Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/282

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


rüütlipreili“ üks neist haruldastest inimestest oli, keda mitte riie ei ilusta, vaid kes isegi riiet ilustavad.

„Tere hommikut, junkur!“ hüüdis Gabriel lustlikult. „Kuidas nimi on?“

„Junkur Georg.“

„Väga hea. Teie jääte junkur Georgiks, kuni Tallinna jõuame, ja mina olen niikaua teie alandlik sulane Gabriel. Kui teel kellegagi kokku juhtume, kellel väge ja võimust küll on, et meid nime nimetamisele sundida, siis olete teie junkur Georg von Mönnikhusen ja mina — mõisa sulane Gabriel, keda junkrule kannupoisiks kaasa antud; satume aga kogemata röövlitega kimpu, siis olen mina vaene, aga aus talumees ja teie minu noorem vend Jüts, kellele ma saksa riided selga olen varastanud. See oleks imeasi, kui kaks meiesugust tublit meest maailmast läbi ei pääseks. Mina oskan mõõgaga pisut ümber käia, teile jääb püstol enese kaitsmiseks. Loodan, et teie pauku ei karda?“

„Mina lasen iga linnu lennu pealt maha,“ uhkustas Agnes. „Ärge unustage, härra Gabriel, et ma sõjapealiku tütar ja sõjameeste keskel üles kasvanud olen.“

„Tõsi, tõsi, seda tuletasite mulle juba varemalt korra meelde. Väga rõõmustav, junkur Georg, et sõjas hästi harjunud vägimees olete, aga pidage meeles, et mina mitte „härra Gabriel“ ei ole.“

„Kes te siis olete?“

„Mõneks päevaks teie sulane, kellele „sina“ peate ütlema.“

„Kuidas võin ma teile „sina“ ütelda?“

„Miks mitte?“