Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/290

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


tis Gabriel kuivalt. „Teie himustasite teada saada, kes mina olen, ja ma täidan teie soovi. Te olete sügavas eksituses, kui arvate, et ma oma sündimise pärast häbenen. Ei sugugi. Ma olen uhke selle peale, et minu soontes tilk vahva, aga õnnetu rahva verd voolab. Kuidas võib see mulle häbiks olla, et minu esivanemad vägivalla sunnil pärisorjusesse on sattunud? Kui inimene ilma enese süüta vangi satub, on see siis häbi? Teie ise olite eile veel vaba ja rikas, nagu kuningatütar kunagi, täna olete vaene põgeneja — kas teie ennast sellepärast põlgate? Minu esivanemad on oma priiuse eest vahvasti võidelnud ja priiuse vaim ei ole nende järeltulijates veelgi kustunud. Minu vanaisa oli nende talupoegade eestvedaja, kelle ees kuueteistkümne aasta eest saksa rüütlid värisesid. Teil on põhjust mind veel enam vihata kui põlata. See oli minu vanaisa, kelle käe läbi Koluvere lahingus teie peigmehe isa Johann von Risbiter langes. Talupoegadel ei olnud sel korral õnne. Nad kaotasid lahingu, minu vanaisa sattus vangi ja sai teie isa käsul kui mässaja hirmsal viisil surmatud.“

Agnes vahtis pärani silmi Gabrieli otsa ja kogeles kahvatades: „Teie teadsite seda ja siiski — siiski olete minu elu päästnud!“

„Mina ei sõdi tütarlaste vastu,“ ütles Gabriel naeratades.

„Teie peaksite mind ju hirmsasti vihkama!“ hüüdis Agnes käsi risti pannes.

„Ei, ma ei vihka teid mitte. Ma päästaksin teid heameelega veel sada korda suuremast hädaohust, aga ma arvan, teie näete nüüd isegi, et ma kauemini teie — tuttavaks ei või jääda, kui just