„Aga kui nad kahekesi kokku ei sünni, mis siis?“
„Tüdruk, tüdruk, kust sa need imelikud mõtted võtad?“ hüüdis vana rüütel pead vangutades.
„Niisuguseid sõnu pole ma veel ühegi tütarlapse suust kuulnud. Kust sa seda tead, et teie kokku ei sünni? See on ju ometi minu asi sinule meest otsida, ja olen ma ühe leidnud, siis tähendab see, et teie väga hästi kokku sünnite. Ära mõtle, et mina inimesi ei tunne.“
„Kas sa siis Risbiterit tõesti nii hästi tunned?“ küsis Agnes aralt, esimest korda isa sõnade kohta kahtlust tundes.
„Miks ma teda ei tunne? Tema isaga olime head sõbrad, tema ise elab juba kolm kuud minu silma all ja on selle ajaga tähtsa teo ära teinud. Ma olen temale kõige suuremat tänu võlgu.“
„Aga mina ei ole temale mitte tänu võlgu,“ pani Agnes julgesti vastu.
Vana rüütel sügas kitsikuses kõrvatagust. Korraga hüüdis ta rõõmsa näoga, nagu oleks ta mõne hea mõtte leidnud: „Tont võtku mind, kui ma sellest kõigest aru saan! Mis need jutud tähendavad? Mis sa tahtsid mulle ütelda?“
Kitsikuses olemise kord oli nüüd Agnese käes. Ta ei leidnud kohe vastust, vaid lõi punastades silmad maha.
„Haha, ma hakkan aimama, miks sa oma kalli peigmehe peale tusane oled,“ naeris Mönnikhusen. „Sa oleksid heameelega näinud, et ta teiste noorte meeste seas kõige tugevam ja osavam oleks olnud. Pai laps, ära üleliiga kurvasta. Pisuke äpardus võib igaühele juhtuda. Kui neiud kõiki neid noori mehi põlgaksid, kes korra sadulast
