Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/280

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mööda, siiski tundis ta tahet otsekohe sinna joosta ja enesega niisama teha lasta, ainsa lootuse pärast, et sel viisil Gabrieli veel üheainsa korra näha saab.

Korraga hakkas Agnese süda kangesti tuksuma ja värisev õhkamine kergitas ta rõhutud rinda. Varemete vahelt tuli meesterahva kuju nähtavale ja hakkas metsa poole liikuma. Mees oli kaugel, tema küljes ei olnud mingit iseäralikku tundemärki, olgu siis. et ta suurt kimpu seljas näis kandvat, aga Agnes tundis ta kohe ära. Oleks Gabriel nüüd äkisti elusalt ja tervelt ette astunud, Agnes oleks talle vist rõõmu pärast nuttes kaela langenud. Et see aga tüki aega kestis, enne kui Gabriel metsa servale jõudis, siis leidis Agnes mahti oma mõtteid koguda ja tundmusi korraldada, nagu see hästikasvatatud rüütlipreili kohus on. Ta astus tulijale mõne sammu vastu ja ütles lahkesti — ainult lahkesti:

„Venelased olid juba ära läinud?“

„Küllap vist,“ kostis Gabriel naeratades, „sest muidu seisaks teie alandlik sulane vaevalt terve nahaga teie eest. Aga miks te metsast välja tulite, preili Agnes?“

„Mul läks aeg oodates igavaks ja mul oli kange himu näha, mis — mis meie mõisast saanud. Kas me ei võiks nüüd veel korraks sinna tagasi minna?“

„Ei, preili Agnes, ärge seda himustage!“ ütles Gabriel tõsiselt. „Ma mõistan küll, et teil raske on kallist kodupaigast lahkuda, aga teie õrn süda ei saaks koledat vaadet ilma põrutuseta välja kannatama. Pealegi võiksid venelased äkisti tagasi tulla.“