Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/267

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


rale Risbiterile läheb. Kuidas tahab ta ennast nüüdsel kardetaval ajal sarnase kõikuva pilliroo najale toetada! Imelik! — Aga mis minul sellega asja? Seisuse ja kõrkuse poolest on nad teineteise väärilised. Elagu õnnelikult või õnnetult, minul on see ükspuhas.“

Selle karmi mõttega jäi Gabriel rahulikult magama.

Umbes kaks tundi võis ta maganud olla, kui vali kära ja püssipaugud teda unest äratasid. Esiotsa arvas ta pulmalisi isekeskis tülitsevat, nagu seda selleaegsetes pulmades sagedasti juhtus, märkas aga varsti, et kära mitte mõisast, vaid laagriplatsilt tõusis. Mõisa akende taga olid tuled kustunud, seal valitses täieline vaikus. Laagriplats oli aiast mõisahoone läbi lahutatud, sellepärast ei võinud Gabriel näha, mis seal sündis. Ta tõusis üles ja kuulatas. Kära kasvas ühtepuhku suuremaks, püssipaukude vahel oli nüüd ka raua kõlinat selgesti kuulda. Korraga tungis vali hädakisa Gabrieli kõrvu: „Põgenege, põgenege! Venelased laagris!“

Nüüd oli asi selge. Venelased Paides olid kuidagiviisi Kuimetsas peetavast pidust haisu saanud ja mõisameeste joovastust kasuga tarvitades öö ajal laagri kallale kippunud.

Gabriel oli kahevahel. Pidi ta võitlusest osa võtma või rahulikult ootama, kuidas asi lõpeb? Asjal oli kummalgi korral oma konks küljes. Kelle poole pidi ta hoidma? Mõisamehi põlgas ja vihkas ta südame põhjast, aga nende vastu ei võinud ta sel korral ka mitte kätt tõsta, sest ta oli ju nende külaline. Jäi ta ootama, siis oli karta, et teda vägisi võitlusse kistaks. Kõige parem nõu oli —