Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/235

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


sinu kaela!“[1] karjus Risbiter näost lõkendades ja kiskus mõõga välja. Sedasama tegid ka teised, Delvig enese kaitsmiseks, Aderkas ja Gilsen riiu lahutamiseks.

„Tohoo!“ naljatas Aderkas, mõõka kaklejate vahele sirutades. „Kui nüüd juba päid lõhkuma hakkame, mis me siis pulmaõhtul peame tegema?“[2]

Lahutamine ei olnud raske, sest Delvig oli külmavereline ja Risbiter teadis väga hästi, et vastane jõu ning osavuse poolest temast kangem oli. Mõõgad pisteti tuppe, aga seltsiliste hea tuju oli tükiks ajaks rikutud. Risbiter andis hobusele kannuseid ja kihutas tüki maad teistest ette. Tee käänas järsku metsatuka sisse. Korraga nägi Risbiter umbes saja sammu maa peal üksikut rändajat, kes teda silmates teelt kõrvale astus ja puude vahele kadus. Risbiter oli riiuotsimise tujus ja arvas õigusega, et üksik jalakäija, keda tema kui ratsanik üleliiga karta ei pruukinud, temale otse tuju parandamiseks käe alla oli juhtunud. Ta vaatas tagasi, kas kaaslased ligidal, kihutas siis metsa ja leidis rändaja varsti üles. See oli kõrge kasvuga noormees, kelle tugevaid liikmeid pikk talupoja ülikuub kattis. Pehme, laia äärega ja kõrge põhjaga kübar oli tal peas, pikkade säärtega sõjamehe-saapad jalas. Tema ülikonnast ei võinud õieti aru saada, kas ta sõjamees, linnakodanik või talupoeg oli. Kangesti päevitunud näo vorm

  1. Sel ajal väga pruugitav vandesõna.
  2. Ajaraamatute kirjutajad tunnistavad, et selleaegsed mõisnike pulmad meie kodumaal harva ilma riiu ja verevalamiseta lõppesid. (Autori märkused.)