Armuline proua, armuline proua, rahustuge,» tahtis ametnik rääkida, «lähme, ma saadan teid… Siin rahva seas pole viisakas… te pole terve…»

«Armuline härra, armuline härra, teie ei tea midagi,» hüüdis Katerina Ivanovna. «Me läheme Nevskile… Sonja, Sonja! Kus ta siis on? Ka nutab! Mis teil kõigil ometi on?… Kolja, Leena, kuhu te lähete?» karjatas ta äkki hirmunult. «Oh neid rumalaid lapsi! Kolja, Leena, kuhu nad ometi?»

Juhtus nõnda, et Kolja ja Leena, keda rahvahulk ja hullumeelne ema kuni viimse võimaluseni olid ära hirmutanud, politseinikku nähes, kes neid tahtis kuhugi viia, nagu kokkuräägitult teineteise kätest kinni võtsid ja jooksma pistsid. Vaene Katerina Ivanovna tormas nuttes ja karjudes neid taga ajama. Näotu ja hale oli teda vaadata, kui ta jooksis, nuttis ja hingeldas. Sonja ja Polja jooksid talle järele.

«Too nad tagasi, too nad tagasi, Sonja! Oh neid rumalaid, tänamatuid lapsi!… Polja! Võta nad kinni! Teile ma ju…»

Ta komistas joostes ja kukkus maha.

«Lõi enda veriseks! Oh issand!» karjatas Sonja kukkunu juurde kummardudes.

Kõik jooksid kokku, surusid ühte summa. Raskolnikov ja Lebezjatnikov jõudsid esimestena kohale; ka ametnik tõttas siia ja tema kannul politseinik, pomisedes: «Oh häda küll!» ja lõi käega, sest ta tundis, et asi muutub tülikaks.

«Minge! Minge!» ajas ta rahvast laiali.

«Sureb!» hüüdis keegi.

«Hulluks läks!» hüüdis teine.

«Issand, avita!» lausus keegi naine risti ette lüües. «Kui ometi poiss ja plika kinni võetaks. Juba tuuakse, vanem sai teised kätte… Vaata arutuid!»

Kui Katerina Ivanovnat lähemalt vaadati, siis leiti, et ta pole end vastu kive ära löönud, nagu Sonja arvas, vaid et veri tuleb kividele kopsust, suu kaudu.

«Seda ma tunnen, olen näinud,» pomises ametnik Raskolnikovile ja Lebezjatnikovile, «see on tiisikus: kopsust voolab verd ja see matab hinge. Ühe minu sugulasega oli samuti, nägin oma silmaga, tuli poolteist klaasi… äkki… Aga mis teha, ta sureb varsti.»

«Siia, siia, minu juurde,» palus Sonja härdalt. «Mina elan siin!… See maja siin, siit teine… Ruttu minu juurde, ruttu!…» pöördus ta kõigi poole. «Saatke arsti järele… Oh issand!»

Kõik korraldati ametniku kaasabil; isegi politseinik aitas Katerina Ivanovnat kanda. Sonja juurde kanti ta peaaegu surnuna sisse ja pandi voodile. Verejooks kestis veelgi, kuid Katerina Ivanovna hakkas juba meelemärkusele tulema. Peale Sonja astusid tuppa Raskolnikov ja Lebezjatnikov, ametnik ja politseinik, kes vahepeal oli ukseni tulnud rahvahulga laiali ajanud. Polja tõi kättpidi Kolja ja Leena sisse, kes värisesid ja nutsid. Tuldi ka Kapernaumovite poolt: tuli tema ise, luukur ja kõver, imeliku välimusega ning harjaseliste, tordikaupa seisvate juuste ning põskhabemega; tuli tema naine, kel oli alati hirmunud välimus, ja alalisest imestusest puiste nägudega ning lahtiste suudega lapsed. Kogu selle rahva hulka ilmus äkki ka Svidrigailov. Raskolnikov vaatas imestunult talle otsa ega mõistnud, kust ilmus korraga tema, kuna ta teda ju rahva seas polnud näinud.

Räägiti arstist ja preestrist. Ehkki ametnik Raskolnikovile kõrva sosistas, et vististi asjatu on arsti kutsuda, ometi käskis ta teda tuua. Kapernaumov ise jooksis arsti järele.

