teisel poolel Kihlused: 1489.
Isabella: 1474—1504.
Fernando: 1479—1516.Kastilia pärandaja Isabella ning Aragonia auujärjepärija Fernando II. eneste kihluse läbi oma maad üheks kuningriigiks ühendasiwad 1474 ning seega edespidi ühisel jõuul, ehk küll kumbgi riik oma isewiisi ega walitsust käest ei annud, tema üleüldist wägewust kaswatasiwad. Kõige päält püüdsiwad mõlemad walitsejad kuninglikku wõimust waimulikkude ning ilmalikkude wõimsate woli alt lunastada: selle tarwis asutati maale ning linnadesse kroonukohtud, kellele soldatid abiks anti, tunnistati kuningas säälaste rüütlite ordomeistriks (§ 138, 1), seati inquisitioni kohus (§ 131, 2), mis siin „waimuliku nime all ilmalikku tahtmist täitis“, oma werisesse ammetisse. Aga ka riigi radasid laiendati: Muhametlaste wasta algati sõda, sest et nad nõuetud maksu asemel mõegaga ähwardasiwad. Kümne-aastase eitlemise järele Granada langeb: 1492.langes Granada linn: seega lõppes islami walitsus Pyrenäi poolsaarelt. Fernando II. aga walitses wägewa käega, kus juures kardinal Ximenes (l. Chimênes) teda oma nõuuga toetas, terwe Hispania maa üle, kunni surmani 1516.
Portugalia maa. Johann I.: 1385.2. Portugalia maal hakkas Johanni I. päiwil, kellega uus sugukond auujärjele astus, hästi kosuma: kodused tülid kadusiwad, walitsus oli tugew, sõjahimuline rajarahwas saadeti kahjuga tagasi, wõeti päälegi Afrikas Maurlastelt, nagu säälseid Muhametlasi nimetati, kindel Ceuta (l. Seûta) linn ära. Mitte wähem ep olnud wahwa kuninga sisemine tegewus: andis uue seaduse, kandis teaduse ja hariduse eest hoolt, edendas ning kaswatas laewasõitu. Tema kasu pääle purjetasiwad säälsed laewamehed, kuninga noorem poeg Heinrich Meresõitja: 1420.Heinrich Meresõitja kõige ees, tundmata meredelle, leidsiwad saari ja maid, kellest senni ep olnud kuuldudgi, uued kaubateed (§ 171, 3) tegiwad maale laialised warahallikad lahti. Rikkusega ühes kaswis riigi tähtsus: Portugalia walitsus ulatas pea üle kõigi merede ning maailma kauba-ajamine sai mõneks ajaks tema kätte.
§ 159. Appenninuse poolsaar.
Põhja-Italia.1. Italia maa jagunes põhjasõrwast lõunatipuni pisukesteks riikideks: aristokratlik wabadriik ja würstiwald, kuningriik ning paapstipärandus leidsiwad tema pinnal maad. Põhja-Italia Wabadriigid.tähtsamad wabadriigid oliwad Venedigo (§ 139, 1), Genua ja Pisa, kõik kolm kanged kaupa ajamas, aga ka wisad isekeskes kiuslemas, mis läbi kodune ega wäline wõimus õiete edeneda ei wõinud. Wüstiwallad.Mailandis aga sai linnaülem Viskonti raha eest herzogi nime osaliseks, mis hiljemini wäepäälik Franz Sforza eneselle päris ning oma järeltulijate kätte pärandas. Niisamuti astus Florenzis würstiwalitsus wabadriigi asemelle: Medici sugukond, kes rahwa käekäigi ja weel enam teaduse ning kunsti eest suurt hoolt kandis, tõstis tema koguni kõrgelle järjele. Iseäranis tegewad hariduse edendamises oliwad Kosmo Medici: † 1464.Kosmo ja Lorenzo Medici, nende kojas käisiwad selle-aegsed kuulsamad kunstnikud, laulikud, teadusmehed sisse ja wälja. Sellegipärast aeti Medici suguwõsa dominiklase Savonarola kihutusel maalt minema, aga kutsuti pärast südi munga tulesurma wana auu sisse tagasi.
Kesk-Italia.2. Kesk-Italia oli paapsti päralt ning seisis kuria käsu all. Aga kui paapstid Avignoni linna (§ 136, 3) asusiwad, jäi kirikuriik korratuma oleku sisse: kellel woli, püüdis wõimuse kätte, wõitlemine wältas weri-
