aja pärast tagasi tulid, ei vaadanud sa enam kordagi minule,“ lausus Gabriel.
„Ja sina panid seda tähele? Siis ei ole sa minust ju karvaväärt parem. Mina vaatasin mujale ja nägin ainult sind.“
„Kena kunsttükk!“ naeris Gabriel. Siis ütles ta järsku tõsiseks minnes: „See on kõik nii ütlemata hea ja kena, et ma seda vaevalt uskuda suudan. Aga kui meie südamed teineteist tõesti on leidnud, siis oleks minu omakasulik soov, et nad ka põliselt kokku jääksid. Lahkumine võiks vähemalt minule liig valusaks minna. Sellepärast küsin ma: tahab junkur Georg ennast nii kaugele alandada, et ta sulase Gabrieli oma põliseks seltsiliseks eluteel võtab?“
„Junkur Georgil ei ole midagi võtmist, aga Agnes Mönnikhusen tahaks heameelega vürst Gabrieli sõnakuulelikuks ümmardajaks saada.“
„Aga mis ütleb sinu isa, sinu sugulased ja kõigepealt — mis ütleb junkur Hans Risbiter —“
Agnes kattis kõneleja suu käega. „Ära riku selle tunni õnne, Gabriel!“ ütles ta põlgavalt. „Mees, kes häda ajal oma kihlatud pruudi maha jätab ja pakku jookseb, on minu meelest kõige viletsam inimeste seas. Ma ei taha tema nime enam kuulda.“ Ja uhkesti pead tõstes lisas ta juurde: „Sinu armastus annab mulle jõudu kõige vastu panna. Kes sind põlgab, on minu vaenlane, olgu see ka minu ligem sugulane. Aga kes tohib sind põlata? Eks sa ole vürsti poeg? Ma armastasin sind, kui sa veel lihtne sõjamees Gabriel olid; tänu pärast pead sa mind nüüd vürsti prouaks tegema. Sest tunnist saadik olen ma sinu kihlatud pruut.“
