Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/246

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


tud, et nälg mehi nädalate kaupa hulkuma päni. Siis mindi „sõja“ nimel kaugemale riisuma ja tapma. Oli sõjakäik õnneks läinud, siis sai saak kähku kõrist ja kõhust läbi lastud.

Imelik maa see Eestimaa! Kaheksateistkümmend aastat oli hirmus sõda kestnud, nii mitmed sõjaväed olid siin riisumas ja lagastamas käinud, kõigi käsi oli kõikide vastu olnud — ja siiski suutis see õnnetu pind veel kodurahva riismeid ja vaenlaste tuhandeid toita!

Sel korral õitses laagris õlle ja toidukraami müüjate vili: nende seisukohtade ümber aelesid, prassisid, lobisesid ja laulsid mõisameeste salgad. Gabriel oli sõjamees ja sõjaga harjunud, aga see joobnud röövlite kari, kes tema kodumaa rasvast priiskas, pani ta südame siiski vihast ja jälkusest paisuma. Ta tahtis juba ümber pöörata ja oma teed edasi minna, kui ta korraga selja tagant rasket kätt oma õlale tundis langevat. Järsku ümber pöörates nägi ta enese ees laia näoga sõjameest seisvat, kes temale täie õllekannu nina alla pistis:

„Säh joo, külamees! Sa oled tubli poiss, kellest minu süda rõõmu tunneb. Nägin, kuidas sa metsas neli junkrut hüppama panid.“

„Kas seesama oligi?“ hüüti mitmest küljest.

„Seesama neh!“ tõendas laia näoga sõjamees. „Kahju, et ma oma silmaga ei näinud, kuidas ta Risbiteri hobuse seljast maha pühkis. See nali on vähemasti vaadi õlle vääriline.“

„Paras Risbiterile!“ hüüdsid hääled ümberringi ja igast küljest pakuti Gabrielile juua. Gabriel võttis pooltahtmatult ühe kannu ja jõi. Nüüd ei pääsenud ta enam sõjameeste seltsist. Teda sunniti istuma ja näitama, „mis mees ta on“.