Sel ajal tõmbas Katerina Ivanovna hinge tagasi, verejooks lakkas ajutiselt. Ta vaatas haiglasel, kuid ainitisel ja läbitungival pilgul kahvatule, värisevale Sonjale otsa, kes tal rätikuga otsaesiselt higi pühkis; viimaks palus ta end üles aidata. Ta pandi voodile istuma ja teda toetati mõlemalt poolt.

«Kus lapsed on?» küsis ta nõrgal häälel. «Tõid sa nad siia, Polja? Oh neid rumalaid! Noh, mis te jooksite… Ooh!»

Veri kattis alles tema kuivanud huuli. Ta vaatas toas ringi, kõike silmitsedes.

«Siis nõnda elad sa, Sonja! Ma pole ju kordagi sinu pool käinud… juhtus…»

Ta vaatas valuga Sonjale otsa.

«Oleme sinust kõik välja imenud, Sonja… Polja, Leena, Kolja, tulge siia… Noh, siin nad on, Sonja, kõik, võta nad… minule aitab sellest!… Pidu on lõpetatud! Haa!… Pange mind pikali, laske rahulikult surragi…»

Ta pandi jällegi padjale.

«Mis? Preestrit?… Pole vaja… Kus teil see ülearune hõberubla on?… Minul pattu ei ole!… Jumal peab selletagi andeks andma… Teab isegi, kuidas ma olen kannatanud!… Aga kui ei anna andeks, pole vajagi!…»

Rahutu sonimine vallutas teda üha enam. Vahetevahel ta võpatas, laskis silmad ringi käia, tundis üürikeseks ümbritsejaid, kuid kohe muutus jällegi kõik sonimiseks. Ta hingas raskelt ja kähisedes; midagi nagu korises tal kurgus.

«Mina ütlen temale: Teie ekstsellents!…» karjus ta, hingeldades iga sõna järel. «See Amalia Ljudvigovna… ah! Leena, Kolja! Käed puusa, ruttu, ruttu, glissez, glissez, pas de Basque.[6] Tao jalgadega… Ole graatsiline laps!

Du hast Diamanten und Perlen…[7]

Kuidas on edasi? Kui ometi laulda…

Du hast die schönsten Augen,
Mädchen, was willst du mehr?…[8]

Nojah, muidugi nõnda! was willst du mehr, – mida see taignapea kõik välja ei mõtle!… Ah jaa, veel:

Keskpäevases kuumas Dagestani orus…

Ah, kuidas ma armastasin… Peaaegu jumaldasin seda romanssi, Poljake!… Tead, sinu isa laulis seda… peigmehena… Oh päevad!… Kui võiksime ometi seda laulda! Noh, kuidas see oli, kuidas… olengi unustanud… kas mäletate, kuidas see oli?» Ta oli väga suures erutuses ja püüdis end üles ajada. Viimaks alustas ta hirmsal kähiseval, rebeneval häälel, karjatades ja hingeldades igal sõnal, mingisuguses kasvavas hirmus:

Keskpäevases kuumas… Dagestani… orus…
Kuul rinnas…

«Teie ekstsellents!» ulgus ta äkki südantlõhestavalt ja hakkas nutma. «Kaitske vaeslapsi! Mäletades õndsa Semjon Zahharõtši peielauda… Võiks isegi öelda, aristokraatset!… Haa!» võpatas ta, tuli äkki meelemõistusele ja vaatas kuidagi hirmunult kõigile otsa, kuid tundis kohe Sonja ära. «Sonja, Sonja!» rääkis ta vaikselt ja lahkelt, nagu imestades, et ta teda enda ees näeb. «Sonja, mu armas, ka sina oled siin?»

Ta tõsteti jällegi üles.

«Küllalt!… On juba aeg!… Jumalaga, viletsake!… Hobusekronu on ära aetud!… Katkestatud!» karjus ta meeleheitel ja vihaselt ning langes peaga padjale.

Uuesti kaotas ta meelemärkuse, kuid see viimane teadvusetus ei kestnud kaua. Kollakaskahvatu ja kuivetunud nägu liigatas, suu avanes, jalad läksid kramplikult sirgeks. Ta ohkas sügavalt, sügavalt ja suri.

