Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/283

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Teie ei ole sugugi sulase moodi. Ma kardan, et kui meid iganes koos nähakse, siis arvatakse teid ikka rüütliks ja mind teie kannupoisiks.“

Meie ei või paraku tunnistada, et neiu sõnad ja imetlev pilk, mille ta noormehe toreda kuju üle libiseda laskis, Gabrieli südamele kuidagiviisi haiget oleksid teinud.

„Ma kardan, et see kõige viimane mõte on, mis inimestele meid nähes pähe võiks tulla,“ ütles ta naeratades. „Mina olen just selsamal mõõdul rüütli nägu kui vares kulli nägu.“

„Kas teie ei ole rüütlisoost?“ küsis Agnes ilmsüütult.

„Ei ole,“ kostis Gabriel kuivalt; ja Agnese näost midagi nagu kahetsust leida arvates, lisas ta veel pisut karmimalt juurde: „Küllap näete varsti, junkur Georg, et mina sulaseks loodud olen. Kui mulle kolm korda „sina“ olete öelnud, siis imestate isegi, kuidas see teile mitte esimesel silmapilgul meelde ei tulnud. Teeme kohe proovi. Mis käsku armuline junkur annab?“

„Hea küll, Gabriel,“ ütles Agnes pead pisut kuklasse visates, „võta kimp selga ja lähme teele.“

„Vaat sedaviisi, see on õige,“ kiitis Gabriel käsku täites.

„Sulasel ei ole õigust peremehe sõnu kiita ega laita,“ tähendas Agnes naeratades.

„Palun andeks. Edaspidi ei tee ma suud lahti, enne kui armuline junkur ise käsib.“

Padrikust välja jõudes sattusid nad jalgteele, mis metsadest ja rabadest läbi põhja poole viis. Maakoht oli üksik, inimeste elu jälgi oli harva näha. Paar korda paistis neile lagedamatel kohta-