„Kas seal tõesti nii kole on?“ küsis Agnes tasakesti.
„Kole küll. Mõisameestest on suur hulk langenud.“
„Kas surnute seas ka rüütleid ja — naisterahvaid on?“ küsis Agnes pisarsilmil.
See küsimus, nii loomulik kui ta oli, tegi Gabrielile kentsakal viisil tuska. Ta kostis kuivalt:
„Rüütlitest on kolm-neli meest langenud, nende seas junkur Delvig. Naisterahvastest ei ole keegi surma saanud; kui nad kõik põgenenud ei ole, siis on venelased nad elusalt kaasa võtnud. Mõis ja laager on paljaks riisutud, kõik hooned suitsevaks rusuhunnikuks muudetud. Ma pidin kõik nurgad ja urkad läbi tuustima ja rusude ning põlevate tukkide lasust teed läbi kaevama, enne kui seda leidsin, mis meil vaja on, nimelt leiba, liha ja — ärge ehmatage! — poisi ülikonna. Jah, preili Agnes, ajad on nii halvaks läinud, et ennast nüüd poisiks peate muutma, sest naisterahva riided ei puutunud mulle näppu ja põgenemiseks ei oleks nad ka mitte hästi kõlvanud. Selle kimbu seest leiate kõik, mis teile kehakinnituseks ja soo muutmiseks vaja on. Esiotsa läki aga jälle kaugemale metsa sisse.“
Mahalöödud silmil ja sõna lausumata kõndis Agnes kaaslase järele. Paksus padrikus pani Gabriel kimbu maha ja läks tüki maad kõrvale. Kui ta natukese aja pärast vanale paigale tagasi tuli, seisis kena saksa moodi riides poiss tema ees. Riided olid veidi kitsad, aga muidu poisile näo järele ja poiss näis seda teadvat, sest ta silmad särasid õnnelikult ja paled olid sügava punaga kaetud. Gabriel pidi salamahti tunnistama, et „upsakas
