Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/284

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


del lapike kollendavat põldu ja endiste külade asemed silma, kuid talurahva hurtsikutest ei olnud muud kui mustavad tukid järele jäänud, elanikud aga olid mõisameeste eest ammugi metsadesse ja linnadesse pelgunud. Maakoha üldine pilt ei olnud siiski mitte kurb ega elutu, sest päike paistis armsasti puhtast, sinisest taevast, linnud laulsid ja loodus haljendas küpses, suvises ilus. Agnese meelest oli see väga lustlik põgenemine. Vahetevahel, kui isa õnnetus, Kuimetsa hävitamine ja sugulase Delvigi surm talle kogemata meelde tuli, läikis küll pisar ta laugel, aga see ei kestnud kuigi kaua. Imeline rõõmulaul helises põhihäälena ühtepuhku ta südames, aga ta häbenes seda avaldada, püüdis tõsine olla ja suud pidada, kuigi tal tuline himu oli Gabrieli häält kuulda, temaga magusat juttu vesta ja koguni naljatada. Gabrielil oli seesama igatsus, aga ta ei tahtnud oma priitahtlikult valitud sulaseseisusest välja astuda; ta pidi sellega leppima, et aeg-ajalt altkulmu junkur Georgi näo poole piilus, mis kui roosiõis laia kübara varjus õitses.

„Gabriel!“ ütles Agnes tüki aja pärast kartlikult.

„Mis siis, junkur Georg!“

„Ma — ma ei või lepingut pidada.“

„Missugust lepingut?“

„Ma ei või teile „sina“ ütelda ega teiega kui sulasega kõnelda. Mis sulane teie olete? Teie pole kellegi sulane.“

„Kuidas nii? Olen ma milgi viisil eksinud või häbematu olnud?“

„Oh ei, ei, aga — ma ei taha, et teie minuga nii üleliiga alandlik oleksite. Kui just vaja peaks