Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/380

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendamata.


„Kuule mind, kena laps!“ ütles Gabriel tungivalt. „Ma ei ole praegu muud kui vilets kerjaja, aga ma olen enne paremaid päevi näinud.“

„Seda on su näost näha,“ tõendas tüdruk.

„Mul on endisest ajast veel üks kallis asi järele jäänud. Kas näed seda sõrmust?“

„Uih, mis ilus,“ hüüdis tüdruk imestades.

„See on puhas kuld ja kalliskivi on tal'sees. Sõrmus on mulle kalliks mälestuseks, aga tervis on minu meelest veel kallim. Ma kingin sõrmuse sulle, kui sa preili siia kutsud, nii et keegi teine ei kuule.“

Agnes ootas põnevusega. Oleks tüdruk veel kauemini tõrkunud, siis oleks armuline preili vist ilma kutsumata alla jooksnud — kerjajat südamehaigusest päästma. Aga ei, tüdruk ei suutnud ^kiusatusele vastu panna. Lühikese mõtlemise järele, mille ajal ta vististi sõrmust silmitses, ütles ta moka otsast: „On see siis tõesti kullast?“

„Puhtast kullast, ja kalliskivil on veel see iseäralik omadus, et kui kaua üksisilmi tema peale-vaatad, siis näed oma tulevase peiu nägu.“

Tüdruk naeris. „Noh, olgu peale, ma võtan sõrmuse vastu. Oota siin, ma katsun õnne, ehk saan preili alla meelitada.“

Tüdruk pani ettevaatlikult kojaukse kinni, lükkas riivi ette, et kerjaja ilma loäta sisse ei pääseks, ja tõttas siis preili juurde: „Õues on kerjaja ja palub armu.“

„Mis minul sellega asja?“ kostis preili külmalt. „On ta halastuse vääriline, siis anna talle süüa ja lase ta minna.“

„Jah, seda ma tahtsingi teha,“ kogeles tüdruk, „aga see on hoopis isemoodi kerjaja. Ta — ta