peale ajas Gabrielile puna palge. Ta pigistas hambad kokku, tahtis vahvasti põgeneda. Ta astus kaks, kolm sammu küüni ukse poole ja — pöördus jälle ümber; ta ei suutnud ennast lahti kiskuda. Siin, siin oli tema elu õnn, siin joovastavas karikas, mille sarnast elu teist korda ei paku; pidi ta sellest puutumata mööda minema? Üksainuke tilk sellest karikast, ja siis — tulgu mis tuleb!
Gabriel langes äkisti põlvili ja kummardus uinuja näo üle. Magus joovastus tõusis talle pähe. Lähemal silmapilgul oli „kuritegu“ tehtud. Gabriel surus oma kuumad tuksuvad huuled uinuja soojale pehmele suule, esiti õrnalt, vaevalt puutudes, siis ikka tugevamini: üheainsa tilga oli ta õnnekarikast rüübata tahtnud, aga ta tundis, et janu kustutamatu oli!
Uinuja kehast käis värin läbi.
„Gabriel!“ sosistasid ta tuksuvad huuled; siis lõi ta silmad lahti. Ta ei kohkunud Gabrieli kahvatut, sügavat hingeerutust tunnistavat nägu enese üle nähes, vaid naeratas õnnelikult; nähtus ei olnud ju muud kui eelnenud unenäo järg ja Agnes arvas end ikka veel und nägevat.
„Agnes!“ kogeles Gabriel värisedes. „Anna andeks, ma olen eksinud.“
Nüüd alles ärkas Agnes tõeliselt. Ühe krapsuga kargas ta asemelt üles. Gabriel jäi põlvitama, sasis neiu kätest kinni ja palus: „Anna andeks, anna andeks!“
„Mis süüd pean ma andeks andma?“ küsis Agnes tumeda häälega.
„Ma armastan sind, ma ei suutnud kiusatuse vastu panna, ma suudlesin sind, kui sa uinusid.“
