„Tänasest päevast saadik oleme sõbrad, ole sa nii talupoeg kui tahes,“ seletas üks sõjamees, Gabrieli kätt, mis õnneks mitte kõige õrnemate seast ei olnud, nagu pihtide vahele pigistades. „Sa pead teadma, et meie hulgast keegi punase peaga junkrut ei salli. See on rumal jõmpsikas, kes enesest palju arvab. Nagu ei oleks temasuguseid enne nähtud! Kas näed seda kaltsus lakekaussi seal?“ — Rääkija näitas näpuga ühe seltsilise peale, kes kõhuli maas lamas ja segaste silmadega Gabrieli otsa vahtis. — „See on krahvide järeltulija ja kannab ise krahvi nime. Sarnaseid on meil palju.“
„Anna juua, siis ma kingin sulle oma nime,“ lällutas krahv.
Mürisev naer kajas ümberringi vastuseks.
„Hans Risbiter ei ole selle lapaka vääriline,“ kõneles Gabrieli uus sõber edasi. „Oma ülbuse, ihnuse ja häbematu nuuskimise eest oleks ta meie käest ammugi kibedat õpetust saanud, sest meie ei naljata niisuguste ülematega palju, kuid sest on kahju, et vana Mönnikhusen teda kaitseb ja temast koguni oma väimehe tahab teha. See lugu paneb iga ausa inimese vanduma. Kahju, et sina junkrut kõvemini ei pigistanud, kui ta su käte vahel oli! Oleksid sa tema kõvera kaela veel enne pulmi kahekorra keeranud — vaat’ see oleks esimene nali olnud!“
„Mönnikhusen ei pidanud enne Risbiterist suurt lugu,“ seletas teine sõjamees, „aga sestsaadik, kui Risbiter Põltsamaal vana Fahrensbachi vangi võttis ja Mönnikhuseni kätte tõi, on vanamees otsekui ümber muudetud. Nüüd on Risbiter
