Mönnikhusen pani käe tütre keha ümber, mida ta kui haavalehte tundis värisevat, ja ütles kurvalt:
„Laps, laps, mis sa teed? Miks sa häbi minu halli pea peale kogud?“
„Anna andeks, isa, ma ei või teisiti,“ sosistas Agnes, oma järsku punastavat nägu isa rinnale mattes.
Vana rüütel pidi õlgu kehitades ja kulme kortsutades kirikhärrale ning võõrastele seletama, et laulatus tütre äkilise haiguse pärast seekord katki pidavat jääma: pidulisi palus ta siiski kokku jääda, sest mis täna ei sündinud, võivat homme sündida. Pikkamisi tühjenes kirik ja õuel seisid veel kaua elavalt juttu ajades üksikud inimeste salgad.
12
HAIGE SÜDAMEGA KERJAJA.
Mönnikhusen viis tütre, keda ta tõesti haigeks pidas — sest muud seletust ei leidnud ta tema sõgedale kangekaelsusele — kinnises tõllas koju ja jättis ta seal arsti, pruuttüdrukute ja tädide hooleks; ise tõttas ta gildimajasse oma võõraste eest hoolt kandma. Naisterahvad tõstsid Agnese poolvägisi voodisse, ehk ta neile küll naerdes seletas, et ta enam haige ei ollagi, vaid ainult väsinud ja uimane. Arst pakkus talle tungivalt seda ja teist rohtu, aga Agnes lükkas tema abi pool-paludes, pool-pilgates tagasi, nii et see auväärne isand viimaks muud teha ei võinud kui pahaselt käega lüüa ja oma teed minna. Naiste-
