Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/316

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


Agnese palgeid kattis sügav puna, aga ta silmades säras õnne läige. Ta ei kostnud midagi, vaid pani käed noormehe kaela ümber ja sundis teda üles tõusma.

„Mispärast unes?“ küsis ta siis pehmesti ja veidi pilklikult.

Seekord sulasid nende huuled vastastikuse leppimise tõttu pikas kuumas suuandmises kokku.

„Agnes! Agnes!“ kordas Gabriel kasvava tuhinaga; peale armsa nime ei olnud tal uimastava õnnetundmuse avaldamiseks esiotsa ühtki sõna käepärast.

„Kas sa mind tõesti armastad?“ küsis Agnes tema rinnal nuttes.

„Seda sa küsid veel!“ hõiskas nüüd Gabriel täiest südamest. „Ma armastan sind ju sest silmapilgust saadik, kui sind esimest korda metsas nägin. Aga sina — kuidas võib see olla —?“

„Oh sina umbusklik!“ sõitles Agnes läbi pisarate naeratades. „Kuidas võib üks tütarlaps sind näha ja mitte armastada?“

„See ei ole kellegi põhjus,“ ütles Gabriel pead raputades. „Mind on paljud tütarlapsed näinud, aga sellegipärast ei ole mind tänini veel keegi armastanud. Ja nüüd just sina, sina ise, Agnes von Mönnikhusen, keda ma nii kõrgel, nii kaugel enesest arvasin seisvat!“

„Väga kõrgel ja kaugel!“ pilkas Agnes häbelikult. „Ma ei mõtelnud ju päeval ega öösel muust kui ainult sinust; nii kõrgel ja kaugel seisid sa minust, sa vaene, alatu mees, et upsakas rüütlipreili aknariide vahelt sinu järele piiluda ei häbenenud.“

„Aga kui sa palkonilt ära kadusid ja siis tüki