Sonja langes surnukehale, võttis tema ümbert kinni ja surus oma pea kadunu kõhnale rinnale. Polja langes ema jalgadele, suudles neid ja nuttis valjusti. Kolja ja Leena, kes veel ei mõistnud, mis on juhtunud, kes aga ometi midagi väga hirmsat aimasid, võtsid teineteisel õlgadest kinni, vahtisid vastastikku silma, avasid äkki korraga suud ja pistsid karjuma. Mõlemad olid alles oma endistes ülikondades: üks turbanis, teine mütsikeses, millel ehteks jaanalinnusulg.

Ja kust ilmus äkki see «kiituskiri» Katerina Ivanovna kõrvale asemele? Aga ta oli siinsamas, padja juures; Raskolnikov nägi seda.

Ta läks akna alla. Tema juurde tõttas Lebezjatnikov.

«Surnud!» ütles Lebezjatnikov.

«Rodion Romanovitš, mul on teile paar tarvilikku sõna öelda,» lausus Svidrigailov ligi astudes. Lebezjatnikov andis kohe ruumi ja kadus viisakalt. Svidrigailov viis imestunud Raskolnikovi veel kaugemale nurka.

«Kogu selle tüli, see on, matused ja muud, võtan mina enda peale. Teate, siin on raha vaja, aga ma juba ütlesin teile, et minul on teda ülearu. Need kaks linnupojukest ja Poljakese panen ma kuhugi paremasse vaeslaste majja ja panen igaühe nimele täisealiseks saamiseni poolteist tuhat rubla kapitali, nii et juba Sofja Semjonovna võiks täiesti rahulik olla. Ja ka tema kisun ma mülkast välja; sest ta on hea tüdruk, eks ju? Noh, niisiis öelgegi Avdotja Romanovnale, et olen tema kümme tuhat nõnda tarvitanud.»

«Missuguse eesmärgiga teie niisuguseks heategijaks olete hakanud?» küsis Raskolnikov.

«E-eh! Uskmatu inimene!» naeris Svidrigailov. «Ma ju ütlesin teile, et see raha on mul ülearu. Noh, aga lihtsalt inimlikkuse tõttu, teie ei usu? Tema polnud ometi mõni «täi» (ta näitas sõrmega sinna nurka, kus lamas surnu), mõni liigkasuvõtja vanaeit. Noh, te peate ometi isegi nõustuma, et: «Kas peab tõepoolest Lužin elama ja oma jälkusi tegema või peab see seal surema!» Ja kui mina ei aitaks, siis «läheb Polja näiteks sama teed mööda».»

Ta rääkis seda silmi pilgutades ja lõbusalt, kelmikalt, ilma et oleks pilku Raskolnikovilt pööranud. See kahvatas ja tundis äkki külma, kuuldes oma sõnu, mis ta oli Sonjale rääkinud. Ta põrkas ruttu tagasi ja vaatas metsikult Svidrigailovi otsa:

«Kust teie… seda teate?» sosistas ta vaevalt hingata suutes.

«Mina ju asun siin, teisel pool seina, madam Rösslichi juures. Siin Kapernaumov, aga seal madam Rösslich, minu põline ja truu sõbranna. Naaber.»

«Teie?»

«Mina jah,» jätkas Svidrigailov naerust vaarudes, «ja ma võin teile ausõnaga kinnitada, armas Rodion Romanovitš, et ma olen hakanud teie vastu haruldaselt suurt huvi tundma. Ma ju ütlesin, et meie tutvume lähemalt, ennustasin seda, – noh, ja olemegi tutvunud. Ja küll te näete, kui mõnus inimene ma olen. Küll näete, minuga võib veel elada!…»

  1. Pea püsti! (pr. k.).
  2. Räägi minuga prantsuse keelt (pr. k.).
  3. Viis sou’d (pr. k.).
  4. Malborough läheb sõtta, ei tea millal tagasi tuleb… (pr. k.).
  5. Viis sou’d, viis sou’d meie majapidamise heaks… (pr. k.).
  6. Teatud tantsusamm.
  7. Sul on teemandid ja pärlid (sks. k.).
  8. Sul on imeilusad silmad, mida vajad veel, mu neid? (sks. k.).